2-10-62788/57 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

lisakokkuleppest nr 2 ning et käendus kehtib ka pärast nimetatud lisakokkuleppe sõlmimist ning laieneb kõigile eelmainitud muudatustest tulenevatele täiendavatele kohustustele. 09.10.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu lisana kokkuleppe käenduskohustuse muutmiseks, millega kostja kinnitas, et tagab käenduslepingu alusel AS SEB Pank ees laenulepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist vastavalt laenulepingu tingimustele ning et edaspidi on kostja vastutuse maksimumsummaks 3 000 000 krooni. 20.04.2010 Pärnu Maakohtu määrusega kuulutati välja Tern Katused OÜ pankrot. 23.09.2010 toimus Tern Katused OÜ (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolek, kus tunnustati AS SEB Pank nõue 9 517 252 krooni 1. rahuldamisjärgu nõudena. Tern Katused OÜ (pankrotis) investeerimislaenu lepingust tulenev võlgnevus panga ees on kokku 9 517 252,38 krooni, millest on tähtaegselt tagastamata laenu põhiosa 9 323 103,62 krooni; intress 189 436,65 krooni ja viivis 4 712,11 krooni. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates Tern Katused OÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamisest, nõuded on esitatud pankrotiotsuse seisuga ning laenulepingu järgne intresside ja viiviste arvestus on peatatud alates pankroti väljakuulutamisest. Käenduslepingu p 4.7 kohaselt on hagejal õigus esitada käenduslepinguga tagatavast laenulepingust tulenev nõue käendaja vastu, sh esitada käendaja vastu hagi kohtusse, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja oli Tern Katused OÜ (pankrotis) juhatuse liige kuni pankroti väljakuulutamiseni ja tal oli huvi äriühingu majandustegevuse vastu. Poolte vahel sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõuded on esitatud pankrotiotsuse seisuga. Pankrotis tunnustatud nõuete hulgas on kuue erineva võlausaldaja nõuded. Tunnustatud nõuete kogusumma on 13 794 668 krooni. Hageja nõue on 1. järgu nõue (pandiga tagatud nõue). Kostjale on teadmata, kas võlgniku pankrotivara on realiseeritud ja kas hageja laenulepingust tulenev nõue on pankrotivara müügi arvelt rahuldatud või mitte. Kui laenulepingust tulenev nõue on pankrotimenetluses rahuldamist leidnud, on hageja nõue kostja vastu aluseta, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, kas panditud vara väärtus on väiksem kui panga nõue põhivõlgniku vastu. Käenduslepingu punkti 4.7 kohaselt on pangal õigus esitada käendaja vastu kohtusse hagi, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi. Juhul, kui lepingu täitmine on lisaks käendusele tagatud pandiõigusega ja panditud vara väärtus on väiksem lepingu alusel tekkinud panga nõudest põhivõlgniku vastu, on pangal õigus esitada lepingu alusel nõue käendaja vastu, sh esitada käendaja vastu kohtusse hagi, ka enne nõude rahuldamist pandi eseme arvel. Esimese astme kohtu otsus 11.10.2011 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et 10.01.2008 sõlmisid pooled käenduslepingu, millega kostja tagas hageja poolt põhivõlgnikuga Tern Katused OÜ (pankrotis) sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Kostja tagas kõiki hageja nõudeid põhivõlgniku vastu. Kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige kuni pankroti väljakuulutamiseni. Käenduslepinguga seoses allkirjastas kostja kolm kinnitust laenulepingu tingimuste muutmise kohta, kostja kinnitas, et käendab võlausaldaja laenulepingust tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu, laenu

summa on 9 700 000 krooni ja kostja kui käendaja vastutuse piirmääraks on 3 000 000 krooni. 20.04.2010 kuulutas Pärnu Maakohus välja põhivõlgniku Tern Katused OÜ pankroti. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 23.09.2010. Muu hulgas tunnustati pankrotimenetluses ka AS SEB Pank nõuet 9 517 252 krooni ehk 608 263,26 eurot. Võla tagatiseks olnud vara müüdi enampakkumisel hinnaga 4 800 000 krooni. 08.03.2011 määrusega kinnitatud jaotusettepaneku kohaselt oli hagejale jaotise alusel välja makstud summa 270 093,69 eurot, seega põhivõlgniku poolt rahuldamata jäänud nõude osa on 338 169,57 eurot. Jaotusettepanekule vastuväiteid ei esitatud. Isegi kui võtta nõude aluseks tagastamata laen 9 323 103,62 krooni ehk 595 854,92 eurot, siis on põhivõlgniku poolt tasumata 325 761,23 eurot. See tähendab, et hagejal on käenduslepingust tulenev nõudeõigus käendaja vastu võlgnevuse osas, mida põhivõlgnik täitnud ei ole. Käendaja vastutuse piirab kokkulepitud vastutuse piirmäär 191 734, 95 eurot. Kostja ei esitanud nõudele sisulisi vastuväiteid, välja arvatud asjaolu, et nõude rahuldamine pankrotimenetluses on teadmata. Kuna hageja tõendas, et põhivõlgniku poolt on kohustus jäänud täitmata suuremas ulatuses, kui see on kaetud käendaja vastutuse piirmääraga, siis tuleb hagi rahuldada täies ulatuses. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetluse peatamiseks seoses võlgade ümberkujundamise menetlusega, kuna esitatud avaldus oli istungi toimumise ajaks kohtu menetlusse võtmata. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme, mistõttu otsus ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1 sätestatuga. Maakohus jättis kostja õigusabi taotluse rahuldamata. 14.09.2011 toimunud kohtuistungil esitas kostja taotluse menetluse peatamiseks ja istungi edasilükkamiseks põhjusel, et kostja ei ole võimeline oma huvisid iseseisvalt kaitsma, kuna tsiviilvaidlus on keeruline, hagi nõue väga suur ja kostjal puuduvad igasugused juriidilised teadmised. Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et võlgade ümberkujundamise menetluses (tsiviilasi nr 2-11-41932) ei ole kostja avaldust veel menetlusse võetud. Võlgade ümberkujundamise avaldus esitati Pärnu Maakohtule 01.09.2011. Haapsalu kohtumaja kohtunik Ruth Sild taandas ennast võlgade ümberkujundamise menetluses, misjärel sattus avaldus kohtunik Kristel Pedassaare menetlusse. Kostja tegi kõik endast oleneva, et võlgade ümberkujundamise avaldus maakohtu menetlusse võetaks. Kostja arvates on igati põhjendatud, mõistlik ja menetluslikult otstarbekas, et kõigepealt selgitatakse välja kostja majanduslikud võimalused üldse mingisuguseidki nõudeid rahuldada ja püüda vältida kostja pankrotti. Maakohus aga kiirustas arusaamatul põhjusel tsiviilasjas otsuse tegemisega ja seda olukorras, kus kohtul oli teada kostja majanduslik olukord. Kostja on püüdnud hagejaga kompromisslahenduseni jõuda. AS SEB Pank oli sisuliselt nõus, et kompromiss sõlmitakse 95 867,47 euro suuruses summas. Kostja oli nõus sõlmima kompromissi 31 969,30 euro suuruses summas ja tugines seejuures oma varalisele seisukorrale ja teistele objektiivsetele asjaoludele ehk rahaliste vahendite soetamise võimalikkusele tulevikus. Seega tegi kostja kõik võimaliku, et tsiviilasjas pooli rahuldav lahendus leida. Hageja 06.07.2011 vastuse ja 14.09.2011 kohtuistungi vahemikku jäi üksnes

puhkuste periood ja ülekohtune on süüdistada kostjat protsessi venitamises. Asjakohane oli kostja 14.09.2011 taotlus istungi edasilükkamiseks põhjusel, et kostja soovib riigi õigusabi korras esindajat, arvestades asjaoluga, et hagejaks on suur finantsettevõte. On ka ilmselge, et hageja nõude sisuline ja faktiline lahendus oleks lihtsam, kiirem ja odavam võlgade ümberkujundamise protsessis, mis on samuti Pärnu Maakohtu menetluses. Kostja esindaja kaasamise taotluse rahuldamata jätmisega suurendas maakohus kostja võlakoormat veel 130 000 krooni ehk 8 312 euro ulatuses (menetluskulud). Tsiviilasja kompromissiga lõpetamisel oleks hagejal võimalik saada tagasi pool makstud riigilõivust. Kostja varalisest olukorrast lähtuvalt ei ole reaalne, et hageja poolt esitatud nõue rahuldatud saaks. Antud juhul jääb aga tahtmatult mulje, et AS SEB Pank soovib kostja sihikindlalt pankrotini viia. Kuid ka sellisel juhul ei saaks hageja nõue kuidagiviisi rahuldatud. Ka eelkirjeldatud põhjusel ei olnud maakohtu otsus jätta kostja taotlus esindaja kaasamiseks rahuldamata põhjendatud ega mõistlik ning kooskõlas menetluspõhimõtetega. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium, et maakohus ei olnud seadusest tulenevalt kohustatud tsiviilasja menetlust peatama. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 20 lg 3 p 1 järgi võib avalduse menetlusse võtmisel kohus peatada kohtumenetluse, milles on võlgniku vastu rahaline nõue ja mille kohta ei ole veel otsust tehtud, kuni ümberkujundamiskava kinnitamiseni või menetluse lõppemiseni. Eeltoodust tulenevalt on peatamise õigus antud kohtule, mis menetleb võlgade ümberkujundamise avaldust, mitte aga hagimenetluses võla nõuet menetlevale kohtule. Lisaks ei ole võlgade ümberkujundamise avaldust menetleval kohtul kohustust hagimenetlust peatada. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud kaebuse väide, mille kohaselt maakohus kiirustas liigselt tsiviilasja lahendamisega. Hagiavaldus on maakohtule esitatud 14.12.2010 ja 05.01.2011 võttis kohus hagiavalduse menetlusse. Menetlusse võtmise määruse on kostja kätte saanud 22.01.2011. Kostja kohtule tähtaegselt ei vastanud ja kohus tegi 21.03.2011 tagaseljaotsuse, millele kostja esitas 31.03.2011 kaja menetluse taastamiseks. 16.05.2011 määrusega taastas maakohus tsiviilasja menetluse ja kohustas kostjat 20 päeva jooksul hagile kirjalikult vastama. Kostja on esitanud kirjaliku vastuse 13.06.2011. Kostja vastuväidetele on hageja 06.07.2011 vastanud ja esitanud ka vastuses toodud asjaolusid tõendavad dokumendid.

14.09.2011 toimuva kohtuistungi aja on kohus pooltega kooskõlastanud ja kostjal ei olnud istungi aja suhtes taotlusi. TsMS § 2 kohaselt peab kohus lahendama tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegium leiab, et maakohus on tsiviilasja menetlenud mõistliku aja jooksul ja lähtunud menetluse läbiviimisel poolte poolt avaldatud seisukohtadest. Kostja ei ole üheski menetlusdokumendis taotlenud riigi õigusabi. 14.09.2011 toimunud kohtuistungil avaldas kostja, et ta nõuab endale esindajat. Samal istungil selgitas kostja, et tal on esindajaks Arvo Küünemäe, kuid ta ei tea, kas esindaja on nõus istungile tulema ja palus kohtuistungi kaheks nädalaks edasi lükata. Kohus jättis kostja taotluse rahuldamata, kuna kostja ei esitanud taotlust õigeaegselt ja kohus järeldas, et kostja soovib menetlust venitada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et istungi edasilükkamiseks polnud alust. Riigi õigusabi saamiseks kostja taotlust ei esitanud ja sellist taotlust ei ole ta esitanud ka ringkonnakohtu menetluses. Lisaks sellele on kostja möönnud, et tal on olemas juriidiliste teadmistega esindaja, kuid kostja ei ole ise soovinud esindaja osalemist kohtuistungil. Kostja on menetluse käigus pakkunud hagejale kompromissi, kuid arvestades seda, et pooled ei ole kompromissi sõlmimiseks tehtud pakkumistes jõudnud kokkuleppele, siis ei olnud maakohtul põhjust kompromissi sõlmimise eesmärgil kohtuistungit edasi lükata. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja väitnud, et kohtuistungi toimumise ajaks oli poolte vahel kompromiss saavutatud. Apellatsioonkaebuse esitamisel oli kostja Tallinna Ringkonnakohtu 27.12.2011 määrusega vabastatud riigilõivu 7 000 eurot tasumisest. TsMS 190 lg-tes 2 ja 5 sätestatu kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud. Menetluskulud, mille tasumisest oli apellant vabastatud, tuleb kohtulahendiga välja mõista riigituludesse. Seega tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega riigilõiv 7 000 eurot kostjalt välja mõista riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb kostjal riigilõiv riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kostja (apellandi) kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohtus kantud menetluskulud jäetud õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.