Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-41932
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Avo Meiterni määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Avo Meitern, esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe Võlausaldaja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja juhatuse liige Eerika Vaikmäe-Koit Võlausaldaja Riigi Tugiteenuste Keskus Võlausaldaja kohtutäitur Svetlana Põld
Asja läbivaatamise kuupäev
25. mai 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-41932 ja saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Avo Meitern (avaldaja) esitas 6. septembril 2011 Pärnu Maakohtule võlgade ümberkujundamise avalduse, milles soovis kujundada ümber võlausaldaja AS SEB Pank (SEB) nõude, mis tulenes pankrotistunud äriühingu laenu käendusest (käenduskohustuse summa 191 734 eurot 95 senti). Avalduse kohaselt sattus avaldaja makseraskustesse, kuna käendas pankrotistunud äriühingu kohustust. Ümberkujundamiskavas soovis avaldaja kujundada 191 734 euro 95 sendi suuruse nõude ümber selliselt, et nõude summat vähendatakse ca 90% ja selle täitmise tähtaega pikendatakse kümne
aastani.
2.SEB ei nõustunud nõude ümberkujundamisega. Avaldaja makseraskused ei ole ajutised, ta võib olla püsivalt maksejõuetu. SEB nõue on pandiga tagatud ja sellise nõude võib ümber kujundada üksnes pandipidaja nõusolekul. Võrreldes teise võlausaldaja, Swedbank AS-iga (Swedbank) on SEB huve oluliselt kahjustatud, sest Swedbanki nõuet ümber ei kujundata.
3.Pärnu Maakohus jättis 1. oktoobri 2012. a määrusega võlgade ümberkujundamise avalduse rahuldamata ja ümberkujundamiskava kinnitamata, leides, et pandiga tagatud nõude võib ümber kujundada üksnes juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub. SEB nõue on pandiga tagatud ja SEB ei nõustunud ümberkujundamisega.
4.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. SEB vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. novembri 2012. a määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
6.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
7.Riigikohus tühistas 10. aprilli 2013. a määrusega (tsiviilasi nr 3-2-1-28-13) nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb kohtul võlgade ümberkujundamise menetluses kontrollida, kas võla ümberkujundamisele vastu vaielnud võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine mitte oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes sellega, mida tal oleks tõenäoliselt võimalik saada pankrotimenetluses. Pandiga tagatud nõude ümberkujundamine on võimalik ulatuses, milles pandieseme väärtus nõuet ei taga. Riigikohtu juhise järgi tuli asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha pandieseme väärtus ja sellel lasuvate muude kohustuste suurus ning arvestada ka SEB kasuks seatud kohtulikust hüpoteegist kinnistusraamatus eespool asetsevaid hüpoteeke ja nendega tagatud kohustusi. Asja uuel läbivaatamisel pidi maakohus hindama, kas ja millises ulatuses on panga nõue hüpoteegiga tegelikult tagatud.
8.Avaldaja esitas 13. mail 2013 Pärnu Maakohtule täiendatud ümberkujundamisavalduse ja -kava, milles soovis ümber kujundada SEB 200 043 euro 46 sendi suuruse nõude, Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) 7000 euro suuruse nõude (jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-62788 väljamõistetud riigilõivu kulu) ning 817 euro 16 sendi suuruse kohtutäituri tasunõude (tasu täiteasjas, milles täidetakse kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-10-62788). Avaldaja soovis vähendada eelnimetatud nõudeid 91,7% ulatuses, tasudes SEB-le kümne aasta jooksul igakuiste maksetega kokku 16 560 eurot 80 senti, RTK-le kahe kuu jooksul kokku 579 eurot 50 senti ja kohtutäiturile ühe maksega 67 eurot 65 senti.
9.SEB ei nõustunud ka selle ümberkujundamiskavaga ja leidis, et kava eesmärk on kohustuste täitmisest kõrvalehoidmine, mitte aga ajutiste makseraskuste ületamine. Võlgnikul on kinnisvara ja SEB nõue on tagatud pandiga, seega ei saa kõne alla tulla nõuete vähendamine nii suures ulatuses.
Riigilõivunõuet ei saa ümber kujundada ega vähendada. RTK leidis, et kava tuleb jätta kinnitamata, kuna see ei vasta võlgadest vabastamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) eesmärkidele ja kahjustab oluliselt võlausaldajate huve. Lisaks on avaldaja püsivalt maksejõuetu. Kohtutäitur Svetlana Põld ei esitanud võlgniku avalduse kohta oma seisukohta.
10.Pärnu Maakohus määras 4. novembri 2013. a määrusega nõustaja. Nõustaja arvamuse kohaselt oleks nõuete rahuldamise määr ümberkujundamismenetluses 8,3%. Võlgnik maksaks maksimaalselt kümne aasta jooksul võlausaldajatele kokku 17 208 eurot. Nõuete rahuldamise määr pankrotimenetluses oleks aga ainult 3,3%, kui arvestada, et vara turuhind ei vähene pankrotimenetluses rohkem kui 10%. Tegelikult võib vara turuhind väheneda 15–20%.
11.Pärnu Maakohus jättis 13. märtsi 2014. a määrusega võlgade ümberkujundamise avalduse rahuldamata ja ümberkujundamiskava kinnitamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt soovib avaldaja uue ümberkujundamiskavaga vähendada võlga SEB-le 91,7% ja ülejäänu ehk 8,3% ulatuses ajatada võlga kümnele aastale. See kahjustab võlausaldajaid. Õiglane ei ole see, kui võlgnik tasub poole väiksemat võlga Swedbankile ja soovib samal ajal vähendada sama järgu teise võlausaldaja nõuet 91,7%. Selliselt koheldakse SEB-d võrreldes Swedbankiga oluliselt halvemini. Swedbanki eelistamiseks SEB-le ei ole mõjuvat põhjust. Pankrotimenetluses võib tagasivõitmise võimalusi arvestades võlausaldajate nõuete rahuldamise määr olla kõrgem kui võlgade ümberkujundamise menetluses. VÕVS-i mõte ei ole ühe võlausaldaja huvide eelistamine lähtuvalt võlgniku soovist ega võlgniku vabastamine ebameeldiva võla tasumisest. Küsitav on ka see, kas võlgnik suudab kava täita. Lisaks ei saa kohtuotsusega väljamõistetud riigilõivu ega kohtutäituri tasu nõudeid ümber kujundada.
12.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. SEB ja RTK vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
13.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2015. a määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus asja uuel läbivaatamisel järginud Riigikohtu juhiseid. Õige on maakohtu järeldus, et võlgade ümberkujundamine ei aseta võlausaldajaid võrreldes pankrotimenetlusega paremasse olukorda ja et pandiga tagatud nõude võlausaldajaid on koheldud ebavõrdselt. Ümberkujundamiskava ei vasta VÕVS-i tegelikele eesmärkidele ja on pigem suunatud kohustuste täitmisest kõrvalehoidmisele. Pankrotimenetluses oleksid mõlemad pangad sama järgu nõudega võlausaldajad ja arvestada saaks ka seda, et võlgniku kohustus Swedbanki vastu on tagatud ka võlgniku abikaasa lahusvaraks olevale kinnisasjale seatud hüpoteegiga.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Määruskaebuses palub avaldaja nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha asjas uue määruse ilma asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Menetluskulud palub avaldaja jätta SEB kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei järginud maakohus asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu juhist ja ringkonnakohus jättis selle rikkumise tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel tuli hinnata, millises ulatuses on SEB nõue tegelikult tagatud ja kas võla ümberkujundamisele vastu vaielnud võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine mitte oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes pankrotimenetlusega. Nõustaja arvamuse kohaselt saaks pankrotimenetluses rahuldatud vaid 3,3%, ümberkujundamismenetluses aga 8,35% SEB nõudest. Seega saaks ümberkujundamismenetluses SEB nõue rahuldatud suuremas ulatuses ja ebaõige on kohtute järeldus, et kavaga koheldakse SEB-d võrreldes teistega oluliselt halvemini. Samuti on väär maakohtu seisukoht, et SEB ja Swedbank oleksid pankrotimenetluses samaväärselt kaitstud, sest Swedbanki kasuks seatud hüpoteek on kinnistusraamatus SEB hüpoteegist eespool. Maa- ja ringkonnakohus rikkusid VÕVS § 25 lg-s 2 sätestatut. Kui kohtud leidsid, et kava kinnitamine ei ole mingil põhjusel võimalik, tulnuks võlgnikule määrata tähtaeg kava muutmiseks selliselt, et seda oleks võimalik kinnitada. Samuti on ekslik seisukoht, et kohtuotsusega väljamõistetud riigilõivunõuet ja kohtutäituri tasunõuet ei saa ümber kujundada.
15.SEB vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RTK ja kohtutäitur Svetlana Põld ei ole määruskaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 ja § 695 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
17.TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Pooled vaidlevad selle üle, kas maakohus järgis asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määruse (tsiviilasi nr 3-2-128-13) juhiseid. Avaldaja on seisukohal, et juhiseid ei ole järgitud, SEB aga on seisukohal, et juhiseid on järgitud ja et kohtud jätsid kava õigesti kinnitamata. Maakohus põhjendas asja uuel läbivaatamisel avalduse rahuldamata jätmist ja kava kinnitamata jätmist esiteks sellega, et SEB-d kui võlausaldajat on võrreldes Swedbankiga koheldud ebavõrdselt, ja teiseks sellega, et pankrotimenetluses saaksid võlausaldajate nõuded rahuldatud suuremas ulatuses kui võlgade ümberkujundamise menetluses. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on Riigikohtu juhiseid järginud. Kolleegium sellega ei nõustu.
18.Varasemas lahendis samas tsiviilasjas selgitas Riigikohus, et üksnes asjaoluga, et võlausaldaja nõue on tagatud pandiga, ei saa kohus põhjendada ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist ja et võlgade ümberkujundamise menetluses peab kohus kontrollima, kas võla ümberkujundamisele vastu
vaielnud võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine mitte oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes sellega, mida tal oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses. Kolleegium kordab, et võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. Kui kohus põhjendab ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist sellega, et võlausaldajaid on ebavõrdselt koheldud, siis peab lahendi põhjendustest olema võimalik aru saada, kui palju saaks üks või teine võlausaldaja pankrotimenetluses rohkem võrreldes sellega, mida ta saab ümberkujundamismenetluses. Praeguses asjas on jälgitav vaid nõustaja arvamus, et pankrotimenetluses saaks rahuldatud 3,3% ja ümberkujundamismenetluses üle 8% SEB nõudest, kuid ei ole aru saada, millistele arvutustele ja õigusnormidele tuginedes on kohus lõpuks siiski järeldanud, et SEB nõue saaks pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses kui ümberkujundamismenetluses.
19.Maakohus on viidanud sellele, et pankrotimenetluses oleks võimalik tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa vahel 18. jaanuaril 2010 sõlmitud ühisvara jagamise kokkulepe ja seepärast oleks SEB olukord pankrotimenetluses parem kui ümberkujundamiskava kinnitamisel. Kolleegium märgib, et tagasivõitmise võimalus on sissenõudjal ka võlgniku täitemenetluses ja miski ei ole takistanud esitada SEB-l sissenõudjana ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1 ja § 190 alusel. TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise alus on sätestatud TMS §-s 190 ja selle p 3 kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ja kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Seega ei pidanud kohus pankrotihinnangu andmisel arvestama vara suurenemise võimalusega tagasivõitmisel. Lisaks on praeguseks möödunud TMS § 190 lg 1 p-s 3 sätestatud kaheaastane tähtaeg ja ka pankrotiseaduse §-s 112 sätestatud maksimaalne viieaastane tähtaeg ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks. Samuti ei ole asjakohane väide, et arvestama peab ka seda, et Swedbanki nõuet tagab lisaks avaldaja kinnistule kantud hüpoteegile ka avaldaja abikaasa kinnistule seatud hüpoteek. Asjaõigusseaduse
§ 360 lg 1 järgi on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Swedbankil on olukorras, kus vaidlusalune kinnistu müüakse täitemenetluses, TMS § 108 lg 1 järgi õigus taotleda kohtutäiturilt oma nõude eelisjärjekorras rahuldamist tulemist, olenemata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks või mitte.
20.TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. See kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi ka kohtumäärusele. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada. Kui võlgade ümberkujundamise menetluses on määratud nõustaja, kelle ülesandeks on teha kindlaks nõuete rahuldamise võimalikud määrad pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamismenetlusega, siis peab kohus määruses põhjendama, miks ta jõuab nõuete rahuldamise määrade osas teistsugusele tulemusele kui nõustaja. Seda maakohus teinud ei ole ja seega on maakohus rikkunud määruse põhjendamise kohustust. Samuti rikkus põhjendamiskohustust ringkonnakohus, nõustudes paljasõnaliselt maakohtu põhjendamata seisukohaga. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja see võis mõjutada asja tulemust, seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
21.Alljärgnevalt selgitab kolleegium veelkord pankrotihinnangu andmisel arvesse võetavaid asjaolusid. Kolleegium on varasemas praktikas saneerimisasjade menetlemist käsitledes leidnud, et saneerimismenetluse reeglid näevad ette, et võlausaldaja huve võidakse saneerimismenetluses kahjustada ning saneerimismenetluses ongi ettevõtja huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldajate huvid. Määravaks tuleb võlausaldajate huvide ja õiguste kaalumisel lugeda seda, kas võlausaldajate huve on oluliselt rikutud. Tähtsam on kavas analüüsida olukorda, mis saaks nõuetest saneerimiskava kinnitamata jätmisel, st millised võimalused oleksid nende rahuldamisel võimalikus pankrotimenetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-122-09, p 19). Kolleegium leiab, et sama põhimõte kohaldub ka võlgade ümberkujundamise menetluses. Oluline on see, et võlausaldajaid ei seataks võlgade ümberkujundamisel oluliselt halvemasse olukorda, kui nad tõenäoliselt oleksid võlgniku pankrotimenetluse korral.
22.Esmalt peab kohus pankrotihinnangu andmisel arvesse võtma seda, kui palju saab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldaja pandieseme müügist, arvestades seda, et kõigepealt rahuldatakse tulemi arvel eespool asuvatel järjekohtadel olevate õigustega võlausaldajate nõuded. Lisaks tuleb arvestada ka pankrotimenetluse erisätteid pandiga tagatud nõuete kohta, sealhulgas ka erisusi menetluskulude kandmisel (PankrS § 153 lg 2) ja võimalusi pandiga tagamata nõude osa rahuldamiseks muu pankrotivara arvel (PankrS § 153 lg 4). Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse kuludega. VÕVS § 24 lg 4 kolmanda ja neljanda lause järgi arvestatakse nõuete rahuldamise määrade võrdlemisel ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal ja see tuleb ära tuua ka ümberkujundamiskava
kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas. See tähendab, et võlgnikul tekib üldjuhul kolme kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Eelnev tähendab, et kohus peab lisaks sellele, kui palju on võlausaldajal võimalik saada tagatise realiseerimisest, hindama ka seda, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. Praegusel juhul ei ole kohtud eelnimetatud asjaolusid lahendis analüüsinud, seega ei ole kokkuvõttes ka jälgitav lahendi lõppejäreldus, et pankrotimenetluses saaks SEB nõue rahuldatud suuremas ulatuses kui võlgade ümberkujundamise kava järgi.
23.Kolleegium kordab, et kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes, kusjuures avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid on üldjuhul võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil. Kolleegiumi arvates ei ole õige kohtute seisukoht, et olukorras, kus avaldajal on mitu kohustust, millest üks on kinnistusraamatus eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu maksete tasumise kohustus ja teine äriühingu kohustuse käendamisest tulenev kohustus, ei ole põhjust eelistada eluasemelaenu võlausaldajat. Eeltoodud olukorras on vähemalt üldjuhul põhjendatud võimaldada makseraskustesse sattunud füüsilisele isikule ümberkujundamismenetluse kaudu (eeldusel, et kava kinnitamise muud eeldused on täidetud ja ta suudab kava täita) säilitada eluasemelaenu tagatiseks olev elamu.
24.Juba asja eelmisel läbivaatamisel leidis kolleegium, et iseenesest saaks kohus jätta kava uuel läbivaatamisel kinnitamata ka näiteks põhjusel, et ümberkujundamiskava täitmine ei ole võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline (Riigikohtu 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-128-13, p 17). Kohtud ei ole kava kinnitamata jätmist aga sellega selgelt motiveerinud. Lahendites on vastuoluliselt leitud, et avaldaja tegelikud sissetulekud ei pruugi olla nii väiksed, kui ta neid näitab, samas on kohtud avaldanud ka kahtlust, kas avaldaja suudab kava täita. Ka see on määruse põhjendamise kohustuse oluline rikkumine. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata ümberkujundamiskava kinnitamise põhjendatust, näidates selgete arvutuste kaudu, milline on SEB nõude rahuldamise määr ümberkujundamiskava järgi ja milline pankrotimenetluses. Arvestada tuleb ka summaga, mida SEB-l oleks võimalik saada kuni võlgniku eeldusliku võlgadest vabastamiseni. Kui kohus soovib põhjendada kava kinnitamata jätmist sellega, et avaldaja ei olegi makseraskustes (VÕVS § 25 lg 1 p 1), või vastupidi, et kava täitmine ei ole võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline (VÕVS § 25 lg 1 p 2), siis tuleb need põhjendused selgelt esitada, näidates ära, millel sellised järeldused põhinevad.
25.Maakohus asus seisukohale, et kohtuotsusega väljamõistetud riigilõivu ega kohtutäituri tasu nõudeid ei saa ümber kujundada. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. VÕVS § 2 lg 1 järgi võimaldatakse võlgade ümberkujundamise menetluses võlgnikule rahaliste kohustuste (isiklike võlgade) ümberkujundamist kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena
täitmise või kohustuse vähendamise teel. Piirangud ümberkujundatavatele nõuetele on sätestatud VÕVS § 2 lg-tes 2 ja 3 ja viidatud sätetest ei tulene, et väljamõistetud riigilõivu nõuet või kohtutäituri tasunõuet ei saaks ümber kujundada. VÕVS eelnõu seletuskirja (743 SE) järgi on võlgade ümberkujundamise menetluses võimalik kujundada ümber põhimõtteliselt kõiki isiklikke nõudeid, st nii lepingulisi kui ka lepinguväliseid nõudeid, muu hulgas ka avalik-õiguslikke nõudeid (nt maksunõudeid). Seega on kohtute seisukoht ekslik ja ümber saab kujundada ka võlgnikult väljamõistetud riigilõivu nõuet ja kohtutäituri tasunõuet.
26.Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. VÕVS § 25 lg 2 järgi võib kohus määrata võlgnikule kas enne ümberkujundamiskava kinnitamise otsustamist või ümberkujundamiskava kinnitamata jätmisel täiendava tähtaja ümberkujundamiskava muutmiseks või uue ümberkujundamiskava esitamiseks võlausaldajate esitatud seisukohtade alusel või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas, kui see võib olla vajalik kokkuleppe saavutamiseks võlausaldajatega. Eelnevast nähtuvalt on täiendava tähtaja andmine kohtu õigus, mitte kohustus. Eelkõige tuleks täiendav tähtaeg anda juhul, kui kohtu arvates on kavas selliseid puuduseid, mis on kõrvaldatavad. Sel juhul peab kohus näitama ära ka selle, millised muudatused kavas teha tuleks.
27.VÕVS § 8 lg 1 järgi kannab võlgnik võlgade ümberkujundamise menetluse kulud. Võlausaldaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
28.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon avaldajale tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.