Võlaõigus › Muud

seisukohta hageja usaldamatuse osas. Võttes arvesse hageja käitumist ning kaaludes mõlema poole huve, ei saanud kostjalt oodata ja eeldada lepingu täitmist, mistõttu lõpetas kostja hageja lepingu erakorraliselt. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja sõlmisid 01.06.2008 ajutise juhatuse liikme lepingu, mis jõustus 01.08.2008. Leping sõlmiti määramata ajaks, s.o kuni üks lepingupool selle nõuetekohaselt lõpetab. Leping hagejaga lõpetati 24.05.2011 erakorralise ülesütlemisega ning samast päevast lõppesid hageja volitused kostja juhatuse liikmena. Pooled ei vaidle ka hageja arvutatud kompensatsiooni ja viivise suuruse üle. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on seoses lepingu lõpetamisega õigus saada kompensatsiooni ja viivist. Hageja ja kostja vahel 01.06.2008 sõlmitud juhatuse liikme lepingust nähtuvalt on leping sõlmitud tähtajatuna. Lepingu lõpetamise teatest nähtub, et hageja kutsuti kostja juhatusest tagasi alates 24.05.2011, millega kõik hageja volitused tegutseda aktsiaseltsi esindajana lõppesid. Ühtlasi teatati hagejale, et ta on juhatuse liikmena oma hoolsuskohustust rikkunud ning tekitanud kostjale kahju, mille suurus on väljaselgitamisel. Kostja on kaotanud usalduse hageja vastu, mistõttu kostja ei pea võimalikuks lepingu jätkamist. Lepingu p 12 kohaselt kehtib leping ajani, kuni üks lepingupool selle nõuetekohaselt lõpetab. Lepingu p 11 kohaselt võis lepingu lõpetada mistahes pool, andes sellest kirjalikult teada 1 kuu ette. Lepingu tingimuste olulise rikkumise korral võib lepingut mitterikkunud pool kirjaliku teate alusel lepingu viivitamatult lõpetada. Pooled on lepinguga välistanud hagejale kompensatsiooni maksmise juhul, kui leping lõpetatakse hageja lepingu rikkumise tõttu. Kostja ütles hagejaga sõlmitud lepingu üles erakorraliselt. Käsundisaaja põhikohustuseks on osutada kokkulepitud teenust. Oma põhikohustust täites peab käsundisaaja järgima kahte üldist kohustust – lojaalsuskohustust ja hoolsuskohustust. Lepingu p 3 kohaselt oli hageja kohustuseks muu hulgas juhtida Cortex Eesti AS tegevdirektori ja ainsa juhatuse liikmena äriühingut vastavalt kehtivatele seadustele ja määrustele ning nõukogu liikmete otsustele ja määrustele. Äriseadustiku (ÄS) § 306 sätestab aktsiaseltsi juhatuse pädevuse. ÄS § 306 lg 1 kohaselt on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt peab juhatus esitama nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate aktsiaseltsi majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast, samuti teatama koheselt aktsiaseltsi majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest. ÄS § 306 lg 4 kohaselt korraldab juhatus aktsiaseltsi raamatupidamist. Hageja esitas 21.04.2011 Harju Maakohtule hagi hageja ja kostja vahel 14.03.2007 määramata ajaks sõlmitud töölepingust tuleneva töötasu nõudes. Kuni kõnealuse hagi esitamiseni oli hageja kostja juhatuse liige olnud sisuliselt kolm aastat. Hageja kohustus juhatuse liikmena oli muu hulgas raamatupidamise korraldamine. Seega pidi hageja olema teadlik nõude õigusliku aluse puudumisest. Nõude olemasolu korral pidanuks hageja nõue kajastuma kostja raamatupidamist puudutavates dokumentides. Seega oli hageja käitumine kohtusse pöördumise näol kostja jaoks ootamatu ja üllatuslik. Ehkki töötajal on seadusest tulenev õigus saamata jäänud töötasu nõudmiseks kohtu kaudu, ei saa mõistlikult eeldada, et juhatuse ainus liige, kes juhib ja korraldab äriühingu juhtimist, on pärast äriühingu vastu kohtusse pöördumist kostja jaoks jätkuvalt usaldusväärne käsunduslepingu jätkamiseks. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks saamata jäänud töötasu küsimust püüdnud lahendada kohtuväliselt. Hagile lisatud pretensiooni on hageja kostjale esitanud alles 30.01.2013. Kostja on hageja hoolsuskohustuse rikkumisena esile toonud ka hageja poolt raamatupidamise ebarahuldava korraldamise. Hageja väidetava töötasu nõude kajastamata

jätmisega raamatupidamisdokumentides on hageja esitanud ebaõigeid maksudeklaratsioone ja majandusaasta aruandeid ning rikkunud sellega oma hoolsuskohustust. Eelöeldu tõi kaasa usalduse kaotuse hageja suhtes. Hageja on kohtule tõendina esitanud Harju Maakohtu 13.03.2012 kohtuotsuse, millega kohus jättis SK hagi kostja vastu töötasu nõudes rahuldamata. Kohtuotsuse ps 17 on kohus leidnud, et kuna hageja oli kostja ainus juhatuse liige ja tema ülesannete hulka kuulus ka töö personaliga, oleks hagejal endal tulnud oma töölepingu lõpetamine vormistada. Seda hageja aga ei teinud. Samuti on kohus tuvastanud, et hageja töölepinguline suhe kostjaga ei jätkunud pärast hageja juhatuse liikmeks valimist, kuna hageja ja kostja vahel puudus alates 2008.a juunikuust alluvusvahekord. Hageja nõudel puudus õiguslik alus. Arvestamata käsundisaaja kohta VÕS §-s 630 sätestatud käsunduslepingu ülesütlemise piiranguid, võib kumbki lepingupool nii tähtajalise kui ka tähtajatu käsunduslepingu VÕS § 631 järgi erakorraliselt üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Nimetatud sätte järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, s.h käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi. Kostja on vastuses hagile tuginenud muu hulgas hageja hoolsus- ja lojaalsuskohustuse, s.o lepingust tulenevate kohustuste rikkumisele ning usalduse kaotusele. Seega on kostja toonud hagi vastuväitena välja muu hulgas selle, et hageja käitumise tõttu kaotas kostja hageja vastu usalduse ega saanud seetõttu enam kostjaga koostööd jätkata. Riigikohus on lahendis 3-2-1-180-12 väljendanud seisukohta, et käsunduslepingu olemust arvestades võib käsundiandja usalduse kaotus käsundisaaja vastu anda alust käsundusleping erakorraliselt VÕS § 631 alusel üles öelda. Käsundiandja usalduse kaotuse võib kolleegiumi hinnangul mh põhjustada käsundisaajalt oodatava lojaalsuse puudumine või käsundiandja juhiste eiramine. Kolleegium juhtis viidatud lahendis tähelepanu, et käsundisaaja peab VÕS § 620 lg 1 järgi tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundiandja peab igal juhul olema käsundiandjale lojaalne ning täitma käsundi käsundiandja antud juhiseid arvestades käsundiandja parimates huvides. Poolte vahel 01.06.2008 sõlmitud lepingu alusel vastutas hageja juhatuse liikmena aktsiaseltsi juhtimise eest, s.h raamatupidamise korraldamise eest, vastavalt kehtivatele seadustele ja määrustele. Nii raamatupidamise ebarahuldav korraldamine kui ka alusetu nõudega kostja vastu kohtusse pöördumine on käsitatav lepingu rikkumisena, mis omakorda annab aluse kahelda hageja lojaalsuses ning põhjustab käsundiandja usalduse kaotuse. Hageja käitumine on aluseks usalduse kaotus tõttu käsunduslepingu erakorraliseks üles ütlemiseks, kuna kostjalt ei saanud enam oodata käsunduslepingu jätkamist. Eeltoodu alusel oli kostja poolt juhatuse liikmega lepingu lõpetamine erakorraliselt põhjendatud hageja lepingu rikkumise tõttu. Kuivõrd pooled on lepingus välistanud kompensatsiooni maksmise juhul, kui leping lõpetatakse hageja poolsest lepingu rikkumisest, jäi hageja nõue kompensatsiooni ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, kuna tal puudus kindel veendumus hageja poolt kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja kohtuteate kättesaamises. Kuivõrd kohus teatas pooltele samas e-kirjas lahendi avaldamise kuupäeva ning menetluskulude kindlaksmääramine takistaks lõpplahendi tegemist, lahendab kohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus rikkus põhiseaduse (PS) § 146, jättes hagiavalduse rahuldamata. Kohus oleks pidanud hagi rahuldama tulenevalt sellest, et kohus rahuldas hageja menetlusabi taotluse TsMS § 181 lg 2

alusel. Kohus pidas menetlusabi taotluse lahendamisel hageja menetluses osalemist edukaks ja taotlust õiguslikult veenvalt põhjendatuks, faktiliselt põhistatuks ning hageja jaoks tähtsaks. Kohtuotsuses muutis kohus oma varasemat seisukohta ja sisuliselt pidas hageja menetluses osalemist ebaedukaks, õiguslikult põhjendamatuks, faktiliselt põhistamatuks ning pidas hageja jaoks asja ebatähtsaks ilma, et keegi menetluse osapooltest oleks vahepealsel perioodil esitanud uusi tõendeid või seisukohti. Hageja hinnangut on kohut vahepealsel perioodil mõjutatud, et ta teeks kostjat soosiva kohtulahendi. PS § 146 kõrval rikkus maakohus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 1 ja 2 ning § 442 lg-t 8. Kohus ei põhjendanud, mis tõendil põhineb järeldus, et kuna hageja kohustus juhatuse liikmena oli muu hulgas raamatupidamise korraldamine, pidi ta olema teadlik töövaidluses nõude õigusliku aluse puudumisest. Ka ei selgita kohus, kuidas asi 2-11-18856 peaks puutuma kokku asjaga 2-14-19819, sest tegemist on kahe erineva lepingulise suhtega. Kohus ei põhjendanud oma järeldusi, mille kohaselt töötasu nõude olemasolu korral pidanuks hageja nõue kajastuma kostja raamatupidamist puudutavates dokumentides. Hageja täitis eeskujulikult kõiki raamatupidamise seadusest tulenevaid raamatupidamise korraldamise nõudeid ja äriseadustikust tulenevaid juhatuse liikme kohustusi. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, millest oleks näha, et midagi on ebaseaduslikult kajastamata jäetud. Kohus võttis meelevaldselt kostja paljasõnalise, tõenditega kinnitamata väite omaks ja kasutas seda hageja vastu, rikkudes sellega kohtule seatud sõltumatuse printsiipi. Samuti on põhjendamatu maakohtu järeldus, et hageja käitumine kohtusse pöördumisel oli kostja jaoks ootamatu ja üllatuslik. Tegemist on järeldusega, mis tuleneb tsiviilasjast 2-11-18856, mille kohta tõendeid käesolevas tsiviilasjas ei esitatud ega käsitletud. Kuna hagejal oli õigus töötasu nõudega kohtusse pöörduda, ei tohiks see usalduse kaotust kaasa tuua. Seega ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et ehkki töötajal on seadusest tulenev õigus saamata jäänud töötasu nõudmiseks kohtu kaudu, ei saa mõistlikult eeldada, et juhatuse ainus liige, kes juhib ja korraldab äriühingu juhtimist, on pärast äriühingu vastu kohtusse pöördumist kostja jaoks jätkuvalt usaldusväärne käsunduslepingu jätkamiseks. Seadusega kooskõlas ei ole ka kohtu järeldus, et hageja ei esitanud tõendeid, et ta oleks saamata jäänud töötasu küsimust püüdnud lahendada kohtuväliselt ning et hagile lisatud pretensiooni on hageja kostjale esitanud alles 30.01.2013. Kohus ajab jällegi segamini kaks erinevat tsiviilasja. Vastavad tõendid esitati asjas 2-11-18856. Kohus ei selgita, millisest seadusest lähtuvalt oleks hageja pidanud uuesti esitama tõendeid käesolevas tsiviilasjas, arvestades asjaolu, et tegemist on kahe erineva lepingu, vaidluse ja suhtega. Maakohtu järeldus, et kostja on hageja hoolsuskohustuse rikkumisena esile toonud ka hageja poolt raamatupidamise ebarahuldava korraldamise, sisaldab laimu ja otsest valet. Kostja ei ole kunagi väitnud, et raamatupidamine oleks ettevõttes ebarahuldavalt korraldatud. Ka ei selgita kohus, millised konkreetsed hoolsuskohustused jättis hageja teostamata ega nimeta mitte ühtegi tõendit, millel ülaltoodud järeldus rajanes. Samuti sisaldab laimu ja otsest valet hageja kohta kohtu järeldus, et hageja väidetava töötasu nõude kajastamata jätmisega raamatupidamisdokumentides on hageja esitanud ebaõigeid maksudeklaratsioone ja majandusaasta aruandeid ning rikkunud sellega oma hoolsuskohustust. Eelöeldu tõi kaasa usalduse kaotuse hageja suhtes. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hageja oleks esitanud ebaõigeid maksudeklaratsioone ja majandusaasta aruandeid ning rikkunud sellega hoolsuskohustust. Maakohus ei selgita, milliseid konkreetseid dokumente ta silmas peab. Kohus ei selgita, miks ta võttis aluseks Harju Maakohtu 13.03.2012 jõustumata otsuses asjas 2-1118856 tehtud ekslikud järeldused, mis ei põhine mitte ühelgi seaduslikul põhjendusel ja tõendil.

Kohus on vääralt tuginenud Harju Maakohtu 13.03.2012 otsusele, mille punktis 17 leiti, et kuna hageja oli kostja ainus juhatuse liige ja tema ülesannete hulka kuulus ka töö personaliga, oleks hagejal endal tulnud oma töölepingu lõpetamine vormistada, mida hageja aga ei teinud. Samuti on kohus tuvastanud, et hageja töölepinguline suhe kostjaga ei jätkunud pärast hageja juhatuse liikmeks valimist, kuna hageja ja kostja vahel puudus alates 2008.a juunikuust alluvusvahekord. Hageja nõudel puudus õiguslik alus. Kohus ei nimeta ega põhjenda, mis on need konkreetsed asjaolud, mis annavad kostjale aluse VÕS § 631 alusel leping erakorraliselt üles öelda. Seega on tegemist paljasõnalise väitega. Samuti on selgusetu, millisest seadusest tuleneb kohtu järeldus, et käsunduslepingu ülesütlemise aluseks võib olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada ning uue otsusega hageja nõue osaliselt rahuldada. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohus rikkus tõendite hindamise osas menetlusõiguse norme ning tuvastas seetõttu asjas tähtsust omavad asjaolud ebaõigesti. Hageja pöördus kostja vastu hagiga kohtusse lepingust tulenevas rahalises nõudes. VÕS § 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel 01.06.2008 sõlmitud juhatuse liikme lepingu lõpetamise teate kohaselt ütles kostja lepingu 24.05.2011 erakorraliselt üles ÄS § 315 lg-st tuleneva hoolsuskohustuse rikkumise ja kahju tekitamise tõttu (mille suurus on väljaselgitamisel), millega seoses kaotas kostja usalduse hageja vastu (tl 11, I köide). 21.10.2014 esitatud vastuses hagile on kostja selgitanud (tl 71-77, I köide), et kostja ainuosanik sai mais 2011 teada, et juhatuse liige SK on esitanud äriühingu vastu saamata jäänud töötasu nõudes kohtusse hagi, tuginevalt varasemale töölepingule ostujuhi ametikohal töötamise kohta, ning väitnud, et esitades juhatuse liikmena hagi kostja vastu, rikkus hageja juhatuse liikmelt oodatavat hoolsuskohustust ja tekitas kostjale kahju. Seega nii lepingu lõpetamise teates kui hagiavaldusele esitatud vastuses on kostja põhjendanud hageja kui juhatuse liikme vastu usalduse kaotust eelkõige asjaoluga, et hageja on varasemale töölepingule tugineva nõudega pöördunud kohtusse, ning on sellega seostanud ka väite kahju tekitamise kohta. Kuna kohus jättis kõnealuse nõude rahuldamata (tsiviilasi 2-11-18856), siis on kostja hinnangul tema otseseks varaliseks kahjuks selles tsiviilasjas kantud menetluskulud, mille võrra kohus vähendas vastaspoole poolt hüvitamisele kuuluvaid kulusid. Samas menetlusdokumendis on kostja rõhutanud hoolsuskohustuse (ÄS § 315 lg 1) rikkumise kõrval ka lojaalsuskohustuse (VÕS § 621 lg 1) rikkumist, pannes hagejale süüks, et viimane, teades, et tal puudub töölepingust tulenev nõue kostja vastu, esitas ikkagi nõude kostja vastu, millist käitumist kostja hindas üllatuslikuks, pahatahtlikuks ja kostjat kahjustavaks. Hagi esitamisest tegi kostja järelduse, et sellega võivad tema suhtes kaasneda nii oluline maksukohustus kui ka riigipoolsed sanktsioonid. Seega on kostja põhjendanud hageja vastu usalduse kaotust esmalt sellega, et hagi esitamisega tekitatakse talle kahju, teisalt aga sellega, et hageja esitas kohtule alusetu hagi. Kostja poolt esile toodud asjaolude põhjal maakohus tuvastas, et pärast hagiga kohtusse pöördumist ei saanud mõistlikult eeldada, et juhatuse ainus liige, kes juhib ja korraldab äriühingu juhtimist, on

kostja kui äriühingu jaoks jätkuvalt usaldusväärne käsunduslepingu jätkamiseks. Samas on kohus heitnud hagejale ette, et ta ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks püüdnud saamata töötasu küsimust lahendada kohtuväliselt (kohus eksis, kui väitis, et hageja esitas sellekohase pretensiooni kostjale alles 30.01.2013, sest kõnealune pretensioon käsitleb juhatuse liikme lepingust tulenevat nõuet). Kohtu hinnang ei vasta tegelikele asjaoludele, sest ka kostja ise on oma vastuses hagile märkinud, et teises tsiviilasjas on tõendatud (sh hageja ja kostja nõukogu liikme GD kirjavahetusega), et hageja pöördumistele on kostja nõukogu liige korduvalt vastanud, et ilma nõukogu kirjaliku otsuseta hagejale mingeid täiendavaid tasusid välja maksta ei tohi. Samas on maakohus tuginenud oma järelduste tegemisel muu hulgas ka eelnimetatud asjaolule, hinnates hageja käitumist üllatuslikuks ja kahju tekitavaks, mis tõi kaasa hageja suhtes usalduse kaotuse. Viidates hageja teadmisele, et tema töötasu nõudel puudub õiguslik alus, on kohus vastuoluliselt siiski nõustunud kostjaga, et selle nõude raamatupidamises kajastamata jätmisega on hageja esitanud ebaõigeid maksudeklaratsioone ja majandusaasta aruandeid ning rikkunud sellega oma hoolsuskohustust. Maakohus tugines tõendina esitatud Harju Maakohtu 13.03.2012 otsusele, millega jäeti SK hagi kostja vastu töötasu nõudes rahuldamata (tuvastati, et hageja töölepinguline suhe kostjaga ei jätkunud pärast hageja nimetamist juhatuse liikmeks). Eeltoodud asjaoludel ei olnud maakohtul alust tuvastada, et hageja rikkus seadusest ja lepingust tulenevat hoolsuskohustust ning et kostja oli õigustatud lepingu üles ütlemisel kohaldama lepingu punkti 11 teises lõigus sisalduvat hüvitise maksmise välistust. Kohtule esitatud väited ja tõendid ei võimaldanud tuvastada neid asjaolusid, mille põhjal võiks väita lepingu rikkumist ja mis võisid põhjustada usalduse kaotust. Et hageja oleks käsundi täitmisel jätnud käsundiandja juhised täitmata või rikkunud äriühingu juhtimisel muid õigusnorme, millest võiks tuleneda hageja vastutus, ei ole kostja ega maakohus öelnud. Kohtu järeldus, nagu oleks hageja korraldanud kostja raamatupidamist ebarahuldavalt, ei tugine tõenditele. Seetõttu ei vasta tuvastatud asjaoludele ka kohtu seisukoht, et nii eelnimetatu kui ka alusetu nõudega kostja vastu kohtusse pöördumine on käsitatavad lepingu rikkumisena, mis põhjustas käsundiandja usalduse kaotuse ning mis andis alust käsunduslepingut erakorraliselt üles öelda. Seega puudus kostjal õigus öelda hagejaga sõlmitud juhatuse liikme lepingut erakorraliselt üles, mistõttu ei vabanenud ta lepingu lõpetamisel hüvitise maksmise kohustusest. Samas nõustub kolleegium maakohtuga selles osas, et tekkinud olukorras ei saanud ilmselt oodata poolte vahel sõlmitud käsunduslepingu jätkumist. Pealegi võimaldab ka juhatuse liikme lepingu punkt 11 mõlemal poolel soovi korral leping lõpetada. Lepingu kohaselt tuli vastavast soovist teisele poolele ette teatada, kuid selle tähtaja rikkumise eest ei ole pooled rahalises sanktsioonis kokku leppinud. Hageja on oma kahju hüvitamise nõude tuletanud saamata jäänud tulust, s.o ühe kuu kokkuleppelist juhatuse liikme tasust. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. Lepingu kohaselt on tasu nähtud ette lepinguliste kohustuste täitmise eest, s.o tööülesannete täitmise eest vastavas mahus teatud ajavahemiku jooksul. Vaidlust ei ole selles, hageja vabastati kohustustest 24.05.2011 ning sellest ajast alates ta äriühingu tegevusse enam ei panustanud. Seetõttu ei ole õiglane võrdsustada lepingus kokkulepitud kuutasu hagejale tekitatud väidetava kahjuga, mistõttu jääb kõnealune nõue rahuldamata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka hageja viivisenõude. Praegusel juhul on hageja pöördunud hagiga kohtusse 21.05.2014, s.o pea kolm aastat pärast väidetavat rikkumist, kusjuures vastava pretensiooni esitas hageja eelnevalt kostjale 30.01.2013, seega enam kui 1 aasta 8 kuud pärast lepingu lõpetamist. Kuni töölepingust tulenevas rahalises nõudes peetud kohtuvaidluse lõpuni ei esitanud hageja kostja vastu juhatuse liikme lepingust tulenevaid nõudeid, sh viivisenõuet, mistõttu võis kostja eeldada, et pooltevahelisest suhtest tulenevaid muid nõudeid hageja tema vastu rohkem ei esita. Seega oodates ühe vaidluse lõppemist ja algatades alles seejärel teise vaidluse, on hageja

andnud kostjale vastakaid indikatsioone. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja käitumine viivisenõude esitamisel vastavuses hea usu põhimõttega, mistõttu tuleb nõue lugeda lõppenuks ja jätta rahuldamata (VÕS § 6). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest. Kuigi kostja ei ole kõnealusele kvalifikatsioonile eraldi viidanud, on ta sisuliselt pidanud hageja käitumist tervikuna (hageja algatatud vaidlusi) hea usu põhimõtte vastaseks. Kolleegiumi hinnangul on asjakohatud apellatsioonkaebuse viited menetlusabi andmise ja hagi põhjendatuse seoste kohta. Menetlusabi andmisel ei otsusta kohus vaidluse sisulise põhjendatuse üle. Seega ei saanud menetlusabi andmisest ja hagi menetlusse võtmisest iseenesest järeldada, et hagi tulnuks rahuldada. Menetluskulude jaotus Kuna käesoleva kohtuotsuse tulemusel rahuldatakse nii hagi kui hageja apellatsioonkaebus osaliselt, jätab ringkonnakohus menetluskulud tervikuna poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.