AS SEB Pank hagi AZ, KZ ja AZ vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind
108 326 eurot 92 senti
Vaidlustatud lahend
Harju Maakohtu 26.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AZ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Hageja AS SEB Pank (rk 10004252); Hageja lepinguline esindaja Martin Velling Kostja I AZ (ik XXXXXXXXXXX); Kostja II KZ (ik XXXXXXXXXX); Kostja III DZ (ik XXXXXXXXXXX) Kostja IV AZ (ik XXXXXXXXXXX); Kostja AZ lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk 10.12.2015
5.Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 19.04.2013 hagi AZ (kostja I), KZ (kostja II), DZ (kostja III) ja AZ (kostja IV), edaspidi ka kostjad, vastu võla 101 129 eurot 91 senti ja eurot ning alates 19.04.2013 solidaarselt lepingust tuleneva viivise 8,75% aastas kuni põhinõude rahuldamiseni, saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 29.06.2006 hageja ning kostjate I ja II vahel laenuleping nr L060024724 laenu 255 807 eurot saamiseks. Laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmis hageja 29.06.2006 kostjaga III käenduslepingu nr 2006014026 ja kostjaga IV käenduslepingu nr 2006014027 kumbki piirsummas 255 646,59 eurot (4 000 000 Eesti krooni). Kuna kostjad ei täitnud lepingust tulenevat laenu tagastamise ja intresside tasumise kohustust nõuetekohaselt, saatis hageja kostjatele korduvalt teateid võlgnevuse tasumiseks. 11.05.2010 edastas hageja kostjatele lepingu erakorralise ülesütlemise teated, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 26.05.2010. Ühtlasi pakkus hageja kostjatele võimalust läbirääkimiste pidamiseks. Kostjad võlgnevust ei tasunud, hagejaga ühendust läbirääkimiste pidamiseks ei võtnud ja hageja ütles lepingu erakorraliselt 27.05.2010 üles. 20.06.2013 vastuses kostja IV vastusele (I kd, lk 70-73) märkis hageja, et ta tõepoolest väljastas kostjatele laenu vähem esialgses hagiavalduses märgitust. Vaatamata sellele, et laenulepingu nr L060024724 p 3.1 kohaselt oli väljamakstavaks laenusummaks 255 807 eurot, mis pidi välja makstama osadena, siis kogu laenu kostjatele I ja II välja ei makstud. Hageja maksis kostjatele I ja II laenu kogusummas 201 831 eurot järgmiselt: 14.07.2006 108 718 eurot, 31.10.2006 18 866 eurot, 6.12.2006 44 062 eurot, 27.03.2007 20 848 eurot ning 15.11.2007 9 337 eurot. Hagi nõudesumma ei muutu. Kostjate vastused hagile
2.Kostjad I ja II hagile vastanud ei ole. Kostja III hagi ei tunnistanud. Kostja IV palus jätta hagi rahuldamata. Kuna lepingu p 3.2 kohaselt pidi laenu väljamaksmine toimuma teatud tingimustel ja ajavahemikul 29.06.2006-01.07.2007, siis ei ole selge, kuidas kujunes laenu põhiosa jääk 80 921 eurot 53 senti. Hagejal oli VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi kostjate n-ö krediidivõimekuse analüüs. Hageja rikkus seda kohustust ega teavitanud laenusaajaid ega käendajaid sellistest asjaoludest ja riskidest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu on käendusleping tühine. Kostja IV sai käenduslepingust aru nii, et tema vastutab laenukohustuste täitmise eest talle kuulunud XXXXXX XX-XXX korteriomandile seatud hüpoteegiga. Laenulepingust tulenev nõue oli tagatud ka XXXXXXXXX XX (XXXXXXX küla, Harku vald, Harjumaa) kinnistule seatud hüpoteegiga. Hageja müüs kinnisvara 2009. aastal ja vaatamata sellele nõuab veel kostjatelt 101 129 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu ei pea kostjad (vähemalt kostja IV) nimetatud hinnavahe (kahju) eest vastutama. Ainult kostjad ei vastuta selle eest, et hageja nõudel müüdi kinnistud tunduvalt odavamalt.
Menetluse käik
3.Kohtute infosüsteemi (KIS) andmetel kuulutati 28.10.2013 välja kostja III pankrot (tsiviilasi 2-1332579). 19.03.2014 jättis maakohus AS SEB Pank hagi kostja III vastu võla saamiseks läbi vaatamata. Kohtuotsus
4.Maakohus rahuldas hagi kostjate I, II ja III vastu ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse põhisumma 80 921 eurot 53 senti, intress 1 128 eurot 44 senti ja viivise seisuga 18.04.2013 19 079 eurot 94 senti. Kohus mõistis kostjatelt I, II, III solidaarselt hageja kasuks viivise põhinõudelt (80 921,53 eurot) alates 19.04.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate I, II, III kanda ja kohus mõistis neilt solidaarselt välja hageja kasuks riigilõivu 1300 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus järgmiste asjaolude üle: 29.06.2006 sõlmiti hageja ning kostjate I ja II vahel laenuleping nr L060024724 (I kd, tl 7-12); lepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja III 29.06.2006 käenduslepingu nr 2006014026 (I kd, tl 13-15) käenduse piirsummas 255 646,59 eurot (4 000 000 Eesti krooni); lepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja IV 29.06.2006 käenduslepingu nr 2006014027 (I kd, tl 16-18) käenduse piirsummas 255 646,59 eurot (4 000 000 Eesti krooni); hageja saatis kostjatele 11.05.2010 lepingu erakorralise ülesütlemise teated, nõudes kõigi maksete tasumist hiljemalt 26.05.2010 (I kd, tl 19, 20, 21, 22); 27.05.2010 ütles hageja laenulepingu erakorraliselt üles; 19.03.2014 jättis kohus hagi kostja III vastu võla nõudes läbi vaatamata. Kohus luges need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hagiavalduse esitamise seisuga (19.04.2013) oli lepingust tulenev võlgnevus kokku 101 129,91 eurot, millest põhiosa moodustas 80 921,53 eurot, intressid 1 128,44 eurot ning viivist 19 079,94 eurot. Täiendavalt nõudis hageja kostjatelt ka edasiulatuvalt viivist ühe aasta eest. Vastavalt laenulepingu nr L060024724 p-le 3.1 oli kostjatele I ja II välja makstud laenusumma 201 831 eurot, mis maksti välja osadena järgmiselt: 14.07.2006 108 718 eurot, 31.10.2006 18 866 eurot, 06.12.2006 44 062 eurot, 27.03.2007 20 848 eurot ning 15.11.2007 9 337 eurot. Hageja esitatud laenukonto liikumiste väljavõttest (I kd, tl 75-77, 130-132) nähtusid laenulepingu alusel väljamakstud laenusummad, kostjate tagasimaksed ja tagatise realiseerimisest laekunud rahasummad. Hageja esitas kostja I konto väljavõtted aastast 2006 (I kd, tl 78-88, 133-143), aastast 2007 (I kd, tl 89-98, 144-153) ning aastast 2008 (I kd, tl 99-104, 154-159), millelt oli näha, millele laenuraha kulutati. Laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud krediidisaajale lepingueelse teabe ja hoiatuste esitamise ja mõistliku laenukoormuse arvutamise korda reguleeritud selliselt, nagu seda krediidiasutuste seadus alates 1.01.2007 reguleeris ja VÕS alates 1.07.2011 jõustunud muudatuste kohaselt reguleerib. Laenulepingu sõlmimise ajal 29.06.2006 ei näinud õigusaktid krediidiandjale ette otsest kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kehtib alates 1.01.2007. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud KAS § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Kas või millist head pangandustava on hageja laenulepingu sõlmimisel rikkunud, kostja IV välja toonud ei ole. Kohus leidis, et käendusleping ei olnud sõlmitud olulise eksimuse mõjul ega tühine. Hagejal kui krediidiandjal ei ole kunagi võimalik täielikult kindlaks teha, kas tarbijal tekivad tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmisel makseraskused või mitte, see on määratlematu risk. Kohus on seisukohal, et tuleb eeldada, et kostjad pidid aru saama võetava kohustuse sisust ja vastutusest.
Kostja IV on täiendavalt märkinud, et ainult kostjad ei pea vastutama selle eest, et hageja nõudel olid kinnistud 2009. aastal müüdud tunduvalt odavamalt. Kohus on seisukohal, et laenulepingu tagatiseks oleva korteriomandi ja kinnistu müük toimus täitemenetluses ja kui kostja IV leidis, et täitemenetluses korteriomandi enampakkumise alghind oli põhjendamatult madal, siis oleks ta pidanud TMS-is sätestatud alustel ja tähtaegadel enampakkumise alghinna määramise vaidlustama. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Seega vastutab kostja IV hagejaga sõlmitud käenduslepingu alusel solidaarselt kostjatega I ja II. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja laenu põhisumma 80 921 eurot 53 senti, intressid perioodil 6.07.2009 kuni 19.06.2013 eest 1128 eurot 44 senti (I kd, tl 105), seisuga 18.04.2013 sissenõutavaks muutunud viivise 19 079 eurot 94 senti (I kd, tl 23-24) ja TsMS § 367 järgi viivise alates 19.04.2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hagiavalduselt tasutud riigilõivu 1300 eurot. Apellatsioonkaebus
5.Kostja IV palub kohtuotsus tühistada ja jätta hagi uue otsusega rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme, rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti hinnatud tõendeid. Hageja ei ole tõendanud laenu üleandmist laenusaajatele ja hagiavaldusele ei ole lisatud laenu väljamaksmise kohta tõendeid. Apellandile ei ole selge, kuidas kujunes laenu põhiosa jääk 80 921 eurot 53 senti, seetõttu on sõlmitud käendusleping tühine. Kohtuotsuses on märgitud, et hageja esitas kohtule laenukonto liikumiste väljavõtte väljamakstud laenusummade tõendamiseks (I kd, tl 75-77, 130-132). Need ei vasta dokumentaalse tõendi nõuetele, sest dokumendid ei olnud allkirjastatud. Tegemist ei ole algdokumentidega ega ärakirjadega. Hageja esitatud PDF failid ei vasta dokumentaalse tõendi ega kirjaliku dokumendi nõuetele, tegemist ei ole ka kinnitatud väljavõttega. Kuna hageja poolt esitatud nn. „laenukonto liikumiste väljavõtte“ ja „AZ konto väljavõtted“ ei vasta tõendi vorminõuetele, oleks kohus pidanud jätma need tähelepanuta ja/või tagastama hagejale. 29.06.2006 sõlmitud käendusleping on vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu tühine. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja jäi varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palus hageja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so osas, millega kohus kostja IV vastu esitatud hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus rahuldas hagi kostja I ja kostja II vastu võlgnevuse 80 921 euro 53 senti, intressi 1128 eurot 44 senti ja viivise seisuga 18.04.2913 summas 19 079 eurot 94 senti saamiseks. Kohtuotsus on selles osas jõustunud. Kostja III osas jättis kohus 19.03.2014 määrusega hagi läbi vaatamata ja lahend on jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et
apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses on apellant jäänud maakohtus esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on märkinud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-157-14, p 11). Krediidiasutusel on selline kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega ei ole kostja käendusleping tühine ja kostja vastutab käenduslepingu järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Apellatsioonkaebus põhineb samadel väidetel, mida kostja vastuseks hagile esitas. Maakohus on käsitlenud kostja seisukohta ning selgitanud vajaliku selguse ja põhjalikkusega, miks tuleb hagi vaatamata kostja sellekohastele vastuväidetele rahuldada. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et hageja on kasutanud kujundusõigust lepingud lõpetada seadusest ja poolte kokkulepetest tulenenud õiguspärasel viisil. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et hüpoteegi realiseerimise järel alles jäänud võlgnevus tuleb kostjal likvideerida. Asjaolu, et tagatiseks olnud varast ei jätkunud kõigi kostjate võlgade katmiseks, ei saa hagejale ette heita ning see ei ole tasumata jäänud nõuete lõppemise aluseks. Nõude ja viivise arvestuslikule õigsusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustuse täitmise rikkumisel kohustuse täitmist ning sellega viivitamisel VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 kohaselt viivise tasumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt ei vasta hageja esitatud kirjalikud tõendid TsMS-s sätestatud dokumentaalse tõendi nõuetele. Tegemist on TsMS § 272 kohase tõendiga ja tõendid on lubatavad. Kolleegium märgib, et tõendi sisule ei ole apellatsioonkaebuses etteheiteid tehtud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 190 lg 2 ning § 179 lg-de 1, 5 ja 9 alusel tuleb apellandilt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Riigilõiv tuleb tasuda riigituludesse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul ning tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Muid kulusid pooltele apellatsioonimenetluses ei olnud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.