Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. detsember 2015.a, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-16067
Tsiviilasi
Marina Marinina hagi OÜ Paski Varad vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
22 817,20 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2014.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marina Marinina apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08. detsember 2015.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Marina Marinina (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja advokaat Marko Paabumets; Vastustaja (kostja): OÜ Paski Varad (registrikood 11108150), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2014.a otsus muutmata ja Marina Marinina apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud Marina Marinina kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
kantud
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Marina Marinina esitas Tartu Maakohtule 14.04.2014.a OÜ Paski Varad vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 13 710,56 eurot ja viivised. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.02.2007.a suulise tähtajatu laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu 2007. aastal seitsmel korral kogusummas 47 869,82 eurot. Hageja kandis laenusummad üle kostja arveldusarvele. Kostja on laenu tagastanud 2007.a viie maksega ja 2009.a kolme maksega. Kokku on kostja hagejale tasunud 34 159,26 eurot. Seega on kostja hagejale võlgu 13 710,56 eurot. Hageja esitas kostjale 09.09.2013.a avalduse laenulepingu ülesütlemiseks ning nõudis võla viivitamatut tagastamist. Hageja loeb laenulepingu üles öelduks alates 12.11.2013.a ning nõuab laenu tagastamist VÕS § 398 lg 1 alusel. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista seadusjärgne viivise määr VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel alates 12.11.2013.a kuni võla tasumiseni. Kostja vastuväited hageja ja Eero Saare ühise äritegevuse kohta ei ole tõendatud. Laenulepingu esialgne summa oli 503 000 krooni ning hiljem seda summat suurendati. Kostja ei ole tõendanud, et laenuleping oli tähtajaline. Väide, et hageja majanduslik seis ei võimaldanud hagejal laenu anda, on põhjendamatu. Hageja nõue ei ole aegunud. Kuna kostja räägib laenulepingu tähtajalisusest, võtab ta omaks, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja esitas alternatiivse nõude alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete järgi. Hageja palus mõista kostjalt 13 710,56 eurot välja VÕS § 1028 lg 1 või VÕS § 1023 lg 1 alusel. Käsundita asjaajamise aluseks on, et hageja finantseeris kostja äritegevust. Raha ülekandmine toimus kostja huvides ja tema teadmisel. Hageja sai 26.05.2014.a teada, et kostja laenulepingu olemasolu ei tunnista ja tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja nõue ei ole aegunud. Lisaks palub hageja välja mõista intress 8690,40 eurot VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel ning edasine intress TsMS § 367 alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut. Hageja on kandnud kostja arvele raha ja kostja hageja arvele, kuid see on seotud hageja ja kostja juhatuse liikme Eero Saare ühise äritegevusega. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu, samuti ei ole tõendanud laenulepingu tingimusi. Laenulepingu sõlmimise seab kahtluse alla ka see, et uute laenusummade saamine ja laenu tagastamine toimus samaaegselt. Kostja kandis hagejale raha juba kaks nädalat pärast esimest hageja tehtud makset, enamus summadest kanti üle viie kuu jooksul. Seega on hageja väited laenulepingu tähtajatuse osas ebausutavad. Laenu tagastamine
ei oleks ka laenulepingu puhul saanud olla pikem kui 1 aasta väljamakse tegemisest. Lisaks ei võimaldanud hageja majanduslik seis kostjale vaidlusaluses summas laenu anda. Kostja leidis, et lepingu puudumisel on tegemist alusetust rikastumisest tuleneva nõudega ning hageja nõue on aegunud. Hageja pidi oma nõude olemasolust aru saama kohe pärast ülekande tegemist ning viimane nõue aegus 02.04.2010.a. Kui poolte vahel oli laenuleping, pidi see olema tähtajaga 1 aasta ning viimase makse tagastamise nõue aegus 02.04.2011.a. Kostja tegi hagejale viimased ülekanded 2009.a veebruaris, 2013.a ei ole kostja hagejale ülekandeid teinud. Kostja ei teadnud hageja nõudest midagi enne 2013.a septembrit, hageja nõuab intressi alates 02.04.2007.a. Tegemist ei ole käsundita asjaajamisega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 23.10.2014.a otsusega jäeti hagi rahuldamata seoses nõude aegumisega. Poolte menetluskulud jäid hageja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 1) hageja kandis kostjale arveldusarvele järgmised summad: 01.02.2007.a – 31 572,35 eurot; 01.02.2007.a – 575,20 eurot; 10.02.2007.a – 7988,96 eurot; 12.03.2007.a – 383,47 eurot; 12.03.2007.a – 255,65 eurot; 12.03.2007.a – 639,12 eurot; 02.04.2007.a – 6455,08 eurot; 2) kostja kandis hagejale arveldusarvele järgmised summad: 16.02.2007.a – 8564,16 eurot; 18.02.2007.a – 12 782,33 eurot; 26.02.2007.a – 4473,82 eurot; 15.05.2007.a – 1917,35 eurot; 24.07.2007.a – 1278,23 eurot; 26.01.2009.a – 2556,47 eurot; 29.01.2009.a – 639,12 eurot; 10.02.2009.a – 1597,79 eurot. Kostja vastuväite tõttu loobus hageja väitest, et kostja kandis hagejale summad 05.10.2013.a ja 03.11.2013.a. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et neid makseid ei toimunud. Maakohus luges TsMS § 231 lg 4 alusel ning toimikus olevate pangaväljavõtetega (tl 8-18) tõendatuks, et ülekanded on tehtud. Pooled vaidlevad selle üle, kas ülekanded tehti poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel ning kas hageja nõue on aegunud.
4.Hageja on kasutanud rahasummade ülekannete puhul selgitust „laen“ ning kostja „laenu osaline tagastamine“. Maakohus leidis, et ainuüksi ülekandele lisatud selgitusega ei ole võimalik tõendada lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldusi. Ülekande selgitus ei tõenda, millise lepingu sõlmimisele oli suunatud poolte tahe ning milline oli teisele poolele esitatud
tahteavalduse sisu. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus 24.11.2011.a määruses nr 3-21-109-11 p 11. Maakohus leidis, et hageja tehtud ülekannete ja hageja väidete põhjal saab lugeda tõendatuks, et hageja sooviks oli anda kostjale laenu, kuid tõendatud ei ole hageja poolt sellekohase tahte väljendamine kostjale. Ülekannete selgitusi ei saa käsitleda otseste või kaudsete tahteavaldustena, kuna laenuleping tuli sõlmida ning tahteavaldused teisele poolele teha enne raha ülekandmist. Hagejale pidi juba raha üle kandmisel olema selge, millisel õiguslikul alusel ta toimingu teeb. Samuti ei saa kostja ülekannete selgitusi käsitleda tahteavaldustena, kuna need tahteavaldused tuli teha enne raha saamist. Lepingu saab lugeda sõlmituks alles pärast mõlemapoolsete tahteavalduste vahetamist.
5.Hageja ei esitanud maakohtu ettepanekust hoolimata lepingu sõlmimise tõendamiseks ühtegi muud dokumenti, seega luges maakohus, et poolte vahelise lepingulise suhte olemasolu ei ole tõendatud. Kostja ei ole hagi rahuldamata jätmise alusena viidanud mõnest lepingulisest suhtest tulenevale vastuväitele. Seega ei ole kostjal kohustust tõendada, et pooled oleksid sõlminud lepingu. Kuna maakohus ei lugenud laenulepingu olemasolu tõendatuks, ei käsitlenud maakohus laenulepingu tähtajalisust ning hageja võimet laenu anda.
6.Maakohus leidis, et tegemist ei saa olla ka käsundita asjaajamisega (VÕS § 1018 lg 1). Kuna hageja soovis enda kinnitusel ülekannet tehes raha tagasi saada, ei tegutsenud ta kostja huvides. Käsundita asjaajamine sarnaneb tegutsemisega käsunduslepingu alusel, kui leping oleks sõlmitud. Teisele isikule raha ülekandmine tagasisaamise sooviga ei saa olla käsunduslepingu esemeks.
7.Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostja arveldusarvele üle kandnud 47 869,83 eurot. Pooled ei ole tõendanud, et tegemist oleks lepingulisel alusel tasutud summaga, seega on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt saadu tagastamist VÕS § 1028 alusel. Kostja on hagejale tasunud 33 809,27 eurot (ilma 2013.a makseteta). Kuna kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegemist oleks lepingulisel alusel tehtud maksetega või muu õigussuhtega, mis on eraldiseisev hageja tehtud maksetest, luges maakohus need maksed hageja tasutud raha tagastamiseks. Seega ei ole hageja kostjalt tagasi saanud 14 060,56 eurot ning tal on õigus nõuda selle tagastamist VÕS § 1028 alusel. Hageja on palunud kostjalt põhisummana välja mõista 13 710,56 eurot.
8.Maakohus leidis, et hageja pidi raha üle kandes aru saama, et tal ei ole kostjaga sõlmitud laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu tõendada. Aegumistähtaja kulgema hakkamine ei saa sõltuda sellest, millal ja kuidas kostja hagiavaldusele vastas. Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Hageja pidi juba makseid tehes aru saama, et tal on õigus nõuda nende tagastamist. Iga tasutud summa puhul algas aegumine makse tegemisega. Kostja tegi hagejale tagasimakseid erinevates summades, viimane ülekanne toimus 10.02.2009.a. Kuna maakohus tuvastas, et kostja maksed on hageja tehtud rahaülekannete tagastamiseks, katkes hageja nõude aegumine TsÜS § 158 alusel iga kostja tehtud maksega. Viimati katkes hagi aegumine 10.02.2009.a ning algas uuesti. Seega hakkas hagi aegumine kulgema alates 11.02.2009.a ning viimaseks hagi esitamise päevaks on 10.02.2012.a. Pärast seda esitatud hagi loetakse kostja taotlusel aegunuks. Hagiavaldus on esitatud 14.04.2014.a. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud.
Maakohus leidis, et kuna põhinõue on aegunud, on TsÜS § 144 alusel aegunud ka intressi väljamõistmise nõue.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Marina Marinina esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista välja OÜ-lt Paski Varad Marina Marinina kasuks: 1) võlgnevus summas 13 710,56 eurot; 2) hagi esitamise seisuga 14.04.2014.a sissenõutavaks muutunud viivis summas 425,25 eurot, viivis 0,023 % päevas kindla summana alates 15.04.2014.a kuni otsuse tegemiseni ning 0,023% päevas otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni; 3) hagi esitamise seisuga 14.04.2014.a intress 7955,64 eurot, intress 0,023% päevas kindla summana alates 15.04.2014.a kuni otsuse tegemiseni ning 0,023 % päevas otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei nõustu apellant maakohtu tõendite hindamisega. Hageja poolt tahteavalduse esitamist kostjale ja viimase poolt sellega nõustumist tõendavad kostja poolt tehtud rahaülekanded hagejale selgitusega “laenu osaline tagastamine”, mis väljendab ja tõendab laenusuhte olemasolu hageja ja kostja vahel; 2) olid hageja ja kostja elukaaslased alates 2005.a kuni 2013.a. Maakohus ei ole põhjendanud, miks hageja ja kostja vahel ei saanud olla selge, millisel õiguslikul alusel hageja rahaülekanded tegi, kui pooled olid elukaaslased ning rahaülekanded olid süstemaatilised selgitustega “laen” ja “laenu osaline tagastamine”, tehtud 01.02.2007.a-10.02.2009.a; 3) on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ja jätnud kohaldamata TsÜS § 67 ja § 75 hindamaks poolte tahteavaldusi toimingute kaudu õigussuhte tuvastamisel. Väär on maakohtu seisukoht, et ülekannete selgitusi ei saa käsitleda otseste või kaudsete tahteavaldustena. Vastastikused rahaülekanded on vaieldamatult toimingud ja maakohus oleks pidanud hindama nende õiguslikku tähendust lähtuvalt nende sisust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks jätab ta arvestamata rahaülekannete tähenduse õigussuhte tuvastamisel, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine otsuse põhjendamatuse tähenduses TsÜS § 442 lg 8 järgi; 4) ei põhjenda maakohus, miks ta ei arvesta otsuse tegemisel kostja vastuväitega laenulepingu tähtajalisuse kohta, ega hinda selle vastuväite tõendatust kostja poolt ning jätab tähelepanuta kostja seisukoha lepingulise suhte olemasolu kohta. Kostja on kohtule esitatud seisukohtades möönnud, et kui lugeda poolte vahel sõlmituks laenuleping, siis ei olnud see tähtajatu vaid tegemist oli tähtajalise laenulepinguga pikkusega 1 aasta, kuivõrd laenu anti lühikeseks ajaks. Seega lasus kostjal kohustus tulenevalt TsMS § 231 lg-st 1 tõendada laenulepingu tähtajalisust. Kostja ei ole tõendanud laenulepingu tähtajalisust, mistõttu saab järeldada, et tegemist oli hageja ja kostja vahel tähtajatu laenulepinguga; 5) on apellant seisukohal, et kostja poolt vastuväite väljatoomine laenulepingu tähtajalisuse osas tähendab kostja omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise asjaolu suhtes, milleks on poolte vahel lepingulise suhte olemasolu. Maakohus on menetluses kostjat põhjendamatult ja ebaseaduslikult soosinud ja eelistanud; 6) on hageja alternatiivnõude rahuldamata jätmine maakohtu poolt täielikult põhjendamata. Maakohus ei ole märkinud, millistel asjaoludel ta järeldab, et raha ülekandmine toimus sooviga see tagasi saada. Käsundita asjaajamise nõudes hageja sellist väidet esitanud ei ole. Maakohus ei nimeta, milliste tõendite pinnal on ta jõudnud järeldusele, et kostja sooviks oli
raha ülekandmisel selle tagasisaamine, arvestades seda, et laenulepingust tulenev nõue jäi hagis rahuldamata ja kohus lahendas nõuet VÕS § 1028 alusel; 7) kuuluks hageja nõue rahuldamisele ka VÕS § 1023 lg 1 alusel, kuivõrd rahaülekanded olid tehtud kostja huvides, kostja ei ole, tulenevalt tema vastuväidetest, andnud hagejale õigust või kohustanud teda rahaülekandeid tegema. Maakohtu otsus selles osas on põhjendamatu, maakohus on vääralt hinnanud tõendeid, kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust õigussuhte määratlemisel; 8) ei selgita ega põhjenda maakohus oma järeldust, mille kohaselt hagejale oli selge või pidi olema selge, et tal ei ole sõlmitud laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu tõendada. Hageja on esitanud asjaolud ja tõendid, mis kinnitavad vastupidist. Hageja poolt kostjale tehtud rahaülekanded selgitusega “laen” ja kostja poolt hagejale tehtud rahaülekanded selgitusega “laenu tagastamine” tõendavad laenulepingu olemasolu; 9) on maakohus, kohaldades TsÜS § 158 lg 1, jätnud tuvastamata, millist hagejat nõuet kostja tunnustas rahaülekannete tegemisega. Maakohus märgib, et kostja maksed on hageja tehtud rahaülekannete tagastamiseks, kuid jätab märkimata millisel õiguslikul alusel on need toimunud. Hagejal puudus igasugune põhjus ja alus arvata, et laenu andmine kostjale ja laenu osalised tagastamised kostja poolt võiksid tähendada alusetust rikastumisest tuleneva nõude olemasolu hagejal. Maakohus ei ole ümberhinnanud kostja rahaülekannete selgitusi seoses alusetu rikastumise nõudega, seega tunnustas kostja laenulepingust tulenevat nõuet; 10) ei kehtesta alusetu rikastumise sätted aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus). Seega tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset. Maakohus ei ole tuvastanud, millal sai alusetult rikastunud isik (kostja) teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Kostja sai teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest seoses hagiga, kui esitas vastuväite hagile 26.05.2014.a, milles nimetas muuhulgas, et tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva hageja nõudega, mis on aegunud. Kostja ei ole tõendanud, et teadis alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest hageja ees enne 26.05.2014.a, mistõttu muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 26.05.2014.a ja hageja nõue VÕS § 1028 alusel ei ole aegunud. Maakohus on jätnud aegumise üle otsustamisel kohaldamata VÕS § 82 lg 7, millega on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja vääralt leidnud, et hageja nõue VÕS § 1028 alusel on aegunud.
10.Paski Varad OÜ vaidleb Marina Marinina apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning otsuse tühistamiseks puudub alus; 2) ei ole apellant tõendanud, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu tunnustele vastava lepingu, ega väidetava laenulepingu tingimusi; 3) vaidleb vastustaja vastu apellandi väitele, et maakohus on ebaõigesti osundanud Riigikohtu 24.11.2011.a määrusele nr 3-2-1-109-11, mille kohaselt vaidluse korral lepingu olemasolu üle tuleb tõendada vastastikuste tahteavalduste tegemist lepingu sõlmimiseks. Käesoleval juhul ei ole apellant vastavate tahteavalduste tegemist tõendanud; 4) märgib maakohus õigesti, et tahteavaldused lepingu sõlmimiseks tuli teha ning laenuleping tuli sõlmida enne raha ülekandmist. Ühtegi tõendit laenulepingu sõlmimise kohta apellant esitanud ei ole; 5) ei ole apellant ja vastustaja olnud ega saa olla elukaaslased, sest vastustajaks on juriidiline isik. Elukaaslased olid apellant ja vastustaja seaduslik esindaja Eero Saar. Apellant ei ole
apellatsioonkaebuses täpsemalt selgitanud, millised erisused esinevad tahteavalduste tegemisel ja lepingute sõlmimisel isikute vahel, kes on elukaaslased; 6) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et maakohus on jätnud täielikult hindamata kostja rahaülekanded ja nende selgitused, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Apellandi poolt kohtu järeldustega mittenõustumine ei anna alust väita, et kohus ei ole neid teemasid käsitlenud; 7) ei nõustu vastustaja apellandi poolse pooltevaheliste rahaülekannete ning TsÜS § 67 ja 75 lg 1 käsitlemisega. Kuna laenulepingu on kahepoolne leping ning eeldab mõlema poole tahteavaldust lepingu sõlmimiseks, siis ei piisa lepingu sõlmimiseks ühest tahteavaldusest, milleks apellandi väitel on apellandi poolt ülekande tegemine selgitusega „laen“. Vaja on seega teist tahteavaldust, milleks apellandi väitel on ülekanne selgitusega „laenu tagastamine“. Apellandi kontseptsioonist lähtudes ei ole nendel juhtudel, kus ülekannet „laenu tagastamine“ ei ole toimunud, s.o pole tehtud vastastikuseid ülekandeid, laenulepingut sõlmitud, sest ühe poole tahteavaldus puudub; 8) ei ole vastustaja laenulepingu sõlmimist ega olemasolu omaks võtnud. Omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 tähenduses ei saa käsitada vastustaja poolt menetluses esitatud alternatiivseid seisukohti. Vastustaja on nii vastuses kui kohtuistungitel selgelt märkinud, et vaidleb vastu väitele laenulepingu sõlmimise ja olemasolu kohta. Alternatiivne vastuväide on esitatud juhuks, kui kohus peaks apellandi väitega laenulepingu olemasolust nõustuma; 9) on apellant ise lisaks laenulepingust tulenevalt nõudele esitanud kaks alternatiivset nõuet, s.o alusetust rikastumisest tuleneva nõude ja käsundita asjaajamisest tuleneva nõude. Nõustudes apellandi väitega omaksvõtu kohta saab asuda seisukohale, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisega võtnud omaks, et poolte vahel ei olnud laenulepingut. Esitades käsundita asjaajamisest tuleneva nõude on apellant omakorda võtnud omaks selle, et tal ei ole vastustaja vastu ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet; 10) on eluliselt ebausutav, miks oleks kostja pidanud 2007.a veebruaris laenu tagastama asuma ja samaaegselt uusi laenusummasid välja võtma; 11) ei ole apellant tõendanud, et pooled sõlmisid 01.02.2007.a laenulepingu, mille kohaselt pidi apellant andma vastustajale 749 000 krooni laenu osade kaupa nii, et 01.02.2007.a kantakse vastustajale üle 503 000 krooni, 10.02.2007.a 125 000 krooni, 12.03.2007.a 20 000 krooni ja 02.04.2007.a 101 000 krooni; 12) olid apellandi ülekanded vastustaja arveldusarvele seotud apellandi, apellandi endise elukaaslase ja vastustaja juhatuse liikme Eero Saare ning vastustaja vahelise ühise äritegevusega kinnisvara valdkonnas. Vastustaja ja Eero Saare kooselu kestis 2005.a kuni 2013.a suveni. Kooselu ajal sõlmiti mitmeid tehinguid, millega seoses tehti muuhulgas sularaha sissemakseid apellandi arveldusarvele. Apellant omakorda kandis osa raha hiljem Eero Saarele ja osa vastustajale. Apellandi pangakonto väljavõttest nähtuvalt on erinevatel aegadel tehtud apellandi arveldusarvele tema enda poolt suuremates summades sissemakseid ja ülekandeid; 13) ei saa ühte ja sama õigussuhet samaaegselt kvalifitseerida alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamisena. Raha ülekandmine apellandi arvelt vastustaja arvele ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 asunud seisukohale, et kui esitatud on laenulepingust tulenev nõue, kuid laenuleping ei osutu tõendatuks, siis on õigussuhe võimalik kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Kui vaidlus on laenulepingu olemasolu üle, siis laenulepingu puudumise korral tuleb alternatiivselt kõne alla alusetust rikastumisest, mitte käsundita asjaajamisest tulenev nõue;
14) on maakohus kohaldanud apellandi alusetust rikastumisest tuleneva nõude suhtes õigesti aegumist. Kui apellant kandis ilma õigusliku aluseta vastustaja arveldusarvele raha, siis algas nõude aegumine ülekande tegemisest. Tähtsust ei oma, millal „apellandile oli selge või pidi olema selge, et tal ei ole sõlmitud laenulepingut või ta ei suunda lepingu olemasolu tõendada“. Järelikult ei pidanud maakohus neid asjaolusid otsuses ka selgitama; 15) puudus maakohtul puudus vajadus ja alus rahaülekannete selgituste ümberhindamiseks. Kohus asus ühemõtteliselt seisukohale, et poolte vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut. Seda seisukohta arvestades on põhjendamatu apellandi väide, et kuna rahaülekannete selgitusi pole ümber hinnatud, siis on vastustajale ikkagi kuni 10.02.2009.a tehtud laenu tagasimakseid ning aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda sellest, et vastustaja maksis tagasi laenu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud õigusliku kvalifikatsiooniga pooltevahelisele õigussuhtele ning ka maakohtu hinnanguga tõenditele ega korda TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki maakohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi.
9.Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt kostja arveldusarvele erinevates summades ülekannete tegemine ning kostja poolt hageja arveldusarvele tagasimaksete tegemine perioodil 01.02.2007.a kuni 10.02.2009.a ei võimalda lugeda tõendatuks poolte vahel laenulepingu olemasolu vaatamata sellele, et hageja märkis ülekannete selgituseks „laen“ ja kostja omakorda „laenu osaline tagasimakse“. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Käesoleval juhul ei ole hageja suutnud esile tuua ega tõendada, missuguses summas laenu andmises olid pooled saavutanud kokkuleppe ning missugustel tingimustel pidi toimuma laenulepingu mõlemapoolne täitmine. Pakkumusena laenulepingu sõlmimiseks ei ole käesoleval juhul võimalik käsitada hageja poolt teostatud igakordset ülekannet selgitusega „laen“, samuti ei ole nõustumusena käsitatavad kostja poolsed rahasummade tagasimaksed hageja arveldusarvele. Vastastikuste ülekannete suurused varieeruvad ja nende põhjal ei ole võimalik välja selgitada poolte tahet väidetava laenulepingu oluliste tingimuste osas.
10.Hageja on menetluses viidanud, et pooled sõlmisid nn raamlepingu, mille alusel hageja andis kostjale jooksvalt laenu erinevates summades ja kostja teostas jooksvalt ka tagasimakseid. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole niisuguse raamlepingu olemasolu kohta esitanud tõendeid. Raamlepingu sõlmimise tõendamiseks ei piisa erinevates summades vastastikuste pangaülekannete tegemisest, kuna need ei väljenda väidetava raamlepingu tingimusi ega sisuliselt ka kummagi poole tahet olla seotud kindlate õiguslike tagajärgedega (TsÜS § 67 lg 1, VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1 ja § 20 lg 1). Maakohus on õigesti märkinud, et pakkumus lepingu sõlmimiseks peab olema piisavalt määratletud ja selge, väljendades ühtlasi pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Sellekohaseid tahteavaldusi ei tulene vastastikustest pangaülekannetest.
Ehkki lepingu sõlmimisele suunatud tahte avaldamine on iseenesest võimalik ka lepingu täitmisele asumisega, ei muuda see järeldust, et käesoleval juhul ei ole laenulepingu sõlmimiseks (VÕS § 396 lg 1) piisavalt määratletud sisuga pakkumuse tegemine (sh kostjale edastamine) ja kostja poolt sellega nõustumine asjas tõendamist leidnud.
11.Põhjendatud ei ole apellandi etteheited, mille kohaselt jättis maakohus andmata hinnangu rahaülekannete õiguslikule tähendusele. Kohus on ülekannete teostamise õiguslikku tähendust asjakohasel viisil analüüsinud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega. Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, et hageja ja kostja juhatuse liige olid aastatel 2005 – 2013 elukaaslased. Pigem on elukaaslaste puhul usutav, et omavahelised varalised suhted jäetakse õiguslikult täpsemalt määratlemata, kuna lähtutakse sellest, et tegemist on ühiste vahenditega.
12.Kostja ei ole laenulepingu sõlmimist TsMS § 231 lg 2 tähenduses (faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine) omaks võtnud, vaid on laenusuhte olemasolu läbivalt eitanud. Vastustaja alternatiivset vastuväidet laenulepingu tähtajalisust puudutavas osas ei saa käsitada omaksvõtuna. Olles jõudnud järeldusele, et poolte vahel ei ole laenulepingu sõlmimine tõendamist leidnud, ei pidanud maakohus täiendavalt käsitlema kostja alternatiivset vastuväidet selle kohta, et kui ka poolte vahel oli laenuleping, siis ei olnud see tähtajatu, vaid tähtajaline. Ka tekkinuks kostjal vajadus tõendada oma väiteid laenulepingu tähtajalisuse kohta vaid juhul, kui laenulepingu olemasolu oleks kinnitust leidnud. Alusetud on apellandi etteheited maakohtule seoses poolte ebavõrdse kohtlemisega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus täitnud selgitamiskohustust ja selgitanud pooltele tõendamiskoormise jaotust (TsMS § 351 lg 1, § 392 lg 1 p 3 ja 4, lg 3). TsMS § 230 lg 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
13.Maakohus on otsuses asunud selgelt seisukohale, et poolte vahel oli tegemist alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhtega (kohtuotsuse p-d 6 ja 7). Ringkonnakohus nõustub selle õigusliku kvalifikatsiooniga. Alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte olemasolu on möönnud ka kostja (vastustaja), kes on selle nõude osas esitanud üksnes aegumise vastuväite. Seega on põhjendamatud apellandi etteheited, nagu oleks kohus hageja nõudele aegumise kohaldamisel jätnud selgitamata, missugust hageja nõuet kostja oma tagasimaksetega tunnustas. Ringkonnakohus märgib, et alusetu rikastumise võlasuhte puhul ei oma tähtsust, kas kostja omalt poolt nõuet mingil kujul tunnustas või mitte, kuna tegemist ei ole lepingulise suhtega ning järelikult ei eelda selline võlasuhe poolte vahel tahteavalduste vahetamist.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et alusetu rikastumise nõude aegumise algusajaks tuleb lugeda aega, mil isik (hageja) pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, s.o rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut (sellel seisukohal on ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algas iga tasutud summa puhul aegumine makse tegemisega. Aegumistähtaeg ei pikene seoses sellega, et hageja arvas endal olevat õiguse nõuda rahasummasid tagasi suuliselt ja tähtajatuna sõlmitud laenulepingu alusel. Ringkonnakohus rõhutab, et aegumistähtaja algust saab TsÜS § 151 lg 1 järgi hakata arvestama alates ajast, mil hageja (õigustatud isik) sai või pidi saama teadlikuks asjaoludest, mille kohaselt teine isik (kostja) on tema arvel alusetult rikastunud. Nõude aegumist ei mõjuta asjaolu, millal sai rikastumisest teada kostja. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-5408 (p 10), millele apellant viitab, käsitletakse viivise arvestamist alusetu rikastumise nõude puhul, mis ei puutu käesoleva vaidluse kontekstis asjasse. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist ja sellega seoses aegumistähtaja algust ei mõjuta käesoleval juhul ka VÕS § 82 lg 7 kolmas lause, mille kohaselt
võib võlausaldaja juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist (VÕS § 82 lg 3). Nimetatud säte võimaldab hinnata eelkõige seda, kas kohustatud isik on sattunud kohustuse täitmisega viivitusse. See omakorda annaks aluse kasutada asjaomaseid õiguskaitsevahendeid (nt esitada viivise nõue). Käesoleval juhul puudub vajadus käsitleda viivise kohaldamist, kuna alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa vaidlusaluse võlasuhte puhul olla tegemist käsundita asjaajamisega, kuna puuduvad VÕS § 1018 lõikes 1 sätestatud tunnused. Hageja nõue põhineb tervikuna eeldusel, et (kokkuleppel kostjaga) pidi kostja raha talle tagastama. Hageja tugines esmajärjekorras poolte vahel sõlmitud laenulepingule, mille olemuseks on laenusaaja kohustus laenuks saadud raha hiljem tagastada. Raha ülekandmine kostjale kavatsusega see hiljem tagasi nõuda ei vasta käsundita asjaajamisest tuleneva võlasuhte tunnustele, nagu on õigesti järeldanud ka maakohus. Kui hageja oleks kandnud raha kostjale üle ilma kavatsuseta seda hiljem tagasi nõuda, siis ei saaks samuti tegemist olla käsundita asjaajamise suhtega. Raha ülekandmine oleks sel juhul käsitatav tasuta käsutusena (kinkena). Samuti ei tulene käsundita asjaajamise sätetest, et teisele isikule (soodustatule) raha maksnud isikul oleks õigus nõuda kogu oma soorituse tagastamist. VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Seega tuleks kõne alla nt pangaülekannete teenustasude hüvitamise nõue. VÕS § 1023 lg 2 järgi võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest ka mõistlikku tasu. Käesoleval juhul ei ole niisuguseid nõudeid esitatud ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, nagu oleks ta suhetes kostjaga tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses.
16.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta asjas kantud menetluskulud apellandi kanda. Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.