Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-16264
Tsiviilasi
AS-i Krediidikassa hagi ET vastu 1149,40 euro, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.02.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1970 eurot 27 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ET apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS Krediidikassa (registrikood: 11344317), tehinguline esindaja Kadri Timuska Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): ET (isikukood: XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja advokaat Indrek Kukk
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 23.02.2015 otsus tühistada osaliselt ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 796,56 eurot, intressid 483,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 143,13 eurot. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
Lugeda Harju Maakohtu 23.02.2015 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
1(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 1) Rahuldada AS-i Krediidikassa hagi ET’i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt. 2) Välja mõista ET-lt AS-i Krediidikassa kasuks põhivõlg 796,56 eurot (seitsesada üheksakümmend kuus eurot ja 56 senti), intressid 483,19 eurot (nelisada kaheksakümmend kolm eurot ja 19 senti), sissenõutavaks muutunud viivis (25.06.2014 seisuga) summas 143,13 eurot (ükssada nelikümmend kolm eurot ja 13 senti). 3) Jätta rahuldamata kostja taotlus jätta asja juurde võtmata 02.12.2011 e-kiri.
4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 27,8% ulatuses hageja ja 72,2% ulatuses kostja kanda.
5.Rahuldada hageja nõue maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kokku 554,44 euro ulatuses ning kostja nõue maaja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kokku 482,33 euro ulatuses, tasaarvestada nimetatud vastastikused nõuded ning mõista kostjalt ET hageja AS Krediidikassa kasuks välja menetluskulude hüvitisena 72,11 eurot (seitsekümmend kaks eurot ja 11 senti). Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb kostjal tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Krediidikassa (hageja) esitas 15.04.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ET-lt (kostja) 2298,80 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 25.06.2014 esitas AS Krediidikassa maakohtusse hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1149,40 eurot, intressi 618,13 eurot ja viivise 202,74 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 11.06.2009 laenulepingu (edaspidi: laenuleping), mille punkti 1.1.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 25 000 krooni, s.o 1597,79 eurot. Kostja soovis laenulepingu pikendust ning pooled sõlmisid 09.07.2009 laenulepingu muudatuse (edaspidi: laenulepingu muudatus). Võlgnevuse jäägi peale summas 21 716,31 krooni, s.o 1387,93 eurot, koostati uus maksegraafik. 2(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 Viimane makse võlgnevuse katteks laekus 16.04.2012 summa 25 eurot. Kostja on hagejale tasunud 2050,79 eurot. Hageja märkis, et tasumised on arvestatud esmalt intressi, seejärel põhisumma katteks. Hagiavalduse kohtusse esitamise seisuga oli kostjal tasumata põhivõlg 1149,40 eurot ja laenulepingus kokkulepitud intressid summas 618,13 eurot.
3.Hageja ei saanud lepingut sõlmides ette näha, et kostjal tekivad tulevikus makseraskused ning tema majanduslik olukord halveneb sedavõrd, mis teeb võimatuks laenu tagastamise.
4.Hoolimata sellest, et laenulepingu muudatusel puuduvad poolte allkirjad, on see hageja hinnangul pooltele siduv. Hageja pikendas maksegraafikut kolme kuu võrra põhjusel, et kostja seda soovis. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Kostja oli seisukohal, et ta pole nõuet kordagi alates 11.08.2010 tunnustanud. Viimane tegu, mida saab käsitleda nõude tunnustamisena, toimus 10.08.2010 (võlgnetava summa osaline tasumine). Kui hageja soovis saada kostjalt võlga kätte, oleks tulnud hagi esitada kohtusse enne 10.08.2013. 16.04.2012 teostas makse LT, mitte kostja. Tegemist oli käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 1 mõttes, samas ei ole kostja nimetatud käsundita asjaajamist kunagi heaks kiitnud, mistõttu puuduvad käsundita asjaajajal ka antud juhul VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused.
7.Hageja ei oleks vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt tohtinud tarbijale krediiti anda. Hageja ei kontrollinud tarbijale krediiti andes mingilgi moel laenusaaja krediidivõimekust.
8.Kostja pole allkirjastanud laenulepingu muudatust, mistõttu pole laenulepingu muudatus pooltele siduv. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus tegi 23.02.2015 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1149,40 eurot, intressi 618,13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 202,74 eurot, kokku 1970,27 eurot.
10.Maakohus leidis, et hageja nõue pole aegunud. Hageja oli kohtule esitanud enda arvelduskonto väljavõtte, millelt nähtus, et kostja sooritas hagejale viimase makse 06.05.2011. LT sooritas hagejale makseid 12.12.2011, 13.01.2012, 13.02.2012 ja 16.04.2012. Hageja esitas kohtule väljavõtte kostja e-kirjast, millest nähtuvalt kostja kinnitas, et hakkab regulaarseid makseid tegema alates 10.12.2011. Kostja pole tõendanud, et kostja ei ole heaks kiitnud LT poolt hagejale tasutud summasid VÕS § 1018 alusel ega andnud selleks käsundit VÕS § 619 alusel, või ei esinenud mõnda 3(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 muud asjaolu, mis välistaks LT õiguse tasuda hagejale kostja eest. LT sooritust hagejale kostja nimel tuleb maakohtu hinnangul lugeda kostja poolt nõude osaliseks tunnustamiseks, kuna kostja ei ole tõendanud, et LT poolt summade tasumine ei vastanud kostja tahtele laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Kohus oli seisukohal, et kostja edastatud e-kirjast hagejale oli järeldatav kostja tahe enda laenulepingust tulenevate kohustuste edaspidiseks täitmiseks, mistõttu hagejal esines alus eeldada, et maksed tehti kostja nõusolekul, heakskiidul ning huvides. Kuivõrd LT tasus võlgnevuse kostja eest hageja arveldusarvele, oli kostja sellega enda nõuet tunnustanud. Asjaolu, et kostja ei ole enda laenulepingust tulenevaid kohustusi isiklikult täitnud, vaid seda tehti kostja eest, ei anna alust asuda seisukohale, et kostja ei ole enda nõuet hageja ees tunnustanud. Võttes arvesse, et viimane makse teostati 16.04.2012, oleks hageja nõue aegunud 17.04.2015. Hageja esitas hagiavalduse 25.06.2014, seega pole hageja nõue aegunud.
11.Maakohus luges tuvastatuks, et laenulepingu muudatus sisaldas poolte tahet ning oli pooltele siduv vaatamata asjaolust, et see ei ole kirjalikus vormis allkirjadega fikseeritud. Laenulepingu muudatusega oli eelkõige pikendatud laenu tagasimakse tähtaega. Tegemist oli poolte tahte alusel sõlmitud senise laenu tagasimakse pikendamisega, millele ei ole kehtestatud seadusest tulenevalt vorminõuet. Laenulepingu muudatus oli pooltele siduv, sest see väljendas kostja tahet laenutagasimaksete tegemiseks pikema perioodi jooksul ning hageja nõustumist maksegraafiku pikendamisega. Kostja ei tõendanud kohtule ka asjaolu, et kostjal puudus tahe laenulepingu muutmiseks. Võttes arvesse, et kostja jätkas maksete tasumist ka pärast laenulepingu muudatust, oli kostja nimetatud kokkuleppe oma tegevusega ka heaks kiitnud.
12.Maakohus ei nõustunud, et hageja rikkus hea usu ja vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja ei esitanud kohtule tõendeid, millest tulenevalt nähtuks, et hageja oleks järginud VÕS § 4032 ja KAS § 83 sätestatud põhimõtet. Samas tuli ka kostjal laenu taotlemisel esitada hagejale tõest teavet enda majandusliku olukorra ja laenu tagasimakse jätkusuutlikkuse osas. Olukorras, kus hageja hindas kostja krediidivõimekust hagejale kättesaadavate ja teadaolevate andmete alusel, ei saa kostjat vastutusest vabastada, kuna ka kostja pidi hindama oma finantsvõimekust võetud kohustuste täitmisel. Kohus oli seisukohal, et olukorras, kus kostja kinnitas, et tema majanduslik olukord muutus ootamatult alles pärast laenu saamist, ei saanud ka hageja vastavaid asjaolusid laenuandmisel ette näha.
13.Kostja kinnitas lepingu tingimustega nõustumist oma allkirjaga. Kohtul puudus alus kahelda, et kostja avaldas oma tahet hagejaga lepingu sõlmimiseks ning leping ja selle muudatused kajastasid kostja tahet. Kostja ei esitanud ka tõendeid, millest tulenevalt kohus saaks asuda vastupidisele seisukohale. Kohus märkis, et olukorras, kus kostja allkirjastas hagejaga sõlmitud lepingu, võttis ta endale kohustuse järgida lepingus kokkulepitud tingimusi. Juhul, kui kostja leidis, et lepingus ja selle muudatuses esineb
4(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 sätteid, millega kostja ei nõustu või mida ta täita ei soovi, oli kostjal vabadus jätta vastav leping sõlmimata.
14.Kostja ei esitanud vastuväiteid põhi- ja intressinõude osas. Seega pidas kohus hageja põhi- ja intressivõlgnevuse nõuet põhjendatuks. Kostja pole taotlenud ka viivise vähendamist, mistõttu ei vähendanud maakohus viivist omaalgatuslikult. Apellatsioonkaebus
15.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada täies ulatuses (välja arvatud resolutsiooni punkt 6).
16.Õige oli maakohtu poolt tuvastatu, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel oli 10.04.2008 sõlmitud laenuleping, millega hageja andis ja kostja võttis laenu summas 25 000 krooni. Muus osas on maakohus tuvastanud asjaolusid ekslikult ning meelevaldselt, mistõttu jõudis tõendite väära hindamise tõttu ka ebaõige lahendini.
17.Hageja käitumine oli laenulepingu sõlmimisel ja väidetavate võlgnevuste sissenõudmisel vastuolus lepingu, seaduse ja heade kommetega. Laenulepingu p 1.3 sätestas, et laenusaaja tasus laenuandjale laenu kasutamise eest intresse 4 % kuus. See määr oli ilmselgelt liiga kõrge ning seetõttu heade kommetega vastuolus ja tühine. Lepingu punkt 1.4 kohaselt oli laenu kulukuse määraks 43% aastas (esindaja, kasutades http://www.danskebank.ee/calc/loan/est_static.php kättesaadavat kalkulaatorit, sai laenu kulukuse määraks 61,41%). Arvestades sellist vastuolu, oli hageja poolt lepingu täitmise käigus ning kohtus nõutud intressid ilmselgelt põhjendamatud. Eeltoodule oleks maakohus pidanud hageja tähelepanu juhtima või jätma hagi vastavas osas rahuldamata. Kuna kohus seda ei teinud, rikkus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 351 lg-st 1 ja 2 tulenevat selgituskohustust.
18.Laenulepingu punkt 1.7.1 määratles laenusaaja poolt täidetavate kohustuste järjekorra. Viidatud punkti sõnastuse kohaselt tagastas laenusaaja esmajärjekorras laenu ning seejärel intressid vastavalt laenu tagasimaksmise graafikule. Hageja, arvestades kostja poolt teostatud makseid esmajärjekorras intressimaksete katteks, käitus vastuolus lepinguga. Laenulepingu tingimuste heade kommete vastasusele viitas ka lepingu punkt 1.7.4. Juba laenulepingut sõlmides ei eeldanud laenuandja, et laenusaaja oleks suuteline lepingut täitma. Jättes täielikult tähelepanuta kostja vastuväited maksete arvestuse osas, ning süüvimata laenulepingusse, rikkus kohus TsMS § 232 lg-t 1.
19.Laenulepingu punkt 7.1 sätestas, et lepingut võib muuta poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped muus vormis ei ole pooltele täitmiseks siduvad. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 sätestas, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega välistasid pooled ise mis iganes muus vormis, kui kirjalikus vormis lepingu muutmise. 5(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 Eeltoodule juhtis kostja esimese astme kohtumenetluses läbivalt kohtu tähelepanu, kuid kohus jättis kostja väited kontrollimata. Seetõttu oli ekslikult asunud seisukohale, et hageja poolt esitatud allkirjastamata laenulepingu muudatus oli kehtiv. VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Eeltoodut tehtud ei ole. Laenulepingul, mille hageja kohtule esitas, puudus mis iganes registreerimisnumber, mistõttu oli mõistetamatu, millist kostjaga sõlmitud lepingut üldse väidetavalt muudeti. Hageja ei ole suutnud tõendada mis iganes tahtevalduse andmist kostja poolt laenulepingu muutmiseks, esitades kohtule väidetava väljatrüki oma andmebaasist, mida võis sinna kes iganes ning mis iganes kujul sisestada ja väita, et kostja e-kirja originaali ei ole säilinud. Seega oli tõendamata hageja tahe 10.04.2008 laenulepingut muuta. Jättes hindamata laenulepingu punkti 7.1 rikkus maakohus TsMS § 232 lg-t 1.
20.Kostja tasus enam makseid, kui hagejal oleks olnud üldse õigus nõuda. Kostja esindaja poolt tehtud arvestused viitavad, et lepingu lisaks olev maksegraafik ei lange kokku lepingus kokkulepituga.
21.Maakohus nägi, et kostja esindaja ei esitanud asjas olulisust omavaid vastuväiteid. Seetõttu rikkus maakohus TsMS § 351 lg 1 ja 2 tulenevat selgituskohustust, kui jättis kostjale selgitamata, et hagi rahuldamine oli realistlik.
22.Laenuleping oli kostja hinnangul TsÜS § 86 mõttes tühine. Oli ilmne, et laenuleping oli kostjale kahjulik, mistõttu oleks maakohus pidanud ka ilma tähelepanu juhtimiseta tehingu tühisusele tuginedes hagi rahuldamata jätma. Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ületas kostjaga sõlmitud määr enam kui kuus korda. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et tehingute sõlmimise ajal ei olnud pooled võrdsetel positsioonidel. Nimelt oli majandustegevuses osaleval krediidiasutustel oluliselt parem ülevaade majanduskeskkonnas toimuvatest protsessidest nii mikro- kui ka makromajanduse tasandil, sh ka laenutingimuste ebasoodsuse kohta. Hageja seadis kostja teadlikult ebasoodsasse olukorda. Kostjal puudusid teadmised, informatsioon ning ka kogemus, et hinnata kaubaturul pakutavaid krediiditeenuseid. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja käitumine oleks vastuolus hea usu põhimõtetega. Kohtu selline seisukoht jäi põhjendamata.
23.Laenuleping oli tühine ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste tõttu. Puudus vaidlus, et laenulepingu tingimused olid hageja poolt välja töötatud ning võis eeldada, et neid ei ole pooled ka läbi rääkinud. Ülikõrge intressi näol oli tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava muu hüvitisega, mistõttu oli laenuleping tühine.
24.Juhul, kui kohus asub seisukohale, et laenuleping pole tühine, siis on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 1048 alusel. Kostja oli seisukohal, et juhul, kui hagi kuulub rahuldamisele, on käesolev olukord tingitud võlausaldaja, kui asjatundja 6(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 ebaõigest arvamusest. Hagejal oli ühiskonnas ja avalikkuse silmis eriline usaldusseisund. Kostja hinnangul oli hageja oma arvamusega (mille kohaselt oli kostja materiaalne seisund laenulepingu sõlmimisel piisav, et täita kohustusi) tekitanud kostjale kahju. Kostja esitas tingimusliku tasaarvestuse avalduse, mis seisneb selles, et laenulepingu kehtivuse korral oli temale, kui füüsilisele isikule põhjustatud kahju asjatundja ebaõigest arvamusest tingituna. Kostja tasaarvestab enda kahjunõude võlausaldaja (võimaliku) laenulepingust tuleneva nõudega ning kostja apellatsioonkaebuse punktis 5.2.1 nimetatud summaga. Kostja soovis tugineda ka VÕS § 127 lg-le 3, mis sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Lepingu sõlmimisel ei näinud kostja ette ega pidanudki ette nägema, et laenulepingust tulenevad kohustused olid niivõrd suured võrreldes saadud laenuga. Tulenevalt ettenähtavuse printsiibist leidis kostja, et tema vastutus oli käesoleval juhul ka seetõttu välistatud. Vastustaja seisukoht
25.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rakendas ebaõigesti materiaalõigust, mille tõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja apellatsioonkaebuse osaliselt. Osaliselt uue otsuse tegemisel tuleb ringkonnakohtul uuesti jaotada ja kindlaksmäärata ka menetluskulud.
27.Apellatsioonkaebuse väidetest järelduvalt ei vaidlusta kostja seda, et poolte vahel sõlmiti 10.04.2008 laenuleping ja et seda tuleb käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Kaebusest nähtuvalt seisnes maakohtu ekslik asjaolude tuvastamine ja tõendite ebaõige hindamine selles, et maakohus jättis tähelepanuta, et vaidlusalune laenuleping oli tühine TsÜS § 86 alusel selle heade kommetega vastuolu tõttu ning ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste tõttu. Kostja väitis, et vorminõuete rikkumise tõttu on tühine laenulepingu muutmise leping. Apellandi hinnangul oleks pidanud maakohus jätma hagi rahuldamata ka ilma kostja sellekohaste vastuväideteta, kuivõrd laenulepingu sõlmimisel ei olnud pooled võrdsetel positsioonidel ja tegemist oli krediidisaaja sundolukorraga ja seda eelkõige laenulepingu liiga kõrge intressi ja kulukuse määra tõttu.
28.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti VÕS-i tarbijakrediidilepingute sätetest (VÕS §-d 402 jj). Kolleegiumi hinnangul käsitles maakohus õigesti ja kooskõlas kohtupraktikaga krediidiasutusele esitatava vastutustundliku laenamise põhimõtte seost tarbijaga sõlmitud krediidilepingust tulenevate nõuetega. Samuti ei ole maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, jõudes järeldusele, et hageja nõue ei ole aegunud. Kolleegium märgib küll, 7(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 et laenu osamaksetena tagastamise kohustusi tuleb käsitleda korduvate kohustustena, mille aegumisele tulnuks kohaldada TsÜS § 154 lg-s 1 sätestatut, mitte lähtuda TsÜS § 147 lg-s 1 sätestatust. See minetus ei muuda samas ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et hageja nõuded ei ole aegunud.
29.Seoses kostja väidetega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta peab kolleegium vajalikuks lisada, et maakohtu otsuse p-des 22 ja 23 sisalduvad põhjendused on mõnevõrra üksteisele vasturääkivad. Ühelt poolt on maakohus leidnud, et hageja pole kõnealuse põhimõtte järgimise kohta tõendeid esitanud. Teiselt poolt võib otsuse põhjendustest aru saada, et hageja on kohtu arvates siiski kostja krediidivõimekust hagejale kättesaadavate ja teadaolevate andmete alusel hinnanud. Otsusest ei nähtu samas, milliste tõendite alusel kohus sellise järelduse on teinud. Kolleegium peab vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas täiendada, märkides, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine iseenesest ei tooks kaasa poolte vahel sõlmitud laenulepingu tühisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse (või lepingueelse teavitamiskohustuse) rikkumisel võiks krediidisaaja senise kohtupraktika järgi nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Selle kahju hüvitamise nõude saaks krediidisaaja (võlgnik) tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja ülalkirjeldatud sisuga kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestusavaldust (VÕS § 198) hagejale esitanud. Seetõttu pole kostja väited kõnealuse põhimõtte rikkumise kohta määrava tähendusega.
30.Nõustuda ei saa kolleegiumi arvates maakohtu seisukohaga laenulepingu 09.07.2009 muudatuse (tl 32-33) kehtivuse osas. VÕS § 404 lg 1 (09.07.2009 kehtinud redaktsioonis) kohaselt pidi tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. TsÜS § 78 lg 1 järgi peab tehingule seadusega sätestatud kirjaliku vormi nõude puhul tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning lg 3 kohaselt võib kirjaliku lepingu puhul lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Laenu tagastamise tähtaja pikendamist tuleb kolleegiumi hinnangul käsitleda (täiendava) krediidi andmisena. Sellist järeldust toetab mh VÕS § 401 lg 2, mille järgi võib krediit seisneda ka tasulises maksetähtpäeva edasilükkamises. Seega laienevad laenu tagastamise tähtaja pikendamise avaldusele ka ülalviidatud vorminõuded. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks teinud kirjaliku avalduse 10.04.2008 sõlmitud laenulepingu muutmiseks. Ka laenulepingu muudatus ise ei ole poolte poolt allkirjastatud. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõude järgimata jätmise korral tühine. Eeltoodu tõttu ei ole laenulepingu 09.07.2009 muudatus pooltele siduv. Ka kostja väidetav hilisem heakskiit ei muuda 09.07.2009 muudatusi õiguslikult kehtivaks. VÕS § 408 lg 1 kohaldamata jätmise tõttu on maakohus teinud osaliselt ebaõige lahendi.
8(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264
31.Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul laenulepingu muudatus ei kehti, kuulub hagi rahuldamisele osaliselt, arvestades algse laenulepingu kokkuleppeid. Hageja kinnitusel tasus kostja kuni 10.08.2010 korrektselt, see nähtub ka asja materjalidest. Hagi lahendamisel võtab ringkonnakohus arvesse 10.04.2008 laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku (tl 28-29) ja hagi terviktekstis (tl 115-116) toodud arvestuse põhimõtte, mille kohaselt kuni 10.08.2010 oli laenujääk 1024,50 eurot (16 030,01 krooni) ja tasumata intress 483,19 eurot (7560,30 krooni). Perioodil 11.08.2010 kuni 16.04.2012 kostja poolt ja kostja eest tehtud makseid summas 227,94 eurot (3566,49 krooni) arvestab ringkonnakohus VÕS § 415 lg 2 alusel põhivõlgnevuse katteks. Seega on kostja poolt tasumata põhivõlg 796,56 eurot (12 463,52 krooni).
32.Hageja taotles põhivõlalt viivise väljamõistmist alates 17.04.2012 (s.o. viimasele võlgnevuse katteks tehtud maksele järgnev kuupäev) kuni 25.06.2014 (s.o. hagi esitamise kuupäev). Viivise seadusjärgseks suuruseks oli VÕS § 113 lg 1 teise lause kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Arvestades, et aastas on 365 päeva ning lähtudes põhinõude summast 796,56 eurot, on alljärgneva arvutuse kohaselt seadusjärgne viivis hageja taotletud perioodi eest kokku 143,14 eurot. Periood
33.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
34.Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 796,56 eurot, intressid 483,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 143,13 eurot, kokku 1422,88 eurot.
35.Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
36.Kostja väited 10.04.2008 sõlmitud laenulepingu tühisuse kohta tuginevad kehtiva tsiviilseadustiku üldosa sätetele. Kolleegium märgib, et TsÜS § 86 lg-d 2-4 kehtivad
9(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 alates 01.05.2009. Kolleegium märgib, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12606, p 16). Kehtiva TsÜS §-le 86 ei ole seadusega tagasiulatuvat jõudu antud. Seega tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kehtivuse üle otsustada lepingu sõlmimisel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse redaktsioonist lähtudes. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine ning TsÜS § 97 andis poolele võimaluse leping tühistada, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendas, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 järgi tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kostja ei ole menetluses väitnud, et ta on 10.04.2008 sõlmitud laenulepingu tühistanud. Tühistamisavalduse tegemine ei nähtu ka asjas esitatud tõenditest.
37.Lisaks ei ole kostja praegusel juhul ka tõendanud, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, raskete asjaolude kokkusattumise mõjul, ega seda, et teine pool kasutas seda olukorda ära. Vastavate asjaolude tõendamiskoormis lasub TsMS § 230 lg 1 järgi kostjal.
38.Juhul kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, võimaldaks see laenulepingu tühisuse tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel, seega põhimõtteliselt ka 10.04.2008 kehtinud TsÜS § 86 järgi. Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 19). Krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga andmete kohaselt oli keskmine tarbijakrediidi kulukuse määr 2008 aprillis, mil poolte vahel sõlmiti laenuleping, 22,32% (andmed avaldatud Eesti Panga veebilehel www.eestipank.ee). Poolte vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt oli kostjale antud krediidi kulukuse määr aastas 43%, olles seega 1,9 korda kõrgem keskmisest tarbijakrediidi kulukuse määrast. Isegi kui võtta arvesse apellatsioonkaebuses kostja arvutatud kulukuse määr 61,41%, siis jääb ka see alla eelnimetatud piiri. Kummalgi juhul ei ületa määr keskmist määra üle kuue korra, mistõttu seadusest tulenev heade kommetega vastuolu eeldus praegusel juhul ei kehti.
39.Ringkonnakohus ei nõustu kostja hinnanguga, et krediidilepingus sisalduvad kokkulepped intressimäära kohta on tüüptingimustena tühised VÕS § 42 lg 3 p-st 5
10(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 lähtuvalt. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-150-06, p 17). Praegusel juhul võimaldavad juhtumi asjaolud kohtu arvates eeldada, et kostja võimalus krediidilepingu sõlmimisel intressi määra ja suuruse üle läbi rääkida ning nende suurust mõjutada oli vähene või puudus üldse. Seega võib järeldada, et leping oli intressimäära puudutavas osas sõlmitud tüüptingimustel. Lepingu sõlmimise ajal (s.o 10.04.2008) kehtinud VÕS § 42 lg 2 redaktsiooni teises lauses sätestatu kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Ringkonnakohus leiab, et intress on olemuslikult tasu (hind) laenuraha kasutamise eest. Seega tüüptingimusena kõnealuseid intressikokkuleppeid tühisteks lugeda ei saa.
40.Samuti ei nõustu kolleegium kostjaga laenulepingu p 7.1 osas. Kostja hinnangul on tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 1 alusel laenulepingu p 7.1, mis käsitles laenulepingu muutmise vormi. Lepingu muutmise kokkuleppel puudub kolleegiumi hinnangul seos kostja väitega, mille kohaselt hageja ei eeldanud, et kostja suudab laenulepingut täita. Ringkonnakohtu hinnangul on tavapärane ja mõistlik, et pooled lepivad kokku, millises vormis edaspidi lepingut muudetakse, ja sellist kokkulepet ei saa iseenesest pidada kostja õigusi ebamõistlikult kahjustavaks.
41.Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus rikkus TsMS § 351 lg 1 ja 2 tulenevat selgitamiskohustust, kui jättis kostjale selgitamata, et hagi rahuldamine oli realistlik, nähes, et kostja esindaja ei esitanud asjas olulisust omavaid vastuväiteid. Kostja ei ole vaidlustanud laenulepingu sõlmimist ega laenu saamist, mistõttu ei saanud talle tulla ootamatult maakohtu otsus, et võetud kohustus tuleb hagi rahuldamise korral täita. Maakohus ei ole poolte suhtes käitunud üllatuslikult ega rajanud oma otsust neile normidele, mida menetluse vältel üldse arutatud ei ole. Tsiviilkohtumenetlus on olemuselt võistlev ja mõlemal poolel on võrdsed võimalused ennast kaitsta. Kostja veendumus, et nõue oli aegunud, ei välistanud kostja kohustust tuua välja muud vastuväited juhuks, kui kohus ei pea nõuet aegunuks. Kostja on selliseid väiteid ka esitanud. Kohus ei pea pooltele selgitama, milline nõue oleks tema arvates edukas või millise lahendi kohus tõenäoliselt teeb.
11(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264
42.Kostja väide, et ta on tasunud hageja poolt väidetust rohkem makseid, on jäänud menetluse käigus tõendamata. Apellatsioonkaebusega esitatud uute tõendite vastuvõtmisest keeldumist põhjendas ringkonnakohus 10.11.2015 määruses. Kolleegium nõustub hageja arvamusega seisukohas apellatsioonkaebusele ja nendib, et arusaamatus võlgnevuse suuruses võis seisneda selles, et kostja arvestas kohustuse täitmise katteks kõiki hagejale tasutud makseid, jättes seejuures arvestamata, millised olid vaidlusaluse laenulepingu alusel väljastatud laenu tagasimaksed.
43.Apellatsioonkaebuses on kostja esitanud (alternatiivselt) tasaarvestusavalduse. Kostja väidab, et hageja tekitas asjatundja ebaõige arvamuse andmisega kostjale kahju, mille hüvitamise nõude kostja saab hageja laenulepingust tuleneva nõudega tasaarvestada. Taolise väite on kostja esitanud esmakordselt alles apellatsioonkaebuses. Kolleegiumi hinnangul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid tasaarvestusavalduse ja selle aluseks olevate asjaoluga arvestamist apellatsioonimenetluses. Kostja ei ole kaebuses uute asjaolude esitamise lubatavust ka põhjendanud (TsMS § 652 lg 4). Kahju hüvitamist VÕS §-st 1048 lähtuvalt ei saaks kostja hagejalt VÕS § 1044 lg-s 2 sisalduva piirangu tõttu ka nõuda, kuna tuvastatud asjaoludel on poolte vahel lepinguline võlasuhe. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
44.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja esitas hagi, milles palus kostjalt välja mõista kokku 1970,27 eurot. Ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega kostjalt hageja kasuks välja 1422,88 eurot. Kuna hagi rahuldatakse seega 72,2% ulatuses, jäävad maa- ja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud 27,8% ulatuses hageja ja 72,2% ulatuses kostja kanda.
45.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mh kohtuotsuses. Kuna maakohus määras menetluskulud kindlaks summaarselt, teeb seda ka ringkonnakohus. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
46.Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 467,92 eurot. Arvestades otsuse punktis 44 märgitud menetluskulude jaotust, kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele maakohtu menetluses kantud menetluskulud 337,84 euro ulatuses.
12(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264
47.Kostja esitatud 06.02.2105 menetluskulude nimekirjast nähtuvalt oli kostja õigusabikulude suuruseks maakohtu menetluses 1610 eurot (käibemaksuta). Õigusabi seisnes esmases konsultatsioonis (1 h; 50 eurot), 01.09.2014 vastuse koostamises, mille hulka kuulus tõendite kogumine, vastusesse integreerimine ning konsultatsioon kliendiga (4 h; 480 eurot;), hageja vastusega tutvumises, selle analüüsis ning kostja 10.10.2014 vastuse koostamises (3,5 h; 420 eurot), kostja 31.10.2014 vastuse koostamises hageja 06.10.2014 seisukohale, sh hageja vastuse eelnev analüüs ning nõupidamine kostjaga (3 h; 360 eurot), hagi terviktekstiga tutvumises, analüüsis ja kostja 06.01.2015 seisukoha koostamises hagi terviktekstile (2,5 h; 300 eurot).
48.Hageja esitas kostja menetluskulude hüvitamise avaldusele vastuväite, leides, et tunnitasu 120 eurot on ebamõistlikult suur. 01.09.2014 menetlusdokumendi koostamise kulu on põhjendamatu, kuna seisukoht on vaid 2,5 lk ja sisaldab konsultatsiooni, mille eest arve (50 eurot) oli juba varasemalt esitatud ning seisukohale ei ole lisatud tõendeid. Ka kostja 10.10.2014, 31.10.2014 ja 06.01.2015 vastuste koostamisele kulunud aeg on ebamõistlik ning hageja arvates ei saanud kostja esindajal niipalju aega kuluda paari lehekülje pikkuste vastuste koostamiseks, milles kõigis on käsitletud läbivalt samu vastuväiteid.
49.TsMS § 175 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegiumi arvates ei ole 120-eurone (käibemaksuta) tunnitasu mitteadvokaadist esindaja puhul vajalik ja põhjendatud. Selline tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohtu hinnangul võib lugeda mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul põhjendatuks 100 euro suurust tunnitasu (käibemaksuta). Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas, on küll peetud põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga ning tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; määrus tsiviilasjas nr 32-1-115-13). Osundatud praktika käsitleb siiski advokaatidest esindajate poolt osutatud õigusabi tunnihinda ning pole muude lepinguliste esindajate puhul kohaldatav.
50.Kolleegiumi arvates ei saa põhjendatud ja vajalikuks pidada menetluskulude nimekirjas kajastatud esmast konsultatsiooni, millele ei järgnenud ühegi menetlusdokumendi esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist sedavõrd keeruka vaidlusega, et pidada vajalikuks eelneva konsultatsiooni hüvitamist vastaspoolelt. Menetluskulu nimekirjas märgitud 10.10.2014 vastust toimikust ei nähtu ja kuna hageja vastusega tutvumine ja analüüs on märgitud ka järgmisse spetsifikatsiooni, siis ringkonnakohus ei pea hüvitamisele kuuluvaks hageja vastusega tutvumist, selle analüüsi ning kostja 10.10.2014 vastuse koostamist. Hagi terviktekstiga tutvumisele, analüüsile ja kostja 06.01.2015 seisukoha koostamisele kulutatud 2,5 tundi ei saa pidada põhjendatuks, kuna hagi terviktekstis ei olnud uusi asjaolusid, vaid hageja kordas kõiki eelnevaid seisukohti, mistõttu ei vajanud see kostja poolt täiendavat analüüsi, ning kostja seisukoht sellele oli sisuliselt vaid 1 lk.
13(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 Nimetatu tõttu peab kolleegium põhjendatud ja vajalikuks hüvitada viimane arve 1,5 tunni ulatuses. Muus osas on kostja esindaja poolt õigusabi osutamise käigus maakohtu menetluses tehtud toimingutele kulunud aeg esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.
51.Seega moodustavad kostja maakohtus toimunud menetlusega seotud vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 850 eurot ((4+3+1,5) x 100), millest 27,8% on 236,30 eurot.
52.Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulusid kokku 375 eurot (sh käibemaks). Esindaja tunnitasu suuruseks on arvestustest nähtuvalt 62,50 eurot (lisandub käibemaks 20%). Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusele seisukoha koostamises, milleks on esindajal kulunud 5 tundi. Hageja kinnituse kohaselt ei saa ta eeltoodud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja ei pea menetluskulude nimekirjale esitatud vastuväites põhjendatuks hageja seisukoha koostamise ajakulu, pidades põhjendatuks 5 tunni asemel 1 tundi.
53.Ringkonnakohus asub seisukohale, et tegemist on mõistliku esindaja tunnitasu määraga. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvat õigusabitoimingut peab kolleegium põhjendatuks 4 tunni ulatuses, kuivõrd tegemist ei ole hageja jaoks keerulise vaidlusega, arvestades hageja lepingulise esindaja praktilist kogemust sarnastes vaidlustes. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud summas 216,60 eurot (sh käibemaks), s.o 73,2% 300 eurost.
54.Kostja esitas 25.03.2015 apellatsioonkaebuses menetluskulu nimekirja, mille kohaselt kulus lepingulisel esindajal apellatsioonkaebuse koostamiseks 5 tundi ning tunnihinnaks õigusteenuse osutamisel oli 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja palub hüvitada õigusabi kulud 660 eurot ja riigilõivu 225 eurot. Hageja kostja menetluskulu nimekirjale vastuväidet ei esitanud.
55.Lepingulise esindaja tunnitasumäära 110 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium mõistlikuks, arvestades kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja juhindudes otsuse punktis 49 viidatud Riigikohtu senisest praktikast. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat õigusabitoimingut peab kolleegium põhjendatuks kogu ulatuses. Välja mõistmisele kuulub ka apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 225 eurot (tl 174). Seega rahuldab ringkonnakohus kostja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, mõistes hagejalt kostja kasuks välja õigusabi kulud summas 246,03 eurot (sh käibemaks), s.o. 27,8% 885 eurost.
56.TsMS § 445 lg-st 1 tuleneb, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Praegusel
14(15)
Tsiviilasi nr: 2-14-16264 juhul tuleb ülalesitatust lähtuvalt rahuldada hageja nõue maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kokku 554,44 euro (337,84+216,60) ulatuses ning kostja nõue maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks kokku 482,33 euro (236,30+246,03) ulatuses. Ringkonnakohus tasaarvestab nimetatud vastastikused nõuded otsuse resolutsioonis, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 72,11 eurot.
57.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
58.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.