Hageja: AS Krediidikassa (registrikood 11344317, asukoht A. Weizenbergi 20, 10150 Tallinn); Hageja esindaja: Kadri Timuska (Julianuse Õigusbüroo OÜ, e-post [email protected]); Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja esindaja: Jaanus Krevald (Krevald Õigusbüroo OÜ, e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Rahuldada AS-i Krediidikassa hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Välja mõista XXX võlgnevus 1 970,27 eurot (üks tuhat üheksasada seitsekümmend eurot ja 27 senti) AS-i Krediidikassa kasuks.
3.Jätta rahuldamata kostja taotlus jätta asja juurde võtmata 02.12.2011 e-kiri. Menetluskulud
4.Tsiviilasja menetluskulud jätta XXX kanda.
5.Rahuldada AS-i Krediidikassa menetluskulude väljamõistmise taotlus osaliselt. Välja mõista XXXAS-i Krediidikassa kasuks menetluskulud 467,92 eurot (nelisada kuuskümmend seitse eurot ja 92 senti) ja viivis menetluskulult alates kohtumääruse
jõustumisest kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Jätta rahuldamata AS-i Krediidikassa menetluskulude väljamõistmise taotlus 58,59 euro (viiskümmend kaheksa eurot ja 59 senti) ulatuses. Edasikaebamise kord
7.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja sõlmisid 11.06.2009 laenulepingu, mille punkti 1.1.1. kohaselt hageja andis kostjale laenu summas 25 000 krooni, s.o 1 597,79 eurot. Kostja soovis laenulepingu pikendust ning pooled sõlmisid laenulepingu muudatuse 09.07.2009. Võlgnevuse jäägi peale summas 21 716,31 krooni, s.o 1 387,93 eurot koostati uus maksegraafik. Viimane makse võlgnevuse katteks laekus 16.04.2012 summas 25 eurot. Kostja on hagejale tasunud 2 050,79 eurot. Hageja märgib, et tasumised on arvestatud esmalt intressi, seejärel põhisumma katteks. Hagiavalduse kohtusse esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlg summas 1 149,40 eurot ja laenulepingus kokkulepitud intressid summas 618,13 eurot.
2.Hageja leiab, et ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingu sõlmimise ajal, s.o 10.04.2008, ei kehtinud vastutustundliku laenamise põhimõtet reguleeriv säte VÕS § 4032 ning kui lähtuda antud põhimõttest, siis kostja oleks samuti pidanud lepingu sõlmimisel käituma läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Hageja ei saanud lepingut sõlmides ette näha, et kostjal tekivad tulevikus makseraskused ning tema majanduslik olukord halveneb sedavõrd, mis teeb võimatuks laenu tagastamise.
3.Hageja leiab, et 09.07.2009 sõlmitud laenulepingu muudatusel ei ole olenemata asjaolust, et sellele puuduvad poolte allkirjad, pooltele õiguslikult mitte siduv. Hageja pikendas kostjaga sõlmitud maksegraafikut 3 kuu võrra põhjusel, et kostja seda soovis. Kostja jäi oma 10.04.2009 osamaksega viivistusse ning hageja tuli kostjale sellega seonduvalt vastu. 05.05.2009 saatis kostja hagejale järgneva e-kirja: "Soovin teha maksegraafiku lühilaenu tasumiseks. Perioodiks oleks 12 kuud. Jooksva võlgnevuse likvideerin 10-ndaks kuupäevaks." Hageja leiab, et vaatamata asjaolule, et laenulepingu nr XXX muudatusel puuduvad poolte allkirjad, on see pooltele siduv ning kehtiv.
4.VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled leppisid laenulepingu punktis 1.3.1. kokku, et kostja tasub laenu kasutamise eest hagejale intressi arvestusega 4,00% kuus.
5.Vastavalt poolte vaheliste lepingute punktides 1.8.1 kokkulepitud viivisemäärale, on viivise arvestus järgmine: võlgnevus x viivitatud päevade arv x seadusjärgne viivisemäär. Hageja arvestab viiviseid vastavalt seaduses sätestatud viivisemäärale alates viimasele võlgnevuse katteks tehtud maksele (s.o 16.04.2012) järgnevast kuupäevast (s.o 17.04.2012) kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani (s.o 25.06.2014). Hageja on arvestanud viiviseid kokku summas 202,74 eurot.
6.Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 1149,40 eurot, intress 618,13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 202,74 eurot. Kostja vastuväited
7.Kostja on esitanud taotluse tuvastada asjaolu, et kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev võlanõue on kostja suhtes aegunud.
8.Kostja on seisukohal, et ei ole oma tegevusega kordagi nõuet alates 11.08.2010 tunnustanud, jättes reageerimata erinevatele meeldetuletuskirjadele, milliseid hageja kostjale kogu aja vältel edastas. Ajavahemikul 11.08.2010 kuni tänase päevani ei ole kostja kordagi õigustatud isikule võlgnetavat summat osaliselt tasunud, maksnud intresse, andnud tagatist ega teinud muud tegu, mida võiks kuidagiviisi käsitleda nõude tunnustamisena. Kostjapoolne viimane tegu, mida saab käsitleda nõude tunnustamisena ehk võlgnetava osaline tasumine, toimus 10.08.2010. Kostja leiab, et kui hageja soovis saada kostjalt võlga kätte, oleks tulnud hagi esitada kohtusse enne 10.08.2013.
9.Kostja märgib, et 16.04.2012 on makse teostanud XXX, mitte kostja. TsÜS § 158 kohaselt aegumine katkeb kui kohustatud isik tunnustab nõuet. Samas juhul, kui kolmas isik, kes ei ole seaduse kohaselt kohustatud isik, tasub osaliselt nõuet kostja teadmata omamata sealjuures kostjalt saadud käsundit selliseks asjaajamiseks, siis ei saa seda käsitleda nõude tunnustamisena. Tegemist on käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 1 mõttes, samas ei ole kostja nimetatud käsundita asjaajamist kunagi heaks kiitnud, mistõttu puuduvad käsundita asjaajajal ka antud juhul VÕS §-dest 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused.
10.Kostja on seisukohal, et hageja kui krediidiandja ei oleks vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt tohtinud tarbijale krediiti andagi. Kuigi laenulepingu nr XXX sõlmimise hetkel VÕS § 4032 veel ei kehtinud, ei tähenda see, et hea usu põhimõttest (VÕS § 6 ) otseselt tulenev vastutustundliku laenamise põhimõte kui selline ei oleks olnud olemas. Seetõttu on kostja seisukohal, et temaga sõlmitud laenuleping on algusest peale tühine, sest krediidiandja ei kontrollinud tarbijale krediiti andes mingilgi moel laenusaaja krediidivõimekust. Kostja on seisukohal, et nii hea usu põhimõtte kui ka sellest tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine on krediidiandja kohustus, milliseid põhimõtteid krediidiandja ilmselt on kostjaga laenulepingut sõlmides rikkunud, sest hageja ei kontrollinud mingit moodi kostja võimekust laenulepingust tulenevaid kohustusi täita ja nimetatud asjaolu ei pea tõendama mitte kostja, vaid hageja, kui hageja soovib väita vastupidist. Samuti ei täitnud krediidiandja krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 nõudeid, millised kehtisid nimetatud seaduse 01.01.2007 jõustunud redaktsioonis ja kehtivad ka käesoleval hetkel.
11.Kostja on seisukohal, et tema ei ole allkirjastanud laenulepingu muudatust. Hageja poolt hagi lisana esitatud lepingu muudatusel kuupäevaga 09.07.2009 ei ole kostja allkirja, mistõttu laenulepingu muudatus ei ole pooltele siduv. Kostja on seisukohal, et tegemist oli VÕS § 14 lg 1 kohaselt lepingueelsete läbirääkimistega, kuid laenulepingu muudatuse allkirjastamiseni pooled kunagi ei jõudnud. Leping jõustub teatavasti enamasti lepingu allkirjastamisel kõikide lepingupoole poolt. Seetõttu laenulepingu muudatus ei ole jõustunud, kuivõrd sellel puuduvad poolte allkirjad.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.
14.Kostja on esitanud taotluse jätta rahuldamata hageja taotlus võtta asja juurde 02.12.2011 e-kiri, kuna tegemist on ebausaldusväärse tõendiga. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab, et tegemist on asjas tähtsust omava tõendiga ning
kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tegemist on ebausaldusväärse või võltsitud tõendiga.
15.Järgnevalt analüüsib kohus sisuliselt hageja esitatud nõuet. Hageja ja kostja sõlmisid 10.04.2008 laenulepingu (lk 25-27) ning 09.07.2009 laenulepingu nr XXX muudatuse (lk 32-33). Laenulepingu punkt 1.1.1. kohaselt oli laenu summa 25 000 krooni, s.o 1 597,79 eurot. Laenulepingu 09.07.2009 muudatuse kohaselt oli võlgnevuse jäägiks 27 716,31 krooni, s.o 1 389,93 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja hagejale tasumata põhivõlg summas 1 149,40 eurot ja intressid summas 618,13 eurot. Kostja on menetluses esitanud vastuväited, et hageja esitatud nõue on aegunud, laenulepingu 09.07.2009 muudatus ei ole pooltele siduv ning hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise ja hea usu põhimõtteid.
16.Kohus analüüsib esmalt, kas hageja on oma nõude esitanud selleks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud, kuna kostja on viimase makse hagejale teinud 10.08.2010 ning hageja ei ole XXXi poolt tehtud ülekandeid heaks kiitnud ega andnud käsundit ülekannete tegemiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 alusel võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest, kui nõue on aegunud. TsÜS § 147 alusel algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest.
17.Hageja on kohtule esitanud enda arvelduskonto väljavõtte, millelt nähtub, et kostja on hagejale viimase makse sooritanud 06.05.2011 (lk 78-82). XXX on hagejale sooritanud makseid 12.12.2011, 13.01.2012, 13.02.2012 ja 16.04.2012 (lk 82). Hageja on kohtule esitanud väljavõtte kostja e-kirjast, millest nähtuvalt on kostja kinnitanud, et hakkab regulaarseid makseid tegema alates 10.12.2011 (lk 109). Kumbki pool peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja tugineb asjaolule, et kostja ja XXXi vahel puudus kokkulepe, mille alusel XXX makseid hagejale kostja eest teostas, tuli kostjal tõendada, et kostja ei ole heaks kiitnud XXXi poolt hagejale tasutud summasid VÕS § 1018 alusel ega andnud selleks käsundit VÕS § 619 alusel, või ei esinenud mõnda muud asjaolu, mis välistaks XXXi õiguse tasuda hagejale kostja eest. Käesoleval juhul ei ole kostja kohtu ette toonud ega tõendanud eelnimetatud asjaolusid. Kohus on seisukohal, et XXXi sooritust hagejale kostja nimel tuleb lugeda kostja poolt nõude osaliseks tunnustamiseks, kuna kostja ei ole tõendanud, et XXXi poolt summade tasumine ei vastanud kostja tahtele laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Kohus on seisukohal, et kostja edastatud ekirjast hagejale on järeldatav kostja tahe enda laenulepingust tulenevate kohustuste edaspidiseks täitmiseks, mistõttu hagejal esines alus eeldada, et maksed on tehtud kostja nõusolekul, heakskiidul ning huvides.
18.TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 alusel võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohus leiab, et kuivõrd XXX on tasunud võlgnevuse kostja eest hageja arveldusarve kontole, on kostja sellega enda nõuet tunnustanud. Asjaolu, et kostja ei ole enda laenulepingust tulenevaid kohustusi isiklikult täitnud, vaid seda on kostja eest tehtud, ei anna alust asuda seisukohale, et kostja ei ole enda nõuet hageja ees tunnustanud. Kostja ei ole tõendanud ka vastupidist. Kohus leiab, et kostja on XXXi kaudu tehtud osalise tasumisega tunnustanud kostja nõuet hageja ees. Võttes arvesse, et viimane makse on teostatud 16.04.2012, oleks hageja nõue aegunud 17.04.2015. Hageja esitas hagiavalduse 25.06.2014, seega ei ole hageja nõue aegunud.
19.Kostja on seisukohal, et laenulepingu muudatuse 09.007.2009 koopia ei ole pooltele siduv, kuna muudatus on kostja poolt allkirjastamata. Hageja on kohtule esitanud 09.07.2009 sõlmitud laenulepingu muudatuse (lk 32-33), mis ei ole poolte poolt allkirjastatud. Laenulepingu muudatuste punkt 1 kohaselt on laenujääk seisuga 09.07.2009 21 716,31 eurot, s.o 1 387.93 eurot ning 1.1 kohaselt on pooled kokku leppinud, et laen koos intressiga tagastatakse hiljemalt 10.07.2012. Algse laenulepingu kohaselt kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 10.04.2012. Seega on laenulepingu muudatuste lepingus eelkõige pikendatud tagasimakse tähtaega. Kohus on seisukohal, et laenulepingu nr XXX muudatuse näol on tegemist poolte tahete alusel sõlmitud senise laenu tagasimakse pikendamisega, millele ei ole kehtestatud seadusest tulenevalt vorminõuet. Kohus on seisukohal, et laenulepingu muudatus on pooltele siduv, kuna see väljendab kostja tahet laenutagasimaksete tegemiseks pikema perioodi jooksul ning hageja nõustumist maksegraafiku pikendamisega. Kostja ei ole kohtule tõendanud ka asjaolu, et kostjal puudus tahe laenulepingu muutmiseks. Võttes arvesse, et kostja jätkas maksete tasumist ka pärast laenulepingu muudatust, on kostja nimetatud kokkuleppe oma tegevusega ka heaks kiitnud. Tulenevalt eeltoodust loeb tuvastatuks, et laenulepingu muudatus sisaldab poolte tahet ning on pooltele siduv vaatamata asjaolust, et see ei ole kirjalikus vormis allkirjadega fikseeritud.
20.Kostja on seisukohal, et hageja on rikkunud hea usu ja vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja suhtes. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-132-09 p-s 12 märkinud, et TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1126-12 p-s 24 selgitanud, et krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Riigikohtu seisukohast tulenevalt kehtis ka krediidiasutusele enne 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte ning kuna laenuleping on sõlmitud enne VÕS tarbijakrediidilepingu kehtima hakkamist (01.07.2013), on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise väljaselgitamisel võimalik VÕS regulatsiooni kohaldamine, kuna laenulepingu sõlmimisel kehtis hagejal kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet.
21.VÕS § 4032 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. VÕS § 4032 lg 7 alusel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku
laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 89 lg 31 alusel on krediidiasutus kohustatud informeerima klienti võimalikest ohtudest laenude võtmisel.
22.Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest tulenevalt oleks hageja järginud VÕS § 4032 ja KAS § 83 sätestatud põhimõtet. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (761 SE III) seletuskirjas kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõte, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi. See tähendab, et laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise abil antakse tarbijale informatsioon lähtuvalt tema vajadustest ja võimalustest. Põhimõtte rakendamine eeldab laenusaaja krediidivõimelisuse täpsemat hindamist, mis vähendab krediidiandjate krediidiriske. Tarbijal tuleb seejuures laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Teavet krediidivõimelisuse hindamiseks saab krediidiandja eelkõige tarbijalt ja andmekogudest.
23.Kohus, lähtudes muuhulgas võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu seletuskirjast, leiab, et ka kostjal tuli laenu taotlemisel esitada hagejale tõest teavet enda majandusliku olukorra ja laenu tagasimakse jätkusuutlikkuse osas. Olukorras, kus hageja on hinnanud kostja krediidivõimekust hagejale kättesaadavate ja teadaolevate andmete alusel, ei saa kostjat vastutusest vabastada, kuna ka kostja pidi hindama oma finantsvõimekust võetud kohustuste täitmisel. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kostja on kinnitanud, et tema majanduslik olukord muutus ootamatult alles pärast laenu saamist, ei saanud ka hageja vastavaid asjaolusid laenuandmisel ette näha. Hagejal oli laenu andmisel õigus lähtuda nendest andmetest ja asjaoludest, mis esinesid laenuandmise seisuga. Seega ei ole kohtu hinnangul käesolevas asjas tuvastatav, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, samuti ei ole kohus käesoleval juhul tuvastanud, et hageja oleks kostja suhtes käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kohus märgib, et hageja on kostjale tulnud vastu laenulepingu muudatuse sõlmimisel, millega hageja on nõustunud pikendama laenu tagasimakse perioodi, selline olukord ei ole kohtu hinnangul käsitletav hea usu põhimõtte vastasena.
24.VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
25.Kohus leiab, et kostja on lepingu tingimustega nõustumist kinnitanud oma allkirjaga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Käesoleval juhul puudub kohtul alus kahelda, et kostja on avaldanud oma tahet hagejaga lepingu sõlmimiseks ning leping ja selle muudatused kajastavad kostja tahet. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid, millest tulenevalt kohus saaks asuda vastupidisele seisukohale. Kohus märgib, et olukorras, kus kostja on allkirjastanud hagejaga sõlmitud lepingu, võttis ta endale kohustuse järgida lepingus kokkulepitud tingimusi. Juhul, kui kostja leidis, et lepingus ja selle muudatuses esineb sätteid, millega kostja ei nõustu või mida ta täita ei soovi, oli kostjal vabadus jätta vastav leping sõlmimata.
26.Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevusena 1 149,40 eurot. Kostja võlgnevuse tõendamiseks on hageja esitanud nõude kujunemise tabeli ning hageja arvelduskonto väljavõtte, millest nähtub kostja poolt tasutud võlgnevuse osamaksed. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid põhinõude summa osas, seega kohus pean hageja põhivõlgnevust põhjendatuks.
27.Hageja palub kostjalt välja mõista intressi summas 618,13 eurot. VÕS § 367 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja kostja on laenulepingu punktis 1.3.1 kokku leppinud intressi 4,00% kuus. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Ka kostja ei ole esitanud vastuväiteid intressinõude põhjendatuse osas.
28.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punkt 1.8.1 kohaselt kohustub kostja tasuma viivist tarbijalaenule sätestatud maksimaalmääras. Hageja on arvutanud põhinõudelt viivist kokku alates 17.04.2012 kuni 07.01.2014 202,74 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue viivitusintressi saamiseks perioodil 17.04.2012 kuni 07.01.2014 summas 202,74 on põhjendatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-24-11 p-s 17 asunud seisukohale, et kohus ei vähenda viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Käesoleval juhul kostja viivise vähendamist taotlenud ei ole, seega kohus ei vähenda viivist omaalgatuslikult.
29.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1 149,40 eurot, intress 618,13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 202,74 eurot, kokku 1 970,27 eurot.
31.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
32.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
33.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-142-09 p 16 kohaselt ei pea menetlusosaline olukorras, kus seadus seda ei nõua, esitama tõendeid selle kohta, et menetluskulud on kantud, piisab dokumentidest, millest nähtub vastavate kulude tekkimine.
34.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
35.Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud seoses esindaja tasuga 351,51 eurot (sisaldab käibemaksu) ja riigilõivu 175 eurot.
36.Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja käesolevas kohtumenetluses tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 68,96 eurot (lk 3) ja hagiavaldusel esitamisel 130 eurot (lk 40). Hagejal tuli lähtuvalt hagihinnast tasuda riigilõivu summas 175 eurot, seega on hageja tasunud seaduses ettenähtud ulatuses riigilõivu rohkem 23,96 eurot. Kohus selgitab hagejale, et hagejal on õigus taotleda enamtasutud riigilõiv tagasi TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Kohus ei mõista kostjalt välja hageja poolt tasutud riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem, seda seisukohta on kinnistanud ka Riigikohus lahendi nr 32-1-119-12 p-s 12. Kohus leiab, et hageja on tõendanud riigilõivu tasumist 175 euro ulatuses ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele.
37.Järgnevalt analüüsib kohus, millises ulatuses on hageja esindaja tasule kulunud menetluskulud põhjendatud. Hageja palub enda menetluskulude nimekirjas kostjalt välja mõista üksnes hagiavalduse koostamisega kaasnenud õigusabi kulu. Kohus ei pea põhjendatuks analüüsida hageja poolt esitatud muude menetlusdokumentide koostamiseks kulunud aega, kuna hageja seda kostjalt välja mõista ei soovi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud 4-leheküljelise hagiavalduse (lk 21-24), millele on liidetud 9 lk-d kirjalikke tõendeid. Kohtule esitatud arvest nähtuvalt on hageja õigusabi kulu hagiavalduse koostamisel 351,51 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et eelnimetatud summa ulatuses hagiavalduse koostamine on põhjendatud.
38.Hageja esindaja nõuab menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks menetlusosalise kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (RKTKo 3-2-165-13 p 16). Kohus on kontrollinud, et hageja on käibemaksukohuslane ja saab tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega tuleb menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta. Seega arvestades, et hageja esindaja kulu hagiavalduse koostamisel oli 351,51 eurot (koos käibemaksuga), on hageja esindaja õigusabiteenuse kulud ilma käibemaksuta 292,92 eurot.
39.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja kohustab kostjat hüvitama hageja menetluskulud 467,92 euro ulatuses, mis koosneb lepingulise esindaja tasust 292,92 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõivust 175 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 58,59 euro ulatuses. Kohus arvestas hageja menetluskulude kindlaksmääramisel ja nende väljamõistmisel kostjalt vaidluse asjaolusid, menetluse aega, asja keerukust ning poolte esitatud menetlusdokumente.
40.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesoleval juhul hageja taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist, seega tuleb kostjalt välja mõista viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.