Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-13868
Tsiviilasi
Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi JP vastu põhivõla summas 31 243,45 eurot, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.02.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
23 249 eurot 49 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S Eesti filiaali apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826), tehinguline esindaja jurist Krista Arraste Kostja: JP (isikukood XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 05.02.2015 otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ning teha vastavas osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
2.Lugeda Harju Maakohtu 05.02.2015 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.2.Mõista kostjalt JP hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal kasuks välja põhivõlg 31 243,45 eurot (kolmkümmend üks tuhat kakssada nelikümmend kolm eurot ja 45 senti), intress 712 (seitsesada kaksteist) eurot ning viivis 1(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868 (26.06.2014 seisuga) 10 743,83 (kümme tuhat seitsesada nelikümmend kolm eurot ja 83 senti) eurot.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Esimese astme kohtu menetluses menetluskulud jätta kostja kanda.
ja
apellatsioonimenetluses
kantud
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.26.03.2013 esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista OÜ-lt Kaevemeister (registrikood 11007850) ja JP-lt (edaspidi: kostja) hageja kasuks põhivõlgnevus 31 243,45 eurot, intress 712 eurot, viivis 10 020,52 eurot ja täiendav viivis ühe aasta eest summas 723,31 eurot. OÜ Kaevemeister suhtes lõpetati käesoleva tsiviilasja menetlus 13.09.2013 seoses OÜ Kaevemeister äriregistrist kustutamisega 22.05.2013.
2.Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja OÜ Kaevemeister vahel sõlmitud kolm lepingut: kasutusrendileping nr 270127KA (edaspidi: leping nr 1), kapitalirendileping nr 270511KA (edaspidi: leping nr 2) ja võla tasumise kokkulepe nr 291223KA (edaspidi: leping nr 3). Lepingu nr 1 kohaselt võttis OÜ Kaevemeister hagejalt liisingusse ekskavaator-laaduri Hidromek 102S (edaspidi: ekskavaator-laadur või lepingu nr 1 objekt) ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid lepingus kokkulepitu ja maksegraafiku järgi. Lepingu nr 2 kohaselt liisis OÜ Kaevemeister hagejalt roomikekskavaatori Neuson 3503 ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid lepingus kokkulepitu ja maksegraafiku järgi. Kostja käendas lepingutest nr 1 ja 2 tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Lepingu 3 kohaselt oli OÜ Kaevemeister poolt tähtajaks tasumata võlgnevus hageja ees 147 649,20 krooni (9436,50 eurot). Lepingu nr 3 mittetäitmine OÜ Kaevemeister poolt andis hagejale õiguse lõpetada ennetähtaegselt kõik OÜ-ga Kaevemeister sõlmitud lepingud. Kostja käendas ka lepingust nr 3 tulenevate kohustuste täitmist maksimumsummas 191 943,96 krooni (12 267,45 eurot).
Kostja vastuväited
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja hinnangul on liisingulepingud kehtivad ja tema kui käendaja vastu ei ole nõue muutunud sissenõutavaks, kuna hageja pole esitanud tõendeid lepingute ülesütlemise ega nende kättetoimetamise kohta OÜ-le Kaevemeister. Kostja leiab, et hageja on võõrandanud ekskavaator-laaduri alla selle turuväärtuse. Roomikekskavaatori osas ei ole hageja näidanud, mida ta on teinud selle valduse taastamiseks. Lisaks on kostja arvates tema võla tasumise kokkuleppe käendus lõpetanud varasemad käendused ja seetõttu ulatub käenduse maksimumvastutus ca 12 000 euroni. Esimese astme kohtu otsus
4.Maakohus tegi 05.02.2015 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis JP-lt välja hageja kasuks põhinõude summas 13 979 eurot ja 58 senti ning viivised seisuga 26.03.2014 summas 6 277, kokku 20 256,96 eurot.
5.Maakohtu hinnangul ei tekkinud hagejal lepingu nr 3 sõlmimisega kostja vastu mitte uus nõue, vaid fikseeriti lepingu nr 1 ja lepingu nr 2 võlgnevus seisuga 23.12.2009 ja selle tasumise kord. Seega kuni 23.12.2009 saab hageja esitada nõudeid lepingu nr 3 alusel ning lepingutest nr 1 ja 2 tulenevaid nõudeid tuleb arvestada alates 23.12.2009.
6.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kostja vastutus on piiratud lepingut nr 3 tagava käenduslepinguga. Kohus jõudis lepingu nr 3 tõlgendamise tulemusena järeldusele, et 12 229,11 euro suurune piirang kehtib vaid lepingu nr 3 suhtes.
7.Maakohus nõustus hagejaga, et tulenevalt lepingust nr 1 tuli kostjal tasuda enne lepingu nr 1 ülesütlemist 2 060,48 eurot ja tasumata intressimaksed on 231,87 eurot, kokku 2292,35 eurot. 10.05.2010 üleandmisaktiga luges kohus tõendatuks, et Kaevemeister OÜ sai hageja poolt esitatud ekskavaator-laaduri tagastamise nõude kätte.
8.Arvega nr 20100808634 luges maakohus tõendatuks, et hageja müüs ekskavaatorlaaduri Tallcart OÜ-le käibemaksuta hinnaga 297 285,40 krooni (19 000 eurot). Hinna põhjendamiseks on hageja esitanud Tallchart OÜ poolt väljastatud 13.05.2010 ekskavaator-laadur hindamise akti. Kohus pidas nimetatud hinnangut mitteusaldusväärseks, sest kuigi Tallchart OÜ hindas lepingu nr 1 objekti väärtuseks 16297,47-16936,59 eurot, sõlmis ta ise ostu-müügilepingu hinnaga 19 000 eurot. Hinnavahe hinnangu ja tehingu vahel on suurem kui 10%. Kohus märkis, et kuna ostjaks oli hindaja ise, siis ei tarvitsenud ta olla hinnangu andmisel erapooletu. Kohus ei pidanud ka eluliselt usutavaks, et pikaajaliseks kasutamiseks ettenähtud ekskavaator-laadur, mille hind 2007. aasta alguses oli 991 200 eurot, oli kolme kasutamisaasta jooksul langenud ca 75% võrra.
9.Et hinnata esitatud hinnangu vastavust turul olevatele pakkumistele, tegi kohus avalikult kasutatava otsingumootoriga Google päringu, mille tulemusel leidis kohus veebilehelt http://www.rasketehnika.ee/used/1803357 ekskavaator-laaduri Hidromek 3(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868 esmase registreerimise ajaga 04/2005 pakkumise hinnaga 24 500 eurot. Sellest tulenevalt pidas kohus ebaloogiliseks, et 10 aastat vana analoogne seade maksab rohkem kui 4 aastat vana seade, isegi kui müük toimus 5 aastat tagasi. Seejuures ei omanud kohtu hinnangul tähendust ka asjaolu, et vastavalt 10.05.2010 üleandmisevastuvõtu aktile, olid lepingu nr 1 objektil järgmised puudused: vasakul tagarehvil sisselõige, parem tagarehv õhku ei pea, kaevekopa tapid katki, õlipaagi kork lahti, üks tagumine töötuli katki, õlipaak tühi, pidureid pole. Tulenevalt Tallchart OÜ arvest nr 6569 maksis kaevekopa tappide korrastamine 1200 eurot. Ülejäänud puudused olid kohtu hinnangul väiksemat laadi, sest muidu oleksid need arvel kajastatud. Kohus järeldas, et puudused polnud lepingu nr 1 objekti üleandmisel niivõrd suured, et õigustaksid taolist hinnavahet. Lähtuvalt eeltoodust leidis kohus, et hageja võõrandas ekskavaator-laaduri alla turuhinna. Kohus pidas õigeks turuhinnaks kostja poolt esitatud Runso Masinakaubanduse OÜ Kasutatud tehnika hindamisaktis nr 20100510 märgitud hinda, s.o 35 151,41 eurot. Maakohus järeldas, et hageja võõrandas ekskavaator-laaduri 16 151,41 eurot alla turuhinna ning vähendas hageja põhinõuet nimetatud summa ulatuses.
10.Kohus pidas põhjendatud ja hüvitamisele kuuluvateks kuludeks OÜ Reeborn arve nr 2010/05/46 summas 3 000 krooni, s.o 191,73 eurot ekskavaator-laaduri tagastusteenuse eest ning 38,35 eurot välipesu ning kabiini keemilise pesu eest. Tallchart OÜ arvet nr 6569 summas 17 837,12 krooni (1140 eurot) ei pidanud kohus hüvitamisele kuuluvaks, sest tulenevalt hageja 10.08.2010 arvest Tallchart OÜ-le ostis ekskavaator-laaduri Tallchart OÜ. Maakohus märkis, et iseendale pole võimalik müüki vahendada.
11.Kohus nõustus kostjaga, et hageja pole tõendanud lepingu nr 2 ülesütlemise tahteavalduse kättetoimetamist ei OÜ-le Kaevemeister ega kostjale. Samas pidas kohus eluliselt mitteusutavaks, et 30.03.2010 OÜ-le Kaevemeister saadetud kahest ülesütlemise avaldusest sai OÜ Kaevemeister ühe kätte, kuid teise mitte. Seega järeldas kohus, et hageja 30.03.2010 tahteavaldus oli kostjale kätte toimetatud hiljemalt 10.05.2010.
12.Lepingu nr 2 osas märkis maakohus, et kuigi hageja pole tõendanud liisingulepingu ülesütlemise tahteavalduse kättetoimetamist, tuleb kättetoimetamise kuupäevaks lugeda hiljemalt 10.05.2010 (s.o vara üleandmise akti allkirjastamise hetk). Pole eluliselt usutav, et 30.03.2010 OÜ-le Kaevemeister saadetud kahest ülesütlemisavaldusest sai OÜ Kaevemeister kätte ühe ja teist mitte. Maakohus luges tõendatuks, et lepingu nr 2 alusel kuuluvad kuni lepingu ülesütlemiseni väljamõistmisele kuumaksed summas 1804,81 eurot ja intressid summas 178,93 eurot. Maakohus märkis, et hagejal polnud kohustust teha pingutusi lepingu nr 2 objekti valduse taastamiseks. Nimetatud kohustus lasus lepingu nr 2 kohaselt liisinguvõtjal. Tulenevalt lepingu nr 2 lisaks olevast maksegraafikust, oli lepingu objekti maksumuse tasumata osa (maksegraafikujärgne jääk 25.04.2010 seisuga) pärast lepingu lõpetamist 217 876,31 krooni, s.o 13 924,83 eurot, ilma käibemaksuta. Seega oli lepingust nr 2 4(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868 tulenevalt hageja nõue kostja vastu vara soetusmaksumuse tasumata jäägi näol summas 13 924,83 eurot.
13.Lepingu nr 3 alusel luges maakohus tõendatuks, et hagejal on õigus nõuda kostjalt tasumata osamakseid kokku summas 147 649,20 krooni, s.o 9436,50 eurot ja tasumata intressimaksed kokku 4377,23 krooni, s.o 279,76 eurot.
14.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks ka viivise. Kohus märkis, et kuni ekskavaator-laaduri võõrandamiseni (10.08.2010) tuli tasuda lepingu nr 1 ja lepingu nr 2 järgi lepingust tulenevat viivist 0,3% viivitatud summalt päevas. Lepingust nr 1 tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest on kohtu arvutusel viivise suuruseks perioodi 26.01.2010-10.08.2010 eest 1025,70 eurot. Lepingu nr 2 eest on kohtu arvutusel viivise suuruseks perioodi 26.01.2010-10.08.2010 eest 898,34 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et lepingust nr 3 tulenevale kohustusele tuleb kohaldada seadusest tulenevat viivist. Kohtu arvutusel on viivise suuruseks perioodi 25.01.201025.06.2010 eest 248,41 eurot. Ülejäänud nõudelt summas 13 979,58 eurot on viivise suurus perioodi 10.08.2010-26.03.2014 kokku 4104,93 eurot. Kokku mõistis maakohus kostjalt viivisena 6277,38 eurot. Apellatsioonkaebus
15.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hageja nõude rahuldamata ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
16.Hageja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Maakohus on omaalgatuslikult kogunud tõendeid, mis on kasulikud kostjale. Kohtu kohustus on tagada kohtuotsuses seaduslikkus ja erapooletus, kuid maakohtu tegevus on olnud kostjat soosiv. Hagejale on maakohtu tegevus olnud üllatuslik. Hageja pole saanud võimalust avaldada kohtu poolt omaalgatuslikult kogutud tõendile oma arvamust.
17.Tõendite hindamisel on maakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1. Hageja ei nõustu, et lepingu nr 1 objekt on võõrandatud alla turuväärtuse. Hageja leiab, et maakohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu lahendis 3-2-1-33-08 punktis 18 märgitut, asudes ekslikult seisukohale, et hageja poolt esitatud Lepingu 1 objekti turuväärtuse tõendamiseks esitatud tõend ei ole usaldusväärne põhjusel, et Tallchart OÜ poolt hinnatud ekskavaator-laaduri turuväärtus on madalam, kui lepingu nr 1 objekti võõrandamise tegelik hind. Liisinguvõtjal on kohustus teha endast kõik olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Periood vara valduse taastumisest kuni vara võõrandamiseni on ca 5 kalendrikuud. Arvestades lepingu nr 1 objekti spetsiifikat ja omapära ning asjaolu, et tegemist ei ole laiatarbe kaubaga, on tegemist suurepärase tulemusega.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868
18.Riigikohus pole üheski otsuses asunud seisukohale, et liisinguandjal pole lubatud alustada liisingulepingu objekti müüki kõrgema hinnaga kui liisingulepingu objektile määratud turuväärtus. Tallchart OÜ professionaalse töö tulemusena leiti lepingu nr 1 objektile ostja välismaalt. Reeglina alustataksegi vara müüki kõrgema hinnaga, kui vara tegelikult müüakse ning selles pole midagi tavapäratut. Vara müümine kõrgema hinnaga oli soosiv ka kostja jaoks, sest selle tulemusel vähenes lepingust nr 1 tulenev põhinõue. Hageja rõhutab, et 2010. aasta mais valitses Eesti majanduses sügav madalseis ja puudus huvi kallihinnalise eritehnika vastu. Eelnevast tulenevalt ei nõustu hageja põhinõude vähendamisega 16 151,41 euro võrra.
19.Hageja ei nõustu ka maakohtu arvamusega Tallchart OÜ poolt koostatud hindamisakti ebausaldusväärsuse osas. Tegemist on hageja koostööpartneriga, kes omab sarnaste seadmete müümise pikaajalist kogemust ja kelle vahendusel lepingu nr 1 objekt võõrandati kolmandale isikule. Hageja on seisukohal, et vara müügiks oli mõistlik kasutada teenusepakkujat, kellel on selleks välja kujunenud kindel turg. Tallchart OÜ teenuse kasutamisega kaasnes hagejale kulu, mis on käsitletav lisakuluna võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 4 mõttes. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses.
20.Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingu nr 1 objekti õige turuhind oli kostja poolt esitatud Runso Masinakaubanduse OÜ kasutatud tehnika hindamisaktis nr 20100510 toodud 35 151,41 eurot. Nimetatud tõendit on maakohus hinnanud vääralt, võtmata arvesse hageja 05.01.2015 esitatud vastuväiteid tõendi ehtsuse ja usaldusväärsuse kohta. Maakohus pole hageja vastuväiteid analüüsinud ka kohtuotsuses. Hageja hinnangul pole välistatud, et kostja poolt esitatud hindamisakt on koostatud tagantjärgi. Hindamisakti koostamisel pole lepingu nr 1 objektiga tutvutud – tõendil on fikseeritud erinev töötundide maht ning pole kajastatud puudusi, mis ekskavaator-laaduril olid. Kostja ei esitanud nimetatud tõendit üheaegselt koos vastavasisulise vastuväitega, vaid ajaliselt oluliselt hiljem. Kui kostja oleks esitanud tõendi menetluse algfaasis, oleks hageja esitanud taotluse ekspertiisi määramiseks.
21.Maakohus pole selgitanud, miks on viivisenõue arvestatud erinevalt hagiavalduses märgitust. VÕS § 113 lg-t 1 on kohaldanud vääralt. Hageja on esitanud viivise nõude liisinguvõtjale ja kostjale esitatud rahalise kohustuse täitmise nõudel märgitud tähtajast 25.10.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 26.03.2013 lepingu nr 1 järgse viivise määraga 0,3 % iga tasumisega viivitatud päeva eest, kokku summas 6 077,31 eurot. Hageja ei nõustu maakohtu otsuse punktis 1.8 märgituga, et lepingust nr 1 tulenev viivise nõue on kokku summas 1025,70 eurot. Lepingust nr 1 tulenev viivise nõue on 16 098,79 eurot, kuid hageja on lähtudes hea usu põhimõttest vähendanud seda 6 077,31 euroni. Ka pole maakohus põhjendanud, miks on viiviseid arvestatud vaid perioodi 26.01.2010-10.08.2010 eest. Hageja jääb ka hagiavalduse punktis 3.2 esitanud lepingust nr 2 tuleneva viivisenõude juurde. Lepingust nr 2 tulenev viivise nõue on kokku summas 6 090,74 eurot ning hageja on seda lähtudes hea usu põhimõttest vähendanud 1 804,81 euroni. 6(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868
Vastustaja seisukoht
22.Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 05.02.2015 otsust ei ole praegusel juhul vaidlustatud osas, millega maakohus hagi rahuldas. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Apellatsioonkaebuse sisust järelduvalt on see esitatud maakohtu otsuse peale osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata ning osas millega maakohus jättis menetluskulud poolte kanda. Apellatsioonkaebuse palvepunktis on hageja küll märkinud, et maakohtu otsust vaidlustatakse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja lepingust 1 tuleneva põhinõude 17 291,41 euro ulatuses, kuid sellises summas pole hageja lepingust 1 tulenevaid nõudeid tegelikult menetluses üldse esitanud. Samuti ei soovi hageja kaebuse 4. palvepunktist järelduvalt mitte ainult lepingust 1 ja lepingust 2 tuleneva viivisenõude täies ulatuses rahuldamist (nagu on märgitud 2. palvepunktis), vaid ka lepingust 3 tuleneva viivisenõude rahuldamist, mille maakohus on jätnud osaliselt rahuldamata. Samuti märgib kolleegium, et hageja põhinõuete summaks on kaebuses ilmselt ekslikult märgitud 31 243,48 eurot, maakohtule 26.06.2014 esitatud täpsustuse (tl 120-121) järgi on põhinõuete summaks 31 243,45 eurot.
24.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ning ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Vastavalt tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
25.Liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saavad kõne alla tulla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks ka lõpetamisega seotud tagasitäitmise nõuded ja lepingu rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Kahju hüvitamise nõuete puhul on VÕS §-s 367 seejuures ette nähtud erikord: lepingu lõpetamisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue on ette nähtud VÕS § 367 lg-s 1 (seda täpsustavad VÕS § 367 lg-d 2 ja 3) ja ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamise nõue VÕS § 367 lg-s 4. Hageja lepingust 1 tulenevad põhinõuded, mille üle pooled apellatsioonimenetluses vaidlevad, on sisult kostja lepingurikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded.
26.TsMS § 652 lg 1 p-st 1 lähtuvalt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868
27.Apellatsioonkaebuses ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et hageja on võõrandanud lepingu 1 objektiks olnud liisingueseme (pärast selle tagastamist) alla turuväärtuse. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning kohtute senise praktikaga mittearvestamist vaidluse lahendamisel. Vastuseks hageja väidetele märgib kolleegium esmalt, et põhimõtteliselt on poolte kokkuleppel lubatud lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast. Samas peab selline kokkulepe vastama mitmetele täiendavatele kriteeriumidele: liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus, ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik jne (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 16). Praegusel juhul ei sisalda leping 1 (tl-d 17-21) sellistele nõuetele vastavaid kokkuleppeid. Kohtupraktikas ei ole peetud VÕS § 42 lgst 1 ja lg 3 p-st 5 lähtuvalt kehtivaks liisinguandja tüüptingimustes sisalduvaid kokkuleppeid, mille puhul ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses ning mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale. Seetõttu ei ole hageja väited müügihinnast lähtumise kohta iseenesest õiguslikult asjakohased. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust.
28.Ülalmärgitut arvestades, on ka maakohus käesoleval juhul liisingueseme jääkväärtuse tähendust VÕS § 367 lg 3 järgi vääralt käsitlenud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Seetõttu ei ole õiguslikult põhjendatud ka maakohtu poolt otsuse põhjendavas osas kostja väidetava kahjunõudega teostatud tasaarvestus.
29.VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud tõendite põhjal järeldada, et vaidlusaluse liisingueseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli kõrgem kui 19 000 eurot, s.o hind, millega ekskavaator-laadur pärast selle tagastamist võõrandati. Hageja poolt enda väidete kinnituseks esitatud Tallchart OÜ 13.05.2010 hindamise akti (tl 55) pole maakohus pidanud tõendina usaldusväärseks. Kolleegium maakohtu seisukohtadega tõendi ebausaldusväärsuse kohta ei nõustu. Maakohus on pidanud mh eluliselt mitteusutavaks, et pikaajaliseks kasutamiseks ettenähtud ekskavaator-laadur, mille hind liisinguperioodi alguses 25.01.2007 oli 991 200 krooni (maakohtu otsuses ilmselt ekslikult märgitud "eurot"), oli kolme kasutamisaasta jooksul langenud ca 75% võrra. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu selline väide oletuslik. Konkreetse ekskavaatorlaaduri väärtus sõltus eelkõige selle seisukorrast tagastamise hetkel. Kolleegium märgib, et liisingueseme lepingujärgne jääkmaksumus 5-aastase kasutusperioodi lõpus pidi lepingus 1 kokkulepitu kohaselt olema 126 000 krooni (8052,87 eurot). Kuigi
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868 liisingueseme lepingujärgne jääkmaksumus ei pruugi kajastada selle tegelikku väärtust, annab see indikatsiooni, et liisingulepingu pooled olid arvestanud ekskavaator-laaduri väärtuse ca 87-protsendilise vähenemisega 5-aastase kasutusperioodi jooksul. Tuleb ka märkida, et kostja ei ole Tallchart OÜ 13.05.2010 hindamise akti usaldusväärsust tõendina kahtluse alla seadnud. See akt kindlasti ka ei toeta praegusel juhul väiteid, et liisingueseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli kõrgem kui hageja poolt väidetud 19 000 eurot.
30.Kostja poolt esitatud Runso Masinakaubanduse OÜ kasutatud tehnika hindamisakti nr 20100510 (tl 144-145) järgi on liisingueseme väärtuseks 550 000 krooni (35 151,41 eurot) (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul pole põhjust pidada seda tõendit ilmselgelt ebausaldusväärseks, kuid see tõend üksinda on ebapiisav kostja väidete tõendamiseks. Nimetatud akt on sisult äärmiselt lakooniline, selles puudub hinnatava ekskavaator-laaduri seisukorra üksikasjalikum kirjeldus ning hindaja järelduste põhjendused. Aktis märgitu kohaselt oli masina visuaalne ja tehniline seisukord ülevaatusel hea. Samas jääb ebaselgeks, kuidas ja millistes tingimustes ülevaatust teostati ning kas ekskavaator-laaduri tehniliste sõlmede ja mehhanismide korrasolekut üldse kontrolliti. Asjas puuduvad muud tõendid, mis Runso Masinakaubanduse OÜ kasutatud tehnika hindamisaktis kajastatud väärtust toetaksid.
31.Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuses sisalduvad etteheited, mille kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, rajades otsuse mh tõenditele, mida ei olnud võimalik pooltel uurida ja mille kohta polnud pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on teinud hageja väidete veenvuse kontrollimiseks päringu avalikult kasutatava otsingumootoriga Google, mille tulemusel leidis kohus veebilehelt http://www.rasketehnika.ee/used/1803357 laadurekskavaatori Hidromek hmk102b 75kW esmase registreerimise ajaga 04/2005 pakkumise hinnaga 24 500 eurot. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks sellise päringu tegemise võimalust ning päringu tulemusi pooltega enne otsuse tegemist arutanud. Kõnealuse päringu tegemisega on maakohus rikkunud ka TsMS § 230 lg-s 2 sätestatut, millest tulenevalt kohus hagimenetluses üldjuhul omaalgatuslikult tõendeid koguda ei või, kohus võib teha menetlusosalistele üksnes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Praegusel juhul ei ole tegu ka TsMS § 405 lg 1 kohase hagiga, mida maakohus menetleb lihtsustatud korras ning kus kohus võib mh koguda tõendeid omal algatusel. Need minetused on ringkonnakohtul siiski võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, jättes päringu tulemused asja lahendamisel arvestamata.
32.Leping 1 on selle tingimustest nähtuvalt kasutusrendi tüüpi liisinguleping, mille puhul ei pidanud liisinguvõtja tasuma hagejale kõiki liisingueseme soetamiseks tehtud kulusid, vaid lepingujärgsete maksete tasumise järel pidi jääma üles jääkmaksumus 126 000 krooni (8052,87 eurot). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 tehtud otsuse p-s 32 leidnud, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868 selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses. Maakohus pole nimetatud seisukohtadega asja lahendamisel arvestanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Riigikohtu kujundatud praktikaga käesoleval juhul arvestada.
33.Seega tuleb liisingueseme jääkväärtusest 19 000 eurot esmalt lahutada lepingujärgne (hagejale kuuluv) jääkmaksumus 8052,87 eurot ja seejärel lahutada saadud summa (10 947,13 eurot) kostja tasumata liisingumaksetest (kostjale kuuluvast jääkmaksumusest). Hageja väidetest ja liisingulepingu lisaks olevast maksete tasumise graafikust (tl 27) järelduvalt pidi liisinguvõtja 24. aprillist 2010 kuni 25. veebruarini 2012 (st lepingu ülesütlemise ajast kuni lepingu tähtaja möödumiseni) tasuma lepingu 1 alusel makseid kokku 13 045 eurot (intressita). Seega moodustas hageja nõue kostja vastu VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel kokku 2097,87 eurot (13 045–10 947,13).
34.Kohus on jätnud rahuldamata hageja nõude müügivahendustasu summas 17 837,12 krooni (1140 eurot) hüvitamiseks, sest hageja esitatud tõenditest nähtuvalt ostis ekskavaator-laaduri Tallchart OÜ. Maakohtu hinnangul ei olnud võimalik iseendale müüki vahendada. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud põhjendustega ei nõustu. Liisingulepingu ülesütlemisest põhjustatud liisingueseme müügikulusid on kohtupraktikas peetud lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Liisinguandja tegevus on üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud asjade võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud - nii juhul, kui liisinguandja müüb tagastatud liisinguesemeid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust -, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei oma müügivahendustasu hüvitamise seisukohalt liisingueseme ostja isik tähtsust (v.a kui ostjaks ei oleks liisinguandja ise). Seega on kolleegiumi hinnangul tegu VÕS § 367 lg 4 ja lepingu 1 üldtingimuste p 10.6 kohase lisakulutusega. Kostja pole menetluses väitnud, et Tallchart OÜ on osutanud müügiteenust põhjendamatult kallilt või vastavat teenust saanuks tellida ka oluliselt odavamalt. Eelmärgitut arvestades tuleb nõue müügi vahendustasu hüvitamiseks rahuldada.
35.Ülalmärgitust lähtuvalt tuleb lugeda põhjendatuks enne lepingu 1 lõppemist sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõuded (VÕS § 108 lg 1) liisingumaksete summas 2060,48 eurot ja intressimaksete 231,87 eurot tasumiseks. Samuti on põhjendatud VÕS § 367 lg-st 1 lähtuv lepingu lõpetamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue 2097,87 euro ulatuses ning lisakulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4) 1370,08 euro ulatuses. Nimetatud nõuded kokku moodustavad 5760,30 eurot.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868
36.Lepingutest 2 ja 3 tulenevad hageja põhinõuded on maakohus sisuliselt rahuldanud ning apellatsioonkaebuses ei ole väidetud, et maakohus oleks selles osas hinnanud ebaõigesti tõendeid või ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse või menetlusõiguse normi. Ka ringkonnakohus ei ole tuvastanud maakohtu menetluses selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse vastavas osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Seega tuleb mõista kostjalt 11.05.2007 sõlmitud käenduslepingust ning lepingust 2 tulenevalt põhinõudena välja 17 892,30 eurot (sh tasumata liisingumaksed 1983,73 eurot ja liisingueseme soetusmaksumuse jääk 15 908,57 eurot). 23.12.2009 sõlmitud käenduslepingu ja lepingust 3 järgi tuleb mõista kostjalt põhinõudena välja (tasumata maksed) 9716,26 eurot.
37.Eelmärgitust lähtuvalt tuleb hagi hageja põhinõuete ja intressinõuete osas rahuldada.
38.Kostja poolt menetluses esitatud vastuväidete kohaselt pole liisingulepinguid kehtivalt üles öeldud, kuna puuduvad tõendeid ülesütlemisavalduste kättesaamise kohta, ning nendest lepingutest tulenevad nõuded ei ole muutunud seega sissenõutavaks. Samuti on kostja leidnud, et vastavalt lepingu 3 tagamiseks 23.12.2009 sõlmitud käenduslepingule (tl 46) piirdub tema vastutus 191 943,96 krooniga (12 267,45 euroga). Maakohus on lugenud ülesütlemisavaldused OÜ Kaevemeister poolt kättesaaduks hiljemalt 10.05.2010 ning leidnud, et 23.12.2009 sõlmitud käendusleping ei muutnud lepingut 1 ja lepingut 2 tagavaid käenduslepinguid ning need kehtisid iseseisvalt edasi ka pärast 23.12.2009. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu järeldustega ning ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses üle korrata. Seega ei piirdu kostja vastutus 12 267,45 euroga.
39.Maakohtu otsus tuleb tühistada ka viivisenõude osalise rahuldamata jätmise osas. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus pidanud põhjendatuks viivisenõudeid üksnes perioodi eest kuni 10.08.2010. Samas ei ole kohus seda seisukohta põhjendanud. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Ilmselt on maakohus lähtunud viivisenõude lahendamisel samuti sellest, et hagejale tagastatud ekskavaator-laaduri väärtus 35 151,41 eurot oleks katnud suuremat osa hageja põhinõuetest. Samas, nagu eelnevalt märgitud, ringkonnakohus maakohtu järeldustega liisingueseme väärtuse kohta ei nõustu.
40.Hageja viivisenõuded tuleb VÕS § 113 lg 1 ning lepingute 1 ja 2 alusel rahuldada. Nimetatud lepingute esilehel on pooled kokku leppinud viivisemäära 0,3% päevas kohaldamises. Kolleegiumi hinnangul on kokkulepe viivisemäära osas kehtiv, seda ka hageja tüüptingimusena. Lepingust 1 tuleneva viivise arvestamisel on hageja lugenud põhivõla koosseisu ilmselt ka intressinõude (231,87 eurot), mis ei ole VÕS § 113 lg-st 6 lähtuvalt põhjendatud. Kokkuvõttes ei oma see aspekt siiski tähtsust, kuna hageja on esitanud viivisenõude niikuinii oluliselt vähendatud kujul. Muus osas on hageja esitatud viivisearvestused (tl-d 9-10) õiguslikult põhjendatud. Kostja ei ole taotlenud menetluses viivise vähendamist. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks lepingute 1 ja 2 alusel välja täiendav viivis 5958,08 euro ulatuses.
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-13868
41.Rahuldada tuleb ka lepingust 3 tulenev viivisenõue, mille maakohus on otsuse põhjendustest järelduvalt jätnud osaliselt rahuldamata. Viivise seadusjärgseks suuruseks oli VÕS § 113 lg 1 teise lause kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Kuigi VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivisemäär (st seadusjärgne viivisemäär) on perioodiliselt muutuv, on hageja arvestanud alates 26.01.2010 läbivalt viivist määraga 0,021% päevas (tl 10). Selliselt arvestatud viivis 26.06.2014 seisuga kokku 2861,71 eurot ei ületanud VÕS § 113 lg 1 teisest lausest lähtuva seadusjärgse määra alusel arvestatud viivist.
42.Kokkuvõttes kuulub hagi kostja vastu täies ulatuses rahuldamisele. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhivõlg 31 243,45 eurot, intress 712 eurot ja viivis 26.06.2014 seisuga 10 743,83 eurot. Menetluskulude jaotus
43.Maakohus on jätnud TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse nii hagi kui apellatsioonkaebus täies ulatuses, mistõttu tuleb nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses kantud kulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
44.Maakohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Selleks puudus ka vajadus, kuna kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Samas ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks enne kohtuotsuse tegemist määranud menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks (TsMS § 176 lg 2), samuti pole maakohus määranud tähtaega vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks (TsMS 176 lg 8). Eelmärgitut arvestades ei määra menetluskulude rahalist suurust apellatsioonkaebuse lahendamisel kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 kindlaks ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.