Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-53329
Tsiviilasi
JI hagi Korteriühistu Liikuri 28 vastu 1462,53 euro tasumata jätmise õiguse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.02.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1462 eurot 53 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Korteriühistu Liikuri 28 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): JI (isikukood: XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Korteriühistu Liikuri 28 (registrikood: 80036839), tehinguline esindaja Nikolai Pozdjanov
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.02.2015 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline 1(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-53329 menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.JI (hageja) esitas 17.06.2014 Harju Maakohtusse hagi korteriühistu Liikuri 28 (kostja) vastu kostjale 1462,53 euro tasumata jätmise õiguse tuvastamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja korteriühistu liige, kes omandas korteriomandi Liikuri 28-74, Tallinnas (edaspidi: korteriomand) oma emalt LI-lt 22.03.2011. Korteriomandi koosseisu kuulub 576/46563 suurune mõtteline osa Liikuri 28 kinnisasja kaasomandi esemest, mille valitsejaks on kostja.
3.Kostja esindajad pöördusid 30.10.2008 LI poole seoses võlgnevusega summas 13 935,40 krooni, mis kostja kinnitusel koosnes põhivõlgnevusest 7336,85 krooni ja viivisest summas 6598,55 krooni. LI tunnistas põhi-võlgnevust summas 7336,85 krooni ning tasus selle 10.11.2008 kostjale ära. Viivisenõudele vaidles ta vastu ning palus esitada selle kohta korrektne arvestus. Kostja ei ole viivisearvestust LI-le esitanud. Pärast 10.11.2008 tasus LI kostja arved õigeaegselt ja täies ulatuses, välja arvatud kostja poolt selgitamata viivisest tekkinud võlgnevuse osas.
4.17.02.2010 esitas kostja LI-le pretensiooni, milles nõudis 01.02.2010 seisuga põhivõlgnevuse 9363,65 krooni ja viivise 196,15 krooni tasumist. Selgituses oli märgitud, et viivist arvestatakse määras 0,07% päevas ning võlgnevust nõutakse vastavalt KÜ põhikirja sätetele. 17.11.2011 esitas kostja LI-le pretensiooni, milles nõudis põhivõlgnevust summas 921,89 eurot ja viivist 19,56 eurot. 16.10.2013 esitas kostja pretensiooni hagejale kui uuele korteriomanikule, nõudes põhivõlgnevuse summas 1352,85 eurot ja viivise summas 25,99 eurot tasumist. Nimetatud pretensioonile vastas hageja 01.11.2013 palvega edastada talle võlgnevuse ja viivise arvestusi ning tasumata jäetud arvete koopiaid. Kostja vastusele ei reageerinud, kuid jätkas võlgnevuse kajastamist ja viivise arvestamist igakuistes korteriarvetes. 10.04.2014 esitas kostja uue arve, milles oli märgitud põhivõlgnevus seisuga 09.04.2014 summas 1406,31 eurot ja viivis 56,12 eurot, s.o kokku 1462,53 eurot.
5.Hageja leiab, et ta ei võlgne kostjale põhivõlgnevusena 1406,31 eurot ja viivisena 56,12 eurot. Hageja arvates koosneb kostja poolt nõutav põhivõlgnevus viiviselt arvestatud viivisest, mis ei ole lubatud. Korterile arvestatud põhivõlgnevuse tasus korteri endine omanik täies ulatuses juba 10.11.2008. Tasumata jäi tema poolt vaid viivisenõue, mida kostja nõuda ei saa, kuna viivist viiviselt arvestada ei saa. Seetõttu ei saanud viivisenõue ka suuremaks muutuda. Kuna 30.10.2008 seisuga arvestatud viivise osas ei ole kostja hagejale korrektset arvestust esitanud, siis ei ole nimetatud 2(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-53329 viivis kontrollitav ega sissenõutav. Hageja leiab samuti, et korteriomandi omandamisega talle eelmise korteriomaniku LI suhtes arvestatud viivisevõlgnevus üle ei läinud. Hageja palub kohtul tunnistada, et tal on õigus jätta kostja poolt 10.04.2014 Liikuri 28-74 korteriomandi eest esitatud arves märgitud võlgnevus 1406,31 eurot ja viivis 56,12 eurot tasumata.
6.Hageja lisab, et korteril ei olnud seisuga 01.01.2011 võlgnevust 749 eurot, mistõttu puudus kostjal õigus arvestada sellelt summalt viivist ning hagejalt kuumaksete tasumisena laekunud raha arvestada sellise ebaseadusliku viivise katteks. Hageja on palunud kohaldada võlgnevuse suhtes ka aegumist. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja ei nõustunud, et hageja võlgnevuse puhul on arvestatud viiviselt viivist. Eelmise korteriomaniku LI võlgnevus sai alguse sellest, kui ta hilines kuumaksete tasumisega, millelt kostja arvestas viivist. Kuna LI kostja poolt arvestatud viivist ei tasunud, tasudes vaid kuumaksed, arvestati tema poolt tasutud summadest võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 alusel tasutuks kõigepealt viivis ja ülejäänud summa põhivõlgnevuse tasumiseks. Kuna tasutud summa põhivõlgnevust ei katnud, arvestati ülejäänud osalt viivist 0,07 % iga viivitatud päeva eest. Seetõttu suurenes hageja võlgnevus jätkuvalt. Esimese astme kohtu otsus
8.Maakohus tegi 17.02.2015 otsuse, millega rahuldas hagi.
9.Korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg 4 kohaselt võib korteriühistu juhatus majandamiskulude maksmisega viivitamisel nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07 protsenti maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Hageja pole vaidlustanud, et LI-l võis tekkida 2004-2005 korteri maksete tasumisel viivitus, mille puhul kostja hakkas arvestama viivist. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et kui korteriomanik on jäänud jooksva arve tasumisega viivitusse, arvestatakse talle 0,07 % viivist. Juhul, kui korteriomanik järgmise arve järgi viivist ära ei tasu ja tasub vaid jooksva kuu arve, siis arvestatakse tasutud summast kõigepealt maha viivis ja seejärel jooksev arve. Sellest tekibki juba järgmiseks kuuks võlgnevus. Kostja poolt hageja korteri suhtes koostatud kommunaalmaksete võla arvestuse tabelist, õiendist Liikuri 28 KÜ viivise arvestuse kohta hageja korteri osas ja hageja korteri kohta perioodil 2011- 10.04.2014 esitatud arvetest nähtub hageja korteri võlgnevuse kujunemise käik alates võlgnevusest seisuga 01.01.2011 summas 749 eurot kuni võlgnevuseni 09.04.2014 summas 1406,31 eurot. Kostja on arvestanud hageja poolt tasutud summade alusel tasutuks kõigepealt viivisevõlgnevuse ja ülejäänud summa 165,08 eurot arvestanud jooksva kuumakse katteks, mistõttu kuumakse osas moodustus võlgnevus 15,81 eurot (180,89-165,08). Selle võrra suurenes hageja järgmise kuu võlgnevus summani 764,81 eurot (749 + 15,81), millelt
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-53329 kostja arvestas viivist 16,02 eurot. Kumulatiivselt on võlgnevus kasvanud seisuga 09.04.2014 summani 1406,31 eurot ja viivis summani 56,12 eurot.
10.Maakohus leidis, et kostja on hageja poolt tasutud summade arvestamisel (eeldusel, et kuni 01.01.2011 arvestatud võlgnevus 749 eurot on põhjendatud) kõigepealt viivise ja seejärel võlgnevuse katteks toiminud kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 8. Samas märkis kohus, et kuivõrd hageja korteriomandi suhtes oli võlgnevus 749 eurot kujunenud 01. jaanuariks 2011, tuleb eeldada, et nimetatud nõue oli muutunud selleks ajaks (01.01.2011 kl 00.00) sissenõutavaks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1-3). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega oleks kostja pidanud esitama nimetatud võlgnevusest tuleneva nõude hageja vastu kohtusse hiljemalt 31.12.2013 kl 24.00. Kostja pole vastavat nõuet hageja vastu esitanud, mistõttu järeldas maakohus, et võlgnevusest 749 eurot tulenev võimalik nõue oli hageja vastu vaidlustatud arve nr 04-74 esitamise ajaks (10.04.2014) aegunud. Kuna nimetatud nõue 749 eurot oli aegunud, on põhjendamatu ka arvestada selliselt nõudelt viivist ning arvestada hageja poolt tasutud makseid sellise viivise katteks, mis viis kumulatiivselt kuni 10.04.2014 võlgnevuse tekkimiseni 1406,31 eurot ja viiviseni 56,12 eurot. Apellatsioonkaebus
11.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja jätta hagiavaldus rahuldamata.
12.Kostja leiab, et on menetluses esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendanud arvestuste õigsust ning nõude olemasolu hageja vastu. Aegumise kohaldamise taotluse võlgnevuse nõude osas esitas kostja alles kohtuistungil, enne seda ei ole hageja aegumise kohaldamise taotlust esitanud. Taotlust aegumise kohaldamiseks käsitleb kostja samas võlgnevuse olemasolu tunnistamisena.
13.Kostja hinnangul pole maakohus arvesse võtnud asjaolu, et hageja hoidus võlgnevuse ja viivise tasumisest kõrvale tahtlikult. Kostja hinnangul oleks maakohus pidanud kohaldama TsÜS § 146 lg-t 4, mille kohaselt on paragrahvis sätestatud nõuete aegumise tähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus kohustust tahtlikult. Vastustaja isegi ei alustanud tekkinud võlgnevuse tasumist ning alates korteriomandi omandamisest tasus esitatud arveid vaid osaliselt. Vastustaja seisukoht
14.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
15.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel täielikult tühistada ning saata
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-53329 tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
16.TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 392 lg 3 järgi võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. Kohtul tuleb eelmenetluses pooltele vajadusel selgitada, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.
17.Hageja on praegusel juhul sisuliselt palunud tuvastada kostja ees võlgnevuse puudumise 10.04.2014 seisuga. Maakohus on järeldanud, et 1. jaanuariks 2011 kujunenud võlgnevusest (749 eurot) tulenev võimalik nõue hageja vastu oli vaidlustatud arve nr 04-74 esitamise ajaks (10.04.2014) aegunud. Seetõttu oli maakohtu hinnangul põhjendamatu arvestada selliselt nõudelt ka viivist ning arvestada hageja poolt tasutud makseid sellise viivise katteks, mis viis kumulatiivselt kuni 10.04.2014 võlgnevuse tekkimiseni. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selliste õiguslike järelduste tegemiseks vajalikke asjaolusid menetluses nõuetekohaselt tuvastanud. Maakohus on asunud poolte poolt esitatu põhjal iseenesest põhjendatud seisukohale, et kui korteriomandi suhtes ei oleks seisuga 01.01.2011 võlgnevust 749 eurot arvestatud poleks seisuga 09.04.2014 võlgnevust summas 1406,31 eurot saanud tekkida, samuti oleks põhjendamatu arvestada viivist summas 56,12 eurot. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et 01.01.2011 seisuga korteril tegelikult võlgnevus puudus või vähemalt ei ole kostja suutnud nimetatud võla olemasolu tõendada. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooltel iseenesest vaidlust selles, millises summas on ajavahemikul 01.01.2011-10.04.2014 kostja hagejale arveid esitanud ning milliseid summasid on hageja kostjale samal perioodil tasunud. 12.01.2015 eelistungil on hageja kinnitanud, et kostja poolt esitatud arvestus (I kd, tl-d 57-58) kajastab makstud summasid ja maksete tasumise aega õigesti (I kd, tl 152pöördel).
18.Küll on pooltel erimeelsus selles, kas 01.01.2011-10.04.2014 tasutud summasid võis kostja arvestada enne 01.01.2011 tekkinud väidetava võla katteks. Seega omab ringkonnakohtu hinnangul vaidluse lahendamise seisukohalt keskset tähtsus küsimus, kas 01.01.2011 seisuga korteril võlgnevus (749 eurot või väiksemas summas) tegelikult eksisteeris või mitte. Samuti omab vähemalt VÕS § 88 lg-s 9 ja § 113 lg-s 6 sätestatud piirangute rakendumise seisukohalt tähtsust see, kas tegu oli põhivõlaga või viivisevõlaga. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, kas 01.01.2011 seisuga 5(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-53329 vaidlusalune võlgnevus eksisteeris või mitte. Kostja poolt ajavahemiku 01.01.201110.04.2014 kohta esitatud arvestus (I kd, tl-d 57-58) ei ole kolleegiumi arvates piisav nimetatud võla tõendamiseks.
19.Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks istungitel (I kd, tl-d 151-153 ja 157-159) või kirjalikult palunud kostjal selgitada, millest vaidlusalune 749 euro suurune võlgnevus korteril 01.01.2011 seisuga oli tekkinud, millise perioodi eest esitatud arveid see hõlmab ning kas tegemist on osaliselt või täielikult viivisevõlaga. Samuti ei ole kohus selgitanud pooltele tõendamiskoormist.
20.Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
21.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda kostjale võimalus täpsustada vastuväiteid selle kohta, millise perioodi eest esitatud arveid 01.01.2011 seisuga tekkinud väidetav võlgnevus hõlmab. Kostjale tuleb anda ka võimalus neid väiteid tõendada. Juhul kui tegu on viivisevõlga, tuleb kostjal esitada kohtule kontrollitav viivisearvestus (01.01.2011 eelnenud perioodide kohta). Tõendamiskoormise jaotuse osas kolleegium iseenesest nõustub maakohtu otsuse p-s 12 väljendatuga, et eelkõige kostjal tuleb praegusel juhul tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas). Kostja peab tõendama ka täitmata kohustuste olemasolu 01.01.2011 seisuga. Lõpuks tuleb maakohtul vormistada TsMS § 436 lg-le 1 ja §-le 442 nõuetele vastav otsus.
22.Maakohtus toimunud viimasel istungil 28.01.2015 on hageja asunud asja materjalidest nähtuvalt tuginema ka aegumisele (I kd, tl 158). Samas ei ole võimalik istungi protokollist üheselt järeldada, millise perioodi võlgnevuse osas on hageja soovinud aegumise kohaldamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus aegumise kohaldamisega seonduvaid asjaolusid pooltega faktilisest ja õiguslikust küljest piisavalt arutanud, rikkudes sellega TsMS § 351 lg-s 1 sätestatut. Seetõttu võib maakohus olla teinud pooltele üllatusliku otsuse, mida sisuliselt väidab ka kostja esitatud apellatsioonkaebuses.
23.Hageja poolt esitatud aegumise väidete puhul tuleb arvestada, et nõude aegumine annab TsÜS § 142 lg 1 järgi kohustatud isikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest. Seega nõue aegumisega iseenesest ei lõpe ning võlgnik võib kohustuse täita ka pärast nõude aegumist. Seda tuleb arvestada mh VÕS § 88 sätete kohaldamisel. VÕS § 88 lg 1 järgi võib eelkõige võlgnik määrata, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksab, seda saab võlgnik teha nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 36(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-53329 2-1-166-13, p 14). Seega, juhul kui korteril oli 01.01.2011 seisuga võlg tekkinud, on nõuete aegumise seisukohalt oluline tuvastada, kas hageja on perioodil 01.01.201110.04.2014 esitatud arvete tasumisel määranud, millise kohustuse täitmiseks ta kostjale raha maksab. Kui hageja soovis maksta alates 01.01.2011 igakuiselt üksnes arvel märgitud arvestusperioodi (n-ö jooksva kuu) eest ning see soov oli kostjale äratuntav, oleks 1. jaanuariks 2011 sissenõutavaks muutunud kohustused 10.04.2014 seisuga TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Sellisel juhul ei oleks hagejal senises menetluses tuvastatu põhjal 10.04.2014 seisuga kohustusi, mille täitmist kostja saaks nõuda. Juhul kui hageja ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võis VÕS § 88 lg 4 kohaselt määrata selle kostja. Kui kumbki pooltest ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks tasutud summad arvestatakse, loetakse VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi esimeses järjekorras täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Juhul kui 01.01.2011 seisuga oli korteril viivisevõlg, tuleb arvestada asja lahendamisel täiendavalt VÕS § 88 lg-st 9 lähtuva piiranguga, mille kohaselt ei saa võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sama paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda.
24.Ülalmärgitut arvestades tuleb maakohtul anda (lisaks käesoleva otsuse p-s 21 märgitule) aegumise väidete täpsustamise tulemustest sõltuvalt pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid selle kohta, kas hageja on ajavahemikus 01.01.2011-10.04.2014 esitatud arvete tasumisel määranud, millise kohustuse täitmiseks ta kostjale raha maksab ning kas hageja soov maksta alates 01.01.2011 igakuiselt üksnes arvel märgitud arvestusperioodi eest oli kostjale mõislikult äratuntav.
25.Vastuseks apellatsioonkaebuse eelpool käsitlemata väidetele, märgib kolleegium, et asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kostja väidetavate nõuete kohta aegumise väite siiski eelmenetluse käigus 28.01.2015 istungil. Samal istungil on maakohus küll eelmenetluse lõpetanud ning arutanud asja eelistungi jätkuna ka sisuliselt. Seetõttu ei ole iseenesest õige apellatsioonkaebuse väide, et aegumisele on hageja asunud tuginema alles kohtuvaidluse käigus. Samas jääb kolleegium ülalesitatud seisukoha juurde, et aegumise väite osas on jäänud eelmenetluse ülesanded maakohtul osaliselt täitmata ning aegumisega seonduvalt asjaolusid ei ole kohus pooltega piisavalt arutatud.
26.Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kolleegium siiski märgib, et maakohtu ette toodud asjaolud ei andnud alust TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega selle sätte mõttes on tegemist juhul, kui lepingupool 7(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-53329 soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole sätte kohaldamiseks piisav (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Selliseid asjaolusid ei ole senises menetluses esitatud. Eelmärgitu samas ei välista maakohtu teistsuguseid õiguslikke järeldusi, kui kohus tuvastab asja uue läbivaatamise käigus uusi asjaolusid. Menetluskulude jaotus
27.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.