Välja mõista PA-lt KR kasuks menetluskulud 825 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.KR apellatsiooniastmes kantud menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jätta 165 euro osas rahuldamata. Edasikaebamise kord ja selgitused 1(8)
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.PA (hageja) esitas 25.02.2015 maakohtule hagi KR (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 10 200 eurot, viivise 136,68 eurot, kahjuhüvitise 392 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Lisaks nõudis hageja põhinõudelt seadusjärgset viivist kuni kohustuse täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel suuline kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja ostma hageja raha eest hagejale auto ja rehvid. Hageja kandis 12.01.2011 kostja arveldusarvele selleks otstarbeks 13 200 eurot. Hageja hinnangul ei oma asjas tähtsust kostja ja hageja poja UA kooselu ning nende kooselu ajal tekkinud vaidlused ja võlasuhted. Pooled taganesid lepingust kokkuleppel ning kostja tagastas ülekantud rahast 3000 eurot osamaksetena. Hageja saatis kostjale 19.12.2014 võlanõude kohustuse täitmiseks. Hageja soovis saada kostjale ülekantud raha tagasi. Alternatiivselt, kui poolte vahel ei ole lepingulist suhet, siis nõudis hageja kostjalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Kohustuse rikkumisest tulenevalt pöördus hageja õigusnõustaja poole võla sissenõudmiseks ning sellega seoses on tekkinud kahju 432 eurot. Sellest 40 eurot palus hageja hüvitada sissenõudmiskuludena võlaõigusseaduse (VÕS) § 1131 sättest tulenevalt. Kostjate vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja tegi kostja arveldusarvele 12.01.2011 ülekande summas 13 200 eurot ning sellest 3000 eurot kandis kostja osamaksetena hagejale tagasi. Samas leidis kostja, et temal ei ole hageja ees täitmata kohustust. Asja lahendamisel omab tähtsust, et kostjal oli kooselu hageja poja UA-ga, mis lõppes 2013.a alguses. Nende kooselu ajal soovis UA endale autot osta ning selleks kandis hageja kostja arveldusarvele vaidlusaluse rahasumma. Kostja arveldusarvet kasutati raha ülekandeks seetõttu, et kostja ja UA elasid Brüsselis ning UA-l välisriigis arveldusarvet ei olnud. Samuti sooviti saada tehingust tagasi tasutud käibemaks, mis oli võimalik tulenevalt Diplomaatiliste suhete Viini konventsioonist. Kõik kokkulepped seoses ostetud autoga sõlmiti hageja ja UA vahel. Hageja poolt kostjale kantud raha eest osteti sõiduauto Audi A6. Pärast kooselu lõppemist registreeriti auto UA nimele. Samas leppisid kostja ja UA kokku, et UA kompenseerib kostjale tema panuse poolte kooselusse. UA pidi hüvitama kostjale 5500 eurot. See summa sisaldas endas ka kostja kontolt hageja kontole tehtud tagasimakseid 3000 eurot ulatuses. Hageja ei ole kordagi enne nõudekirja esitamist kostja poole pöördunud seoses raha tagasi nõudmisega. Kuna kostjal ei ole täitmata kohustust hageja ees, ei ole kostja tekitanud ka hagejale kahju.
2(8)
Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 14.08.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, määra kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1530 eurot.
5.Maakohus tuvastas, et pooltel puudus vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate oluliste asjaolude üle (TsMS § 231 lg 2): 12.01.2011 kandis hageja kostja arveldusarvele 13 200 eurot (tl 8); Kostja kandis perioodil 05.05.2011 kuni 02.04.2012 hageja arveldusarvele 3000 eurot (tl 9-10); Kostja ja hageja poeg UA elasid koos Brüsselis ning nende kooselu lõppes 2013.a alguses; Kostja ja hageja poja UA kooselu ajal osteti sõiduauto Audi A6 hinnaga 18 000 eurot kostja nimele ja 28.09.2011 rehvid hinnaga 608 eurot (tl 72-75, 115). Pärast kooselu lõppemist registreeriti sõiduauto UA nimele.
6.Pooled vaidlesid selle üle, kas poolte vahel oli lepinguline suhe ning kas selle lõppemise tõttu oli poolte vahel tekkinud tagasitäitmise võlasuhe, millest tulenevalt võlgnes kostja hagejale 10 200 eurot.
7.Kohtu hinnangul võis poolte vahel olla VÕS §-st 619 tulenev käsunduslepinguline võlasuhe, kuid kohtu hinnangul pooled ei tõendanud, et nad sõlmisid käsunduslepingu ning lõpetasid selle kokkuleppel. Hageja sellekohased vande all antud seletused olid ebamäärased nii kokkuleppe sõlmimise, sisu kui ka lõpetamise osas (tl 148). Ei ole usutav, et hageja sõlmis sobiva auto otsimise ja selle ostmiseks käsundi kostjaga, mitte oma poja UA-ga. Kui hageja tõi välja, et leping lõpetati poolte kokkuleppel ning kostja pidi raha tagasi maksma, siis oma vande all antud seletuses avaldas hageja, et kostja hakkas talle raha tagasi kandma ilma nõudmiseta ehk summade tagasimaksmise osas pooltel mingit kokkulepet ei olnud (tl 148). Kohtu hinnangul ei tõenda ainuüksi raha ülekandmise asjaolu ja kostjapoolsete maksekorralduste selgitused poolte vahel sõlmitud lepingut. Tunnistaja UA ütluste kohaselt otsis ta samal ajal kahte autot, ühte endale ja teist isale ning Audi A6 ostis ta enda raha eest endale (tl 149-150). Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et mitte ühestki varasemast menetlusdokumendist ei nähtu, et UA otsis samal ajal kahte sõiduautot ning tunnistaja UA ütlused ei haaku mitte ühegi teise asjas esitatud objektiivse tõendiga. Selliselt, kuidas hageja ja tunnistaja UA asjaolusid kirjeldasid, ei ole sündmuste asetleidmine eluliselt usutav. Pigem nähtus hageja ja tunnistaja UA ütlustest, et hageja ja UA vahel oli kokkulepe auto ostmiseks ning kostja arveldusarvet kasutati vaid raha ülekande tegemiseks. Tunnistaja UA ütluste kohaselt leppis ta isaga (ehk hagejaga) kokku, et kasutatakse kostja arveldusarvet isale auto ostmiseks ning tunnistaja pidi otsustama, milline auto osta (tl 150). Hageja vande all antud seletuse kohaselt pidi poeg (ehk UA) auto välja valima (tl 148). Kostja vande all antud seletuse kohaselt kasutati tema arveldusarvet UA-le auto ostmiseks, milline seletus haakus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kohus leidis, et poolte vahel ei olnud lepingulist võlasuhet, mistõttu ei saa hagejal olla lepingu tagasitäitmise nõuet kostja vastu. Kohus ei tuvastanud pooltevahelist kokkulepet raha tagastamise kohta.
8.Seejärel hindas kohus, kas hagejal oli kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi
3(8)
saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Selle sätte kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-144-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-14, p 10). Kohtu hinnangul ei ole nõude eeldused täidetud, sest kohus ei tuvastanud, et hageja tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
9.Kohus luges tõendatuks, et hageja kandis kostja arveldusarvele üle 13 200 eurot UA-le auto ja rehvide ostmiseks. Eeltoodud asjaolu tõendati kostja vande all antud seletuse, tellimiskinnituse, konto ülekande, rehvide arve, kostja arveldusarve väljavõtte ja ekirjadega (tl 74-75, 111-112, tõlge 113-114). Kostja arveldusarve väljavõte haakus kostja vande all antud seletusega. Sellest nähtuvalt kandis hageja kostja arveldusarvele 13 200 eurot ning 17.01.2011 võeti see summa sularahas välja. Ka varasemalt oli hageja kostja arveldusarvele üle kandnud 6000 eurot, mis sularahas välja võeti. 29.08.2011 kanti kostja arveldusarvele 19 200 eurot, millest samal päeval tasuti auto ostuhind 18 000 eurot (tl 112 pöördel, tl 74-75). Kostja vande all antud seletusest tulenevalt võttis ta hageja poolt arveldusarvele kantud raha sularahas välja ja andis üle UA-le. Auto osteti kostja nimele, sest siis on võimalik tagasi taotleda käibemaks. Ka varasemalt oli hageja kandnud kostja arveldusarvele raha 6000 eurot (tl 149). Poolte vahel puudub vaidlus, et auto Audi A6 ostuhind 18 000 eurot tasuti kostja arveldusarvelt ning enne seda oli kostja oma arveldusarvele teinud sissemakse 19 200 eurot. Tegemist on täpselt summaga, mis hageja kostja arveldusarvele 06.04.2011 ja 14.01.2011 üle kandis (6000 + 13 200 = 19 200) ning kostja poolt arveldusarvelt välja võeti. Seega olid tunnistaja UA ütlused, et tema andis kostjale auto ostmiseks enda raha nii sularahas kui ülekandega, ebausaldusväärsed ning ei haaku ühegi teise tõendiga (tl 149-150). Kohus arvestas asjaoluga, et kostja ja UA olid elukaaslased ning raha üleandmist UA-le ei ole võimalik kostjal teiste tõenditega tõendada kui enda vande all antud seletusega. Arvestades kostja ja UA kooselu ja usalduslikku suhet, ei saa eeldada, et kostja oleks koostanud raha üleandmise kohta akti või dokumenteerinud selle mõnel muul viisil. Kostja kirjeldas väga detailselt vande all antud seletusega sündmuste käiku seoses raha üleandmisega UA-le. Kostja ja UA ekirjavahetusest nähtus samuti, et auto oli ostetud raha eest, mille hageja kostja arveldusarvele kandis ning millest mingi osa soovis UA hagejale hüvitada. Kostja kirjutas 01.03.2013 e-kirjas, et soovis UA-lt hüvitist maksete eest, mis ta tegi oma arveldusarvelt hagejale (tl 62). E-kirjadest oli üheselt arusaadav, et vaidlusalust raha kasutati auto Audi A6 ostmiseks. UA tunnistas e-kirjas, et kostja poolt hagejale tagastatud summad tuleb temal hüvitada (vt 25.03.2013 elektronkiri, tl 60). Tunnistaja UA selgitused eeltoodud asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed. Asjas puudus vaidlus, et 19.05.2013 registreeriti auto Audi A6 UA nimele (tl 76). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal alusetu rikastumise nõuet kostja vastu.
10.Hageja nõudis kostjalt õigusnõustamisele kulunud summade ja sissenõudmiskulude hüvitamist. Kuna kohus ei tuvastanud kostjapoolset lepingu rikkumist ega alusetu
4(8)
rikastumise nõude olemasolu, ei ole hageja kahjuhüvitamise ega sissenõudmiskulude nõude eeldused täidetud. Kohus jättis nõude rahuldamata.
11.Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus hindas kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Kostja menetluskulud koosnesid lepingulise esindaja kulust tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuga) 23 t 5 min eest summas 4155 eurot. Hageja esitas vastuväite kostja menetluskulude nõudele (tl 164166). Hageja pidas põhjendatud ajakuluks 7 t 30 min. Lisaks sellele ei pidanud hageja põhjendatuks tunnitasu 150 eurot ja leidis, et tunnitasuks tuleb määrata 80 eurot. Arvestades käesoleva asja keerukust ja materjalide mahtu, pidas kohus kostja esindaja tunnihinda põhjendamatuks. Käesolevas asjas ei ole kostjale lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgema tunnitasu hüvitamine põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud tunnitasu 120 eurot (koos käibemaksuga). Kohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt, pidades kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 12 t 45 min. Seega oli kostja esindaja põhjendatud menetluskuluks 1530 eurot, mis mõisteti välja koos käibemaksuga. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.14.09.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada hagi.
13.Apellant leidis, et tema ja tunnistaja UA vande all antud seletustega tõendati, et vastustajale ülekantud raha oli mõeldud apellandile sõiduauto ostmiseks, mistõttu ei nõustu apellant kohtu järeldusega, et selle raha eest osteti auto UA-le. Vastustaja seda ei tõendanud, apellant ei ole sellise kokkuleppe sõlmimist tunnistanud ning see ei leidnud kinnitamist tunnistaja ütlustega.
14.Arusaamatuks jäi, miks apellandile pidi olema teada vastustaja ja UA vaheline elukorraldus, nende omavahelised rahalised suhted ja vara, sh auto soetamine või ka selle jagamine lahku minnes. Asjakohatu oli apellandile ette heita, et tema üheski varasemas menetlusdokumendis ei nähtu UA poolt kahe auto otsimine.
15.Oma vande all antud ütlustes kinnitas apellant, et ta ei pidanud raha tagasi hakkama nõudma, kuna vastustaja asus seda oma tahte kohaselt tagasi kandma. Asjakohatu oli kohtu seisukoht, et raha ülekandmise asjaolu ja kostjapoolsete maksekorralduste selgitused ainuüksi ei tõenda poolte vahel sõlmitud lepingut. Kohus jättis raha tagasimaksed ja maksekorraldustes antud selgitused asja lahendamisel objektiivse sisuga tõendina tähelepanuta ja arvestamata.
16.Õige ei ole kohtu järeldus, et tegemist oli täpselt sama summaga, mis apellant vastustaja arveldusarvele 06.04.2011 ja 14.01.2011 üle kandis (6000 + 13 200 = 19 200) ning vastustaja arveldusarvelt välja võeti ning 29.08.2011 auto Audi A6 ostmiseks sisse maksti tegi. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et vastustaja maksis apellandile 05.05.2011 kuni 02.04.2012 tagasi 3000 eurot. Kui lähtuda arvestusest, et tegemist oli sama rahaga, siis ei saanud vastustaja käes olla mitte 19 200 eurot apellandi raha, vaid 16 200 eurot (19 200 – 3000), sealjuures oli 05.05.2011 kostja teinud hagejale tagasimakse summas 500 eurot ning peale endale auto ostu on alates 09.09.2011 kuni 02.04.2012 teinud hagejale veel tagasikandeid 7. korral kokku 2500 eurot.
5(8)
17.Apellant ei mõista, miks oli kokkulepe raha tagastamise summade kohta asja lahendamise seisukohast määrav. Autot apellandile ei ostetud ja vastustaja asus apellandile raha faktiliselt vastavalt oma äranägemisele ja võimalustele summade kaupa tagastama, näidates ka maksekorralduste selgitustes, et tagasimakseid teeb auto ja rehvide eest, mis jäid apellandile ostmata. Võlausaldaja ei pea raha tagasi nõudma hakkama, kui võlgnik saadud raha ise vabatahtlikult asub tagasi maksma (tagasitäitmisele asub). Võlausaldaja võib oma nõude võlgnikule omal äranägemisel igal ajal esitada ja nõudele võlgniku poolt aegumise kohaldamise taotluse esitamisel võib jääda nõue rahuldamata juhul, kui nõue on seadusest tulenevalt aegunud. Apellant esitas nõude osaliselt tagastamata raha tagastamiseks 19.12.2014. Vastustaja seisukoht
18.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.
20.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust.
21.Apellatsioonkaebuse väited põhinevad seisukohal, et maakohtu menetluses hinnatud tõendeid tuleks hinnata teisiti. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid ega muid tõendeid, mis annaks alust väiteks, et maakohus on pooltevahelise võlasuhte asjaolud ebaõigesti tuvastanud. Maakohtu põhjendus on arusaadav ja järelduse kujunemine jälgitav.
22.Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Apellandi vastavad väited ei ole õiged. Kohus ei jätnud analüüsimata apellatsioonkaebuses viidatud maksekorraldusi. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu tuleneks maksekorralduste selgitustest üheselt, et poolte vahel oli lepinguline suhe, millest võiks tuleneda vastustaja raha tasumise kohustus apellandi ees. On eluliselt usutav, et apellant kasutas vastustaja arvelduskontot oma pojale raha saatmiseks välismaale. Apellandi, vastustaja ja UA kokkuleppel toimus raha üleandmine vastustaja arvelduskonto kaudu, kuid see ei muutnud vastustajat raha omanikuks ega hiljem võlgnikuks. Asjaoludest ei tulene, et vaidlusalune raha oleks antud vastustajale, kes
6(8)
oleks võinud raha omanikuna otsustada, milliseid tehinguid ta sellega teeb. Asjaolusid hinnates ja tunnistajate seletuste kohaselt anti vaidlusalune raha auto ostmise eesmärgil UA-le, kes pidi auto välja valima. Seega on õige maakohtu seisukoht, et käsund anti UA-le mitte kostjale. Vaidlust ei ole selles, et 29.08.2011 auto osteti. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene tõenditest, et auto oleks ostetud UA vahenditest. Esitatud tõendite ja asjaolude pinnalt on kolleegium veendunud, et UA täitis talle antud käsundi (raha paigutada).
23.Maakohus on asjas esitatud tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et apellandi poolt üleantud raha kasutati apellandi pojale (UA) auto ja rehvide ostmiseks ning vastustaja poolt temale ülekantud raha osaliselt tagasi maksmine apellandile ei tõenda apellandi ja vastustaja vahelist käsundilepingu olemasolu ega selle kokkuleppel lõpetamist.
24.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti apellandi kanda. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis võiksid olla aluseks maakohtu poolt kindlaks määratud kostja menetluskulude vajaliku ja põhjendatud rahalise suuruse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti apellandi kanda.
25.Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad vastustaja menetluskulud apellatsioonimenetluses õigusabikulust kokku 990 eurot, sh käibemaks 20%, s.o õigusabi kestusega 5 tundi ja 30 minutit osutamise eest tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastustaja esindaja tegevused olid järgmised: 1) 09.10.2015 tutvumine apellatsioonkaebusega ja selle analüüs ning kirjaliku vastuse koostamine 3 tundi 30 minutit; 2) 24.11.2015 tutvumine hageja 19.11.2015 menetlusdokumendiga ja selle analüüs ning kohtule kirjaliku seisukoha koostamine 2 tundi. Vastustaja kinnitas, et ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega, ja palus märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb apellandil tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellant ei esitanud vastustaja menetluskulude nimekirja kohta vastuväiteid.
26.Arvestades asja sisu ja tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses ning apellatsioonkaebuse, vastustaja vastuse, apellandi 19.11.2015 menetlusdokumendi ja vastustaja 25.11.2015 seisukoha sisu, on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja lepingulise esindaja taotluses toodud ajakulu on vajalik ja põhjendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu arvestades ei ole vajalik ja põhjendatud tunnihind 180 eurot (sh käibemaks), vaid 150 eurot (sh käibemaks). Vastustaja lepingulise esindaja vajalik ja põhjendatud kulu apellatsiooniastmes on (3,5 + 2) x 150 = 825 eurot. Vastustaja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta rahuldamata 990 – 825 = 165 euro osas.
7(8)
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.