IR hagi EJ vastu korteriomandi omandiõiguse tagastamiseks vajalike tahteavalduste tegemiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.08.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
25 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
IR apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): IR (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht Tallinn), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ilja Zuev Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): EJ (isikukood
XXXXXXXXXX,
elukoht
XXXXXXXXXX
XX,
XXXXXXXX, XXXXXXXXXXX, XXXXX XXXXXXX),
lepinguline esindaja Luule Tarm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.08.2015 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Tühistada Harju Maakohtu 20.05.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamine (registriossa nr XXXXXXXX kantud käsutamise keelumärge IR kasuks).
4.Menetluskulud jätta IR kanda.
5.Välja mõista IR-lt Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 1700 eurot. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma
1(6)
jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Kohtulahendi ärakiri saata pärast jõustumist viivitamata TsMS § 179 lg-s 4 nimetatud asutusele. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.05.2014 esitas IR (hageja) maakohtule EJ (kostja) vastu hagi (täiendatud 16.08.2014), milles palus tuvastada kostja kohustuse teha tahteavaldus kinnistusregistriosas nr XXXXXXXX kostja omanikukande kustutamiseks ja hageja omanikuna sissekandmiseks.
2.Kostja on hageja tütar. 18.07.2011 sõlmiti poolte vahel kinkeleping ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping nr 2538 Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX-XX asuva korteriomandi suhtes (kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX). Lepingu kohaselt hageja kinkis korteriomandi kostjale ja korteriomand koormati tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega hageja kasuks. Kinnistusraamatusse tehti kanded. Hageja kinkis kostjale oma korteri seepärast, et uskus, et tütar hoolitseb tema eest ja abistab teda. Pärast tehingu tegemist kostja suhtumine hagejasse muutus kardinaalselt. Selgus, et kostja ei kavatsenud hageja eest hoolitseda. Kostja elab Soomes, Eestis viibib harva ja ei külasta hagejat ega tunne hageja elu vastu huvi. Hageja arvas, et kostja täidab kohustust kanda korteriga seotud kommunaalkulud ja hagejat materiaalselt abistada ning selleks ei ole vaja ametlikku kokkulepet. Hageja on haige. Kostja tegutses omakasu motiivil. Alates 01.06.2011 ei ole kostja korteriga seotud kulusid tasunud.
3.Hageja pöördus kostja poole ja palus korteri tagastada 2013. aasta lõpus - 2014. aasta alguses, kui hageja sai aru, et kostja käitumine ei muutu. Kostja ei nõustunud korteriomandi tagastamisega. Hagiavaldusega on hageja taganenud kinkelepingust punktide 2.1 ja 3.1 osas. Kostja on kinkelepingut oluliselt rikkunud ja ei ole kingi vääriline. Kostja ei toetanud hagejat kolme aasta jooksul. Hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kui kinkija oleks kohustunud teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastusoorituse saab, ei oleks tegemist kinkelepinguga. VÕS § 267 punkte 1-3 ei ole rikutud, mistõttu puudub
2(6)
alus kinkelepingust taganemiseks. Kostja ei ole hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Kostja on toetanud ja toetab hagejat materiaalselt. Väide, et hageja palus kostjat 2013. aasta lõpus või 2014. aasta alguses korteriomandi tagastada, ei vasta tõele. Hageja on mööda lasknud kinkelepingust taganemise tähtajad. Aegumistähtaeg hakkas kulgema üks aasta pärast kinkelepingu sõlmimist ning hageja nõue on aegunud. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus 03.08.2014 otsusega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Asjas ei ole vaidlust, et poolte vahel on sõlmitud 18.07.2011 kinkeleping, mille kohaselt on hageja kinkinud kostjale korteriomandi asukohaga Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX-XX, millele on seatud ühtlasi ka isiklik kasutusõigus hageja kasuks. Vastav õiguslik positsioon omaniku vahetamise ja isikliku kasutusõiguse kohta on kantud kinnistusraamatusse.
7.VÕS §-des 267 või 268 sätestatud asjaolude esinemist peab tõendama kinkija. Kinkelepingust taganemise tähtaega võib nimetada järelemõtlemisajaks, mille jooksul selgub, kas kingisaaja on kinke vääriline (RKTKo 3-2-1-129-05). Taganemise piirangu eesmärgiks on tagada lepinguliste suhete kindlus eelkõige kingisaaja jaoks (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 143). Hagiavalduse väidetest, mille kohaselt „pärast tehingu tegemist kostja suhtumine hagejasse kardinaalselt muutus. Tegelikkuses tuli niimoodi välja, et kostja ei kavatsenudki hoolitseda oma ema eest.“ (kd I lk 2) ja „Kostja ei ole kolme aasta jooksul toetanud hagejat, mis on hageja arvates vastuvõetamatu.“ (kd I lk 3) tulenevalt sai hageja teada või pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest kohe pärast tehingu sõlmimist. Hageja ei vaidlusta, et kinkelepingust taganemise alus eksisteeris kinkelepingust taganemise hetkeks juba ca 3 aastat ja et hageja tundis kostjapoolselt jämedat tänamatust seega ca 3 aastat. VÕS kommenteeritud väljaande (lk 143) kohaselt „Taganemise õigus lõpeb, kui möödub aasta ajast, mil kinkija sai teada või pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest.“ Seega ei olnud enam vaja aega selle kindlakstegemiseks, kas isik on kinke vääriline, sest väidetav vääritu tegu oli juba tehtud. Hagejal ei ole enam õigust kinkelepingust taganeda, kuivõrd VÕS §-s 270 sätestatud aastane tähtaeg on ületatud. Kuna kostja taotles aegumise kohaldamist, jättis maakohus aegumise tõttu hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
8.Hageja esitas apellatsioonkaebuse (täpsustatud 18.08.2015), milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus kinnistusregistriosas nr XXXXXXXX kostja omanikukande kustutamiseks ja hageja omanikuna sissekandmiseks, või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
9.Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus on teinud vaheotsuse. Eeldatavasti lahendas maakohus asja sisuliselt. 21.04.2015 kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus planeeris lahendada asja istungimenetluses. Hageja ootas, et sügisel määratakse uus istungi aeg. Kohtuotsus oli ootamatu. Maakohus ei teavitanud kirjalikust menetlusest ega ole seda pooltega arutanud.
3(6)
10.Maakohus jättis otsuse tegemisel 16.08.2014 menetlusdokumendis esitatud kahe tunnistaja ülekuulamise taotluse tähelepanuta või lahendamata. Tunnistajatel võiksid olla teadmised tähtsate asjaolude kohta. Maakohus on jätnud asja ammendavalt arutamata ja rikkunud kohustust hinnata tõendeid kogumis.
11.Maakohus, tõlgendades VÕS § 270 lg 1 liiga kitsalt, on rikkunud materiaalõigust. Ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kinkelepingu vaidlustajal on vaid üks aasta kinkelepingust taganemiseks, kui vastaspool lepingut rikub. Ei tohiks jätta tähelepanuta hea usu põhimõtet. Hageja üritas oodata, kuni selgub, et kostja käitumine ei muutu. Pöörduda kohtusse kohe pärast esimest rikkumist ei pruugi olla mõistlik. Tuleb arvestada, et kostja on hageja tütar. Kohtul tuleks hinnata, kas on võimalik VÕS § 6 lg 2 järgi jätta seaduses sätestatu kohaldamata, sest asjaolusid arvestades ei ole vastuvõetav, et hageja pidi ühe aasta jooksul aru saama, et ta peab kinkelepingust taganema. Selline olukord oleks hea usu ja õigusrahu põhimõttest lähtuvalt küsitav. Vastustaja seisukoht
12.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kuna maakohus pole kohtuotsuses lahendanud hagi tagamise tühistamist ja riigilõivu riigituludesse väljamõistmist, siis tuleb ringkonnakohtul seoses hagi rahuldamata jätmisega hagi tagamine tühistada ja hagejalt (apellandilt) välja mõista riigilõiv riigituludesse.
14.18.05.2014 hagiavalduse kohaselt taotles hageja tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosas XXXXXXXX kostja omanikukande kustutamiseks ning hageja omanikuna sissekandmiseks. Maakohus, võttes 19.05.2014 määrusega hagi menetlusse, mõistis hagi eset kui nõuet korteriomandi tagastamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku andmiseks kohustamiseks. Samuti käsitas hagi eset Tallinna Ringkonnakohus 24.09.2014 määruses. Ringkonnakohus 17.08.2015 määruses, andes võimaluse hageja nõude sõnastamiseks apellatsioonimenetluses, selgitas hagiavalduse sõnastuses esitatud nõude õiguslikku kvalifikatsiooni. Apellatsioonkaebuse 18.08.2015 täpsustuses märkis hageja nõude hagiavalduses esitatud sõnastuses. Ringkonnakohus käsitab hageja nõuet apellatsioonimenetluses nii nagu käsitas maakohus. Hageja nõue on suunatud korteriomandi omandi tagastamiseks vajalike omandi üleandmise tahteavalduse ning kinnistusraamatus kostja omanikukande kustutamise ja hageja omanikukande tegemise nõusoleku andmiseks kohustamisele. Nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 268 lg 1 kaudu § 1028 lg 1, mille kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
15.Hageja tugineb asjaolule, et ta on hagiavalduses kinkelepingust taganenud. VÕS §-s 270 on sätestatud kinkelepingust kinkija poolt taganemise piirangud. VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. See on
4(6)
taganemise õigust lõpetav tähtaeg. Maakohus on otsuse põhjenduses ekslikult kinkelepingust taganemise tähtaja möödumist nimetanud nõude aegumiseks. Ekslikud on viited tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 142 ja 143.
16.Samas maakohtu otsuse põhjendusest on arusaadav, et hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei taganenud kinkelepingust õigeaegselt VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. VÕS § 270 lg 1 esimese lause tõlgendamise ja kohaldamise osas on maakohtu seisukohad seaduslikud ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Maakohus on õigesti viidanud hageja enda esile toodud asjaoludele, millest tulenevalt sai hageja taganemise aluseks olla võivatest asjaoludest teada ca kolm aastat enne taganemisavalduse tegemist. Maakohus on oma järeldust ammendavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda seisukohale, et VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaldamine oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Taganemise tähtaja jooksul peaks saabuma kinkijale selgus, kas kingisaaja on kinke vääriline ja tähtaja möödumisel peab olema tagatud õiguskindlus kingisaaja jaoks. Kinkelepingust taganemise regulatsiooni puhul on arvestatud asjaoluga, et kinkelepingu pooled võivad olla lähedased isikud.
17.Apellatsioonkaebuse väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta maakohtu poolt ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kolleegium möönab, et maakohus ei ole vaheotsuse tegemisel järginud täpselt menetlusnorme. Hageja on taotlenud tsiviilasja läbivaatamist kohtuistungil ja 05.10.2014 on kohtuistung ka toimunud. Uue istungi aega ei määratud. 14.05.2015 esitas kostja maakohtule taotluse nõude aegumise osas vaheotsuse tegemiseks. Hageja vastas kostja taotlusele 25.05.2015 ja pidas taotlust põhjendamatuks, kuid möönis, et kui kohus peaks vaheotsuse tegema, jääb ta varemesitatud seisukohtade juurde. Maakohus otsuse tegemise aega pooltele teatanud ei ole. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohtu poolt menetlusnormide rikkumine ja järgmise kohtuistungi korraldamata jätmine on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Poolte menetlusdokumentidest tuleneb, et nad olid teadlikud vaheotsuse tegemise võimalusest. Hageja ei ole kaebuses soovinud esitada uusi asjaolusid ega tõendeid. Kaebuses ei ole põhjendatud, kuidas oleks võimalike tunnistajate ülekuulamine võinud omada tähtsust VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgemise tuvastamisele. Kaebuses ei ole selgitatud, milliseid asjaolusid võiks hageja soovida võimalike tunnistajate ütlustega tõendada. Eeltoodut arvestades ei saa maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist lugeda oluliseks.
18.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Puudub alus muuta maakohtu otsustatud muude menetluskulude jaotust ja ka need jäävad hageja kanda. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud.
19.TsMS § 179 lg 1 alusel tuleb hagejalt välja mõista riigi kasuks riigilõiv 1700 eurot. Harju Maakohus 03.06.2014 määrusega vabastas hageja 800 euro riigilõivu tasumisest hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse esitamisel. Maakohus vaidlustatud otsuses ei ole riigilõivu riigituludesse välja mõistnud. Ringkonnakohus 10.09.2015 määrusega luges hagejale menetlusabi andmise kehtivaks ka apellatsiooniastmes ja hageja vabastatuks 900 euro riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Hagiavalduse esitamise eest tuli 18.05.2014 kehtinud riigilõivuseaduse järgi tasuda
5(6)
750 eurot riigilõivu ja hagi tagamise avalduse esitamise eest 50 eurot riigilõivu. Apellatsioonkaebuse esitamise eest tuli tasuda 900 eurot riigilõivu. TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
20.Harju Maakohus on 20.05.2014 määrusega taganud hagi ja seadnud hageja kasuks kostja korteriomandile (registriosa nr XXXXXXXX) käsutamise keelumärke. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hagi tagamise küsimust TsMS § 442 lg 5 järgi lahendanud. Kolleegium leiab, et TsMS § 368 lg 4 järgi tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega tagamine tühistada.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.