2-20-16011/2 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

4.Kohus märgib, et esitatu põhjal võib olla alust arvata, et hageja ja laste ema sõlmitud leping on olemuselt leping hageja seadusest tuleneva laste ülalpidamise kohustuse täitmise kohta perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 3 I lause mõttes. Sellega seoses juhib kohus hageja tähelepanu Riigikohtu seisukohtadele 23.02.2016 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-101-15. Mh leidis Riigikohus nimetatud lahendis järgmist. Sellist vanemate kokkulepet, kus vanemad lepivad kokku, et lapsest lahus elav vanem kohustub maksma lapsega kooselavale vanemale lapse ülalpidamiseks iga kuu kindla suurusega rahasumma, saab üldjuhul pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Sellise kokkuleppe pooleks on vanemad kui lapse ülalpidamise kohustust samal ajal täitma kohustatud osavõlgnikud PKS § 105 lg 3 mõttes, mitte aga laps. Seetõttu tulenevad sellisest lepingust õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Vanemate ülalpidamiskokkulepe võib olla käsitatav ka lapse kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 80 mõttes. Kui vanemad on sõlminud elatise maksmise kohta kokkuleppe ja kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, võib vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks, mida kinnitab ka PKS § 100 lg 3 II lause, st selleks ei ole vaja vanemal esitada hagi VÕS § 97 alusel kokkuleppe muutmiseks elatise suurendamise eesmärgil. Ka kokkulepitud elatise vähendamise eesmärgil ei ole vähemasti üldjuhul kohaseks õiguskaitsevahendiks VÕS § 97 alusel ülalpidamiskokkuleppe muutmise nõue. Olukorras, kus vanemad on leppinud kokku lapsele makstava elatise suuruses ja elatise suurust mõjutavad asjaolud on oluliselt muutunud, võib see anda alust öelda ülalpidamiskokkulepe kui kestvusleping VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles mõjuval põhjusel, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Seejuures võib elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumine anda alust öelda leping üles ka üksnes osaliselt, s.o osas, milles elatist maksma kohustatud vanemalt ei saa kõiki asjaolusid arvestades mõistlikult nõuda ülalpidamiskokkuleppe täitmist kokkulepitud suuruses kokkulepitud tähtpäevani, s.o üldjuhul lapse täisealiseks saamiseni. Vanematevahelise ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemiseks ei pea ülalpidamist andma kohustatud vanem pöörduma kohtu poole, vaid saab seda VÕS § 195 lg 1 järgi teha ülesütlemisavalduse esitamisega teisele vanemale. Ülalpidamiskokkuleppe olemust ei muuda iseenesest see, et kokkulepe on sõlmitud kohese sundtäitmise tingimusega, mistõttu on kokkulepe ühtlasi täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 181 mõttes. Ka sellise tingimusega ülalpidamiskokkulepet saavad vanemad VÕS § 13 lg 1 järgi kokkuleppel muuta või lõpetada, samuti saab vanem mõjuval põhjusel sellise ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 lg 1 alusel kohtuväliselt erakorraliselt üles öelda, mh osaliselt. Kui sellise kokkuleppe alusel on alustatud täitemenetlust, saab kohustatud vanem (võlgnik) esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 kohaselt, tuginedes ülalpidamiskokkuleppe osalisele või täielikule ülesütlemisele. TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamine ei ole välistatud ka enne täitemenetluse alustamist, kui seda võib lähitulevikus eeldada. Vaidluse korral täitedokumendi sisu üle võib selle selgitamiseks esitada hagi TsMS § 368 lg 2 alusel.