Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetluse käik XXXAS (hageja) esitas 04.08.2015 Harju Maakohtule hagi XXXOÜ (kostja) vastu võla nõudes. Kohus võttis hagi menetlusse 13.08.2015. Kostja esitas hagile vastuse 07.09.2015 ja täiendavad seisukohad 21.09.2015 ja 11.10.2015. Hageja esitas 29.09.2015 ja 14.10.2015 täiendavad seisukohad. Hagiavaldus Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 4442,89 eurot, viivised seisuga 04.08.2015 432,85 eurot, tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seadusejärgses määras ja võla sissenõudmise kulu 80 eurot. Hageja nõude aluseks on TsÜS § 5, VÕS § 76 lg 1, § 100, VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108, VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113. 15.04.2014 edastas hageja kostjale liisingu täisteenuse pakkumise, millega kostja nõustus ning 25.04.2014 sõlmisid hageja, SIA UniCredit Leasing Eesti (liisinguandja) ja kostja müügilepingu liisingulepingule nr XXX(müügileping) ja liisingulepingu nr XXX(liisinguleping). 25.04.2014 vormistasid pooled lepingu eseme üleandmisevastuvõtmise akti. 23.04.2014 väljastas hageja kostjale lepingu vormistamise eest arve nr 140339 summas 1620 eurot. Müügilepingu punktis 7.2. leppisid hageja, kostja ja liisinguandja kokku, et liisinguese antakse kostjale üle eseme üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisel ja liisinguperiood algab eseme üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise hetkele ülejärgmise kuu esimesest kuupäevast. Lepingujärgsed maksed koosnevad igakuistest liisingumaksetest ja üleandmise perioodi tasust. Üleandmise periood on ajavahemik eseme üleandmise ja liisinguperioodi alguse vahel. Üleandmise perioodi tasu arvestatakse alates eseme üleandmise akti allkirjastamisest kuni liisinguperioodi alguseni, päeva täpsusega, proportsionaalselt kokkulepitud kuumaksele.

Tulenevalt müügilepingu punktis 7.2. kokkulepitust algas liisinguperiood 01.06.2014 ning seega kestis üleandmise periood alates 25.04.2014 (lepingu eseme üleandmise kuupäev) kuni 31.05.2014. 23.05.2014 väljastas hageja kostjale üleandmise perioodi eest arve nr 140430 summas 2822,89 eurot. Kokku on kostja võlgnevus hageja ees 4442,89 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja on võlgnevuselt 4442,89 eurot arvestanud seadusest tulenevaid viiviseid ning seisuga 04.08.2015 on viivistevõlgnevus summas 432,85 eurot. Samuti palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista käesolevaga veel sissenõutavaks mittemuutunud seadusjärgsed viivised TsMS § 367 alusel vastavalt VÕS §-dele 94 ja 113 lg 1 alates 05.08.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks põhivõlgnevusele ja seadusest tulenevatele viivistele nõuab hageja kostjalt sissenõudekulude hüvitamist summas 80 eurot vastavalt VÕS § 1131 lg-le 1 (40 eurot arve kohta). Kostja vastus 07.09.2015 esitatud vastuses kostja tema vastu esitatud nõuet ei tunnista, kuna hageja ja kostja vahel ei olnud kokku lepitud või tellitud töid või võlgnevust hageja ees. 21.09.2015 esitatud täiendavas vastuses on kostja seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud liisingulepingut, selle kohta ei ole olnud kokkuleppet ja seda ei ole üldse arutatud. Kostja ei ole andnud lubadust, seega lepingutasu ei vasta tõele ja kostjal ei ole kohustust seda arvet maksta. Arve nr 140430 (23.05.2014, 2352,41 eurot) selgitusest tulenevalt on arve esitatud renditasu saamiseks. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud rendilepingut ega ole niisugust kokkuleppet, kohustust vms. Hageja on esitanud kostjale liisingu täisteenuse pakkumise, kostja seda pakkumist ei ole alla kirjutanud, ei ole arutanud ja ei ole nõustunud selle pakkumisega. Kui hageja on teinud kostjale pakkumise, siis see ei tähenda, et sellega tekib kostjale kohustus ning seda pakkumist ei saa arvestada alusdokumendiks sellele, et kostjal tekib võlgnevus hageja ees. Hagiavalduses on esitatud nõue summas 4442,89 eurot. Kohtumaterjalidest nähtub, et 04.08.2015 on esitatud 2 arvet, arve nr 140430 summas 2352,41 eurot ja arve nr 140339 summas 1350 eurot, kokku 3702,41 eurot. Seega on vahe 740,48 eurot. Kostja ja SIA UniCredit Liising vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille järgi oli koostatud graafik liisingulepingule, mille kohaselt kostja maksab SIA UniCredit Liisingule iga kuu vastavalt graafikule. Muid kokkuleppeid kostjal ei ole olnud, samuti ei ole olnud muid lubadusi või kohustusi.

2-15-11593 Üleandmise-vastuvõtmise aktist XXXliisinglepingu juurde nähtub, et vara üleandmine oli toimunud samal päeval kui oli sõlmitud liisinguleping või hiljem, sest üleandmise vastuvõtmise aktil on märgitud liisingulepingu number. Üleandmise vastuvõtmise aktil puudub kuupäev, millal see oli koostatud. Müügilepingu punkt 7.2 kohaselt, üleandmise perioodi tasu arvestatakse alates eseme üleandmise akti allakirjutamisest kuni liisinguperioodi alguseni, päeva täpsusega, proportsionaalselt kokkulepitud kuumaksele. Tegelikult liisinguperiood algas 31.03.2014 (maksegraafik) ja üleminekuperioodi ei ole olnud. Hageja ja kostja ei ole arutanud seda, et üleandmise perioodil kostja peab maksma täiendavalt liisingule. See summa oli määratud hageja poolt ainuisikuliselt ja sellest ei ole kostjat teavitatud. Müügilepingule on kostja alla kirjutanud 25.04.2014. Liisinglepingu allakirjutamise hetkel oli kokkulepe, et liisingugraafikut alustatakse 2014 märtsist. Selle alusel oli koostatud graafik ja sama perioodi eest kostja ei saa maksta topelt hagejale, sest temaga ei olnud kokkulepet selle kohta. Liisinglepingu kohustus kostjale tekkis alates 31.03.2014 ja esimene makse oli määratud 31.03.2014 summas 2352,41 eurot kokkuleppe järgi. Seega hagejal ei ole õigust nõuda raha ülemineku perioodi eest. Kostja, liisinguandja ja hageja vahel oli liisingleping koostatud täissumma peale ja ei olnud kokkuleppet või ei olnud arutusel, et peaks täiendavalt maksma hagejale renditasu. Hageja 29.09.2015 seisukoht kostja vastuse osas Hageja ei nõustu kostjaga selles, et kostjal puuduvad kohustused hageja ees ning on seisukohal, et kostja käitub pahauskselt. Hageja jääb hagiavalduses esitatu juurde ning palub kostjalt võlgnevuse välja mõista. Tulenevalt VÕS § 9 lg 2, § 23 lg 1 p 2, § 25 lg 1 ja § 29 lg 5 p 6 on lepingupoolte kohustuste tekkimisel ja tõlgendamisel oluline roll ka lepingupoolte vahel tekkinud varasemal praktikal. Hageja esitab tõendid selle kohta, et hageja ja kostja vahel on varem sõlmitud samalaadne tehing, mille käigus lepiti kokku samalaadsetes tasudes, mis on kostja poolt ka tasutud: 13.09.2013 edastas hageja kostjale pakkumise külmutusseadmete teenusliisingu kohta, milles oli muu hulgas säte, et lepingu vormistamise tasu on 1% vara soetusmaksumusest; kostja nõustus pakkumisega ning kostja ja Citadele Leasing & Factoring OÜ sõlmisid 01.10.2013 liisingulepingu; sarnaselt vaidlusaluse õigussuhtega lepiti 01.10.2013 liisingulepingu punktis 6.4 kokku, et liisinguobjekti kättesaamisest kuni liisinguperioodi alguseni kohustub liisinguvõtja tasuma nende päevade eest renti, mille arvestuslik suurus on võrdne graafikujärgse kuumaksega proportsionaalselt sama perioodi eest; hageja on seoses ülaltoodud tehinguga väljastanud kostjale 24.10.2013 arve, milles on kajastatud nii lepingutasu kui ka renditasu; kostja on viidatud arve 05.11.2013 tasunud. Seega on hageja ja kostja vahel varasem praktika samalaadsete tehingute sõlmimisel. Hageja ja kostja tegutsevad mõlemad majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu ei ole alust eeldada, et hageja vahendab lepingute sõlmimist kostja ja liisingupakkujate vahel tasuta (seda eriti arvestades asjaolu, et hageja poolt esitatud ja kostja poolt aktsepteeritud pakkumises on lepingutasu üheselt esile toodud). Samuti ei ole mingisugust alust eeldada, et kostja saab

liisitavat vara kasutada teatud perioodi (aeg, mis jääb üleandmise ja liisinguperioodi alguse vahele) jooksul tasuta, seda eriti põhjusel, et vastavasisuline kokkulepe on lepingutes kajastatud ning varasemas praktikas juurdunud. Kostja 11.10.2015 seisukoht Kostja on 11.10.2015 esitatud arvamuses seisukohal, et tegelikult liisinguperiood algas 31.03.2014 ja üleminekuperioodi ei ole olnud, st et kostja ei ole hagejale võlgu. Hageja 14.10.2015 seisukoht Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja põhinõue ei vasta pooltevahelisele kokkuleppele ja kostjale esitatud arvetele. Kostja räägib läbivalt oma dokumentides arvetel kajastatud summadest ilma käibemaksuta. Hageja nõue koosneb arvete koondsummast koos käibemaksuga. Müügilepingu p 7.2 kokkulepitust tulenevalt algas liisinguperiood 01.06.2014 ning seega kestis üleandmise periood alates 25.04.2014 (lepingu eseme üleandmise kuupäev) kuni 31.05.2014. Nimetatud asjaolu osas on esitatud kohtule üheselt mõistetavad tõendid: müügileping, liisingueseme üleandmisevastuvõtmise akt. Ühestki tõendist ei nähtu, et liisinguperiood hakkas juba 31.03.2014. Kohtu seisukoht Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti ja tuginedes siseveendumusele, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus loeb tõendatuks, et hageja, kostja ja liisinguandja sõlmisid müügilepingu liisingulepingule nr XXXning

2-15-11593 kostja ja liisinguandja sõlmisid liisingulepingu nr XXXja maksegraafiku liisingulepingule hageja poolt kostjale 15.04.2014 tehtud liisingu täisteenuse pakkumise alusel. Hageja poolt kostjale 15.04.2014 tehtud liisingu täisteenuse pakkumise tingimused olid järgmised: -väljaostu ja tagasirendi tehingul summas 90 000 eurot + käibemaks on igakuine makse 60-kuulise kasutusrendi puhul 1815,59 eurot + käibemaks, vara kallineb aastas 4,21%; -lepingu vormistamise tasu on 1,5% vara soetusmaksumusest; -kindlustuse eest lisandub maksele 1,93% soetusmaksumusest aastas; -sissemaks on 0%; -lisatagatiseks on I järgu hüpoteek kinnistule aadressil Kanarbiku 1 katastritunnusega XXX ja XXXeraisiku käendus. Ajavahemikul 22.04.2014-25.04.2014 allkirjastasid hageja, kostja ja liisinguandja müügilepingu liisingulepingule nr XXX, mille p 4.1 kohaselt on müügilepingu ese kompressorjaam ja külmatunnelid Bitzer OA 4088, tehasetähis 15615239, tootmisaasta 1999; p 4.2 kohaselt on eseme hind käibemaksuta 90 000 eurot. Sama lepingu punktis 5 on sätestatud makse tingimused, mille p 5.1 kohaselt ostja tasub müüjale müügilepingu p 4.3 märgitud hinna (108 000 eurot koos käibemaksuga); p 5.1.3 kohaselt ostja ja XXXvahel on sõlmitud käendusleping; ostja kasuks on seatud esimese järjekoha hüpoteek kinnistule XXX, katastritunnusega XXX. Müügilepingu p 6.1 kohaselt annab müüja eseme üle liisinguvõtjale hiljemalt 29.04.2014; p 6.2 kohaselt on eseme üleandmise kohaks XXX küla, XXX. Ajavahemikul 22.04.2014-25.04.2014 allkirjastasid kostja ja liisinguandja liisingulepingu nr XXX, mille p 4.1 kohaselt on liisinguese kompressorjaam ja külmatunnelid Bitzer OA 4088, tehasetähis 15615239, tootmisaasta 1999; p 4.2 kohaselt on eseme hind käibemaksuta 90 000 eurot; p 4.4 kohaselt on liisingueseme üleandmise aeg müügilepingus märgitud tähtaeg. Sama lepingu p 6.1 kohaselt on liisinguvõtja ja müüja kokkuleppel liisinguese kaetud varakindlustusega liisingulepingu kehtivuse ajaks müüja poolt esitatud tingimustel. Sama lepingu p 7.1 kohaselt tuleb liisingulepingu lõppemisel liisinguese tagastada müüjale või liisinguandja poolt näidatud kolmandale isikule. Hagiavaldusele lisatud 16.10.2013 hindamisakti nr 1445-2013 kohaselt on hageja tellinud hinnangu kostja poolt kasutatavale varale kompressorjaamale ja külmatunnelile Bitzer OA 4088, tehasetähis 15615239, tootmisaasta 1999 asukohaga XXXküla, XXXvald, XXX. Ülevaatus on teostatud 01.-04.10.2013 ning hindamisakti kohaselt on vara maksumus 90 000 eurot (käibemaksuta). Ajavahemikul 22.04.2014-25.04.2014 allkirjastasid hageja, kostja ja liisinguandja liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akti (liisinguleping nr XXX), mille p 5.1 kohaselt on müüja liisingueseme (kompressorjaam ja külmatunnelid Bitzer OA 4088, tehasetähis 15615239, tootmisaasta 1999) valduse liisinguvõtjale üle andnud ning liisinguvõtja on

liisingueseme valduse müüjalt vastu võtnud. Sellega loetakse täidetuks ka müüja ja liisinguandja vahel sõlmitud müügilepingust tulenev müüja kohustus anda liisinguese üle liisinguvõtjale kui liisinguandja esindajale, samuti liisingulepingust tulenev liisinguandja kohustus anda liisingueseme valdus üle liisinguvõtjale. Sama akti p 4.3 kohaselt on liisingueseme seisukord, komplektsus ja puudused piiritletud liisingueseme spetsifikatsiooniga vastavalt XXX OÜ hindamisaktile nr 1445-2013 16.10.2013. Kohtu hinnangul tuleneb kohtule esitatud liisingulepingust, müügilepingust, üleandmise aktist ning liisingueseme hindamisaktist üheselt, et hageja ja kostja vahel oli seoses liisingueseme kasutusrendiga ja liisingudokumentide vormistamisega tihe koostöö. Hindamisakti nr 1445-2013 kohaselt oli kompressorjaama ja külmatunnelite Bitzer OA 4088, tehasetähis 15615239, kasutajaks 2013 oktoobris, so enne liisingulepingu sõlmimist, kostja. Samuti asus liisinguese ülevaatuse teostamise ajal XXXkülas, XXXvallas XXX, mis oli poolte vahel kokku lepitud liisingueseme üleandmise kohaks. VÕS § 9 lg 2 kohaselt, pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. Kohtule ei ole esitatud kostja sõnaselget nõustumist hageja 15.04.2014 täisteenuse pakkumisega, kuid hageja osalemine müügilepingu (liisingulepingule nr XXX) poolena ja müügilepingu p 4, p 5.1.3 ja 5.1.5 ja liisingulepingu p 3 ja 4.1-4.4 kokkulepitu ning hindamisaktiga nr 1445-2013 tõendatud liisingueseme samasus vastab hageja poolt kostjale tehtud liisingu täisteenuse pakkumisele. Kohus nõustub hagejaga selles, et kuivõrd hageja ja kostja tegutsevad mõlemad majandus- ja kutsetegevuses, ei ole alust eeldada, et hageja vahendab lepingute sõlmimist kostja ja liisingupakkujate vahel tasuta. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kostja on hageja poolt esitatud liisingu täisteenuse pakkumisega ja sh sellega, et lepingu sõlmimise korral tuleb kostjal maksta lepingu vormistamise tasu 1,5% soetusmaksumusest, nõustunud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et müügileping ja liisinguleing nr XXXon poolte osavõtul sõlmitud. Seega tuleb kostjal maksta hagejale lepingu vormistamise tasu. Hageja on kostjale 23.04.2014 esitanud arve nr 140339 summas 1620 eurot koos käibemaksuga. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud arvet kätte saanud, kuid on vaielnud vastu hageja poolt esitatud lepingutasu nõudele ning arvel märgitud summale. Kohus leiab, et hageja nõue lepingu vormistamise tasu väljamõistmiseks tuleb rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 1620 eurot koos käibemaksuga. Hageja on esitanud kostjale 23.05.2014 arve nr 140430 summas 2822,89 eurot renditasu nõudes vastavalt liisingulepingule nr XXX. Hagiavalduse kohaselt, tulenevalt müügilepingu punktis 7.2. kokkulepitust algas liisinguperiood 01.06.2014 ning seega kestis üleandmise periood alates 25.04.2014 (lepingu eseme üleandmise kuupäev) kuni 31.05.2014. Ajavahemikul 22.04.2014-25.04.2014 allkirjastasid hageja, kostja ja liisinguandja müügilepingu liisingulepingule nr XXX, mille p 7.2 kohaselt liisinguese antakse kostjale

2-15-11593 üle eseme üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisel ja liisinguperiood algab eseme üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise hetkele ülejärgmise kuu esimesest kuupäevast. Lepingujärgsed maksed koosnevad igakuistest liisingumaksetest ja üleandmise perioodi tasust. Üleandmise periood on ajavahemik eseme üleandmise ja liisinguperioodi alguse vahel. Üleandmise perioodi tasu arvestatakse alates eseme üleandmise akti allkirjastamisest kuni liisinguperioodi alguseni, päeva täpsusega, proportsionaalselt kokkulepitud kuumaksele. VÕS § 208 lg 1 kohaselt, asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 361 kohaselt, liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Müügilepingu p 6.1 on lepingupooled kokku leppinud, et müüja annab eseme liisinguvõtjale kui ostja volitatud esindajale hiljemalt 29.04.2014. Seega on müüja täitnud müügilepingust tuleneva kohustuse ja on teinud võimalikuks VÕS § 208 lg 1 sätestatud omandi ülemineku kostjale. Samuti on liisinguandja täitnud sellega VÕS § 361 sätestatud liisinguandja kohustuse anda liisinguese liisinguvõtja kasutusse. Pooled on seda kinnitanud liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akti (liisinguleping nr XXX) p

poolt allkirjastatud üldtingimuste p 6.1 kohaselt kohustub liisinguvõtja tasuma lepingutasu ning p 6.4 kohaselt, liisinguobjekti kättesaamisest kuni liisinguperioodi alguseni kohustub liisinguvõtja tasuma nende päevade eest renti, mille arvestuslik suurus on võrdne graafikujärgse kuumaksega proportsionaalselt sama perioodi eest. Üldtingimuste p 1.3 kohaselt esitatakse üleandmise perioodi tasu arve liisinguvõtjale. Seega on pooled kokku leppinud nii lepingutasu tasumises kui kuni liisinguperioodi alguseni makstavas tasus. Kohus nõustub hagejaga selles, et puudub mõistlik põhjus eeldada, et kostja saab liisitavat vara kasutada tasuta aja jooksul, mis jääb üleandmise ja liisinguperioodi alguse vahele, kuid jääb seisukohale, et olukorras, kus hageja, liisinguandja ja kostja vahel on müügilepingus kokku lepitud mitme makse tingimused (p 5, p 7.2) ja näiteks p 7.2 kokku lepitud lepingujärgsete maksete tasumise kohustus on mitmeti mõistetav, on põhjendatud nimetatud asjaolu lepingus sõnaselgelt kajastada. Ajavahemikul 22.04.2014-25.04.2014 allkirjastasid kostja ja liisinguandja liisingulepingu nr XXX, mille p 5.1 kohaselt tasub liisinguvõtja osamakseid maksegraafikus kajastatud suuruses, hulgas ja tähtajal. Maksegraafiku kohaselt on esimese osamakse maksetähtpäev 30.06.2014, seega ei ole tõendatud kostja väide, et liisinguperiood algas 31.03.2014 ning väide, et esimese makse tähtaeg oli 31.03.2014 (tlk 50). Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hageja on arvetest nr 140339 ja 140430 tulenevad nõuded esitanud vales summas. Hageja on esitanud kostjale arved tasumiseks koos käibemaksuga ning on sama nõude esitanud ka hagiavalduses. Kostja on vastuses hagile palunud kohtul hagi mitte menetlusse võtta või jätta läbi vaatamata. Kohus leiab, et kostja taotlusi ei saa rahuldada, kuna puuduvad TsMS § 371 ja § 423 sätestatud alused, mille esinemise korral saaks kohus keelduda hagi menetlusse võtmast või jätta hagi läbi vaatamata. Lähtudes eeltoodust lahendas kohus hagi sisuliselt. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuivõrd käesolevas menetluses on tõendatud, et kostjal on hageja ees rahaline kohustus summas 1620 eurot ja et kostja ei ole 23.04.2014 arvet nr 140339 hagejale tasunud, tuleb 1620 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõude välja mõista 2822,89 eurot jätab kohus rahuldamata. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib nõuda viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest asendub intressinõue VÕS §-s 113 ettenähtud viivisega. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

2-15-11593 viimane intressimäär enne 01.01.2014 oli 0,25%; enne 01.07.2014 oli 0,15%, enne 01.01.2015 oli 0,05% ja enne 01.07.2015 oli 0,05%. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise tasumata põhivõlalt ajavahemiku 30.04.201404.08.2015 eest. Samuti palub hageja välja mõista viivise TsMS § 367 alusel kuni põhinõude täitmiseni. Kohus nõustub hageja viivisearvestusega ja mõistab ajavahemiku 30.04.2014-04.08.2015 eest välja viivise 164,93 eurot ja ajavahemiku 05.08.2015-25.11.2015 eest viivise 40,68 eurot (113 p x 0,36 €). Samuti rahuldab kohus hageja viivisenõude lähtuvalt TsMS §-st 367 ning mõistab välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses põhinõudelt (1620 eurot) alates 26.11.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub välja mõista sissenõudekulud vastavalt VÕS § 1131 lg 1 summas 40 eurot arve kohta. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ühe arve osas, tuleb kostjalt välja mõista sissenõudekulud 40 eurot. Kohus selgitab pooltele, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi 36,82% ulatuses, jätab kohus hageja menetluskulud 36,82% ulatuses kostja kanda ja 63,18% ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulud jätab kohus 36,82% ulatuses hageja kanda ja 63,18% ulatuses kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud 14.08.2015 ja 02.10.2015. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud. Hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Riigikohus on 26.06.2014 määrusega kohtuasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137. Seega hindab kohus tulenevalt TsMS § 175 lg 1 hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hagiavalduselt on hageja tasunud TsMS § 133 ja RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel riigilõivu 425 eurot (tlk 28). Hageja on esitanud Advokaadibüroo Sirel&Partnerid OÜ 08.07.2015 arve nr 21507002 summas 320 eurot (ilma käibemaksuta), mille kohaselt sisaldab lepingulise esindaja poolt hagejale osutanud õigusabi järgmisi toiminguid: tutvumine kliendi poolt

edastatud materjalidega, õiguslik analüüs ja sobivaima menetlusviisi valimine, hagiavalduse koostamine ja lisade komplekteerimine. Hageja on esitanud 02.10.2015 täiendava menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on lepinguline esindaja osutanud ajavahemikul 07.-29.09.2015 hagejale õigusabi 3 tundi 15 minutit tunnihinnaga 130 eurot summas 422,50 eurot ilma käibemaksuta. Kokku on lepingulise esindaja kulud 742,50 eurot. Tsiviilasja toimiku andmetel on menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid esitatud ja vastav õigusabi hageja lepingulise esindaja poolt osutatud ning need toimingud on olnud hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Kohus määrab hageja menetluskulud kindlaks summas 1167,50 eurot ilma käibemaksuta, millest 425 eurot on riigilõiv ja 742,50 eurot on lepingulise esindaja kulud. Sellest 36,82% on 429,87 eurot, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on viivise väljamõistmist taotlenud. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Tsiviilasja toimiku ja äriregistri andmetel esindab kostjat käesolevas menetluses prokurist ning seega puuduvad kostjal lepingulise esindaja kulud. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /digitaalselt allkirjastatud/

Raivo Einula kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.