Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MAAKOHTU LAHEND

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb A.J. ja kostja vahelistele õigussuhtetele kohaldada töövõtulepingu sätteid. Kostja pidi ehitama ja paigaldama A.J. le sauna ning maksma selle eest tasu. Kostja kinnitab, et sai palkide ostmiseks käsiraha ettemaksu 25 000–30 000 krooni, tunnistaja A.J. ütles, et maksis kokku 30 000–35 000 krooni käsiraha. Kuigi kasutanud on erinevat sõnastust, leidis kohus lähtudes A.J. ja kostja edasisest käitumisest, et tegemist oli käsirahaga. Tulenevalt käsiraha olemusest ning VÕS § 156 lg-te 1, 2 ja § 157 lg-te 1, 2 sätetest võis A.J. l olla nõue kostja vastu või kostjal võis olla õigus jätta käsiraha endale. Kostja on väitnud, et käsiraha kulus materjali ostmiseks ning edasi maksmiseks A.J. l rahalisi vahendeid ei olnud. Kuna kohus arutab asja esitatud hagi piirides, ei saa kohus võtta A.J. ja kostja õigussuhtes lõplikku seisukohta, sest A.J. ei ole tsiviilasjas menetlusosaline. Kohus tõdes vaid, et nõue, mida on kajastatud võlatunnistuses, ei ole selge. Tunnistaja A.J. kinnitas, et ütles pojale (R.J. ), et „Ülo on temale võlgu 50 000 – nii palju oleks pidanud selle aja peale tagasi maksma, ütles pojale, et tegele ise edasi, nõude loovutamine pojale võis olla 2010. a.“ Seega asjaoludest tulenevalt loovutas A.J. nõude R.J. . Üheselt ei ole aga selge, mis nõue ja mis ulatuses loovutati, sest A.J. väidet tunnistajana, et „ma rääkisin Romaniga, et võta see asi enda kätte, ma müüsin selle võlanõude maha“, ei saa pidada piisavalt konkretiseeritud nõudeks. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hagiavaldusele lisatud võlatunnistust tuleb hinnata kui deklaratiivset võlatunnistust. Kostja on esitanud väite, et võlatunnistus on tühine seetõttu, et allkiri on saadud ähvardusega ning on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Kostja on esile toonud, et andis allkirja võlatunnistusele seetõttu, et pidevatest rahanõudmistest lahti saada. Kostja nimetatud asjaolul võlatunnistusele allkirja andmine ei tähenda selle tehingu tühisust. Kui võlgnik oleks võlausaldajale võlgu, tähendabki see seda, et võlausaldaja võlgnevust sisse nõuab. Samas on kostja poolt võlatunnistuses märgitud kohustus kinnitatud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja on kohustunud maksma 3666 eurot, millise summa kujunemine ei ole üheselt selge ega kontrollitav. Võlatunnistusest tuleneb, et kostja pidi võla tasuma sama summa ulatuses saunamaja ehitusega hiljemalt 21.10.2012. Arvestades, et võlatunnistus on sõlmitud 08.08.2012, pidi kostja ehitustööd teostama 2 kuu 14 päeva jooksul. Samas ei nähtu võlatunnistusest, milline on töö maksumuse arvestamise viis (ehituse maksumus, kalkulatsioon), ehitusmaterjalide maksumus või selle arvestamise metoodika ja teiste ehitustöödega kaasnevate kulutuste arvestus. Sisuliselt on kostja võtnud endale kohustuse, mille täitmine ei oleks reaalselt kunagi saavutatav. Kohustus on sõnastatud niivõrd umbmääraselt ja laialdaselt, et teine pool saaks alati väita, et kohustus ei ole täidetud. Kostja on kohtuistungil toonud esile, et üldjuhul põhineb tema tegevus usaldusel, kirjalikult midagi ei vormista. Seega puudub kostjal oskus ja kogemus vormistada tehinguid juriidiliselt korrektselt. Eeltoodu alusel kohus leidis, et võlatunnistus on vastuolus heade kommetega, sõlmitud kostja kogenematusest ja tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohus ei lugenud tõendatuks kostja väidet, et allkiri on saadud ähvardusega. Seega on võlatunnistus TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses ei suuliselt ega kirjalikult: - väitnud, et võlatunnistus oleks tühine ja/või palunud kohtult tühisuse tunnustamist; - tuginenud sellele, et ta jättis (või oleks soovinud jätta) käsiraha endale hüvitisena; - eitanud, et ta sõlmis endise võlausaldajaga uue kokkuleppe raha tagastamiseks või selle väärtuses saunamaja ehitamiseks võla tasaarvestamise eesmärgil; - väitnud, et tehing oleks vastuolus heade kommete ja avaliku korraga; - väitnud, et kohustus ehitada vähemalt 80% saunamajast oleks olnud ettenähtud tähtaja (2,5 kuud) jooksul ebareaalne; - väitnud, et tal puudub oskus ja kogemus tehinguid juriidiliselt korrektselt vormistada või et ta ei saanud aru võlatunnistusega võetud kohustuse sisust, tingimustest vms; - kogumis väitnud, et võlatunnistus oleks antud temale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohus on aga lugenud loetletud väited esitatuks ja langetanud nendele tuginedes otsuse; 2) on võlatunnistuses selgelt väljendatud, et kostja tunnistab võlgnevust ja tasub selle kas saunamaja ehitamisega samas väärtuses (st tasaarvlemise korras) või rahas. Ka hagiavaldusest nähtub hageja selgitus, et võla pidi kostja tasuma kas ühel või teisel moel. Kostja pole sellele vastu vaielnud. Kohtulahendi (p 4.1) lause, et kostja pidi ehitama ja paigaldama A.J. le sauna ning maksma selle eest tasu, on ebakorrektne, kuna selle järgi pidanuks kostja täitma justkui kaks kohustust, ehitama ja seejärel veel peale maksma; 3) ei puutu käsiraha tagastamise ja hüvitamise sätted asjasse.; 4) tuleneb summade erinevus (kroonid võrreldes euroga) sellest, et kostja lubas raha tagastada aastaid ja nende aastate katteks arvestas endine võlausaldaja intresse. Kostja nõustus intressid hüvitama, mille üle samuti menetluses vaidlust polnud. Õiguspraktikas on leitud, et kui pool on andnud võlatunnistuse, siis iseenesest polegi enam oluline, mille alusel on see tekkinud; 5) on kohtulahendis (p-d 5.2, 6) vastuolulised seisukohad. Kohus leidis, et kostja on esitanud väite, et võlatunnistus on tühine seetõttu, et allkiri on saadud ähvardusega ning on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Kostja pole väitnud vastuolu heade kommete ja avaliku korraga, kostja väitis allkirjastamist ähvarduse mõju all. Sellele vaatamata on kohus lugenud võlatunnistuse tühiseks, kuigi kostja pole seda selliselt taotlenud. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (3-2-1-21-06, p 15). Kuna ähvardamine ei leidnud tõendamist, tulnuks langetada otsus hageja kasuks, sest muid vastuväiteid kostja ei esitanud; 6) leidis kohus, et võlatunnistus on vastuolus heade kommetega ning sõlmitud kostja kogenematusest ja ebasoodsatel tingimustel. Milles seisneb 54-aastase kostja, kes tegutseb ettevõtjana ja kelle teovõimet pole piiratud, kogenematus lepingute sõlmimisel, jääb arusaamatuks; 7) leidis kohus ebakorrektselt, et endise võlausaldaja ja kostja vahel sõlmiti töövõtuleping võlatunnistuse allkirjastamisega ja et juhinduda tuleb töövõtu sätetest. Tegemist oli võlaõigusliku suhtega, mis oli suunatud võla tasumisele või tasaarvestamisele. Ehitustöövõtule oleks olnud omasem põhjalikum leping ja vastupidine suund, st tasu maksjaks oleks pidanud olema endine võlausaldaja, mitte võlgnik. Ka kohus on möönnud, et võlatunnistuses puudub ehituskalkulatsioon, maksumus, ehitusmaterjalide maksumus jms. Sellele vaatamata järeldas kohus, et tegemist oli ehitustöövõtulepinguga; 8) ei saa nõustuda kohtu arvamusega, et võlatunnistuse umbmäärasest ja laialdasest sõnastusest tulenevalt poleks kohustuse täitmine olnud kostja poolt reaalselt kunagi saavutatav. Kostja ei asunud sauna ehitama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Maakohus ei ole eelmärgitud Riigikohtu seisukohtadega arvestanud ning keskendunud üksnes võlatunnistuse väidetavale vastuolule heade kommetega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.