Võlaõigus › Töövõtulepingud

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud 1.Riivits legal&finance OÜ (hageja) esitas hagi Ü. L. (Luik, kostja) vastu 7 000 euro nõudes, millest 3666 eurot on võla põhiosa ja 3 334 eurot hageja poolt arvestatud viivis. Viivist on hageja arvestanud alates 22.10.2012 kuni maksekäsu esitamiseni so 31.102013. Hageja nõue põhineb poolte vahel sõlmitud suulisel töövõtulepingul ja kostja poolt 08.08.2012 antud kirjalikul võlatunnistusel. 2.Tartu Maakohtu 01.06.2015 otsusega jättis maakohus esitatud hagi rahuldamata, kostja menetluskulud hageja kanda. Hageja, Riivits legal&finance OÜ esitas apellatsioonkaebuse. 3.Tartu Ringkonnakohtu 13.11.2015 otsusega maakohtu otsus tühistati ja tsiviilasi saadeti uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Tartu Ringkonnakohus leidis, et Ü. L. poolt R. J. 08.08.2012 antud võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus, mis põhineb A. J. ja Ü. L. vahelisel töövõtulepingul. Töövõtulepingu kohaselt kohustus kostja ehitama A. J. sauna ja viimane maksa selle eest tasu. Kuna deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut kohustust, tuleb maakohtul anda hinnang võlatunnistuse aluseks olevale töövõtulepingule. Maakohus peab kostjale selgitama, et kostjal tuleb tõendada võlatunnistusel märgitud võla puudumist, hagejale tuleb anda võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid. Kostjale tuleb selgitada sedagi, et kui kostja jääb lepingust taganemise väite juurde, on taganemise aluseks olevad formaalsed ja materiaalsed eeldused tema tõendada. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et käsirahale on iseloomulik lepingu sõlmimise tõendamise funktsioon, mida asja materjalidest ei nähtu.

2 (11)

Hageja on seisukohal, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, võlg eksisteeris kostjal varem ja võlatunnistuse andmisega kostja üksnes kinnitas võlgnevuse olemasolu. Kostja on tunnistanud võlgnevuse olemasolu nii A. J. antud lubadustes, kui ka võlatunnistuses. Kostja kohustust ei täitnud. 15.07.2013 sõlmisid endine võlausaldaja ja Riivits legal &finance OÜ nõudeõiguse loovutamise lepingu. Hageja saatis samal päeval kostjale tähtpostiga kirjaliku võlanõude ja informeeris kostjat VÕS § 170 järgi toimunud nõudeloovutusest. Kostja sai teate kätte aga nõuet ei tasunud. Kostja pole vaielnud ega eitanud võla olemasolu, võlgnevus on hagejale täielikult tasumata, kostja pole selleks muid ettepanekuid teinud. Uus hageja ei aktsepteeri enam kohustuse täitmist saunamaja ehitamisega, selleks oli võimalus 2,5 kuu vältel. Kostja on väitnud, et tegemist on väljapressimisega, mis on ilmselge katse pääseda võla tasumisest. Samas on võlatunnistusel märge „pretensioone võlausaldajale pole“. Hageja märgib, et esindas endist võlausaldajat ka varasemas vaidluses, kuid tulemusteta. Kostja ei ole ajapikendust taotlenud. Endisel võlausaldajal puudus info sauna ehitamisest või valmimise faasidest, ta eeldas, et kostja täidab kohustuse rahaliselt. Hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja asja lahendamiseks kohtuväliselt, kuid see pole tulemusi andnud. Hageja on sunnitud pöörduma kohtu poole. Hageja nõue kostja vastu on kokku 7000 eurot, millest 3666 eurot on võla põhiosa ja 3 334 eurot on hageja poolt arvestatud viivis perioodist 22.10.2012 kuni maksekäsu esitamiseni. Viiviste arvestamisel lähtub hageja võlatunnistuse sätestatud määrast 0,5% päevas tasumata võla summalt. Hageja vähendab viivisenõuet 3 334 euroni. Tõele ei vasta kostja väited, et võlatunnistusele andis ta allkirja vägivalla vm survestamise tõttu tema perekonna suhtes. Hageja, olles R. J. volitatud esindaja, kohtus kostjaga isiklikult ja kostja allkirjastas võlatunnistuse. Eluliselt ei ole usutav ka kostja väide, mille kohaselt andis hageja võlatunnistuse kostja elukaaslase lapse kätte allkirjastamiseks. Kostja oleks saanud väidetavate ähvarduste korral pöörduda politsei poole. Kostja allkirjastas võlakirja soovist ja tahtest võlg tasuda, nimetades ennast sealjuures aumeheks, mitte petiseks, kes jätab võla tasumata. Kostja viide võlatunnistuse heade kommete vastasusele on asjakohatu ja tõendamata. Nõue ei ole aegunud. Kostja lubas viimati A. J. võla tasumist 2010 aastal, seejärel loovutas ta võla nõudeõiguse poeg R. J. , aegumine oleks täitunud 2013 aastal. Enne kirjalikku võlatunnistuse andmist asus kostja R. J. ga läbirääkimistele, mille käigus lepiti kokku suurenenud võlasummas ja selles, et kostja võib võlgnevuse tasuda ka mitterahalises vääringus saunamaja ehitamisega, mis on käsitletav aegumise peatamisena TsÜS § 167 mõistes. Kostja lubas R. J. 2010-2011 aastatel kokkulepitud summa tasumist, igakordse lubaduse andmisega aegumine katkes ja oleks täitunud millalgi 2014 aastal. Kostja andis kirjaliku võlatunnistuse 08.08.2012, mis on käsitletav aegumise katkemisena TsÜS § 158 lg 1 mõttes, tähtajaga tasuda võlgnevus 21.10.2012, aegumine täitunuks 22.10.2015. Hageja kui uue võlausaldaja poolt kohtumenetluse alustamisega 31.10.2013 peatus aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 mõttes (I kd, tl 176-177).

Kostja vastus

3 (11)

6.Kostja leiab, et ei ole hagejale ega ka A. J. võlgu. R. J. isa A. J. tellis 6-7 aastat tagasi saunaehituse ja maksis palkide eest käsiraha 25 000 – 30 000 krooni ettemaksu. Kostja tundis klienti ja kirjalikku käsiraha lepingut ei sõlmitud. Oli kokkulepe, et pool raha enne ja ülejäänud siis, kui saun valmis. Kui pool sauna oli valmis, teatas klient, et on pankrotis ja võlgades ning tahtis oma raha tagasi. Kostja selgitas, et raha on kulunud palkide peale, aga ikka nõuti raha oma võlgade maksmiseks. Siis tuli A. J. poeg ja ütles, et ehitagu kostja temale mõni hoone. Kostja vastas, et kui võimalus tekib, siis ehitab. Levisid kuuldused, et mehed (A. J. ja R. J. ) on ka teistele võlgu jäänud ja läksid Soome tööle. Mõne aja möödudes hakkasid tulema ähvardused ja väljapressimised. R. J. poolt olid purjus peaga helistamised, kus nõuti sauna või raha, öösiti pidi telefoni välja lülitama. Ühel hetkel liitus seltskonnaga Riivits, kes nimetas ennast juristiks, tema tõi võlanõude 8000 eurole ja nõudis allkirja. Kostja esialgselt keeldus allkirjast, kuid allkirja nõudmine jätkus. Kostja kaotas oma kinnistu ja närvid olid natuke pingul, sellest pingest oli kõrini ja pidevalt surve all olekus tegi rumala peaga lepingu sauna ehituseks ning kirjutas alla. Tähtaja möödudes hakkas Riivits kostjat pressima, läks elukaaslase maja juurde, seal mängis elukaaslase laps, läks lapse juurde ja ütles, et viigu see võlanõue tuppa. Kostja peab seda lapse ahistamiseks. Võlatunnistusele on allkiri saadud kostja ja tema pere ähvardamisega. Tehing, millele hageja viitab on tühine, kuna see on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga, kasutatud on väljapressimist, lisaks on hageja kohtuväliselt õhtuti tülitanud kostjat kõikvõimalikul moel. Aasta jooksul saadeti üle 50 raha väljapressimise sõnumi, kuigi oli helistatud politseist ja kohtu poolt oli sõnumite saatmine keelatud. Prokuratuuris ei võetud kirja vastu, pärast kirja andmist Võru kohtumajja sõnumid kadusid. Kostja on 28.01.2016 seisukohas leidnud, et tema vastu esitatud nõue on aegunud. Palksauna tellimine toimus 2009 aastal ja samal aastal nõudis A. J. ka kostjale antud 25 000 krooni (1598 euro) tagastamist. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja nõue aegus millalgi 2012 aastal. Kostja ei ole A. J. esitatud nõuet kunagi tunnistanud ja ei ole teinud tegusid, mille tõttu aegumine katkeks (I kd, tl 173-174). Kohtu põhjendused 7.Kohus, tutvunud kohtule esitatud materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Tartu Ringkonnakohtu lahendi kohaselt peab maakohus sisuliselt hindama poolte vahel sauna ehitamiseks sõlmitud suulist töövõtulepingut, hindama kostja väiteid lepingust taganemise kohta ja andma hinnangu, kas 08.08.2012 deklaratiivne võlatunnistus põhines kehtival nõudel. 8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 järgi töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. 8.1 Tunnistaja A. J. ütluste kohaselt kohtus ta kostjaga 2006 või 2007 aastal juhuslikult garaažide juures, kostja pakkus, et valmistab ja paigaldab sauna. Sauna hinnaks oli kokku 35 000 krooni,

4 (11)

10 000 krooni maksis ettemaksuks ja 25 000 pidi maksma siis, kui saun on valmis. Kostja teatas, et saun on valmis, aga midagi on veel vaja osta, soovis ka ülejäänud summat, mille tunnistaja kostjale sularahas andis. Pärast selgus, et kostja oli sauna kellegile teisele ära müünud. Kostja lubas alguses teha uue sauna, siis lubas raha tagasi maksta aga teeb seda tänase päevani. Andis võlavärgile poisile üle (I kd, tl 199 pöördel). Tunnistaja R. J. ütluste kohaselt pakkus kostja 2007 -2008 aastal isale müüa sauna, isa maksis ettemaksu 10 000 krooni ja hiljem, kui saun valmis, siis veel 25 000 krooni. Isa andis võlanõude kostja vastu temale üle. Tahtis kostjalt raha tagasi saada 50 000 krooni. Käis ka sauna vaatamas. Kostjal oli juba eelnev kokkulepe, et müüb sauna hoopis teisele isikule. 2012 aasta suvel loovutas nõude Riivits legal&finance OÜ-le, loovutamise eest mingit tasu ei saanud. Viibis sularaha üleandmise juures, ei mäleta, kas see oli esimese ettemaksu või teise ettemaksu juures (I kd, tl 200). Tunnistaja N. M. ütluste kohaselt töötas ta koos Ü. L. ga (kostjaga). Töö sisuks oli saunade ehitamine, majade ja ka saunade restaureerimine. Lepingute sõlmimise ja rahalise poolega ei tegelenud. Mäletab, et oli juhtum, kus tegid sauna valmis aga teist osamakset ei saanud. A. ja R. J. t ei tunne (I kd, tl 201). Kostja Ü. L. vande all antud ütlustest nähtuvalt 2006 -2008 aastal A. küsis või ta ise pakkus sauna müüa. A. andis sularahas käsiraha 25 000 krooni, kui saun valmis, pidi veel maksma 10 000 või 15 000 krooni. Sauna kogumaksumuseks oli 40 000 krooni. Tegi sauna valmis, helistas A. , kes vastas, et läheb pankrotti, tema auto, must Audi olevat katki, tal on vaja raha remondi eest tasumiseks ja tahab raha tagasi saada. Valmistatud sauna müüs väga odavalt teisele isikule. Siis hakkas A. J. raha tagasi nõudma. Ü. A. , et sina raha juurde ei andnud ja müüs sauna maha. Siis tuli mängu R. . K. R. Soomest tuli, oli ta purjus, kohe helistas ja nõudis raha. R. ja Riivits käisid koos raha küsimas. R. ei olnud raha üleandmise juures. Surve all kirjutas paberitele alla ja siis hakkas Riivits tülitama, esitama nõudmisi. Käsiraha on tagatis, uuemat moodi ettemaks, kui asi tehakse valmis ja klient raha juurde ei maksa, siis on klient rahast ilma. Võlatunnistusele kirjutas alla, sest oli kõigest siiber, allakirjutamise tagajärgedele ei mõelnud. Ähvardus seisnes selles, et R. ütles, et temal palju häid sõpru, kes võivad haiget teha. Oli rumal, et politseisse ei läinud (I kd, tl 201 pöördel). Eeltoodust järeldab kohus, et A. J. ja Ü. L. sõlmisid suulise töövõtulepingu sauna ehitamiseks. Tunnistajate ja kostja vande all antud ütlused suulise töövõtulepingu sõlmimise aja kohta ei ole kokkulangevad. Töövõtulepingu pool (tellija) A. J. ütluste kohaselt sõlmiti leping 2006 või 2007 aastal, R. J. ütluste kohaselt 2007- 2008 aastatel, Ü. L. ütluste kohaselt täpselt ei mäleta aga võis olla aastatel 2006-2008, kirjalikus seisukohas on kostja märkinud, et lepingu sõlmimine oli millalgi 2009 aastal. Kuna nii tunnistajad kui ka kostja on vande all antud ütlustes nimetanud 2007 aastat, loeb kohus tõendatuks, et suuline töövõtuleping sauna ehitamiseks sõlmiti 2007 aastal. 8.2 Vastuolulised on poolte väited ka palksauna lõpliku maksumuse osas. A. J. ja R. J. ütluste kohaselt oli 30 m 2 sauna koos verandaga kogumaksumuseks koos paigaldusega 35 000 krooni, Ü. L. ütluste kohaselt 40 000 krooni. Hageja on väitnud, et nõue põhineb 08.08.2012 Ü. L. poolt R. J. antud võlatunnistusel, millega Ü. L. tunnistab võlgnevust summas 3 666 eurot (I kd, tl 13). Tunnistaja R. J. ütluste kohaselt kui isa loovutas nõudeõiguse temale, oli võlgnevuse summaks 50 000 krooni. Tunnistaja on märkinud küll võla suurenemist, kuid hageja ei ole tõendanud, millest tulenes võlasumma suurenemine. VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Tartu Ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga selles, et kostja poolt 08.08.2012 antud võlatunnistus

5 (11)

on deklaratiivne, millega ei looda uut kohustust, vaid kinnitatakse olemasolevat kohustust. Seega leiab kohus, et palksauna kogumaksumus oli 57 360,44 krooni so 3 666 eurot. 8.3 Poolte vahel on vaidlus suulise töövõtulepingu rahaliste maksete osade üle. Tunnistajad A. J. ja R. J. on ütlustes kinnitanud, et maksid ettemaksu sularahas ja kahes osas, ühel korral 10 000 krooni ja teisel korral 25 000 või 30 000 krooni. Kostja Ü. L. on vande all antud ütlustes kinnitanud, et sai A. J. käest 25 000 krooni. Kohus märgib, et A. J. ja Ü. L. sõlmisid suulise töövõtulepingu, raha maksmised toimusid sularahas, mille kohta samuti kirjalikke maksedokumente ei vormistatud. Kohus leiab, et tunnistajate A. J. ja R. J. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest nimetatud tunnistajad on selgelt asjast huvitatud isikud. A. J. oli töövõtulepingu pooleks, oma väidete kohaselt andis võla üle oma pojale R. J. , kes omakorda loovutas nõude Riivits legal&fince OÜ-le, kelle esindaja T. R. oli ka varem osalenud sama nõude sissenõudmisel Ü. L. käest. R. J. ütluste kohaselt ei mäleta kumma summa üleandmise juures ta viibis, Ü. L. on vande all antud ütlustes kinnitanud, et R. J. t ei olnud üldse raha üleandmise juures. Tunnistajate ja kostja vande all antud ütlustest järeldub, et sauna ehitamise eest tuli tasuda osamaksetena, üks osa materjali ostmiseks ja teine osa siis, kui saun on valmis. Eeldades kohtule antud ütluste õigsust, ei ole veenvad tunnistajate A. J. ja R. J. ütlused, et nad maksid ka teise osamakse siis, kui saun oli peaaegu valmis. Samas on tunnistaja R. J. antud ütlustes ka kinnitanud, et teadis, et kostjal oli kokkulepe teise isikuga, kellele kostja sauna ka tegelikult müüs. Olukorras, kus pooled ei esita kohtule objektiivseid tõendid, lähtub kohus eelkõige kostja vande all antud ütlusest ja leiab, et on tõendatud, et A. J. maksis Ü. L. le töövõtulepingu täitmiseks sularahas osamaksena 25 000 krooni so 1597,79 eurot.

6 (11)

kellele saun müüa. Suuline leping öeldi üles pärast seda, kui A. ütles, et kostja müüs sauna ära (I kd, tl 200). Tunnistaja N. M. ́i ütluste kohaselt oli üks juhus, kus tegid sauna valmis aga teist osa rahast ei saanud ja Ü. ei saanud talle maksta (I kd, tl-d 200 pöördel, 201). Ü. L. on vande all antud ütlustes kinnitanud, et on saanud A. käsiraha 25 000 krooni, kui saun valmis pidi tellija maksma veel 10 000 või 15 000 juurde. Tegi sauna valmis, helistas A. , kes teatas, et on pankrotis ja tahab raha tagasi. Ü. A. , et kuna raha juurde ei maksnud, müüs sauna odavalt maha. Tähtis oli, et saaks materjalide raha tagasi ja saaks ka abimehele makstud (II kd, tl 201). Tunnistajate A. J. ja R. J. ütlused kinnitavad kostja poolt sauna ehitamist ja et saun oli peaaegu valmis, tunnistaja N. M. ütluste kohaselt ühel korral jäi sauna eest teine osamakse saamata. Ü. L. ütluste kohaselt oli saun täiesti valmis, kuid A. ei suutnud teha teist osamakset ja ta müüs sauna odavalt maha. Tunnistajate A. J. ja R. J. ütlustest nähtuvalt müüs Ü. L. sauna teisele isikule, seda asjaolu on kinnitanud Ü. L. ka ise. Eeltoodust järeldab kohus, et Ü. L. täitis oma lepingulise kohustuse so ehitas palksauna valmis. Kui Ü. L. ei oleks palksauna valmis ehitanud, ei oleks ta saanud seda ei üle anda A. J. ega müüa kolmandale isikule. 10.1 Poolte vahel on vaidlus selles, kas A. J. maksis Ü. L. le ka teise osamakse või mitte. A. J. ja R. J. , kui asjast huvitatud isikud väidavad ka teise osa maksmist, tunnistaja N. M. mäletab juhtumit, et oli juhus, kus teist osa ei makstud, Ü. L. eitab teise osamakse saamist A. J. käest. Kohus leiab, et kuna asjas puuduvad objektiivsed tõendid, pooled on töövõtulepingu sõlminud suuliselt ja raha üleandmine toimus sularahas, tuleb hinnata poolte tegelikku käitumist. R. J. on antud ütlustes selgitanud, et teab, et nende poolt antud raha läks J. K. ja teab ka, kellele kostja sauna müüs. Samas on need tunnistaja väited jäänud tõendamata, hageja ei ole taotlenud ei väidetavalt raha saanud isiku ega ka sauna ostnud isiku tunnistajana ülekuulamist. Kohtul puudub võimalus R. J. ütlusi kontrollida. Elulises olukorras, kus töövõtulepingu alusel on tellija soovide kohaselt sauna valmis ehitatud, A. J. ja R. J. käisid sauna vaatamas ja ütlesid mida ja kuidas veel teha, ei ole usutav, et keegi teine isik oleks soovinud koheselt osta teise isiku soovide järgi ehitatud sauna. Vastuolulised on tunnistajate A. J. ja R. J. ütlused teise osamakse teostamise asjaolude osas. Tunnistaja A. J. ütluste kohaselt olid puudu sarikad ka midagi veel, R. J. ütluste kohaselt oli aga hoopis paar akent panemata, samuti tahtsid nad paari tala pikemaks teha. Kohus loeb usaldusväärseks kostja selgitusi, et tegi sauna valmis, A. J. teist osamakset ei teostanud ja kostja müüs sauna tekkinud kulude katteks lepinguvälisele isikule.

7 (11)

lepingust taganenud. TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. VÕS § 116 järgi võib lepingust taganeda juhul, kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud, oluliseks lepingurikkumiseks olukorda, kus kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud (VÕS § 116 lg 2 p1). Kuna töövõtuleping on tasuline leping, siis tasu mittemaksmise korral jääb töövõtja ilma nii kulutustest kui ka tasust, mida ta lootis sellega saada. Samas kui üks lepingupool, antud juhul A. J. teatab, et ta on pankrotis ja ei suuda teist osamakset tasuda, annab see kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4). Isegi kui eeldada, et A. J. poolt maksti ka teine osamakse so kokku 35 000 krooni, on kohus tuvastanud hageja esitatud võlatunnistuse andmete alusel, et sauna kogumaksumuseks oli 57 360,44 krooni so 3 666 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et suulise töövõtulepingu kohaselt oleks ta tasunud kogu lepingusumma. Seega on kohus tuvastanud A. J. poolt Ü. L. ga sõlmitud töövõtulepingu olulise rikkumise ja Ü. L. on kaudse tahteavaldusega töövõtulepingust taganenud 2007 aastal.

8 (11)

Kohus on tuvastanud, et pooled sõlmisid 2007 aastal suulise töövõtulepingu sauna ehitamiseks, kostja ehitas palksauna valmis, A. J. ei tasunud teist osamakset, kostja taganes lepingust kaudse tahteavaldusega ja müüs sauna teisele isikule. TsÜS § 142 lg 1 järgi on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestatu kohaselt algab nõude aegumistähtaeg sissenõutavaks muutumisega, lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mis õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, lg 3 järgi kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et nõue on aegunud. Hageja nõude aegumistähtaeg algas alates 01.01.2008 ja nõue aegus 31.12.2011. Vastuseks hageja väidetele, et A. J. ja R. J. esitasid pidevalt võlanõudeid Ü. L. vastu ja Ü. L. lubas A. J. võla tasumist viimati 2010 aastal, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Ü. L. on kogu menetluse kestel võlgnevust eitanud, ainuüksi asjaolu, et pidevalt esitati võlanõudeid, mida teine pool ei tunnista, ei katkesta nõude aegumist. Hageja poolt viidatud võlatunnistus on Ü. L. poolt allkirjastatud 08.08.2012 so ajal, millal Ü. L. oli töövõtulepingust taganenud ja töövõtulepingust tulenev nõue oli aegunud.

Menetluskulud 15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata, seega jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on kostja tasunud OÜ ASIO juristile arve nr 30 alusel 450 eurot. Juriidiline abi seisnes dokumentide koostamisel abi osutamise ja nõustamise eest ning konsultatsioonide eest.

9 (11)

Ajakulu kokku 9 tundi, töötunni hind 50 eurot. Lisatud on arve nr 10 (II kd, tl-d 1-2). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Ü. L. volitanud V. O. tutvuma tsiviilasja nr 2-13-51669 materjalidega (I kd, tl 172). Hageja on kostja menetluskuludele esitanud vastuväite, milles leiab, et kostjat ei ole antud tsiviilasja menetluses esindatud, kõik dokumendid on allkirjastatud kostja enda poolt, arvest ei nähtu, kes selle on allkirjastanud, ei nähtu, et nõustamine oli seotud just antud tsiviilasja menetlusega, õigusabikulud on kantud nõustajale ja TsMS § 175 lg 2 välistab nõustaja kulude hüvitamise (II kd, tl 11). Kohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude hüvitamise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 228 lg 2 järgi võib nõustaja esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi, nõustaja ei saa teha menetlustoimingid ega esitada taotlusi. Seega saab nõustajaks pidada isikut, kes osaleb kohtuistungil. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kostja nõustajat kohtuistungil osalenud. Asjaolu, et kostja on menetluskulude nimekirjas nimetanud nõustaja ajakulu ja et nõustaja ei ole käibemaksukohustuslane, ei tähenda seda, et tegemist oleks kostja nõustaja TsMS § 228 lg 2 mõttes. Kohtule teadaolevalt vastab kostja poolt volitatud jurist V. O. TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele, jurist on käinud toimikuga tutvumas. Kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas on selgesõnaliselt märgitud, et kulu on kantud seoses tsiviilasja nr 2-1351669 menetlusega. Kohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et pärast kostja poolt juristile volituse andmist kostja poolt esitatud menetlusdokumendid viitavad selgelt asjaolule, et kostja on saanud õigusnõustamist ja abi nende koostamisel. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, arve nr 30 on esitatud ilma käibemaksuta. Seega lisandub kostja poolt kantud õigusabikuludele käibemaks 90 eurot. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kostja taotluse menetluskulude hüvitamise osas ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna õigusabikulud kokku koos käibemaksuga 540 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk Kohtunik

10 (11)

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

RESOLUTSIOON

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.