Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva Hageja seaduslik esindaja CC Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Danil Lipatov ja Jelena Karžetskaja Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. veebruari 2020. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Rahuldada YY apellatsioonkaebus.
3.Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XX (hageja) esitas 5. mail 2019 Harju Maakohtule hagi ning 20. mail 2019 hagi täpsustuse YY (kostja, hageja ema) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja: 1) tagasiulatuva elatise 2866 eurot alates 1. juunist 2018 kuni 4. maini 2019; 2) igakuise elatise 270 eurot alates 5. maist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja arvelduskontole iga kuu 10. kuupäevaks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on CC (hageja isa, hageja seaduslik esindaja) ning kostja hageja vanemad. Alates 2018. aasta juunikuust elab hageja koos isaga ning kostja ei osale hageja ülalpidamises vabatahtlikult. Hageja igakuised ülalpidamiskulud on järgmised: korteri üür 185 eurot, toit 130 eurot, koolitarbed 20 eurot, hügieenitarbed 25 eurot, ravi 20 eurot, meelelahutus 50 eurot, riided ja jalatsid 80 eurot, kommunaalkulud 100 eurot. Hageja vajadused kokku on 610 eurot kuus. Kuna mõlemad vanemad peavad last võrdselt ülal pidama, siis on ühe vanema osa 305 eurot, kuid hageja soovib kostjalt elatist miinimummääras, s.o 270 eurot kuus.
2.Hageja esitas 22. augustil 2018 taotluse tunnistaja NN (korteriühistu esimees) ülekuulamiseks. Hageja taotluse kohaselt saab ta tunnistaja ütlustega tõendada, et elab alaliselt oma isa juures. Samuti taotles hageja sama asjaolu tõendamiseks enda vande all ärakuulamist.
3.Hageja esitas 25. oktoobril 2019 täiendava seisukoha ja tõendid. Hageja selgituste kohaselt on hageja argipäeviti isa juures ning nädalavahetustel mõnikord ema juures. Vahel harva on juhtunud, et hageja on olnud ema juures ka nädala sees 2–3 päeva, kuid siis on ta olnud nädalavahetusel isaga. Kokku on hageja olnud alates 2018. aasta juulikuust 1,5 aasta jooksul emaga umbes 4 kuud. Hageja täpsustas ka tagasiulatuva elatise nõuet, mis on hageja selgituste kohaselt 2424 eurot ja 41 senti. Seega võtab hageja hagi tagasiulatuva elatise 441 euro ja 59 sendi ulatuses tagasi. Hageja palus lugeda tagasiulatuva elatise väljamõistmise õigeks alguskuupäevaks 1. juuli 2018. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 1) Kostja täidab hageja ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Hageja väide, et ta elab alaliselt isa juures, ei vasta tõele. Hageja elab mõlema vanema juures võrdselt. Kostja saab seda tõendada tunnistajate ütlustega. 2) Kuna kostja osaleb vahetult hageja ülalpidamises, ei ole kostjalt elatise väljamõistmiseks alust. Kostja on kandnud hageja ülalpidamisega seotud kulusid järgmiselt: toit 100 eurot, eluasemekulud 126,75 eurot, sidekulu 14 eurot, riided ja jalanõud 47 eurot 80 senti, spordikulud 53 eurot 33 senti, tervisehoiukulud 16 eurot 84 senti, muud kulud 4 eurot 38 senti. Kokku on hageja peale kulunud 363 eurot 10 senti. Ajal, mil hageja elab ema juures, on hageja keskmised vajadused seega 300 eurot kuus. 3) Kostja ei nõustunud hageja taotlusega tunnistaja NN ülekuulamiseks. Isikuandmete kaitse reeglitest tulenevalt ei ole korteriühistu esimehel õigust kasutada korteriühistu turvakaamerate salvestiste infot tõendina hageja liikumise kohta, et tuvastada hageja elamine isa elukohas. 4) Kostja taotles AA (hageja poolõde), OO (hageja vanaema), PP (hageja vanaisa) ning JJ (hageja korvpallitreeneri abi, kostja sõbranna) tunnistajana ülekuulamist. Tunnistajad saavad anda ütlusi hageja kostja juures elamise kohta.
2 (7)
5.Harju Maakohus jättis poolte taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, leides, et neid taotlusi ei ole piisavalt põhistatud ning tunnistajad, kes ei ela hageja vanematega koos, ei saa anda ütlusi selle kohta, kui palju hageja ühe või teise vanema juures viibib.
6.Maakohus kuulas omal algatusel menetlusosalisena ära hageja, kuna hageja saab eelduslikult oma seletustega tõendada, kumma vanema juures ta enamiku ajast elab.
MAAKOHTU OTSUS
7.Harju Maakohus rahuldas 7. veebruari 2020. aasta otsusega hagi osaliselt ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus jättis hageja hagi läbi vaatamata tagasiulatuva elatise 441 eurot 59 senti osas ning lõpetas selles osas menetluse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 196 eurot alates 5. maist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni (s.o kuni 23.07.2025) ning tagasiulatuva elatise 1900 eurot 39 senti perioodi 1. juuli 2018 kuni 4. mai 2019 eest. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - kostja ja hageja seaduslik esindaja on hageja vanemad; - menetluses avaldas hageja kohtule, et ta peamine elukoht on isa juures ning hageja viibib isa juures rohkem aega kui kostja juures. Hageja sõnul on ta ema juures igakuiselt 1–1,5 nädalat. Kohus järeldas, et hageja on kostja juures 30% ajast (s.o 7–10 päeva kuus). Kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejale igakuiselt miinimummääras elatist maksnud. Kuna hageja viibib osa ajast ka kostja juures, tuleb kostja makstavat elatist vähendada. Hageja viibib 30% ajast kostja juures, seega tuleb hageja põhjendatud eluasemekulusid samas ulatuses vähendada. Põhjendatud eluasemekulud (üüri- ja kommunaalkulud) on kokku 157 eurot 50 senti (s.o 70% 225 eurost (125 eurot üür + 100 eurot kommunaalkulud). Samal põhjusel tuleb vähendada ka toidukulusid 30% ulatuses. Põhjendatud toidukulu on 91 eurot. Koolitarvete kulu on põhjendatud tervikuna, olenemata sellest, kelle juures hageja elab. Samuti on tervikuna põhjendatud hageja kulud hügieenile 25 eurot, ravile 20 eurot, meelelahutusele 50 eurot ning riietele ja jalatsitele 80 eurot, sest need ei sõltu sellest, kumma vanema juures laps parajasti viibib. Seega on hageja igakuised põhjendatud kulud kokku 443 eurot 50 senti, millest kostja osa moodustab 221 eurot 75 senti. Kostja esitatud kulude osas leidis maakohus, et need on osaliselt ülepaisutatud, arvestades, et hageja viibib kostja juures umbes 10 päeva kuus. Kostjal puudub vajadus hagejale riideid osta. Poolte vahel ei ole kokkulepet asjade ostmise kohta. Kui kostja soovib hagejale riideid ja jalanõusid osta, võib ta seda teha lisaks elatise maksmisele või saavutada selles osas teise vanemaga kokkuleppe. Kuna kostja saab hageja eest lastetoetust, on võimalik need kulud osaliselt sellest summast katta. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja tasub hageja spordikulud ning keskmine spordikulu on 37 eurot 50 senti kuus. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja sidekulud (14 eurot) tasub kostja. Kuna vanemad peavad täitma ülalpidamiskohustust võrdselt, saab igakuist elatist spordikulude ja sidekulu osas vähendada kokku 25 euro 75 sendi võrra ((37,5+14)÷2). Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 196 eurot kuus (221,75 ˗ 25,75). Tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas leidis maakohus, et hageja ei nõua seda miinimummäärast suuremas ulatuses. Miinimumelatise nõue ei ole kostja suhtes ülemäära kahjustav ning ei põhjusta talle majanduslikke raskusi. Kostja ei ole seda ka väitnud. Kostja ei ole tõendanud, et tagasiulatuva elatise perioodil oleks hageja viibinud rohkem kostjaga või et kostja oleks sel perioodil elatist maksnud. Siiski tuleb tagasiulatuvat elatist vähendada 30% ulatuses samadel põhjustel nagu igakuise elatise puhul. Seega tuli kostjal tasuda perioodil 1. juuli 2018 kuni 4. mai 2019 elatist 1985 eurot 28 senti. Kuna hageja viibis 2019. aasta veebruaris kostjaga 23 päeva (13 päeva rohkem kui tavaliselt), tuleb tagasiulatuvat elatist 3 (7)
vähendada täiendavalt 13 päeva võrra ning tagasiulatuvalt elatiselt tuleb täiendavalt maha arvestada 84 eurot 89 senti (196÷30×13). Seega on kostjalt väljamõistetav tagasiulatuv elatis kokku 1900 eurot 39 senti. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta osaliselt läbi vaatamata, kuna hageja võttis selle tagasiulatuva elatise osas osaliselt tagasi. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, jäid menetluskulud poolte endi kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1). Seega ei ole menetluskulude rahalist suurust vaja kindlaks määrata.
APELLATSIOONKAEBUS
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse ning selle täpsustuse, milles palub Harju Maakohtu 7. veebruari 2020. aasta otsuse tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja igakuine elatis 196 eurot ning tagasiulatuv elatis 1900 eurot 39 senti ning jaotati poolte menetluskulud. Kostja palub saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palus kostja jätta tervikuna hageja kanda. Kostja esitas taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kostja apellatsioonkaebuse väited on järgmised. 1) Maakohus ei selgitanud pooltele, millisel viisil nad peavad asjaolusid tõendama. 2) Maakohus rikkus menetlusnorme ka tõendite kogumisel. Kostja saab tunnistajate ütlustega tõendada, et hageja elab võrdse aja mõlema vanema juures. Tunnistajate ülekuulamine on praegusel juhul faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks vajalik. Hageja seadusliku esindaja vastuväited ei saa olla aluseks AA ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmiseks. AA elab alaliselt kostja juures, seega saab ta anda infot hageja kostja juures elamise kohta. Hageja vanaema ja vanaisa on samuti teadlikud sellest, kus hageja viibib. Hageja korvpallitreeneril on ülevaade, kelle juures hageja elab, sest hageja käib korvpallitrennis esmaspäevast reedeni ehk viis päeva nädalas. Treeneril on info, kes tuleb hagejale pärast trenni järele. Tunnistajate ülekuulamise kaudu saab koguda andmed, mille põhjal on võimalik välja selgitada, kelle juures hageja tegelikult elab ning millises ulatuses. Tunnistajate taotluse rahuldamata jätmisega rikkus kohus selgitamiskohustust ning tegi otsuse puudulike andmete põhjal. 3) Maakohtu otsus põhineb asjaolul, et hageja ütlustega on tõendatud hageja elamine isa juures olulise osa ajast. Hageja täpsustas, et nii on see olnud viimastel kuudel, kuid nt juunis oli ta rohkem emaga ning novembrikuus elas hageja pidevalt kostja juures ning detsembris oli isa juures ainult ühe nädala. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et hageja on alaealine laps, kes võib sattuda kergesti ühe või teise vanema mõju alla ning kellel võib olla sündmustest vale arusaam. Seega ainult hageja ütluste põhjal pole võimalik tuvastada faktilisi asjaolusid. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus ei rikkunud tõendite kogumisel menetlusõiguse norme. Maakohus jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata, kuid kostja ei esitanud maakohtus TsMS § 333 lg 2 kohaselt taotluse rahuldamata jätmisele vastuväidet. Seega ei saa kostja apellatsioonkaebuses taotluste rahuldamata jätmist vaidlustada. Hageja vaidleb kostja tunnistajate ülekuulamise taotlusele jätkuvalt vastu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja viibib 30% ajast kostjaga.
4 (7)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tervikuna tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Hageja on palunud kohtul välja mõista tagasiulatuva elatise 2424,41 eurot alates 1. juulist 2018 kuni 4. maini 2019 ja igakuise elatise 270 eurot alates 5. maist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Pooled vaidlevad selle üle, millise osa ajast elab hageja isa ja millise osa ajast ema juures.
12.Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Perioodil 01.01.2019 kuni 31.12.2019 oli kuutasu alammääraks 540, millest pool on 270 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta). Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot.
13.Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatis välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12). Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12; RKTKm, 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 11).
14.Maakohus on põhjendatult püüdnud välja selgitada, millise osa ajast viibib laps kummagi vanema juures, kuid kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti lahendanud poolte taotlused tunnistajate üle kuulamiseks. Lapse isa on olnud seisukohal, et laps elab isa juures, kuid on möönnud, et osa ajast viibib laps ema juures. Isa selgituse kohaselt on hageja argipäeviti isa juures ning nädalavahetustel mõnikord ema juures ja kokku on hageja olnud alates 2018. aasta juulikuust 1,5 aasta jooksul emaga umbes 4 kuud. Kostja on menetluses olnud kogu aeg seisukohal, et laps elab võrdselt mõlema vanema juures.
15.Kumbki pool palus oma väidete tõendamiseks üle kuulata tunnistajad. 29.08.2019 esitas hageja taotluse kuulata vande all üle hageja ja tunnistaja NN. Tunnistaja ütlustega soovis hageja tõendada, et hageja elab alaliselt hageja seadusliku esindajaga. Kostja vaidles taotlusele vastu ja palus 25.10.2019 dokumendis omakorda üle kuulata 4 tunnistajat, kes „saavad anda ütlusi XX kostja juures elamise kohta“. 22.11.2019 määrusega jättis kohus mõlema poole taotlused rahuldamata TsMS § 238 lg 1 ja lg 3 p 4 järgi. Kohus leidis, et mõlemad pooled taotlevad ütluste andmist sama asjaolu kohta – hageja ühe või teise vanemaga kooselamise kohta, mis eelduslikult saavad olema vastassuunalised ütlused. Kohus jättis nii hageja kui kostja tunnistajate ülekuulamise taotlused rahuldamata põhjendusel, et vastassuunalised ütlused ei oma asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1) ning taotlusi ei ole muus osas piisavalt põhistatud (TsMS § 238 lg 3 p 4). Kohtu hinnangul ei saa ka tunnistajad, kes ei ela hageja vanematega koos, anda ütlusi selle kohta, kui palju hageja ühe või teise vanema juures viibib.
16.Kolleegiumi arvates ei saa eelduslikult vastassuunalisi ütlusi andvaid tunnistajaid jätta üle kuulamata TsMS § 238 lg 1 järgi põhjendusega, et tõendid ei ole asjakohased. TsMS § 238 lg 1 tähenduses asjakohatu on selline tõend, mis ei seondu kohaldatava õigusnormi eeldustega või 5 (7)
mille kogumine oleks selges vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Vastassuunaliste tunnistuste korral ei ole kohtul alust jätta tõendeid arvestamata TsMS § 238 lg 5 järgi või juba etteruttavalt keelduda nende vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1 järgi, vaid kohus saab kooskõlas TsMS § 232 lg 1 hinnata tõendite kaalukust oma siseveendumuse kohaselt. Valeütluste andmise kahtluse kohta saab kohus teha kuriteoteate. Kuigi TsMS § 238 lg 1 järgi võib kohus keelduda sellise tõendi vastuvõtmisest, mis on nii kaudsest allikast, et selle tõendi kogumine raiskaks menetlusressurssi, siis praegusel juhul ei olnud ka see eeldus täidetud. Ei saa asuda seisukohale, et lapse viibimise kohta saab ütlusi anda vaid isik, kes elab lapsega koos. Kõiki ütlusi tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses.
17.Kuigi maakohus jõudis põhjendatult järeldusele, et pooled ei olnud oma taotlusi piisavalt põhistanud (TsMS § 238 lg 3 p 4), ei saanud kohus ka sel alusel tõendi vastuvõtmisest keelduda, sest sel juhul oleks tulnud pooltele anda võimalus taotluse täiendavaks põhistamiseks TsMS § 3401 lg 1 järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul muu hulgas anda pooltele võimalus taotluse täiendavaks põhistamiseks seetõttu, et kummagi poole taotlus ei vasta TsMS § 236 lg 3 nõuetele. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 236 lg-le 1 on tõendi esitamine menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. Vastavalt TsMS § 236 lg-le 3 peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Viidatud sätetest tuleneb, et menetlusosaline peab tõendi, sh tunnistaja ütluste, esitamisel selgitama, millise tema väitega on tõend seotud. TsMS §-dest 230 jj tuleneb ka, et kuna tõendiga tõendatakse faktilist asjaolu, mitte õiguslikku hinnangut, saab väide, mis on seotud tõendiga, puudutada vaid faktilist asjaolu. See tähendab väite esitamist mingi faktilise asjaolu esinemise või mitteesinemise kohta. Seejuures tuleb väide asjaolu esinemise kohta esitada piisavalt konkreetselt, et teisel poolel oleks võimalus otsustada, kas asjaolu omaks võtta või mitte. TsMS § 262 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamisel piirduda ainult nende faktiliste asjaoludega, mille tõendamiseks on menetlusosaline tunnistaja ülekuulamist taotlenud. Nii näiteks ei piisa taotluse põhistamisel väitest, et tunnistaja saab selgitada, kuidas toimus mingi tegevus või missugused olid kokkulepped, vaid taotluses tuleb esitada faktiväide tegevuse kohta ja esitada kokkuleppe täpne sisu niivõrd, kuivõrd see peab menetlusosalisele enne tunnistaja küsitlemist teada olema. Lisaks sellele tuleb menetlusosalisel põhistada tõendatava faktiväite puutumust asjaga, v.a juhul, kui puutumus on ilma igasuguse kahtluseta iseenesest mõistetav. Menetlusosaline ei pea iga tunnistaja puhul täpselt teadma, mida viimane rääkima hakkab. Samas peab menetlusosaline selgelt välja tooma, millist konkreetset asjaolu (või asjaolusid) ta iga tunnistaja ütlusega tõendada soovib. Tunnistajate ülekuulamise taotluste lahendamine olukorras, kus kostjate vastuväidete aluseks olevad asjaolud olid vajaliku detailsusega esitamata, olnuks kolleegiumi arvates vastuolus hagimenetluse võistlevuse (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2) ja poolte võrdõiguslikkuse (TsMS § 7) põhimõtetega. Tunnistajat saab üle kuulata asjaolude kohta, mida pool on eelnevalt esitanud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-16293, p 33).
18.Praegusel juhul ei olnud lapse isa väide lapse viibimiskoha osas piisavalt konkreetne, et sellega seoses oleks saanud tõendeid koguda. Lapse isa avaldas, et laps elab põhiliselt isaga, kuid möönis, et teatud aja on laps ka koos emaga. Samas ei toonud lapse isa välja, kas vanematel on välja kujunenud püsivam elukorraldus, mille alusel saaks öelda, kui suure osa ajast viibib laps igakuiselt kummagi vanema juures. Näiteks saaks vähemalt viimased paar kuud esile tuua lapse viibimiskoha päeva täpsusega ja hinnata, kas tulevikus selline elukorraldus jätkub või muutub. Ka lapse emal tuleb täpsustada, millistel kuupäevadel on laps viibinud tema väitel ema juures ja millistel isa juures. Vastaspoolel on keeruline ümber lükata üldist väidet, et laps elab ainult ühe vanemaga või pool aega ühe ja pool aega teise vanema juures. Vaidluse korral tuleb kummalgi poolel esitada oma väide lapse viibimiskoha kohta oluliselt täpsemalt, nt kas 6 (7)
väljakujunenud elukorraldusena nädalapäevade kaupa või senised viibimiskohad kuupäeva täpsusega. Sellised asjaolud tuleb pooltel esile tuua enne tunnistajate ülekuulamist. Kohtupraktikas on selgitatud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (RKTKo 16.12.2013, nr 3-2-1-141-13, p 18, RKTKo 20.10.2004, 3-2-1-109-04, p 25).
19.Maakohus on tuginedes lapse väitele, et ta viibib ema juures kuus ühe kuni poolteist nädalat, lähtunud viibimiskoha tuvastamisel proportsioonist 70% ja 30%, kuid ei ole seda asjaolu pooltega menetluses arutanud ning pooled ei ole sellist asjaolu menetluses esile toonud. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948, p 16; RKTKo 06.03.2019, 2-17-15317, p 13.2). Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo, 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus kuulas lapse ära 09.12.2019. Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormust 17.12.2019 määruses, kuid ei siis ega järgnevas menetluses ei selgitanud kohus pooltele, et võib otsuse tegemisel tugineda asjaolule, et laps on ema juures 30% ajast.
20.Eeltoodust tulenevalt on poolte menetlusõigusi asja lahendamisel maakohtus oluliselt rikutud. Need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ning neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab TsMS § 656 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks. TsMS § 656 lg 4 järgi tuleb tühistada maakohtu otsus tervikuna, sest kõik rikkumised hõlmavad ka seda osa otsusest, mida hageja ei vaidlustanud. Kuna maakohtu minetused tuleb kõrvaldada eelmenetluses, siis tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt RKTKo 12.10.2016, 3-2-1-92-16, p 17).
21.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.