Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

XXXX karjamaal. PRIA vastuses teabenõudele oli märgitud, et PRIA-le on hageja esitanud ajavahemikul 4.11-31.12.2009 andmed hukkunud, kadunud ja hädatapetud lammaste kohta. Loomade hukkumise põhjuseid registrisse ei kanta. Teabenõudele oli lisatud hageja lammaste andmed, milles sisaldusid hukkunud, kadunud ja hädatapetud lammaste registrinumbrid, sünniajad, sugu, väljamineku kuupäevad, väljamineku põhjused. Hagemisõiguse tõendamiseks esitas hageja ka Lümanda valla vetarsti LP poolt 13.11.2009 koostatud hagejale kuuluvate koerarünnaku ohvriks langenud lammaste läbivaatuse akti, milles märgitakse, et suurel osal vaadeldud lambakarjast on tuvastatud koerte ründejäljed-hammustused. Pehmete kudede vigastused on jalgadel, saba- ja pärakupiirkonnas, peas. 9 lammast (esitatud on nende ID numbrid) on tõsiselt kahjustatud saanud, kuid akti koostamise ajal elus. Võrreldes 13.11 (eeldatavalt 2009) läbiviidud loomade läbivaatuse aktis märgitud ID numbreid PRIA-le esitatud numbritega, siis märgitud 28 lamba numbrist kattus vetarsti aktis märgitud lammaste numbritega ainult neli (1951202, 1951530, 1951547, 511094). Kuna vähemalt nelja hukkunud lamba numbrid kattusid numbritega, mis PRIA andmetel kuulusid hagejale, siis on hageja oma hagemisõigust tõendanud. Tuvastamist leidis ja pooled ei vaielnud, et kostjat karistati 2.02.2010 Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna väärteootsuse alusel Lümanda valla „Koerte ja kasside pidamise eeskirja“ p 5 nõuete rikkumise eest. Kostja kaebas otsuse edasi maakohtusse. 14.06.2010 otsusega väärteoasjas nr X-XX-XXX jäeti 2.02.2010 otsus muutmata kostja karistamises KOKS § 663 lg 2 järgi rahatrahviga. Otsuse kohaselt leidis küllaldaselt tõendamist, et kostja 2 laikat pääsesid 4.11.2009 hommikul tema koduõuest lahti ja jooksid metsa ning et kostja koerte ründe tagajärjel said AJ-le (või hagejale, mille juhataja AJ on) kuuluvad lambad vigastada. Kuna lammastel esinesid vigastused, mille tagajärjel vähemalt üks lammastest suri, oli vaieldamatu, et varaline kahju tekkis, vaatamata sellele, et kahju täpne suurus ei ole tõendatud ja tsiviilhagi ei ole esitatud. Kuna maakohtu 14.06.2010 otsus on jõustunud, oli tõendatud, et kostja rikkus 4.11.2009 Lümanda valla koerte ja kasside pidamise eeskirja p 5. Deliktilise kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on teisele isikule kahju tekitamine. Tuvastada tuleb põhjuslik seos kahju tekitaja teo või tegevusetuse ning kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel. Kostjaga seotud väärteoasja materjalidest nähtus, et esmased väärteomenetluse toimingud vaidlusaluses asjas teostati 12.11.2009, s.o 8 päeva peale sündmust kuulati AJ üle ja esitati taotlus väärteomenetluse alustamiseks. Kostja esitas väärteootsusele vastulause, mille kohaselt ta ei eita, et 4.09.2009 hommikul jahile minnes pääsesid tema kaks koera sõidukisse paigutamisel lahti, kuid koerad ei tekitatud materiaalset kahju. AJ ei saanud tema koeri ära tunda, kuna polnud ta koeri kunagi näinud. Kohtuväline menetleja vastulauses esitatatut ei arvestanud, kuna AJ ütluste kohaselt tundis ta sündmuspaigal kostja koerad ära. Maakohtu 14.06.2010 väärteoasjas tehtud otsusest nähtus, et sündmuskoha vaatlust ei teostatud, millega oleks saanud koguda andmeid ründe ohvriks langenud lammaste asukoha ja vigastuste kohta põhjusel, et koerte rünnakust teatati menetlejale 8 päeva hiljem. Otseseks tõendiks lammaste rünnaku kohta on Lümanda valla vetarsti 13.11.2009 läbiviidud lammaste läbivaatuse akt, milles on viited üheksale vigastatud lambale. Aktis märgitud vigastatud lammaste registrinumbritest langes ainult 4 kokku PRIA-le esitatud 28 lamba numbritega. Aktis märgitus ja PRIA-le esitatud andmetes esines vastuolu, s.o 13.12.2009 aktis märgitud kaks utetalle oleks pidanud akti koostamise ajaks PRIA andmetel olema hädatapetud. Üks aktis märgitud lammas (nr 511094) hukkus PRIA-le esitatud andmetel alles 23.11.2009, s.o 20 päeva hiljem. Lisaks puudusid andmed, et teised läbivaatuse aktis nimetatud lambad, kelle

registrinumbrid ei leia kajastamist PRIA loetelus, kuuluksid hagejale või nende hukkumine PRIA kirja lisas märgitud kuupäevadel oli seotud just 4.11.2009 sündmustega. Samuti ei saanud teha kindlat järeldust, et need 4 13.11.2009 vetarsti aktis nimetatud hagejale kuulunud lammast oleks hukkunud 4.11.2009 sündmuste käigus. Väärteoasja menetluse käigus tunnistajana ülekuulatud vetarsti LP ütluste kohaselt helistas 12.11.2009 kella 10:00 paiku talle AJ, kes teatas, et tema lambad on karjamaal koerte rünnaku ohvriks langenud. 13.11.2009 läks ta teostama lammaste ülevaatust. Ülevaatuse ajal AJ rääkis, et vigastatud lammaste hulgas olevat olnud ka hukkunud lambaid, aga kui palju, ta ei mäleta. Samal päeval märkas ta kahte väga viletsas seisus lammast, nendele tuli hiljem teha hädatapp. Läbivaatuse juures viibis ka lammaste omanik AJ. Ta andis AJ firma nimele veterinaartõendi, et hukkunud loomad transportida Väike-Maarja loomsete jäätmete töötlemise tehasesse. Hilisema märkuse alusel täiendas tunnistaja oma ütlusi märkusega, et vorm 5T kohast tõendit ta hagejale ei väljastanud, kuna ei olnud enam vajadust. Eeltoodud faktilistele asjaoludele tuginedes oli alust järelduseks, et XXXXX XXXX karjamaal oli lisaks hagejale kuulunud lammastele ka teistele omanikele (või omanikule) kuuluvaid lambaid. Kohtule ei esitatud veenvaid tõendeid, mille põhjal saaks väita, et PRIA kirja lisas märgitud 24 erinevatel põhjustel perioodil 4.11-31.12.2009 hukkunud, kadunud ning hädatapetud lammastel oleks seos 4.11.2009 XXXXX XXXX karjamaal toimunud sündmustega. Hageja 2008 majandusaasta aruande lisast nähtus, et 2008 oli lammaste kadu 29 ühikut ja 2009 majandusaasta (periood 1.01-31.12.2009) aruande juures sellist lisa ei ole. Bilansis märgitu kohaselt oli bioloogiliste varade väärtus 31.12.2008 lõpus 141 100 krooni ja 31.12.2009 143 600 krooni. Et bioloogilises varas oleks toimunud 2009 jooksul kadu, seda majandusaasta aruandest ei nähtunud. Kostja ei ole kinnitanud, et just tema kodus lahti pääsenud koerad olid XXXXX XXXX lammaste murdjateks ja ainukeseks otseseks tõendiks on hageja seadusliku esindaja ütlused. Seega ei saanud teha tõsikindlat järeldust, et 4.11.2009 lahti pääsenud kostja kaks koera olid need, kes puresid samal õhtul XXXXX XXXX karjamaal lambaid. Tõendamist ei leidnud põhjuslik seos kostja õigusvastase tegevusetuse (koerad said kodust lahti, mille eest teda karistati väärteomenetluse korras) ja 4.11.2009 toimunud koerte poolt toimepandud lammaste ründe vahel. Tõendid koerte rünnaku tagajärjel hukkunud lammaste hukkumise aja ja lammaste omaniku kohta olid vastuolulised ega anna alust ega võimalust määrata täpselt kadunud, hukkunud või hädatapetud lammaste arvu. Hageja taotlus hüvitada 28 lamba maksumus ei olnud põhjendatud, seda enam, et 2009 majandusaasta aruandest ei nähtunud lammaste kadu ja bioloogilise vara väärtuse vähenemist aruandeaasta jooksul. Hageja esitatud tõendite analüüsi põhjal ei saanud lugeda tõendatuks, et kostja, kui väidetava kahju tekitaja, poolne tegevusetus koerte hoidmisel tõi kaasa kahjuliku tagajärje tekkimise hagejal, mille hüvitamist ta nõudis kostjalt. Seega hagi jäi rahuldamata tõendamatuse tõttu. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäid menetluskulud hageja kanda. Kohtu hinnangul olid kostja menetluskulude nimekirjas loetletud toimingud põhjendatud ja vajalikud. Kostja esindaja tunnihind 60-80 eurot oli mõistlik. Esindaja ja kostja ei ole käibemaksukohuslased. Seega tuli TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrata kostja menetluskuludena kindlaks 1860 eurot ja summa hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebus

Maakohus jättis materiaalõiguse normid (VÕS § 1043) ebaõigesti kohaldamata ning oluliselt rikkus menetlusõiguse norme. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, see ei rajane asjas kogutud ja uuritud tõenditele (TsMS § 436). Kohus ei andnud hagejale võimalust vastata kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele ja menetluskulude nimekirjale. Hagejale tuli otsuses üllatusena vastaspoole sellise taotluse esitamine ning kohtu poolt selle lahendamine. Lisaks mõistis kohus kostja menetluskulu välja ebamõistlikult suures ulatuses – 1860 eurot. Maakohus on üllatuslikult sidunud äriühingule kuuluva bioloogilise vara (lammaste) füüsilise paiknemise tõendatuse äriühingu juriidilise asukohaga ja ühingu majandusaastate aruannetega. Sellise loogika kohaselt peaksid äriühingule kuuluvad lambad paiknema äriühingu asukohas, st juriidiliseks aadressiks olevas hoones või äriühingu seaduslikuks esindajaks oleva juhatuse liikme kodusel aadressil. Sama kummastav on kohtu seisukoht nagu peaks lammaste asukoht nähtuma ühingu majandusaasta aruannetest. Maakohus on ebaõigesti ja vastuoluliselt leidnud, et tõendatud ei ole põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja saabunud kahjuliku tagajärje vahel. Esmalt leidis kohus, et hageja on esitanud vaieldamatud tõendid kostja õigusvastase teo, saabunud kahjuliku tagajärje ning põhjusliku seose esinemise kohta nende vahel. Seejärel asus kohus seisukohale, et ta ei saa teha tõsikindlat järeldust, et 4.11.2009 kostja kodust hommikul lahti pääsenud kaks koera olid just need koerad, kes puresid sama päeva õhtul XXXXX XXXX karjamaal asunud lambaid, mistõttu ei leidnud tõendamist põhjusliku seose olemasolu kostja õigusvastase tegevusetuse ja 4.11.2009 koerte poolt toimepandud lammaste ründe vahel. Maakohus on tsiviilasjas asunud ümber hindama juba jõustunud kohtulahendit väärteomenetluses. Hageja on õigusvastase kahju tekitamist kostja poolt tõendanud 22.06.2010 otsusega väärteoasjas nr X-XX-XXX ja kohtueelse menetleja 2.02.2010 otsusega väärteoasjas nr 2740 09 003611. Kostja võttis otsuse p-s 2 omaks, et väärteomenetluses tehtud otsus kostja suhtes on tsiviilkohtumenetluses vaieldamatult tõendiks hageja materiaalse nõude alusena. Kostja õigusvastase teo tagajärjena kaotas hageja kokku 28 lammast, mida hageja tõendas PRIA 13.06.2013 dokumentidega. Hukkunud, kadunud või hädatapetud loomade arvu tõendas kostja esitatud koopia LP ülekuulamise protokollist 15.12.2009. Kostja tekitatud kahju suurus on tõendanud EKI uuringuga. Otsusest ei selgu, miks ei pea kohus otsesteks tõenditeks 22.06.2010 jõustunud otsust väärteoasjas nr X-XX-XXX ja kohtueelse menetleja 2.02.2010 otsust väärteoasjas nr 2740 09 003611. Maakohtu seisukoht, et 13.11.2009 loomade läbivaatuse aktis ja PRIA andmetes kattuvad vaid nelja looma numbrid on ebakohane võrdlus. Kostja õigusvastane tegu leidis aset 4.11.2009 ja PRIA-le hageja poolt esitatud andmete kohaselt võttis hageja 5.11.2009 PRIA registrist maha 13 hukkunud lammast, mida vetarst ei saanudki 13.11.2009 karja hulgas vaadelda. Samuti ei saanud vetarst 13.11.2009 elusa karja hulgas vaadelda ja akti märkida PRIA andmetes märgitud ja registrist juba 7.11.2009 maha võetud 11 kadunud ja 1 hädatapetud lammast. Nimetatud dokumentides kahe utetalle hädatapmises ühepäevase erinevuse esinemine võib tuleneda arvuti klaviatuuril kõrvuti asetsevate klahvide segiajamisest. Üks lammastest (nr 511094) suri 20 päeva peale õigusvastast rünnakut laudas vigastustesse, see loom on märgitud ka vetarsti poolt nädal aega enne surma koostatud aktis väga raskes seisundis oleva loomana. Arusaamatuks jäi, miks peaksid 13.11.2009 aktis märgitud vigastatud, kuid ellu jäänud lambad kajastuma PRIA andmetes kui hukkunud, vigastuste tõttu hädatapetud või kadunud lambad ning miks peaks hageja tõendama elusate lammaste omandiõigust, kuna ta ei nõua elusate loomade ravikulude hüvitamist. LP ütlused kinnitasid kaudselt PRIA andmeid, et kostja õigusvastase teo tulemusel hukkusid hageja lambad. Kohtu järeldus, et XXXXX XXXX karjamaal oli lisaks hagejale

kuulunud lammastele ka teistele omanikele (või omanikule) kuuluvaid lambaid, on meelevaldne ja spekulatiivne. Mõistetamatu oli, kuidas saaks bilansis olla kajastatud bioloogilise vara väärtuse vähenemine olukorras, kus kari väheneb nt 28 looma võrra, kuid samal perioodil suureneb nt 50 sündinud talle või 30 ostetud lamba võrra. Vastus apellatsioonkaebusele

äriühingu poolt esitatud majandusaasta aruannetest ei pea nähtuma bioloogilise vara (lammaste) asukoht. Maakohtu seisukoht, et hagejale kuuluvate lammaste hulgas võis olla ka teistele isikutele kuuluvaid lambaid, on oletuslik ja tõendamata järeldus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Ringkonnakohus nõustab hagejaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti kahju hüvitamise nõude tuvastamisel TsMS § 232 lõiget 1, mille kohaselt peab kohus hindama seadusest tulenevalt kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS § 442 lg-le 8, kuna otsus on rajatud kostja paljasõnalistele vastuväidetele, tähelepanuta on jäänud kostja eelnevad väited ja asjas kogutud dokumentaalsed tõendid. Samuti ei ole kohus vastanud otsuses hageja väidetele. Teises menetluses tehtud kohtuotsus on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 kohaselt. Hageja on tuginenud oma nõudes sellele, et kostja tekitas talle õigusvastaselt kahju ja et teda karistati 2.02.2010 otsusega väärteosasjas nr 2740, 09, 003611 KOKS § 663 lg 2 järgi selle eest, et ta rikkus Lümanda valla „Koerte ja kasside pidamise eeskirja“ p 5 nõudeid sellega, et tekitas 4.11.2009 koerte omanikuna loomapidaja AJ-le materiaalset kahju 18 000 krooni (I kd, lk 200 pöördel -201). Kostja kaebas tema suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsuse maakohtusse. Pärnu Maakohus jättis 14.06.2010 otsusega kostja kaebuse väärteoasjas 2.02.2010 tehtud otsuse peale rahuldamata ja otsus on jõustunud. Kohtuotsuse põhjendusel leidis tõendamist, et RT 2 musta- valge laikat pääsesid 4.11.2009 hommikul tema koduõues lahti ja jooksid omaniku territooriumilt välja metsa ning, et RT koerte ründe tagajärjel said AJ-le (või OÜ-le Microconsult, mille juhataja on AJ) kuuluvad lambad, millised asusid XXXXX XXXX elektrikarjusega piiratud karjamaal, vigastada. Maakohtu kahtlus, mille kohaselt ei saanud tõsikindlat väita, et kostja lahtipääsenud koerad olid purenud 4.11.2009 õhtul XXXXX XXXX karjamaal asunud lambaid, ei ole põhjendatud. Hageja tõendas oma nõuet lisaks kohtuotsusele nr X-XX-XXX (I kd, lk 4-6) Lümanda valla volitatud veterinaararsti LP tunnistajana ülekuulamise protokolliga, loomade läbivaatuse aktiga (I kd, lk 225-226,120), PRIA andmetega hukkunud, kadunud ja hädatapetud lammaste kohta (I kd, lk 116-118). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja piisavalt tõendanud dokumentaalsete tõenditega oma nõuet. Peale hageja seadusliku esindaja seletuse, kes tundis oma 4.11.2009 õhtul autotulede valguses karjamaal koertes ära kostja laikad, kes olid sealkandis ainukesed ning üks koertest hoidis lambast kinni ja õhtupimeduses nägi AJ 3-4 pikali ja haavatud lammast. Järgmisel päeval nägid AJ ja kostja lambakarjamaal veel puretud ja surnud loomi. AJ seletusel olid lambad murtud tüüpiliselt laikadele (I kd, lk 5). Ülalnimetatud otsusega leidis tõendamist, et kostja tekitas oma tegevusetusega hagejale õigusvastaselt kahju. Maakohtul ei olnud alust hinnata ümber väärteomenetluses tuvastatut. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostja tegevusetuse ja hagejal tekkinud kahju vahel põhjuslik seos, sest hagejal ei oleks kahjulik tagajärg, s.o loomade hukkumine saabunud, kui kostja koerad ei oleks lahti pääsenud ja lambaid rünnanud. Et koerte

kodust lahtipääsemisele ja nende poolt lammaste ründele 4.11.2009 järgnes hagejale kahju tekkimine, pidi olema kostjale ettenähtav. Maakohtus oli mh vaidluse all kahju suurus. Selle tõendamiseks oli hageja esitanud dokumentaalsed tõendid, milliseid kohus pidi hindama TsMS § 232 lg 1 korras. Et hageja tegeles lambakasvatusega, nähtus majandusaasta aruandes kajastatud tegevuaruandes (I kd, lk 79). Et hageja kaotas kostja õigusvastase teo tagajärjena kokku 28 lammast, tõendas ta PRIA 13.06.2013 väljastatud dokumendiga kostjale kuulunud lammaste hukkumise, hädatapmise ja kadumise kohta (I kd, lk 193-195). Hukkunud, kadunud või hädatapetud loomade arvu tõendas koopia LP ülekuulamise protokollist 15.12.2009, kelle ütlustest nähtuvalt teostas ta 13.11.2009 lambakarja läbivaatuse ja tuvastas suurel osal karjast koerte ründejäljed- hammustused, pehmete kudede vigastused ning et 9 lammast olid sel ajal väga raskes seisundis ning neist 3 tuleb ilmselt hädatappa (I kd, lk 120). Maakohus võrdles ebaõigesti 13.11.2009 akti ja PRIA andmeid, st loomade numbrid ei saanudki neis kattuda, kuna akt koostati 9 päeva hiljem, mil PRIA-s oli 13 hukkunud lammast hageja taotlusel registrist 5.11.2009 maha võtnud ja neid LP ei saadud elusloomade karjas vaadelda. Registrist oli ka 7.11.2009 1 kadunud ja 1 hädatapetud lammas maha märgitud. Samuti ei ole põhjust kahelda, et üks lammas suri 20 päeva pärast koerte poolt puremist. Ringkonnakohtu hinnangul võiski varaline kahju jätkuvalt suureneda, kui vigastud loomad hiljem hukkusid. Antud juhul oli just selline olukord, mida ka veterinaararst tuvastas loomade läbivaatusel. Maakohus heidab arusaamatult hagejale ette, et aktis märgitud kõik lammaste numbrid ei ole kajastatud PRIA hukkunud lammaste loetelus. Hageja selgitas, et paranenud lambaid ei olnud alust PRIA andmetes kui hukkunuid kajastada. Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu, mille tabel 7 (I kd, lk 204) kohaselt oli 2009.aastal lammaste lihakeha keskmine kaal kokkuostul 19 kg ning lihakeha kilogrammi keskmine hind 35.94 krooni (2.3 eurot). Hageja arvestas sellest tulenevalt kahju suuruseks keskmise turuhinna 1223 eurot 60 senti (28 x 19 x 2.3). Kahju suuruse osas ei esitanud kostja ühtki arvestatavat vastuväidet. Maakohtu otsuse järeldus, mille kohaselt majandusaasta aruanded ei kajasta lammaste kadu ja seega ei ole alust hagi rahuldamiseks, ei ole õige. Hageja selgitas, et vähenemisega samal ajaperioodil toimus ka karja juurdekasv sündinud tallede ja ostetud lammaste võrra ning seetõttu ei kajasta aruanne vara väärtuse vähenemist, st lammaste kadu. Nimetatu ei anna aga alust maakohtu järelduseks, et andmed loomade omaniku kohta on vastuolulised ega võimalda tuvastada 28 lamba hukkumise aega, kohta ega täpset hagejale kuulunud kadunud, hukkunud või hädatapetud lammaste arvu. Nõustuda ei saa maakohtu poolt tõendite hindamisest tehtud järeldusega, et kostjal ei tule hüvitada hagejale kahju PRIA kirja lisas nimetatud kõigi hukkunuks märgitud 28 lamba maksumuse ulatuses, kuna majandusaasta aruandest ei nähtu lammaste kadu ja vara väärtuse vähenemine aruandeaasta jooksul. Nõustuda saab hagejaga, et majandusaasta aruanne ei kajasta bilansis varaliste väärtuste muutusi. Hageja palus hagiavalduses ja selle täienduses välja mõista kostjalt viivis kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, millele kostja ei ole vastustes hagile ega muudes menetlusdokumentides vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 2 kohaselt tuleb võlgnetavalt summalt 1150 eurot 40 senti arvestada viivist hagiavalduse esitamisest 5.11.2012 kuni 19.03.2015 ja alates 20.03.2015 suurendatud nõudelt 1223 eurot 60 senti kuni kohtuotsuse tegemiseni 12.11.2015 VÕS § 113 lg-s 1 määras kindlas summas ja edasi protsendina põhinõudelt vastavalt TsMS §-le 367.

Hageja viivise nõue alates 5.11.2012 kuulub rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel, mille esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause järgi loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab VÕS § 94 lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Ringkonnakohus esitab viivise arvestuse, lähtudes viivitatud päevadest, Eesti Panga poolt avaldatud teadete kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast: 05.11.2012-31.12.2012 (57p / 8%) – 14,37; 01.01.2013-14.04.2013 (104p / 7,75%) – 25,40; 15.04.2013-30.06.2013 (98p / 8,75%) – 27,03; 01.07.2013-31.12.2013 (184p / 8,5%) – 49,29; 01.01.2014-30.06.2014 (181p / 8,25%) – 47,06; 01.07.2014-31.12.2014 (184p /8,15%) – 47,26; 01.01.2015-19.03.2015 (78p / 8,05%) – 19,79. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks ajavahemiku 5.11.2012 kuni 19.03.2015 eest välja 230 eurot 20 senti. 20.03.2015 suurendas hageja nõuet 1223 euro 60 sendini ja ajavahemiku 20.03.2015 kuni kohtuotsuse tegemiseni 12.11.2015 tuleb kostjalt välja mõista (20.03.2015-12.11.2015 (238p / 8,05%) 64 eurot 23 senti. Kokku mõistab ringkonnakohus kostjalt ühekordse summana välja viivise 294 eurot 43 senti. Samuti rahuldab kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest 1223 eurot 60 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.11.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Nõustuda saab apellandiga selles, et maakohus rikkus menetlusnorme sellega, et ei edastanud ega võimaldanud seetõttu vastata vastaspoole menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele ja menetluskulude nimekirjale, ning apellandile tuli üllatuseks 1860 euro suuruse õigusabikulu temalt väljamõistmine. Maakohus rikkus TsMS § 176 lg-t 7, millise rikkumise ringkonnakohus kõrvaldas, võimaldades apellandil oma seisukoht esitada. Menetlusnormi rikkumisel ei ole praeguses menetlusstaadiumis sisulist tähtsust, kuna TsMS § 162 kohaselt jäävad kostja menetluskulud tema enda kanda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus jaotab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel ja jätab maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda. Hageja maakohtus kantud menetluskuludeks on hagi ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 225 eurot (II kd, lk 9-10), lepingulise esindaja kulu 750 eurot (käibemaksuta). Hagejale osutati õigusabi 7,5 tunni eest (hagiavalduse ja määruskaebuse koostamine, haginõude suurendamise avalduse, lõppteeside koostamine ja kohtuistungil osalemine). Ringkonnakohus peab kulutusi põhjendatuks ja tunnitasu 100 eurot on aktsepteeritav hind. Nõustuda ei saa kostjaga, et õigusteenuse tariif on tavapäratu suur ning et hageja hilines taotluse esitamisega. Hageja ei ole kohtu poolt antud tähtaega eiranud. Vastavalt jaotusele jääb kostja kanda riigilõiv 225 eurot ja esindajatasu 750 eurot. TsMS § 171 lg 1 p 1 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja esitas ringkonnakohtu istungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 200 eurot ja kulutused õigusabile. Vastuses märgib kostja, et hageja näidatud tunnihind on liiga suur. Hagejale on osutatud õigusabi 6 tunni ulatuses 100 eurot tund, kokku 600 eurot. Õigusabi seisnes kohtuotsusega tutvumisest ja analüüsist, apellatsioonkaebuse koostamisest ning ringkonnakohtu istungil osalemisest. Kostja esitas vastuväite, pidades põhjendatud tunnihinnaks 60-80 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga ega tema poolt viidatud kohtulahendites märgituga, sest need vaidlused ei olnud oma sisult, iseloomult võrreldavad praeguse vaidlusega. Kostja protokolli parandamise taotluse (II kd, lk 86) ringkonnakohus rahuldab osaliselt ja teeb paranduse, mille kohaselt summad on kroonides, mitte eurodes. Selle parandusega on ka hageja nõustunud (II kd, lk 90). Teise protokolli parandamise taotluse jätab kohus rahuldamata, kuivõrd taotlus ei ole kooskõlas TsMS § -ga 52.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.