Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Otsuse tegemise aeg ja koht
OÜ Euronurk Spedition hagi UniLaw Õigusbüroo OÜ vastu põhivõlgnevuse summas 840 eurot, viivise summas 17,58 eurot, võla sissenõudmiskulude summas 40 eurot ja edasiulatuvate viiviste saamiseks 09.11.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.04.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
UniLaw Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
897.58 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
19.10.2015
Menetlusosalised esindajad
Hageja OÜ Euronurk Spedition (registrikood 11270599) lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova
ja
nende
Kostja UniLaw Õigusbüroo OÜ (registrikood 12055489), seaduslik esindaja Martti Õigus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 02.04.2015 otsus tühistada seisuga 01.08.2013 sissenõutavaks muutunud ja väljamõistetud viivise 8.59 euro osas, samuti tuleb muuta edasiulatuva viivise väljamõistmise alguskuupäeva, menetluskulude jaotust ja väljamõistetava menetluskulu suurust. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Välja mõista UniLaw Õigusbüroo OÜ-lt Euronurk Spedition OÜ kasuks põhivõlg 542,50 eurot ja võla sissenõudmiskulud 40 eurot. 3) Välja mõista UniLaw Õigusbüroo OÜ-lt Euronurk Spedition OÜ kasuks viivised põhivõlgnevuselt (542,50 eurolt) alates 06.01.2015 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni UniLaw Õigusbüroo OÜ poolt põhivõlgnevuse täieliku
tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 1) Jätta maakohtu menetluskulud 64,90% ulatuses UniLaw Õigusbüroo OÜ kanda. 2) Välja mõista UniLaw Õigusbüroo OÜ-lt menetluskulu 570,31 eurot OÜ Euronurk Spedition kasuks. 3) Välja mõista UniLaw Õigusbüroo OÜ-lt Euronurk Spedition OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (570,31 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jäävad 1 % ulatuses hageja ja 99 % ulatuses kostja kanda.
4.Välja mõista UniLaw Õigusbüroo OÜ-lt menetluskulu 374,22 eurot OÜ Euronurk Spedition kasuks.
5.Välja mõista UniLaw Õigusbüroo OÜ-lt Euronurk Spedition OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (374,22 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Jätta rahuldamata hageja taotlus määrata kindlaks sellega seoses täitmise viis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja 2013 aprillikuus Anastasia Nezgovorova (edaspidi AN) poole koostööettepanekuga. Pooled pidasid läbirääkimisi käsunduslepingu allkirjastamisest. Läbirääkimiste käigus osutas AN kostjale juriidilist abi (menetlusdokumentide redigeerimine ja kohtule esitamine, kostja töötajate konsulteerimine ja klientide kohtus esindamine). Kostja kinnitas, et osutatud teenused kuuluvad tasustamisele. AN täitis endale võetud kohustusi nõuetekohaselt. Pretensioone kostja ei esitanud. Läbirääkimiste teel jõudsid pooled kokkuleppeni selles, et käsunduslepingu allkirjastamata jätmisel 2013 aprillikuu lõpuni, loovutab AN oma nõude kostja vastu hagejale, kes esitab kostjale arve. Seejuures lähtutakse tunnitasu määrast 70 eurot + km ning teenuste osutamisele kulutatud ajast. Käsundusleping jäi maikuu alguseks allkirjastamata. Hageja koostas 15.05.2013 arve nr 205 summas 840 eurot maksetähtajaga 20.05.2013, mis edastati kostjale 17.05.2013 e-kirjaga. 20.05.2013 kinnitas kostja seaduslik esindaja MN hageja poolt väljastatud arve kättesaamist. Kostja arvet ei tasunud. AN on teatas kostjale nõude loovutamisest hagejale 17.05.2013 e-kirjaga.
Hageja ja AN vahelise lepingu näol võis tegemist olla ka lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 lg 1 tähenduses. Hageja on seisukohal, et mõistlik tunnitasu määr asjaolusid arvestades on 70 eurot+km ehk vaidlusaluseks olevas arves nimetatud ning kostjaga eelnevalt kooskõlastatud tunnihind. Kostja nõude tasaarvestamiseks puuduvad õiguslikud alused. 26.02.2015 toimunud kohtuistungil selgitas hageja täiendavalt, et nõude loovutamine toimus 2013 aasta aprillis suuliselt. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostjale ei väljastanud AN ega hageja nõude loovutamise dokumenti ega saatnud vormikohast teatist, seega oli kostjal õigus keelduda väidetavalt loovutatud nõude täitmisest. Kostjale on saadetud e-kiri, milles hageja õiguseelneja teavitab nõude loovutamisest, kuid see pole tahteavalduse tegija poolt digitaalselt allkirjastatud. Seega on AN tahteavaldus tühine. AN ja kostja pidasid 2013.a aprillikuus läbirääkimisi käsunduslepingu tingimuste üle, kuid käsunduslepingu sõlmimiseni ei jõudnud. Kuna poolte vahel lepingut ei sõlmitud, siis ei ole ka hagejal võimalik esitada VÕS § 108 lg 1 kohast lepingu täitmise nõuet. AN oli ja pidi olema teadlik, et JP ei olnud lepingu väidetava sõlmimise ajal kostja seaduslik esindaja, seega puudus tal volitus AN-ga käsunduslepingu sõlmimiseks. Kostja esindaja 20.05.2013 avaldus hagejale ei kinnita, et ta nõustub osaliselt või täielikult arvega nr
205.Kostja esindaja kinnitas, et ei olnud enne hagejale vastuse koostamist manuses olnud arvega tutvunud, kuna esmalt oli vajalik tuvastada arve esitaja nõudeõigus ja alles seejärel analüüsida, kas arvel märgitud kauba või teenuse eest tasumine on põhjendatud. Väidetavat õigusteenust osutati oluliselt väiksemas mahus ja teises sisus kui nõude aluseks oleval arvel nr 205 kirjeldatud. AN tasumäär 70 eurot/tund, millele lisandub käibemaks, on ebamõistlik, olles oluliselt kõrgem turu keskmisest hinnast. Kuna AN on oma nõude loovutanud, siis saab nõude aluseks olla üksnes netotasu, seega saab loovutatud nõue olla üksnes netotasuna. Keskmine juristi töötasu on 850 eurot (neto) ühes kalendrikuus, mistõttu ei saa hageja nõue olla põhjendatud suuremas ulatuses kui 14,25 eurot tegelikult toimingutele kulutatud aja eest. AN oli kostja nimel tegutsemiseks õigustatud. Iga AN-i poolt kostja nimel tehtud toimingu aluseks oli kostja vastavasisuline juhis või korraldus. Seega pole tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lõike 1 mõistes. Kostja soovis enne AN-ga lepingu sõlmimist kontrollida tema pädevust ja kvalifikatsiooni, andes ANle võimaluse tutvuda kostja õigusbüroo töökorralduse ja teiste töötajatega. Õigem oleks kvalifitseerida AN ja kostja vaheline õigussuhe lepingueelsete läbirääkimistena VÕS § 14 mõistes. Kuna kostja ei ole läbirääkimisi pahausklikult lõpetanud, siis puuduvad hagejal nõuded kostja vastu. Kostjal on tekkinud kahju. Kostja tegi töökuulutusportaalist sobiva töötaja leidmiseks olulisi kulutusi, kuid oma eesmärki nimetatud kuulutus ei täitnud. AN käitumisest tingituna ei sõlminud pooled käsunduslepingut. Kostja soovib kahjunõude summas 142 tasaarvestamist hageja nõudega. Hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata VÕS § 821 lõikes 1 sätestatud tingimuste mitte saabumise tõttu ning seeläbi ei ole põhjendatud ka võla sissenõudmiskulude nõue VÕS § 1131 lg 1 alusel.
Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, määras kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Maakohus tuvastas, et kostja avaldas CV-Online portaalis töökuulutuse sobiva töötaja leidmiseks. Läbi töövestluste sobivate kandidaatidega leidis kostja, et AN on sobiv kandidaat. AN-ga peeti 2013.a. aprillis läbirääkimisi kirjaliku käsunduslepingu sõlmimiseks. AN edastas kostjale 08.04.2014 e-kirja, milles teavitas kostjat, et juhul kui pooled ei sõlmi lepingut aprillikuu jooksul, esitab AN kostjale arve lähtudes töötatud tundidest määraga 70 eurot + km. Kostja esindaja JP vastas, et katsub käsunduslepingu algse variandi valmis teha. Kui valmis ei tee, siis teevad pooled nii, nagu AN välja pakkus. 13.04.2013 edastas kostja juhatuse liige MN e-maili vahendusel käsunduslepingu, J palvel. Seejärel toimus JP ja AN vahel e-kirjavahetus lepingu tingimuste osas, kuid kirjalik käsundusleping jäi poolte vahel sõlmimata. AN on edastanud 17.05.2014 e-kirjaga kostja juhatuse liikmele MN-le hageja poolt koostatud arve osutatud teenuste eest. Kostja juhatuse liige MN on 20.05.2014 kinnitanud e-kirja kättesaamist ning nentinud, et selleks, et kostja saaks kanda Euronurk Spedition OÜ-le teenustasu, palub kostja edastada digitaalselt allkirjastatud nõude loovutamise avalduse. Maakohus tuvastas, et JP on kostja juhatuse liige alates 28.05.2013. Kohtutoimikusse esitatud ekirjavahetuse nähtuvalt on läbirääkimisi pidanud nii JP kui ka MN. MN omas õigusi läbirääkimiste pidamiseks ning tehingute sõlmimiseks, kuna on kostja juhatuse liige ning osanik alates 07.02.2011. MN edastatud käsunduslepingu esialgset varianti AN-le saab pidada kostja esindusõigusõigusliku isiku poolt esitatud õiguspärase tahteavaldusena sõlmida käsundusleping. Kohus tuvastas, et MN oli teadlik ka JP poolt peetavatest läbirääkimistest ning kokkulepete sõlmimisest JP poolt ning ei esitanud selle kohta ühtegi vastuväidet. Seega, oli AN-l õigus eeldada JP-l kostja volituse olemasolu, mh käsunduslepingu sõlmimiseks (TsÜS § 118 lg 3). JP viis koos MN-ga läbi AN kandidaadivestluse ning pidas läbirääkimisi kostja nimel. Sellest tulenevalt ei olnud AN-l alust eeldada, et JP-l puuduvad õigused kostja esindamiseks. Lepingueelsetest läbirääkimistest ning mõlema osapoole käitumisest selgub, et esines nii kostja kui AN tahe käsunduslepingu sõlmimiseks. AN ja kostja õigussuhe tulenes suulisest käsunduslepingust. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja esitas kohtule nõudeõiguse loovutamise lepingu (mis on allkirjastatud pärast hagiavalduse esitamist). Võlgnik võis keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta nõudeõiguse loovutamise dokumenti. Antud on dokument olemas, seega ei ole võlgnikul alust kohustuse täitmisest keeldumiseks. Senise võlausaldaja teatamine nõude loovutamisest kirjalikult ei oma lepingu olemasolu korral relavantset tähtsust, kuna AN on 17.05.2014 e-kirjas teavitanud kostjat nõude loovutamisest ning on kohtuistungil selgitanud, et nõude loovutamine toimus suuliselt 2013 aasta aprillis. Kohus loeb AN poolt hagejale nõude loovutatuks aprillis 2013. AN edastas 07.05.2013 JP-le e-kirja, milles palus hiljemalt 07.05.2013 tasuda juba teostatud tööde eest, viidates asjaolule, et tasu maksmata jätmise korral keeldub AN klienti 09.05.2013 toimuval istungil esindamast. Ühtlasi jättis AN endale õiguse lepingu mõlema poole poolt allkirjastamata jätmisel hiljemalt 07.05.2013 kell 17.00 esitada kostjale arve teostatud teenuste eest. Antud tähtajaks lepingut poolte poolt ei allkirjastatud ning tasu ülekannet kostja poolt ei sooritatud.
Poolte vahel kokku lepitud tasu arvestamine käis teenuspõhise arvestuse alusel. Seega oli kostja kohustatud aprillikuu vältel teostatud teenuste eest AN-le tasuma. AN-l oli küll õigus nõuda kostjalt tasu maksmise kohustuse täitmist, kuid kuivõrd AN esitas tasumise nõude 07.05.2013 JP-le esitatud ekirjaga tähtajaga 07.05.2013 kell 17.00, ei saa kohtu hinnangul antud tähtaega kohustuse täitmiseks mõistlikuks pidada (VÕS § 83 lg 3). AN keeldus 09.05.2013 toimuval istungil klienti esindamast, kuna 07.05.2013 seisuga talle kostja poolt tasu ei makstud. AN poolt kostjale kohustuse täitmiseks sätestatud aeg polnud mõistlik. Sellest tulenevalt rikkus AN hoolsuskohustust käsundi täitmisel VÕS § 620 lg 1 alusel, loobudes kliendi istungil esindamisest. Aprillikuus teostatud toimingute kohta ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid käsundisaaja hoolsuskohustuse rikkumisele käsundi täitmisel või käsundiandja juhiste järgimata jätmisele. Kostja on märkinud, et AN-i poolt teostatud toimingute kvaliteediga kostja rahul pole, kuid puuduvad tõendid, mis antud asjaolule viitaksid. Lisaks, ei nähtu, et kostja oleks juba aprillis teostatud toimingute teostamise kohta AN-le etteheiteid teinud ega temaga lepingut lõpetanud. Kohus tuvastas, et AN täitis käsundi 04.04.2013, 08.04.2013, 15.04.2013, 25.04.2013 ning 03.05.2013. VÕS § 628 lg 1 teisest lausest tulenevalt kuulub tasu käsundiandja poolt pärast käsundi täitmist maksmisele. Antud kohustust kostja täitnud pole. Poolte vahel sõlmitud suulise käsunduslepinguga ei lepitud konkreetselt kokku teenuse eest osutamisele kuuluva tasu suuruses. VÕS § 627 lg 1 kohaselt kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Õigusabi teenuse tasu määramisel omab rolli nii teostatud tööde maht ja ajakulu, kuid ka kvaliteet. Kohus pidas mõistlikuks tunnitasu määraks 70 eurot (käibemaksuta) ja põhjendatud ajakuluks AN poolt osutatud teenuste eest on 7 tundi ja 45 minutit ning mõistlikuks 542,50 eurot. Kuivõrd kostjal oli kohustus tasuda hagejale osutatud teenuse eest hiljemalt 26.05.2013, siis algab viivise arvestamine alates 27.05.2013. Kohus arvestas viivise suuruse seisuga 01.08.2013 ja leidis, et viivisenõue oli muutunud sissenõutavaks 8,59 euro ulatuses. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus rahuldab hageja VÕS § 1131 lg 1 tuleneva nõude summas 40 eurot. Kohus rahuldas TsMS § 367 alusel osaliselt hageja viivisenõude võlgnevuselt (542,50 eurolt) alates 20.08.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni kostja poolt põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni. Kostja kuulutuse avaldamisest tekkinud kahju näol on tegemist tööandja enda kuluga, sh majandustegevusega kaasneva kuluga leida endale sobiv töötaja. Käesoleval juhul ei ole tekkinud sellist kohustust, mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Hagejal puudus kohtusse pöördumisel kostja vastu nõudeõigus. Hageja ei ole kordagi enne hagiavalduse esitamist pöördunud kohtusse esitatud nõudega kostja poole. Eelkirjeldatud hageja käitumine tekitas kostjale kahju ning on TsÜS § 138 lg 2 alusel keelatud. Hageja enda esitatud tõendite
kohaselt loovutati hagejale nõue alles 17.05.2014. Hageja ei kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt, kui eksitas kohut hagiavalduses kinnitusega, et tal on kostja vastu nõudeõigus. AN ja kostja vahel ei ole sõlmitud suulist käsunduslepingut. Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid AN proovitöötamisest ja leiab, et maakohus ei ole kostja seisukohtadega arvestanud. Üllatuslik ja põhjendamatu on kohtuotsuse punktis 29 tehtud järeldus, mille kohaselt poolte vahel kokku lepitud tasu arvestamine käis teenuspõhise arvestuse alusel. Kostjat ei ole senise võlausaldaja poolt nõude loovutamisest kirjalikult teavitatud. Tehing oli vorminõuete täitmata jätmise tõttu tühine. Eeltoodust tulenevalt on kostjal õigus VÕS § 172 alusel keelduda hagejale nõude täitmisest. Hageja ei ole tõendanud, et AN on hagis kirjeldatud mahus kostjale teenust osutanud. Maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud kostja esitatud seisukohtadega, mille kohaselt ei ole tõendatud ega eluliselt usutav AN väidetavalt osutatud teenuse maht. Apellandi hinnangul võis hagejal maksimaalselt kuluda väidetavate toimingute tegemisele 2 tundi ja 45 minutit. Kohus on jätnud AN poolt teenuste osutamise tõendamiskoormise põhjendamatult kostja kanda. Hageja ei ole maakohtu menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et AN on kostjale hagi esemeks olevas mahus teenuseid osutanud. Hageja ei ole tõendanud, et AN menetlusdokumente redigeeris või analüüsis. AN roll piirdus üksnes dokumentide ülevaatamisega. Maakohus on pannud kostjale negatiivse asjaolu tõendamiskoormise olukorras, kus sellele asjaolule tuginevaid nõudeid esitav menetlusosaline ei ole enda tõendamiskoormist eelnevalt täitnud. Isegi juhul, kui kohus loeb tuvastatuks, et pooled on sõlminud suulise käsunduslepingu, siis ei saanud olla suuline käsundusleping sõlmitud enne 13.04.2013 (apellatsioonis ekslikult 2011), mistõttu ei ole hagejal võimalik nõuda kostjalt tasu 04.04.2013 ja 08.04.2013 toimingute ees. Maakohus on jaatanud lepingueelsete läbirääkimiste pidamist vähemalt kuni 13.04.2013, kui maakohtu hinnangul avaldas apellandi seaduslik esindaja AN-le tahet sõlmida käsundusleping. Maakohus ei ole põhjendanud, millal tuli lugeda poolte vahel sõlmituks suuline käsundusleping. Samas on maakohus kvalifitseerinud kõik 2013 aprillikuus väidetavalt osutatud teenused, sh 04.04.2013. a ja 08.04.2013. a toimingud osutatuks suulise käsunduslepingu alusel,. 70 eurot (+ käibemaks) ei ole mõistlik tunnitasu suurus. AN poolt tehtud toimingute sisust tulenevalt ei ole AN osutanud kostjale juristi- või advokaaditööle vastavat teenust, mistõttu on hageja vastavasisuline ja vastavas määras esitatud tasunõue pahauskne. Maakohus ei ole arvestanud mõistliku tasu hindamisel asjaoluga, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetavalt summalt ka seaduses sätestatud tööandja maksud (eelkõige 33%- line sotsiaalmaks). Maakohus on ebaõigesti mõistnud hageja kasuks kostjalt välja viivitusintressi ja võla sissenõudmiskulud. Nõude loovutamise lepingu punkti 1.3. kohaselt on 17.05.2014 seisuga loovutatava nõude suuruseks 840 eurot, mis muuhulgas sisaldab viiviseid, intresse ja käibemaksu (hageja ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel saab eraisikust AN nõuda käibemaksu tasumist). Seega puudus hagejal enne 17.05.2014 tekkinud viiviste nõue, kuivõrd loovutamise lepingus nimetatud 840 eurot juba sisaldab viiviseid. Nõude loovutamise lepingust ei nähtu, et AN on hagejale loovutanud ka sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Kostjalt viiviste ja sissenõudmiskulude väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja nõue on menetluse algusest alates olnud ebaselge ning arusaamatu. Lisaks on esitatud vastuolulisi ja koguni valesid väiteid hagejale nõude loovutamise kohta.
Maakohus on ei ole lahendanud kostja taotlust jätta arvestamata hageja 10.10.2013 ja 18.11.2013 menetlusdokumentides esitatud seisukohad, kuna menetlusdokument on allkirjastatud hageja poolt volitamata isiku poolt. Kohus on mõistnud hagejale välja ka kõnealuse menetlusdokumendi koostamisega seotud menetluskulud 1,5 tunni ulatuses. Irina Nezgovorova esindusõigust TsMS § 221 lõigete 1 või 2 mõistes ega ka seadusest või volikirjast tulenevat hageja esindamise õigust ei ole kostjale teadaolevalt endiselt tõendatud. Maakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud. Menetluskulud tuli jätta TsMS § 162 lg 4 järgi hageja kanda ainuüksi põhjusel, et ta pole soovinud olukorra lahendamist kohtuväliselt (TsMS § 162 lg 4). Oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda, kuivõrd hageja menetluslik käitumine on olnud pahausklik ja eksitav. 26.02.2015 toimunud kohtuistungil oli kostja nõus asja lahendamisega kompromissiga, mille kohaselt tasub viimane hagejale 200 eurot. Kui ringkonnakohus otsustab siiski teatud osas hagiavalduse rahuldada ning mõista kostjalt välja summa, mis jääb 200 euro lähedale, siis palub kostja TsMS § 163 lg 2 alusel jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja jätta menetluskulud poolte enda kanda, kui kohus leiab, et menetluskulude üksnes hageja kanda jätmine ei ole põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seisuga 01.08.2013 sissenõutavaks muutunud ja väljamõistetud viivise 8.59 euro osas. Otsust tuleb muuta protsendina väljamõistetava viivise sissenõutavaks muutumise kuupäeva, menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud menetluskulu summade osas (TsMS§ 657 lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. I
7.Hagi läbivaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 alusel tähendab hagi tagasilükkamist üksnes kohtu antava materiaalõigusliku hinnangu alusel. Kohus lähtub sellisel juhul eeldusest, et hagis esitatud faktilised asjaolud vastavad tõele (vt nt Riigikohtu lahend 3-2-1-56-07, p 10). Maakohus ei tohi seejuures hinnata tõendeid. Küsimus, kas nõude loovutamise teatis on vormikohane, on tõendite hindamise küsimus. Ka apellant ise rõhutab apellatsioonkaebuses, et nõudeõiguse puudumine tulenes hageja poolt esitatud tõenditest. Seega on põhjendamatu apellandi seisukoht, et maakohus oleks saanud hagi selles esitatud asjaolude alusel jätta läbi vaatamata. II
8.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et AN ja kostja vahel ei sõlmitud käsunduslepingut ja AN pidi nn prooviperioodil osutama teenust tasuta. Maakohus leidis põhimõtteliselt õigesti, et poolte vahel oli suuline käsundusleping ning tahe lepingut sõlmida tulenes lepingueelsetest läbirääkimistest ja poolte käitumisest. Samas ei teinud maakohus tõenditest õigeid järeldusi käsunduslepingu ajalise kehtivuse ja selles kokkulepitud tasu suuruse kohta. Vaidlust ei ole selles, et iga AN-i poolt kostja nimel tehtud toimingu aluseks oli kostja vastavasisuline juhis või korraldus. Tahteavaldus AN-ga käsunduslepingu sõlmimiseks võib väljenduda ka AN-le korralduste andmises ja tema tööle lubamises, so tegudes, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Seega suuline käsundusleping sõlmiti eelduslikult juba AN aprillis tööle lubamisel.
Maakohus tuvastas õigesti, et pooled pidasid kirjaliku käsunduslepingu tingimuste üle läbirääkimisi, kuid aprilli kuu jooksul edasise töösuhte osas kokkuleppele ei jõutud. Maakohus ei teinud järeldusi otsuses tsiteeritud tõenditest, nimelt AN ja JP 08.04.2013 ja 09.04.2013 e-kirjavahetusest (I kd, tl 9 ja 10, 81 ja 82). Nimetatud tõenditest saab teha järelduse, et pooled saavutasid suulise käsunduslepingu korral ka tasu osas kokkuleppe. Nimelt rakendus eelnevale perioodile tagasiulatuvalt AN 08.04.2013 e-kirjas (otsuses ekslikult 2014) väljapakutud 70 eurot + käibemaks, sest JP sama kuupäeva e-kirjas väljendus tingimuslikult nõustumine sellega juhul, kui aprilli kuu jooksul poolte vahel kirjalikku käsunduslepingut ei sõlmita. Edasilükkavat tingimust (TsÜS § 102 lg 2 mõttes) ei saabunud, st aprilli kuu jooksul kirjalikku käsunduslepingut pooled ei sõlminud, mistõttu tuleb tingimus lugeda saabunuks aprilli kuu lõppemisel. Tehinguga oli kokku lepitud, et tasu on 70 eurot + käibemaks, kui tingimus ei saabu. Nimetatust tulenevalt saab väita, et AN ei pidanud tegema tööd tasuta. Kuna AN täitis kostja korraldusi ja tasu osas oli kokkulepe, saab järeldada, et poolte vahel sõlmiti suuline käsundusleping ja hiljemalt 08.04.2013 lepiti tasu suuruses hagetava perioodi eest kokku. Kuna AN-l oli õigus nõuda tasu hagejale konkreetsetes menetlustes osutatud teenuste eest, võib väita, et tasu arvestati teenuspõhiselt. Kuna poolte poolt esile toodud asjaoludest saab sellise järelduse teha, ei saanud maakohtu otsus selles osas olla kostjale üllatuslik.
9.Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, milliseid konkreetseid läbirääkimisi pooled eelnevalt olid pidanud ja milline on õigusbüroode praktika prooviperioodidel töötjate tasustamiseks. Poolte tegelik tahe on tuletatav poolte kirjavahetusest. Kuna vaidluse all oli lepingu sõlmimise ja tasu saamise küsimus, pidi kohus tuvastama eelkõige vastavad lepingutingimused. Kostja ei selgita apellatsioonkaebuses, millised on need konkreetsed lepingutingimused, mida kohus pidanuks veel analüüsima. III
10.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et AN ei teatanud kostjale seaduse nõuetele vastavalt nõude loovutamisest. Nimetatud kostja väitele ei ole maakohus vastanud, mis on menetlusõiguse rikkumine. Samuti on maakohus kohaldanud vääralt VÕS § 172 koostoimes TsÜS §-dega 79 ja 80.
11.VÕS § 172 annab võlgnikule õiguse keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Vaidlust pole selles, et AN ei väljastanud kostjale dokumenti nõude loovutamise kohta. Sellist dokumenti ei eksisteerinud, kuna hageja on selgitanud, et nõue loovutati suulise lepingu alusel. Võlgnik vajab oma õiguste kaitsmiseks tõendit, et talle on nõude loovutamisest teatatud. AN informeeris kostjat e-kirja teel nõude loovutamisest, kuid seda ei saa lugeda VÕS § 172 sätestatud kirjaliku teatamise tingimuse kohaseks täitmiseks. Kirjaliku vormiga võrdsustatud elektroonilise vormi järgimise tingimused on loetletud TsÜS § 80 lg-s 2. Vaidlust ei ole selles, et AN e-kirjaga esitatud teade ei olnud elektrooniliselt allkirjastatud, st puudus digitaalallkiri (TsÜS § 80 lg 3). Seega võis kostja kuni nõude loovutamise dokumendi või AN poolt edastatud kirjaliku teate kättesaamiseni keelduda nõude täitmisest hagejale. Nõude loovutamise lepingu (II kd, tl 45-46) esitas hageja 26.12.2014 menetlusdokumendiga. Nimetatud menetlusdokument on kostja esindajale JPale kätte toimetatud 30.12.2014 (KIS-st nähtuvalt). Arvestades, et tegemist oli aastavahetusega, 3. ja 4. jaanuar 2015 langes nädalavahetusele, tuleb lugeda mõistlikuks ajaks nõude täitmiseks 06.01.2015. Seega alates 06.01.2015 puudus kostjal õigustus keelduda oma kohustuse täitmisest.
12.Kuigi maakohus ei võtnud seisukohta ka kostja väidete osas, mis puudutasid nõudele lisatud intressi ja viivist, saab ringkonnakohus nimetatud menetlusõiguse rikkumise kõrvaldada, andes kostja
väidetele hinnangu. Nõudele sisuliselt esitatud vastuväited seonduvad sellega, et nõude loovutamise lepingus on märgitud lepingu objektiks lisaks põhisummale 840 eurot (sh käibemaks) veel tasumata intressid ja viivised (lepingu p-d 1.3.1-1.3.3). Olenemata lepingu sellisest sõnastusest puudub poolte vahel vaidlus selles, et AN ja kostja vahel ei ole kokku lepitud intressi või viivise maksmises. Samuti nähtub hageja poolt esitatud arvest (I kd, tl 16), et sellel sisaldub üksnes põhisumma, arvestades tööle kulunud aega ja tunnihinda 70 eurot, millele on lisatud käibemaks. Samuti ei ole aga hageja nõudnudki kostjalt hagimenetluses ei intressi ega lepingulist viivist, vaid üksnes seadusjärgset viivist. Seega ei oma nõude loovutamise lepingu eelnevalt käsitletud sõnastus tähendust.
13.Mis puudutab käibemaksu lisamist, siis tuleneb nimetatu poolte kokkuleppest (vaata ringkonnakohtu lahend p 8) maksta tasu käsundi täitmise eest kirjaliku käsunduslepingu sõlmimata jätmisel 70 + käibemaks. Asjaolu, et AN ei ole käibemaksukohuslane, ei tähenda, et pooled ei võinuks niimoodi kokku leppida. Nimetatu on iseenesest seletatav AN kui hageja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil antud selgitustega, et ta tegutseb hageja ettevõttes töövõtulepingu alusel ja hageja on käibemaksukohuslane. Seetõttu on eluliselt usutav, et tulevikku suunatud käsunduslepingu sõlmimise osas kokkuleppe mittesaavutamise korral soovis AN esitada nõude hageja kaudu. Kuna hageja on käibemaksukohuslane, soovis AN lisada tasule ka käibemaksu. IV
14.Apellandi väited, et AN ei osutanud hagis kirjeldatud mahus kostjale teenust, on hinnangulised ja mittekontrollitavad. Kostja ei eita, et AN pidi menetlusdokumendid enda kui esindaja allkirjaga esitama. Seega on eluliselt usutav, et AN pidi nendega põhjalikult tutvuma ja neid analüüsima. Oma allkirja andmisega dokumentidele kui esindaja vastutas ta vähemalt kohtu ees ka nende korrektsuse ja enda kui esindaja maine eest. Maakohus on hageja poolt osutatud teenuse mahtu piisava põhjalikkusega käsitlenud ja seda ka vähendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega selles osas ja neid ei korda.
15.Mõistlik tunnitasu suurus kuuluks hindamisele üksnes juhul, kui tasu ei olnud kokku lepitud (VÕS § 627 lg 2). Käesoleval juhul oli tasu suurus kokku lepitud. Maakohus leidis ekslikult, et poolte vahel puudus kokkulepe tasu suuruse kohta ja seetõttu tuleb lähtuda VÕS § 627 lg 2 sätestatud mõistlikust tasust. Nimetatud osa tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. Seoses ringkonnakohtu poolt tuvastatud tasu kokkuleppega ei oma tähendust küsimus, kas käsundi täitmise eest oli mõistlik eeldada tasu (VÕS § 627 lg 1 ) ja mõistliku tasu suurus (VÕS § 627 lg 2). Apellatsioonkaebuse vastavaid väiteid ringkonnakohus seetõttu ei analüüsi.
16.Maakohus leidis põhjendatult, et JP volitusi esindada kostjat käsunduslepingu tingimuste osas läbirääkimiste pidamisel tuleb eeldada (TsÜS § 118 lg 3 alusel). Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et suulist käsunduslepingut ei saanud lugeda sõlmituks enne 13.04.2013 (apellatsioonkaebuses ekslikult 2011). Ringkonnakohus tuvastas (otsuse p 8), et pooled saavutasid 08.04.2013 kokkuleppe tasu suuruse osas tagasiulatuvalt aprilli kuu eest. Seetõttu ei oma tähendust MN 13.04.2013 AN-le edastatud käsunduslepingu projekt, sest selleks ajaks oli tasu suuruses kokku lepitud. Projekti võib vaadelda kui pakkumust lepingu muutmiseks, kuid vaidluse lahendamise seisukohalt sellel tähendust ei ole. V
17.Kuivõrd kostjal oli VÕS §-st 172 tulenev õigus keelduda hageja nõude täitmisest kuni 30.12.2013 ja nõue muutus sissenõutavaks alates 06.01.2015 (VÕS § 82 lg 7 mõttes), on ebaõige ka maakohtu viivisearvestus. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse 542.50 eurot. Hageja nõuab viivist seaduses ettenähtud määras.
Maakohus arvestas viivise alates 27.05.2013 kuni 01.08.2013. Viivisenõue olnuks korrektne esitada vastavalt TsMS § 367 selliselt, et arvutada see välja kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga. Maakohus ei ole seda teinud, kuid hageja ei ole selles osas esitanud ka apellatsioonkaebust. Kostja apellatsioonkaebuse alusel viivise ümberarvestamine ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga oleks apellatsioonkaebuse piiridest väljumine. Perioodil 27.05.2013 kuni 01.08.2013 ei olnud viivis muutunud sissenõutavaks ja viivise väljamõistmiseks maakohtul nimetatud perioodi eest alust ei olnud. Seetõttu tuleb otsus selles osas tühistada ja jätta viivis nimetatud perioodi eest välja mõistmata. Maakohtu otsuse punkti 3 tuleb muuta väljamõistetava viivise alguskuupäeva osas. Maakohus on mõistnud seadusjärgse viivise välja alates 20.08.2013, viivis muutus aga sissenõutavaks alles 06.01.2015.
18.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et hageja ei või nõuda võla sissenõudmiskulu, kuna vastavat nõuet ei ole AN-i poolt hagejale loovutatud. Vaidlust ei ole selles, et hageja võib nõuda kostjalt seadusjärgset viivist tasumiskohustusega viivitamise eest. Kuivõrd hageja kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda ka võla sissenõudekulusid 40 euro ulatuses (vastavalt VÕS § 3111). Asjaolu, et hageja esitas nõude loovutamist kajastavad dokumendid alles menetluse jooksul, ei välista hageja poolt nõude esitamist ega ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole põhivõlga tasunud nõude sissenõutavaks muutumisel, vaid on viivitanud ringkonnakohtu otsuse kuulutamise ajaks 316 päeva hageja nõude rahuldamisega.
19.Esindaja osalemine menetluses võib nähtuda ka ilma, et esindaja kohtuistungitest osa võtaks. Käesoleval juhul on hageja esindaja I.Nezgovorova esitanud tema poolt allkirjastatud menetlusdokumente. Esindaja volitus hagejat esindada nähtub 12.05.2014 hageja menetlusdokumendi lisana esitatud 30.09.2012 volikirjast, mis kehtib kuni 31.12.2014 (I kd, tl 128). Seega on tõendatud I.Nezgovora volitused hageja esindamiseks. Maakohus ei ole küll otseselt võtnud selle kostja vastuväite osas seisukohta, kuid on oma käitumisega aktsepteerinud esindaja osalemist. Seetõttu on põhjendamatu kostja seisukoht, et nimetatud esindaja esitatud menetlusdokumente ei tohiks menetluses arvestada. Eeltoodu tõttu arvestas maakohus põhjendatult menetluskulude kindlaksmääramisel ka I.Nezgovorova poolse esindamisega. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 542.50 eurot ja võla sissenõudmise kulud 40 eurot. Alates 06.01.2015 kuulub väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla 542.50 eurot tasumiseni. VI
20.Maakohtul puudus seaduslik alus jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 162 lg 4 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest kostja suhtes ei esine äärmist ebaõiglust. Kostja on teadlikult hageja nõudele vastu vaielnud ka pärast seda, kui nõue muutus menetluse jooksul sissenõutavaks. Poolte vahel oli vaidlus ka nõude põhjendatuse ja suuruse üle. Seega poleks kohtuvaidlusele eelneva pretensiooni esitamine ilmselt kaasa toonud vaidluse lahendamist kohtuväliselt.
21.Arvestades maakohtu otsuse tühistamist väljamõistetud viivise 8.59 euro osas, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja väljamõistetava menetluskulude suurust.
21.Arvestades maakohtu otsuse tühistamist väljamõistetud viivise 8,59 euro osas, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust. Maakohus rahuldas 897,58 euro suuruse haginõude 591,09 euro ehk 65,85% ulatuses ning jättis samas ulatuses hageja menetluskulud kostja kanda. Kohus määras hageja menetluskulude suuruseks
878,75 eurot, millest kostja kanda jäi 578,66 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus vähendab kostjalt väljamõistetavat võlgnevust 8,59 euro võrra ehk haginõue saab rahuldatud 64,90% ulatuses, tuleb vastavalt jaotada ka menetluskulud ning vähendada kostjalt väljamõistetavaid menetluskulusid 578,66 eurolt 570,31 eurole.
22.Kuna apellatsioonkaebusest kuulub rahuldamisele ligikaudu 1%, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus 1 % ulatuses hageja ja 99 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
23.Kostja on avaldanud, et ta ei soovi menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist.
24.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks hageja poolt ringkonnakohtus kantud ja talle kostja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse.
25.Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub kostjalt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 690 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja tunnitasuks 90 eurot (ilma käibemaksuta) ning hageja esindaja on teinud järgnevaid õigusabitoiminguid: maakohtu otsuse analüüs ja konsultatsioonid kliendiga (2 tundi); apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (3,5 tundi); kohtuistungiks ettevalmistamine (1 tund) ja istungil osalemine (1 tund ja 10 minutit). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning palub kostjalt välja mõista viivised menetluskulude summalt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse.
26.Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu, leides, et need on olulises osas põhjendamatud ja ebavajalikud. Põhjendatuks peab kostja apellatsioonkaebusele vastuse koostamist ajakuluga maksimaalselt 2 tundi, kohtuistungil osalemist 1 tund ja 10 minutit ning istungiks ettevalmistamist vähem kui 1 tunni ulatuses.
27.Ringkonnakohus, tutvunud esitatud õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et hageja esindaja toimingutest tuleb hinnata vajalikeks ja põhjendatuteks kohtuistungil osalemine 1 tunni ja 10 minuti ulatuse ja kohtuistungiks ettevalmistamine 1 tunni ulatuses. Kostja seisukoht, et õiguslikke teadmisi omav esindaja ei vaja kohtuistungiks ettevalmistamiseks aega, kui ta ei esine istungil kohtukõnega, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Arvestades, et lepinguline esindaja tegeleb eelduslikult mitmete erinevate kohtuvaidlustega ning et kohtuistungile eelneb reeglina ajavahemik, mil esindaja konkreetse kohtuasjaga ei tegele, on ilmne, et ka õigusteadmistega isik vajab enne kohtuistungit vaidluse sisu meeldetuletamiseks ja õiguslike küsimuste ülevaatamiseks aega. Kohtuistungiks ettevalmistumist ajakuluga 1 tund saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks.
28.Hageja õigusabikulu, mis on tekkinud seoses apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega, on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud osaliselt, s.o 2 tunni ulatuses. Nimetatud ajakulu hõlmab endas ka maakohtu otsuse analüüsi, apellatsioonkaebusega tutvumist ja konsultatsiooni kliendiga. Ringkonnakohus arvestab eeltoodud ajakulu määratlemisel käesoleva asja keerukust, dokumentide sisulist mahtu ja asjaolu, et apellatsioonimenetluses pooled sisuliselt üksnes kordasid maakohtus juba esitatut.
29.Kohtule hageja poolt esitatud õigusabikulude nimekirjast nähtub, et õigusabitoiminguid on hagejale osutatud tunnihinnaga 90 eurot (käibemaksuta), mis on kooskõlas kohtupraktikaga. Kostja ei ole hageja esindaja tunnitasu osas ka vastuväiteid esitanud.
30.Eeltoodust tulenevalt on hageja esindaja toimingute põhjendatud ajakulu kokku 4,2 (1,2+1+2) tundi ning hageja lepingulise esindaja kindlaksmääratav kulu kokku 378 eurot (4,2 h x 90 eurot) käibemaksuta. Kuivõrd vastavalt apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotusele jäi kostja kanda 99% menetluskuludest, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 374,22 (s.o 99% 378-st) eurot.
31.Hageja ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 kuulub hageja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta.
32.Hageja taotluse mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivised rahuldab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4, märkides lahendi resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on soovinud, et kohus määraks kindlaks nimetatud osas täitmise viisi selliselt, et esimeses järjekorras lugeda tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Sellise täitmise viisi määramiseks puudub vajadus, kuna see tuleneb niikuinii seadusest (VÕS § 88 lg 8). Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.