XX apellatsioonkaebus ja YY vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
XX apellatsioonkaebuselt 2250 eurot ja YY vastuapellatsioonkaebus 2250 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC ja lepinguline esindaja Reimo Mets Kostja (vastuapellant): YY (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 12. detsembri 2019 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja, laps) esitas 22. juunil 2018 Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus) hagi YY (kostja, isa) vastu elatise nõudes.
1.1.Algses hagiavalduses, mis sisaldas ka muid nõudeid, palus hageja mõista kostjalt välja elatise alates 22. juunist 2018. Seejärel täpsustas hageja 27. juulil 2018 hagi ja soovis elatise väljamõistmist alates 22. juunist 2017. Menetluse kestel esitas hageja 30. septembril 2019 hagiavalduse tervikteksti, milles palus muuta tsiviilasjas nr 2-13-20624 Tallinna Ringkonnakohtu (edaspidi: ringkonnakohus) 16. aprilli 2014 otsust ja mõista kostjalt alates 16. juunist 2017 või teise võimalusena 22. juunist 2018 välja igakuine elatis vähemalt poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses, kuni hageja täisealiseks saamiseni, st
7.aprillini 2021. Põhimõtteliselt samas sõnastuses nõuet kordas hageja 22. oktoobri 2019 menetlusdokumendis.
1.2.Hageja sündis XX.XX.XXXX, tema vanemad on CC (edaspidi: ema) ja kostja (koos: vanemad). Maakohtu 26. veebruari 2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-56958 kinnitati vanemate kokkulepe, mille kohaselt hageja elukoht on ema igakordne elukoht ja isa maksab emale elatusraha 4000 krooni (255,60 eurot) kuus.
1.3.Hageja asus 1. juulil 2012 elama isa juurde ja oli sellest ajast tema ülalpidamisel. Kohus kinnitas 21. novembril 2012 kompromissi, mille kohaselt isa sai ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha ja elukorralduse üle ning lapse elukohaks sai isa elukoht. Ringkonnakohtu
16.aprilli 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-20624 mõisteti emalt lapse kasuks välja igakuine elatis alates 1. juulist 2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni miinimummääras, st ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale ning anti isale ainuõigus elatise kasutamiseks ja käsutamiseks lapse ülalpidamiseks.
1.4.Ema esitas 6. novembril 2017 maakohtule avalduse hooldusõiguse täielikuks taastamiseks ja lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse talle üleandmiseks. Kohus taastas ema hooldusõiguse elu- ja viibimiskoha osas ning lõpetas isa hooldusõiguse samas osas
28.märtsi 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16609. Alates 16. juunist 2017 elab laps ema juures, käib 2017/2018 õppeaastal XXX koolis ja on ema täielikul ülalpidamisel.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata.
2.1.Kostjalt ei saa elatist välja mõista alates 16. juunist 2017, sest elatist saab muuta hagi esitamise ajast. Hageja sõnastas lõpliku nõude alles 22. oktoobri 2019 terviktekstis, seega saabki elatise muutmist kaaluda alles alates sellest ajast.
2.2.Ringkonnakohtu 16. aprilli 2014 otsuse kuulutamise ajal elas hageja isaga, mistõttu mõisteti elatis välja emalt. Lapse hilisem elukohamuutus ei õigusta selle kohtulahendi muutmist. Eelmise menetluse kostja oli ema, aga käesolevas asjas isa.
2.3.Kostja nõustus 18. septembri 2018 seisukohas ja 17. oktoobri 2019 istungil maksma elatist igakordses miinimummääras sel viisil, et väljamõistetav igakuine elatis arvestatakse tasaarvestuse korras maha ema elatisvõlast.
2.4.Siiski tugines kostja ka vastuväidetele, et hageja käib ise tööl ja hageja pole toonud esile ega tõendanud oma kulusid.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus tegi 12. detsembril 2019 otsuse (vaidlustatud otsus), mille resolutsiooni p 1 kohaselt rahuldas hagi ja otsustas järgmist: -
muuta alates 22. juunist 2018 Ringkonnakohtu 16. aprilli 2014 otsust tsiviilasjas nr 213-20624 p 3.7 osas mille kohaselt kohus vähendas isalt lapse ülalpidamiseks välja mõistetud elatise suurust 0 euroni (resolutsiooni p 2); 2 (6)
-
välja mõista kostjalt hageja kasuks alates 22. juunist 2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni, so kuni 7. aprillini 2021 igakuine elatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast muutuva suurusena (2018. aastal 250 eurot ja 2019. aastal 270 eurot) (resolutsiooni p 3).
Maakohus määras otsuse täitmise korra ja tähtaja, mille kohaselt igakuine elatis tuleb tasuda ema kui hageja seadusliku esindaja arvelduskontole iga kuu esimeseks kuupäevaks (resolutsiooni p 4). Rahuldamata jäi kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 5) Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda (resolutsiooni p 6).
3.1.Maakohus leidis, et hagi ei saa jätta läbi vaatamata, sest puuduvad TsMS § 423 lg-s 2 märgitud alused. Hageja õiguste rikkumine on võimalik ja hagi ei saa pidada perspektiivituks.
3.2.Maakohus tuvastas vanemate senise elatiskohustuse osas järgmist: -
-
26.veebruari 2009 kohtumääruse kohaselt kinnitati vanemate kompromiss tsiviilasjas nr 2-08-56958, millega kostja kohustus tasuma ema arvele elatist 4000 krooni (255,6 eurot) kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni;
16.aprillil 2014 tegi ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-13-20624 otsuse, mille resolutsiooni p 3.7 kohaselt tuvastati kostja õigus mitte maksta lapsele elatist eelmises taandes viidatud määruse alusel, muuta selle määrusega kinnitatud elatise suurust ja vähendada elatise suurus 0 euroni alates 6. maist 2013 ning vabastada isa sama määruse alusel tekkinud elatise maksmise kohustuse täitmisest 1. juulist 2012.
3.3.Maakohus leidis, et ringkonnakohtu 16. aprilli 2014 otsus on lahend, millega muudeti kostjalt välja mõistetud elatise maksete suurust 0 euroni. Selles kajastatud kohustuse muutmist saab hageda TsMS § 459 lg 1 alusel. Kuna kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmise kohta on jõustunud lahend, siis ei saa hageja esitada muul viisil hagi kostjalt elatise saamiseks. TsMS § 459 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud eeldused on täidetud, sest pärast eelmise otsuse tegemist on muutunud hageja elukoht ja ta elab käesoleval ajal ema juures.
3.4.Hageja nõuab elatist alammääras. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on 2018. aastal 250 eurot kuus ja 2019. aastal 270 eurot kuus. Riigikohtu praktika kohaselt on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega saab eeldada, et hageja igakuiste vajaduste suurus on kahekordne elatise miinimummäär (2018. aastal 500 eurot ja 2019. aastal 540 eurot).
3.5.PKS § 102 lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kostja ei väida, et ta ei suuda miinimummääras elatist tasuda. Samuti ei taotle ta väljamõistetava elatise vähendamist alla miinimummäära. Seega ei ole vaja eraldi kindlaks teha lapse igakuiseid vajadusi ega vanemate varalisi võimalusi. Tõendamata jäi kostja väide, et hageja käib alates 22. juunist 2018 täiskohaga tööl. Hageja õpib 2019/2020 õppeaastal koka õppekava statsionaarse õppe I kursusel ja lõpetab õpingud eeldatavasti juunis 2022. Maakohus nõustus hagejaga, et lapse suvel ajutiselt töötamine ja selle eest palga saamine ei takista elatise väljamõistmist. Samuti ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et väljamõistetav elatis arvestatakse tasaarvestuse korras maha ema elatise võlast. Need ei ole vastastikused nõuded, sest emal on kohustus lapse, mitte aga kostja ees. Lisaks välistab võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 1 selgesõnaliselt elatisenõude tasaarvestamise.
3.6.TsMS § 459 lg 2 võimaldab otsust korduvate kohustuste kohta muuta alates uue hagi esitamise ajast, st alates 22. juunist 2018. 3 (6)
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega soovib elatise väljamõistmist juba alates
16.juunist 2017 ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Sisuliselt leiab hageja, et elatis oleks tulnud välja mõista tagasiulatuvalt alates ajast, kui hageja asus elama ema juurde. Maakohus jättis asjatult kohaldamata PKS § 108, mida ringkonnakohus kohaldas ema suhtes tsiviilasjas nr 2-13-20624. Varasemas kohtuasjas toimus vaidlus sisuliselt samadel alustel, ainult vanemate rollid olid vastupidised. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. TsMS § 162 lg 4 rakendamine eeldab erandlikke asjaolusid, mida käesolevas asjas ei esine. Maakohus ei arvestanud, et hageja on alaealine laps, kes pidi oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse.
5.Kostja vaidles hageja kaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Formaalselt leiab kostja, et maakohus lahendas nõude, mida pole sellisena üldse menetlusse võetud. Alates hagi esitamisest on ebaselge, kes, millise nõude ja kelle vastu esitas. Algses hagiavalduses sisaldunud ema nõuete menetlusse võtmisest keeldumise osas tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse, aga lapse määruskaebus jäi läbi vaatamata ja seda ei vaidlustatud. Kostja arvates on maakohus menetlusõigust rikkudes lubanud samal esindajal esindada nii ema kui ka last. Kostja järgib oma algset vastuväidet, et hagi käesolevas asjas on ebaõigesti esitatud isa kui kostja vastu, kes tsiviilasjas nr 2-13-20624 osales ainult hagejana. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Hageja ja ema esitasid ebakorrektse hagi ning on menetlust oluliselt venitanud ja takistanud.
6.Hageja ei vastanud kostja kaebusele tähtaegselt, aga vaidles alles 22. mai 2020 seisukohas sellele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Poolte kaebused jäävad rahuldamata ja kumbki neist kannab ise oma menetluskulud.
8.Kostja palus jätta tähelepanuta hageja 22. mai 2020 vastuse ja seisukoha, sest see esitati hilinenult. Ringkonnakohtu 6. mai 2020 määruse kohaselt oli pooltel võimalik teineteise seisukohtadele vastata kuni 28. maini 2020. Sellises tähenduses dokumendina saab kohus hageja seisukohti arvesse võtta.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja poeg ja elab alates 16. juulist 2017 ema juures. Kostja ei väida, et ta oleks alates sellest ajast hagejale ülalpidamist andnud. Kaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu järeldusi seoses vanemate varasemate elatiskohustuste, hageja vajaduste suuruse ja kostja võimalustega maksta elatist alammääras. TsMS § 231 lg-te 2 ja 4, § 652 lg 1 p 1 ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel eelmärgitud asjaoludest lähtuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.
10.Hageja kaebuse sisulise väite kohaselt tulnuks elatis välja mõista alates hageja elukoha muutusest, st alates 16. juulist 2017. Kostja seevastu leiab oma kaebuses, et hagi on üldse valesti menetletud ja lahendatud. Kumbki väide ei ole edukas.
10.1.Neile väidetele vastamiseks tuleb hinnata, kas kostja vastu esitati käesolevas asjas elatise nõue või TsMS § 459 järgi hagi korduvate kohustuste kohta juba tehtud ja jõustunud kohtuotsuse muutmiseks. Nimelt sätestab TsMS § 459 lg 2, et otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, v.a juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. TsMS ega PKS ei võimalda muuta elatise suurust tagasiulatuvalt, sh pole PKS § 108 seadus, mis näeks ette otsuse tagasiulatuvalt muutmise TsMS § 459 lg 2 tähenduses (Riigikohtu 17. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26 kolmas lõik, millele maakohus asjakohaselt viitas; samuti hilisem 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13 viies lõik). 4 (6)
10.2.Ringkonnakohtu 16. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-13-20624 sisaldas tervikresolutsiooni p-s 3.7 järgmiselt sõnastatud otsustusi: Tuvastada YY õigus mitte maksta lapsele XX-le elatist Harju Maakohtu 26.02.2009 määruse tsiviilasjas nr 2-08-56958 alusel, muuta Harju Maakohtu 26.02.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-56958 kinnitatud elatise suurust ja vähendada elatise suurus 0 euroni alates 06.05.2013 ning vabastada YY Harju Maakohtu 26.02.2009 määruse tsiviilasjas nr 2-08-56958 alusel tekkinud elatise maksmise kohustuse täitmisest alates 01.07.2012.
10.3.Ringkonnakohtu hinnangul sisaldab eelmises punktis tsiteeritud osa kohtuotsuse resolutsioonist mh otsustust selle kohta, et isalt hageja kasuks välja mõistetud elatise suurus on alates 6. maist 2013 null eurot kuus. Seda ei takista sama otsusega elatise väljamõistmine emalt, sest kohus võib mõista elatise välja ka mõlemalt vanemalt. Emalt nullist erineva elatise väljamõistmine ja samal ajal isa tasutava elatise vähendamine nullini ei tähenda, et pärast sellise otsuse tegemist ei rakenduks isa suhtes TsMS § 459 järgi perioodilise kohustuse kohta tehtud kohtulahendi muutmise kord.
10.4.Põhimõtteliselt on õige kostja väide, et ta ei osalenud tsiviilasja nr 2-13-20624 menetluses formaalselt kostjana tema ja lapse vahelises vaidluses. Eelviidatud otsuses märgiti nii laps kui ka isa hagejatena ja ema kostjana. See ei muuda aga tõsiasja, et tsiteeritud resolutsiooni p-ga 3.7 otsustati õiguste ja kohustuste üle just isa ja lapse vahelises õigussuhtes. Nad mõlemad osalesid selles menetluses ja kostja ei põhjendanud, et ainuüksi poolte tähistamise järgi saaks hinnata, kas on olemas korduva kohustuse kohta tehtud jõustunud kohtulahend TsMS § 459 lg 1 tähenduses.
10.5.Samuti on formaalselt õiged kostja etteheited maakohtule, et nõuete osaliselt menetlusse võtmise, asjade eraldamise ja lõpuks lahendatud nõude korduva sõnastuse tõttu oli asja lahendamine maakohus ebaülevaatlik ja konarlik. Siiski nähtub juba 22. juuni 2018 hagiavaldusest hageja nimel esitatud tahe, et isa hakkaks senise 0 euro asemel alates hagiavalduse esitamise kuupäevast maksma elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Hageja tõi esile senised asjaolud, sh kummagi vanema varasema kohustuse elatise maksmiseks. Maakohus saanuks kohe esitada hagejale need küsimused, mis lõpuks ilmnesid
10.septembri 2019 määruses ja mille järgi hageja sõnastas nõude uuesti 30. septembri 2019 menetlusdokumendis. Erinevalt maakohtust ja kostjast ei pea ringkonnakohus uut sõnastust hagi muutmiseks, sest hageja samasisuline tahe oli arusaadav juba algsest hagiavaldusest.
10.6.Ringkonnakohus ei näe menetlusõiguse rikkumist selles, et ema ja last esindas sama esindaja. PKS § 120 lg 4 mõtte kohaselt esindab last ülalpidamisasjas vanem, kes last kasvatab. Vaidlustamata asjaoludel elas hageja hagiavalduse esitamise ajal ema juures. Seetõttu ei saa eeldada, et nende huvid oleks isa vastu elatise nõude esitamisel vastandlikud. Lisaks osales
17.oktoobri 2019 istungil hageja isiklikult ja sai oma tahet avaldada.
10.7.Põhjendatud ei ole hageja väide, et vanemaid koheldakse ebavõrdselt, sest tsiviilasjas nr 2-13-20624 mõisteti emalt välja elatis enne hagi esitamist. Erinevus seisneb selles, et viidatud asjale eelnevalt ei olnud ema elatise kohustuse kohta kohtulahendit. Veelgi varasem,
26.veebruari 2009 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-08-56958 käsitles isa kohustust. Siinjuures ei ole takistuseks viidatud määrusega vanemate kokkuleppe kinnitamine, sest sel ajal kehtinud perekonnaõiguse järgi esitaski elatise nõude üks vanematest. Alates 1. juulist 2010 on varasemal lahendil isa ja lapse vahelises suhtes samasugune tähendus nagu praegu kehtivas õiguses oleks lapse hagi alusel lahendatud asjas (vrd nt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 14.2 ja seal viidatud varasem praktika). Ema ja lapse suhtes tekkis kirjeldatud olukord alles tsiviilasjas nr 2-13-20624 lahendi jõustumisega.
10.8.Neil kaalutlustel pole hageja ainus sisuline väide ega kostja formaalsed vastuväiteid põhjendatud. 5 (6)
11.Menetluskulud jaotas maakohus lõppjärelduses õigesti, ka selles osas ei ole kummagi poole kaebus edukas.
11.1.Kulude poolte endi kanda jätmist põhjendas maakohus TsMS § 162 lg-ga 4. Viidatud sätte kohaldamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohus põhjendas, miks ei ole kulude kostja kanda jätmine põhjendatud. Kuna maakohus lähtus eeldusest, et hagi rahuldati, siis ei esitanud ta otseselt põhjendusi, miks ei peaks hageja kulusid hüvitama, aga samas kehtivad mõlema poole suhtes ühtviisi seisukohad, et vaidlus polnud õiguslikult keeruline ega eeldanud õigusteadmisi.
11.2.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kulude samasugust jaotust oleks õigustanud ka TsMS § 163 lg 1, sest tegelikult rahuldas maakohus hagi osaliselt. Hageja soovis esimese võimalusena elatise väljamõistmist alates 16. juulist 2017, aga maakohus pani kostjale vastava kohustuse alates 22. juunist 2018. Seega jäi rahuldamata nõue elatise saamiseks nende kuupäevade vahelisel ajal. Võttes lisaks arvesse hagiavalduse korduvat uuesti muutmist ja hageja nõude ebaõnnestunud sõnastamist, saanuks maakohus ka TsMS § 163 lg-s 1 sisalduva kaalutlusruumi piires jaotada kulud nii, et need jäävad kummagi poole enda kanda.
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
13.Mõlema poole kaebuse järgi arvutatud tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on TsMS § 123, § 129 lg 2 ja § 137 lg 1 järgi hagiavalduse esitamise aegse elatise alammäära üheksakordne summa, st 2250 eurot (= 9 × 250). Hageja vaidlustas nõude rahuldamata jätmise pikema ajavahemiku eest kui üheksa kuud ja kostja üldse temalt elatise väljamõistmise. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.