Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ulvi Loonurm ja Imbi Sidok-Toomsalu
Kohtuasi
Kodumajagrupi aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma hagi VK vastu võlgnevuse, viivise ja lisanduva viivise saamiseks ning TT’i ja NT’i vastu solidaarselt võlgnevuse, viivise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
16167 eurot 26 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.02.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kodumajagrupi aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Kodumajagrupi aktsiaseltsi (pankrotis, registrikood 10234934) pankrotihaldur Toomas Saarma, esindajad vandeadvokaadid Asko Pohla ja Martin Männik Vastustaja I (kostja): VK (isikukood XXXXXXXXXXX) Vastustaja II (kostja): TT (isikukood XXXXXXXXXXX) Vastustaja III
3.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda.
4.Rahuldada kostjate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldused osaliselt.
5.Mõista Kodumajagrupi aktsiaseltsilt (pankrotis) kostja VK kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Kodumajagrupi aktsiaseltsil (pankrotis) tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Mõista Kodumajagrupi aktsiaseltsilt (pankrotis) kostja TT kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Kodumajagrupi aktsiaseltsil (pankrotis) tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik
1.Kodumajagrupi aktsiaselts (pankrotis, edaspidi KMG) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 04.11.2014 maakohtule hagi VK (kostja I) vastu võlgnevuse, viivise ja lisanduva viivise nõudes ning TT’i (kostja II) ja NT’i (kostja III) vastu solidaarselt võlgnevuse, viivise ja lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt 03.11.2008 sõlmisid KMG ja kostja I avalduse ühishüpoteegi kustutamiseks, XXXXX XX XX, Tallinn asuva kinnistu ja kinnistu mõttelise osa müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (leping 1). KMG ning kostjad II ja III sõlmisid 13.08.2008 avalduse ühishüpoteegi osaliseks kustutamiseks, XXXXX XX XX, Tallinn asuva kinnistu ja kinnistu mõtteliste osade müügilepingu, kinnistu ühishüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingud (leping 2). Seisuga 31.10.2014 oli kostja I võlgnevus KMG ees 7383,80 eurot (põhivõlg 6391,16 eurot + viivisvõlg 992,64 eurot). Hageja nõudis ka lisanduva viivise väljamõistmist. Kostjate II ja III võlg KMG ees 31.10.2014 seisuga oli kokku 7383,80 eurot (põhivõlg 6 391,16 eurot + viivisvõlg 992,64 eurot). Hageja nõudis ka lisanduva viivise väljamõistmist. Mõlemas lepingus oli tingimus, mille kohaselt kuulus 100 000 krooni tasumisele hiljemalt 30 päeva jooksul peale parkimisprobleemi lahendamist. Enne lepingute sõlmimist oli KMG esitanud hagi Harju Maakohtusse XXXXX XX X omanike vastu 2(11)
juurdepääsu saamiseks ja selle eest tasu kindlaksmääramiseks detailplaneeringus ettenähtud sissesõidutee kasutamiseks. Harju Maakohtu 19.12.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-52839 rahuldati osaliselt kostjate avaldus juurdepääsuõiguse saamiseks ja kinnistusraamatu kande tegemiseks tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamiseks. Nimetatud määrus jõustus 02.05.2013. Hageja leidis, et ta on täitnud oma kohustuse tagada juurdepääs XXXXX XX XX ja XX kinnistutele ning kostjatel on tekkinud kohustus tasuda kokkulepitud tasumata ostuhinna osa summas 100 000 krooni, e 6391,16 eurot. Lepingutega on saavutatud kokkulepitud põhieesmärk. Lepingute sõlmimisel oli kostjate eesmärgiks saada õiguslikul alusel juurdepääs avalikult kasutatavale teele, kuivõrd lepingute sõlmimise ajal kinnistul juurdepääs avalikule teele puudus. Kostjad on tsiviilasja nr 2-08-52839 menetluse käigus ise nõustunud juurdepääsu määramisega muul viisil kui üle XXXXX XX X kinnistu. Kohtuistungi toimumise ajal ei olnud hageja enam menetlusosaline tsiviilasjas nr 2-0852839, mistõttu hagejal puudus igasugune võimalus teha asjas omapoolseid avaldusi või muul viisil mõjutada tsiviilasja käiku. Teise alternatiivse alusena leidis hageja, et kostjate tasumise kohustus on saabunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 104 lg 1 kohaselt. Pärast Harju Maakohtu 23.04.2012 määruse tegemist, millega jäeti läbi vaatamata KMG avaldus juurdepääsu saamiseks ja jäeti rahuldamata KMG avaldus tema kaasamiseks menetlusse asjast puudutatud isikuna, ei olnud KMG enam menetlusosaline. Samuti ei osalenud KMG menetluses kostjate lepingulise esindajana pärast 23.04.2012. Seetõttu puudus KMG-l igasugune võimalus mõjutada tsiviilasja menetluse käiku. Kostjad ise nimetatud kohtumäärust edasi ei kaevanud ja see jõustus 02.05.2013. Kohtumääruse edasikaebamise korral oleks olnud võimalik saavutada kõrgemas kohtus teistsugune lahend, millega oleks juurdepääsutee kostjate kinnistutele määratud üle XXXXX XX X kinnistu. Määruskaebuse esitamata jätmisega takistasid kostjad hea usu põhimõtte vastaselt tingimuse saabumist, st kohtulahendi saamist, millega juurdepääsutee oleks võidud määrata üle XXXXX XX X kinnistu.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Ostuhinna tasumise kohustust ei ole saabunud ning neil pole KMG ees täitmata kohustusi. Müügilepingute kohaselt on müügilepingute oluline tingimus juurdepääs lepingute objektiks olevatele hoonestatud kinnistutele detailplaneeringus ette nähtud sissesõidutee kaudu, mis on ühine XXXXX XX XX ja XXXXX XX X ning XXXXX XX XX ja XXXXX XX X vahel ja millise lahenduse saavutamiseks oli KMG pöördunud hagiga kohtusse nõudega XXXXX XX X omanike vastu. Müügilepingute tingimuseks ei olnud mistahes juurdepääs kinnistutele, vaid konkreetne, müügilepingute p-des 4.8 ja 4.7 sätestatud juurdepääs KMG poolt kostjatele võõrandatud kinnistutele. Tsiviilasjas nr 2-08-52839 oli KMG kostjate esindajaks. KMG oleks saanud esitada kohtumääruse peale määruskaebuse. Kostjad ei ole teinud KMG-le takistusi, et saavutada olukord, kus juurdepääs määratakse vastavalt müügilepingute tingimustele. Maakohtu otsus 3(11)
3.Kohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 järgi määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
4.Kohtu hinnangul tuleb vaidlusalustele müügilepingute tingimustele anda selline tõlgendus nagu seda on teinud kostjad. Vaidlusaluste müügilepingute sõnastusest tuleneb, et müügilepingute tingimuseks ei olnud mistahes õiguslikul alusel juurdepääs kinnistutele, vaid konkreetne, müügilepingute p-des 4.8 ja 4.7 sätestatud juurdepääs KMG poolt kostjatele võõrandatud kinnistutele. Pooled on kokku leppinud, et müügilepingutes sätestatud asjal on puudus, mille kõrvaldamise kohustus lasus hagejal.
5.Kohtu hinnangul tuleb poolte kokkulepet tõlgendada selliselt, et kostjatel tekib kohustus tasuda KMG-le ostuhinna tasumata osa üksnes juhul, kui kohtuvaidluse tulemusel on saavutatud müügilepingute p-des 4.8 ja 4.7 kokku lepitud olukord. Eesmärk oli saavutada kostjate kinnistutele juurdepääs mööda detailplaneeringus kajastatud sissesõiduteed. Seda kinnitab lisaks müügilepingu I p-s 4.10 ja müügilepingu II p-s 4.9 sätestatu, et Ostja annab tagasivõetamatu nõusoleku lepingu eseme koormamiseks teeservituudiga (teeservituudi ala laius on 0,6 meetrit) Tallinn, XXXXX XX X korteriomanike kasuks, samuti annab ta tagasivõetamatu nõusoleku teeservituudi ja/või juurdepääsu õigust puudutava märkuse kandmiseks lepingu eseme kinnistu esimesse jakku. Müügilepingutes ei ole kostjad andnud vastavasisulist nõusolekut oma kinnistute koormamiseks teeservituudiga teiste kinnistute (Hansu tn 14, 16, 18 ja 20) kasuks. Vastavasisulist tõlgendust toetab ka KMG ja kostja II vaheline lepingueelne kirjavahetus ja broneerimisleping (I kd, tl 186-197).
6.Kuna hageja esimesel alusel ei kuulunud hagi rahuldamisele, hindas kohus hageja esitatud alternatiivset nõude alust. Kohtu hinnangul tuli arvestada asjaolu, et KMG andis kostjatele üle asja, mis ei vastanud lepingutingimustele, ehk kostjad ei saanud kasutada detailplaneeringus ettenähtud sissesõiduteed oma kinnistutele. Kuna detailplaneeringus ettenähtud sissesõiduteed ei saa kostjad kasutada, on nad vastu võtnud puudustega asja. Seega ei saanud lähtuda hageja tõlgendusest, et kostjate huvi oli suunatud osalise ostuhinna tasumata jätmisele. Kostjad on kohtuistungil kinnitanud, et nende huvi ja eeldus oli saada kinnistu, millele on sissesõidutee ja parkimine vastavalt detailplaneeringule (II kd, tl 54).
7.Hageja tugineb asjaolule, et KMG ei olnud tsiviilasjas nr 2-08-52839 menetlusosaline, mistõttu puudus tal võimalus mõjutada tsiviilasja menetluse käiku ning esitada maakohtu määruse peale määruskaebus. Kohus hageja seisukohtadega ei nõustunud. Hagejal oli sõlmitud õigusabileping Raidla Leijns & Norcous Advokaadibüroo OÜ-ga ning kostjad ei tasunud õigusabiteenuse osutamise eest. Samas esindas kostjaid tsiviilasjas nr 2-0852839 kuni esimese astme kohtumenetluse lõpuni vandeadvokaadi abi Jaanus Kasevits ning seda läbi hageja poolt antud käsundi. Kohtu hinnangul oli KMG-l talle väljastatud volitusest tulenevalt õigus ja kohustus kostjaid juurdepääsutee kohtuvaidluses esindada ning juhul, kui KMG nägi määruskaebuse esitamise perspektiivi, tulnuks tal seda kostjatele selgitada ning kohustada advokaati määruskaebus esitada. KMG-le tulenes kostjate esindusõigus müügilepingute p-dest 4.9 ja 4.8 ja 15.12.2011 volikirjast (I kd, tl 4(11)
138-139). Advokaat on selgitanud kostjatele saadetud elektronkirjas: „Meie hinnangul ei oleks määruskaebuse esitamine maakohtu määrusele perspektiivikas“ (I kd, tl 167, 172). Ilmselgelt on kohtu hinnangul peetud „meie“ all silmas KMG-d ja tema poolt volitatud advokaati. Pankrotihalduri büroo töötaja MR on 07.01.2013 pöördunud advokaadi poole, et advokaat edastaks hagejale kostjate nõusolekud, mille kohaselt ei soovi kostjad esitada määruskaebust 19.12.2012 kohtumäärusele (I kd, tl 166, 169).
8.Kohus ei ole tuvastanud, et kostjad oleksid KMG-d või advokaati takistanud määruskaebuse esitamisel. KMG-l olid olemas kõik volitused, et anda advokaadile ülesanne määruskaebus esitada. Kohtu hinnangul tulnuks hagejal lähtuda hea usu põhimõttest ning täita müügilepingutes kostjate poolt antud käsundit. Käsundisaaja hoolsuskohustus on sätestatud VÕS § 620 lg 1, mille kohaselt käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Kui kostjad oleksid kuidagi takistanud määruskaebuse esitamist (tühistanud või piiranud volitusi), võiks nende käitumist sisustada TsÜS § 104 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus
9.Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 16.02.2015 otsus õigusnormi rikkumise tõttu ning teha uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada. Apellant palub Tallinna Ringkonnakohtul uurida ja hinnata uuesti kõiki maakohtule esitatud tõendeid ja apellandi poolt Harju Maakohtule esitatud väiteid seoses esitatud tõenditega.
10.Harju Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8, kuna ei ole kohtuotsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu apellandi poolt Harju Maakohtule esitatud põhjendusega, et poolte eesmärgiks oli siduda müügihinna tasumine juurdepääsu saamisega avalikult kasutatavale teele ja parkimisprobleemi lahendamisega.
11.Poolte kokkuleppe kohaselt ei sõltunud müügihinna osa tasumine mitte sellest, milline juurdepääs saavutatakse (et see juurdepääs oleks selline, mida nägi ette detailplaneering), vaid müügihinna osa tasumine pidi toimuma peale parkimisprobleemi lahendamist.
12.Puudub vaidlus selles, et Harju Maakohtu 19.12.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-0852839 vastustajate juurdepääsu ja parkimisprobleem lahendati ja vastustajate kinnistutele määrati juurdepääs vastavalt AÕS § 156 lg 1, mis võimaldas vastustajatele ühtlasi parkimist nende kinnistul. Järelikult on vastustajatel võimalik sissesõiduteed kasutada. Seega on vastustajal I kohustus tasuda apellandile 6391,16 eurot ning vastustajal II ja III samuti kohustus tasuda apellandile 6391,16 eurot. Vastustaja I lepingu punkti 4.8. ning vastustajate II ja III lepingu punkti 4.7. kohaselt ei loetud kohtumääruse tulemusena müügihinda 6391,16 euro võrra alandatuks. Selline tõlgendus on mõistlik, kuna AÕS § 156 lg 1 sätestab sõnaselgelt, et kui pooled kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Pooled ei saanud olla lepingute sõlmimisel seega veendunud, et kohus oleks määranud just taotletava juurdepääsu. Müügihinna osa oleks võinud jääda vastustajatega sõlmitud lepingute kohaselt tasumata vaid siis, kui kohus ei oleks kohtuvaidluse tulemusena hagi/avaldust rahuldanud ja juurdepääsuteed üldse määranud (kui parkimisprobleem ei oleks kohtuvaidluse tulemusena lahenenud). 5(11)
Vastustajate tõlgendus, et nad ei pea tasuma müügihinna osa, on ebamõistlik ja pahauskne.
13.Lepingu 1 punktist 3.5 ja lepingu 2 punktist 3.6 tulenev kohustus on vastustajatele saabunud TsÜS § 104 lg 1 kohaselt. Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus leiab siiski, et apellant ei saa nõuda vastustajatelt lepingutes kokkulepitud müügihinna osa tasumist lepingute alusel, saab apellant seda nõuda TsÜS § 104 lg 1 alusel. Käesoleval juhul tuleb lugeda, et Lepingu 1 punktist 3.5 ja lepingu 2 punktist 3.6 tulenev kohustus saabus vastustajatele, kuna nad ei vaidlustanud Harju Maakohtu 19.12.2012 määrust tsiviilasjas nr 2-08-52839.
14.Väär on Harju Maakohtu seisukoht, et käesoleval juhul ei saa lähtuda sellest, et tingimuse saabumine (ilmselt pidas kohus silmas kohtumääruse vaidlustamata jätmist) ei olnud vastustajatele kasulik. Harju Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8, kuna ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud apellandi viitega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.11.2008. aasta lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08 punktile 25, kus märgiti et TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks on piisav esile tuua, et äramuutva tingimuse saabumine ei olnud tingimust takistanud poolele kasulik. Selleks piisab üksnes, kui tõendatakse, et tingimuse saabumisega jäänuks tingimuse saabumist takistanud pool millestki ilma. Apellant jäi vastustajate poolt Harju Maakohtu 19. detsembri 2012. aasta kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-08-52839 vaidlustamata jätmise tõttu ilma vastustaja I puhul 6391,16 eurost ja vastustajate II ja III puhul samuti 6391,16 eurost. Seega oli Harju Maakohtu 19. detsembri 2012. aasta kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-08-52839 vaidlustamata jätmine vastustajatele kasulik.
15.Harju Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et apellant andis vastustajatele üle puudustega asja. Mõlemad vastustajad kinnitasid lepingute sõlmimisel, et nad on teadlikud riskist, mis kaasneb sellega, kui hagi jääb rahuldamata. Vaidlusalune kinnistu ei olnud lepingutingimustele mittevastav pelgalt seetõttu, et vastustajad väitsid kohtuistungil, et nende huvi ja eeldus oli saada kinnistu, millele on sissesõidutee ja parkimine vastavalt detailplaneeringule.
16.Väär on Harju Maakohtu hinnang, et apellandile oli temale väljastatud volitusest tulenevalt õigus ja kohustus vastustajaid juurdepääsutee kohtuvaidluses esindada ning juhul, kui apellant nägi määruskaebuse esitamise perspektiivi, tulnuks tal seda Vastustajatele seletada ja kohustada advokaati määruskaebus esitada. Füüsilise isiku lepinguliseks esindajaks ei saa olla muuhulgas juriidiline isik (apellant). Seega ei saanud apellant teostada tsiviilprotsessiõigusi kostjate esindajana tsiviilasjas nr 2-08-52839, muuhulgas esitada ise määruskaebust. Samuti ei saanud apellant selleks kohustada advokaati Jaanus Kasevits’a, sest viimane esindas vastustajaid. Kohus ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel oleks apellant saanud advokaat Jaanus Kasevits’a tsiviilasjas nr 2-08-52839 kohustada esitama määruskaebus.
17.Harju Maakohus on end lasknud eksitada advokaat Jaanus Kasevits’a e-kirjast, asudes seisukohale, et sõna „meie“ all peetakse e-kirjas silmas apellanti ja advokaat Jaanus 6(11)
Kasevits’a. Advokaadibüroode puhul on praktikas nii õiguslike arvamuste kui hinnangute koostamisel tavapärane kasutada „meie“ vormi. „Meie“ all ei peetud advokaat Jaanus Kasevits’a e-kirjas silmas mitte apellanti ja advokaat Jaanus Kasevits’a, vaid Advokaadibüroo Raidla Leijns & Norcous OÜ advokaate.
18.Harju Maakohus on vääralt mõistnud pankrotihalduri büroo MR 07.01.2013 pöördumist. Puudub mõistlik põhjendus, miks MR oleks võinud olla huvitatud vastustajate poolt advokaadile nõusolekute andmisest jätta määruskaebus esitamata. MR viitas e-kirjas lisaks nõusolekutele ka võimalikele vastustajate kirjalikele seisukohtadele (seega, näiteks kommentaaridele kohtuotsuse kohta), mis kinnitab, et silmas peeti nõusolekuid kohtuotsuse vaidlustamiseks, mitte vaidlustamata jätmiseks.
19.Asjaolu, et apellant suhtles vastustajatega seoses menetluskuludega, on põhjendatud sellega, et apellandil oli kohustus sõlmitud lepingute kohaselt kanda menetluskulud. Tsiviilasja menetluse käiguga kursisolemine või menetluskulude hüvitamise küsimuses selgituste andmine ei anna alust järeldusteks apellandi esindusõiguse olemasolu kohta kohtumenetluses.
20.Apellant lisab, et olukorras, kus advokaat Jaanus Kasevits ja vastustajad leppisid kokku, et ei esita määruskaebust ning alles seejärel informeerisid sellest apellanti, ei olnud apellandil seaduslikku võimalust esitada vastustajate nimel ise määruskaebust. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
23.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses peamiselt korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendanud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamikke apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või anda menetluses tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses ka muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. 7(11)
24.Hageja nõuab kostjatelt ostuhinna tasumise kohustuse täitmist. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 208 lg-ga 1. Nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Hageja esitatud viivisenõuded võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 esimene lause alusel. Hinna ja selle tasumisega seonduv on reguleeritud kostjatega sõlmitud lepingute (I kd, tl 14-27, 28-40) 3. punkti alapunktides. KMG ja kostja I vahel sõlmitud lepingu (leping 1) punkt 3.5 näeb ette, et vaidlusaluse 100 000 krooni (6391,16 euro) suuruse osa müügihinnast kohustub kostja I tasuma müüjale hiljemalt 30 päeva jooksul pärast parkimisprobleemi lahendamist vastavalt sama lepingu punktile 4.8. Sisuliselt sama näeb ette KMG ning kostjate II ja III vahel sõlmitud lepingu (leping 2) punkt 3.6 viitega lepingu punktile 4.7. Ühtlasi on KMG kostjatega vastavalt lepingute punktides 4.8 ja 4.7 kokku leppinud, et kui kohtuvaidluse tulemusena ei ole võimalik kostjatel sissesõiduteed kasutada, ei pea nad tasuma lepingute p-des 3.5 ja 3.6 nimetatud summat ning müügihind loetakse sama summa võrra alandatuks.
25.Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus otsuse tegemisel õigesti, et kostjatel tekiks kohustus tasuda müüjale ostuhinna tasumata osa üksnes juhul, kui kohtuvaidluse tulemusel oleks saavutatud müügilepingute p-des 4.8 ja 4.7 kokku lepitud olukord. VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglitest lähtuvalt ei ole võimalik sisustada poolte kokkuleppeid maakohtu järeldatust erinevalt. Lepingute sõlmimisel pidasid pooled ilmselgelt silmas juurdepääsu tagamist mööda detailplaneeringus kajastatud sissesõiduteed. Kostjatega sõlmitud lepingute järgi ei olnud eesmärgiks saavutada mistahes juurdepääs, nagu hageja üritab kohtumenetluses väita.
26.Hageja arvates on kostjad hea usu põhimõtte vastaselt takistanud lepingu 1 punktist 3.5 ja lepingu 2 punktist 3.6 tulenevate kohustuste saabumist, kuna nad ei vaidlustanud Harju Maakohtu 19.12.2012 kohtumäärust tsiviilasjas nr 2-08-52839. Seetõttu tulevat kohustused lugeda TsÜS § 104 lg 1 kohaselt saabunuks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et tõendamist leidnud asjaoludel puudub alus TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks.
27.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei saaks käesoleval juhul lähtuda sellest, et tingimuse saabumine ei olnud kostjatele kasulik. Tegelikult on maakohus otsuses märkinud, et lähtuda ei saa vaid sellest, et tingimuse saabumine ei olnud kostjatele kasulik. Edasises põhjenduskäigus on maakohus leidnud, et ei saa lähtuda üksnes hageja tõlgendusest, et kostjate huvi oli suunatud osalise ostuhinna tasumata jätmisele. Kostjate väidete kohaselt oli nende huvi ja eeldus saada kinnistu, millele on sissesõidutee ja parkimine vastavalt detailplaneeringule. Kolleegium nõustub maakohtu taolise käsitlusega. Kostjad küll vabanesid tsiviilasjas nr 2-08-52839 tehtud kohtulahendi tulemusena osaliselt ostuhinna tasumise kohustusest KMG-le, kuid jäid lahendi tagajärjel ilma juurdepääsust KMG-lt omandatud kinnisasjadele mööda detailplaneeringus kajastatud sissesõiduteed. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb mõistlikult eeldada, et 8(11)
kostjate huvi oli primaarselt suunatud ikkagi lepingu täitmisele (mitte täitmise kohustusest vabanemisele). Oma vastupidiseid väiteid peaks hageja tõendama.
28.Maakohtu järeldused ei ole vastuolus Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadega. Riigikohtu osundatud lahendi järgi peab TsÜS § 104 lg-le 1 tuginev pool mh tõendama, et teine pool on tingimuse saabumist takistanud. Praeguses asjas esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et kostjad oleksid vaidlusaluse tingimuse saabumist (st Harju Maakohtu 19.12 2012 määruse vaidlustamist) takistanud.
29.Hageja peab vääraks maakohtu järeldust, et hagejal oli temale väljastatud volitusest tulenevalt õigus ja kohustus kostjaid juurdepääsutee kohtuvaidluses esindada, ning juhul, kui hageja nägi määruskaebuse esitamise perspektiivi, tulnuks tal seda kostjatele seletada ja kohustada advokaati määruskaebuse esitamiseks. Hageja märgib, et ei saanud teostada tsiviilprotsessiõigusi kostjate esindajana tsiviilasjas nr 2-08-52839, mh esitada ise määruskaebust Harju Maakohtu 19.12.2012 määruse tühistamiseks. Samuti ei saanud hageja selleks kohustada advokaat Jaanus Kasevitsa, sest viimane esindas kostjaid. Kolleegiumi hinnangul on hageja taolised arusaamad praeguse juhtumi asjaolude põhjal ebaõiged. Advokaat Jaanus Kasevits esindas tsiviilasjas nr 2-08-52839 küll kostjaid, kuid tegi seda hageja poolt Raidla Leijns & Norcous Advokaadibüroo OÜ-ga (praeguse ärinimega Raidla Ellex Advokaadibüroo OÜ) sõlmitud õigusabilepingu alusel. Seega tulenesid õigusabilepingust õigused ja kohustused hagejale, mitte kostjatele. Seetõttu leidis maakohus kolleegiumi arvates õigesti, et kui hageja nägi Harju Maakohtu 19.12.2012 määruse vaidlustamises perspektiivi, tulnuks tal seda kostjatele selgitada ning kohustada advokaati määruskaebus esitama. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja ja/või kostjaid esindanud advokaat oleksid selgitanud kostjatele määruskaebuse esitamise vajalikkust. Samuti ei saa tõendite põhjal järeldada, et kostjad oleksid piiranud hageja või advokaadi õigust esindada vastustajaid menetluses, sh õigust esitada kõnealusele 19.12.2012 kohtumäärusele määruskaebus.
30.Hageja on asunud apellatsioonkaebuses seisukohale, et advokaat Jaanus Kasevitsa 19.12.2012 e-kirjas on "meie" all silmas peetud mitte hagejat ja advokaat Jaanus Kasevitsa, vaid advokaat Jaanus Kasevitsa ja advokaadibüroo teisi advokaate. Kolleegium märgib, et esiteks ei ole hageja maakohtu menetluses väitnud, et sõna "meie" all peeti silmas advokaat Jaanus Kasevitsa ja advokaadibüroo teisi advokaate. Juba seetõttu mõjub hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud tõlgendus otsituna ning väheveenvana. Teiseks ei ole kõnealune tõlgendus kooskõlas teiste tõenditega, mida maakohus on koos advokaat Jaanus Kasevitsa 19.12.2012 e-kirjaga otsuse põhjenduste p-s 10 käsitlenud.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31.Kuna kohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
9(11)
32.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
33.Kostja I poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulusid kokku 420 eurot (sh käibemaks). Esindaja tunnitasu suuruseks on arvestustest nähtuvalt 140 eurot (lisandub käibemaks 20%). Õigusabiteenus on seisnenud kirjaliku vastuse koostamises apellatsioonkaebusele, milleks on esindajal kulunud 2,5 tundi. Kostja I kinnituse kohaselt ei saa ta eeltoodud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
34.Kostja II poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulusid kokku 420 eurot (sh käibemaks). Esindaja tunnitasu suuruseks on arvestustest nähtuvalt 140 eurot (lisandub käibemaks 20%). Õigusabiteenus on seisnenud kirjaliku vastuse koostamises apellatsioonkaebusele, milleks on esindajal kulunud 2,5 tundi. Kostja II kinnituse kohaselt ei saa ta eeltoodud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
35.Hageja ei pea menetluskulude nimekirjadele esitatud vastuväidetes põhjendatuks õigusabi tunnihinda 140 eurot+käibemaks. Arvestades asja olemust (tegemist ei ole keskmisest keerukama õigusvaidlusega), on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kostjatele osutatud õigusabi mõistlikuks tunnihinnaks 120 eurot (käibemaksuta) ja vastavalt vähendada menetluskulusid. Seega ei ole hageja arvates põhjendatud kostjate menetluskulud, mis ületavad 720 eurot (5 * 120 * 1,2).
36.Kolleegium leiab, et kostjate esindaja poolt vastuste koostamisele kulunud aeg (2,5 tundi) oli esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Senises kohtupraktikas on peetud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 tehtud määruses on Riigikohus lugenud tavapäraseks ka tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde.
37.Praegusel juhul ei saa lugeda kostjate esindaja 120 eurot oluliselt ületavat tunnitasu mõistlikuks ja põhjendatuks. Tõenduslikust ega õiguslikust aspektist ei ole tegu keskmisest keerukama vaidlusega. Asja lahendamise seisukohalt oluliste faktiliste asjaolude üle ei ole pooled vaielnud ning asja lahendamine on taandunud tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisele. Kolleegium peab põhjendatuks esindaja 10(11)
tunnihinda 120, millele lisandub käibemaks 20%. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostjate poolt apellatsioonimenetluses muude menetluskulude kandmine.
38.Ülalmärgitut arvestades, rahuldab kolleegium kostjate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldused osaliselt ning mõistab hagejalt kummagi kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 360 euro (2,5*120*1,2) ulatuses. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostjate taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
39.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.