OÜ Top 3 (likvideerimisel) hagi Mainor Ülemiste AS-i vastu omandiõiguse tuvastamiseks ja Foodmaier OÜ vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.09.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Top 3 (likvideerimisel) apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
38 346,99 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Top 3 (likvideerimisel, registrikood 11608348), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja I: Mainor Ülemiste AS (endise ärinimega aktsiaselts Ülemiste City, registrikood 10348595), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja II Foodmaier OÜ (registrikood 11681339)
Kohtuistungi toimumise aeg
12.10.2015, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.09.2012 otsus osas, milles jäeti OÜ Top 3 (likvideerimisel) hagi Mainor Ülemiste AS-i vastu rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Top 3 (likvideerimisel) hagi Mainor Ülemiste AS-i vastu ning tuvastada, et OÜ-le Top 3 (likvideerimisel) kuulub omandiõigus järgnevatele asjadele: kaks küpsetusahju EUROMAT 8 M IS 500, kaks kergituskappi GS 20 + IS 500, taignarullimismasin Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipress Eberhardt.
3.OÜ Top 3 (likvideerimisel) menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega Mainor Ülemiste AS-i vastu, jätta kõikides kohtuastmetes Mainor Ülemiste AS-i kanda. OÜ Top 3 (likvideerimisel) menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega Foodmaier OÜ vastu, jätta kõikides kohtuastmetes Foodmaier OÜ kanda.
4.Mainor Ülemiste AS-i menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta tema enda kanda.
5.Foodmaier OÜ menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta tema enda kanda.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2014 otsus on jõustunud osas, millega rahuldati OÜ Top 3 (likvideerimisel) hagi Foodmaier OÜ vastu ning kohustati Foodmaier OÜ-d andma OÜ Top 3 (likvideerimisel) valdusesse kaks küpsetusahju EUROMAT 8 M IS 500, kaks kergituskappi GS 20 + IS 500, taignarullimismasin Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipress Eberhardt.
7.Apellatsioonkaebus rahuldada.
8.Jätta Harju Maakohtu 23.04.2010 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Top 3 (likvideerimisel) (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Mainor Ülemiste AS-i (kostja I) ja Foodmaier OÜ (kostja II) vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt ostis OÜ Smart Ventures 03.02.2009 OÜ-lt Bellavista Grupp pagaritööstuse seadmed (kaks küpsetusahju, kaks kergituskappi, taignarullimismasin, spiraalsegaja ja kuklipress), mis asusid restorani Mercado ruumides aadressil Lõõtsa 6 Tallinnas. Äriruumid kuuluvad kostjale I. Müügilepingu järgi võis OÜ Bellavista Grupp seadmeid 6 kuud kasutada ning seetõttu jäid seadmed äriruumidesse. Kostja I ja OÜ Bellavista Grupp sõlmitud üürileping on lõppenud ning seadmed ei ole enam OÜ Bellavista Grupp valduses. Äriruumide valdjaks on kostja II. 04.08.2009 müüs OÜ Smart Ventures seadmed hagejale.
3.Hageja ei ole saanud seadmeid enda valdusesse, sest kostjad keelduvad nende üleandmisest. OÜ Smart Ventures kinnitas, et tema ega OÜ Bellavista Grupp ei ole seadmeid kellelegi üle andnud. Hagejale teadaolevalt omandas kostja I OÜ-lt Bellavista Grupp 26.08.2009 sõlmitud vallasasjade müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe kohaselt osa OÜ-le Bellavista Grupp kuulunud vallasvarast. Lepingule lisatud vallasasjade üleandmisevastuvõtmise aktis ei ole hagi esemeks olevaid seadmeid loetletud. Seega teadis kostja I, et äriruumides asuvad pagariseadmed ei kuulu OÜ-le Bellavista Grupp. Kostjal I ei olnud õigust teostada seadmete suhtes pandiõigust. Hageja palub kohustada kostjaid andma talle seadmed üle. Hilisemas menetluses märkis hageja, et seadmete omandiõigus läks OÜ-lt Smart Ventures talle üle 25.08.2009. Kostjate vastuväited
4.Kostja I ei tunnistanud hagi, leides, et ta on seadmete omanikuks, mistõttu ei ole hagejal õigust neid välja nõuda. Nimelt omandas kostja I seadmed tasaarvestuslepingu alusel kehtiva pandiõiguse teostamise tulemusel.
5.OÜ Smart Ventures ei saanud 03.02.2009 müügilepingu (esimene müügileping) alusel seadmete omanikuks, sest lepingus ei ole asjaõiguslikku kokkulepet seadmete omandi üleandmiseks ning omandi üleminek on tõendamata. Isegi juhul, kui OÜ Smart Ventures sai esimese müügilepingu järgi seadmete omanikuks, ei ole hageja saanud seadmete omanikuks 04.08.2009 müügilepingu (teine müügileping) alusel. Hageja ei ole ostuhinna tasumist ega seadmete omandi saamist tõendanud. Samuti ei ole hageja saanud seadmete valdust, mis on vallasomandi tekke eelduseks. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et hageja sai teise müügilepingu alusel seadmete omanikuks, tuleb arvestada tasaarvestuslepinguga, mille alusel on kostja I saanud seadmete omanikuks.
6.Kostja II ei tunnistanud hagi ning ühines kostja I vastuväidetega. Menetluse edasine käik
7.14.12.2009 määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ja arestis kostjate valduses olevad seadmed. Harju Maakohus rahuldas 23.04.2010 määrusega kostja II taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks ja arestis kostjate valduses olevad seadmed ning lubas kostjal II neid asju vallata ja sihtotstarbeliselt kasutada.
8.02.12.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise. 03.01.2011 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.04.2011 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus
10.Harju Maakohus jättis 10.09.2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 järgi omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 94 kohaselt, kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada
võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse.
12.OÜ Smart Ventures ja OÜ Bellavista Grupp sõlmitud esimeses müügilepingus ei ole asjaõiguslikku kokkulepet müügiobjektiks olnud seadmete omandi üleandmise kohta. Lepingu sõnastusest nähtuvalt on tegemist võlaõigusliku müügilepinguga. Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui ka võlaõigusliku lepingu olemasolu. Müügilepingu p-st 6.1 saab järeldada, et asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta tuli sõlmida kirjalikus vormis, müügilepingus aga sätteid asjaõiguslepingu kohta ei ole. Kuna AÕS § 92 lg 1 eeldused ei ole täidetud, ei ole OÜ Smart Ventures seadmete omanikuks saanud. Seetõttu ei olnud OÜ-l Smart Ventures teist müügilepingut sõlmides seadmete käsutusõigust. Kuivõrd OÜ-l Smart Ventures ei olnud seadmete käsutusõigust, ei saanud seadmeid heauskselt omandada ka hageja. Seega ei ole AÕS § 80 lg-s 1 sätestatud tingimused täidetud ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
13.08.10.2012 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
14.Maakohtu järeldus, et 03.02.2009 sõlmitud lepingu pooled ei leppinud kokku omandi üleandmises (asjaõigusleping), on ekslik ja vastuolus VÕS § 29 lõigetega 1, 4 ja 6. Kõnesolevat lepingut tõlgendades järeldub, et vaid juhul, kui müüja ei jäänud asja omanikuks, olnuks pooltel põhjust leppida müügilepingu punktis 4.1 kokku müüja õiguses kasutada asja ka pärast müügilepingu sõlmimist. Arvestades müügilepingu eesmärki ja olemust ning punktis 4.1 müüjale antud õigust pärast lepingu sõlmimist asja kasutada, saab pooltega sarnane mõistlik isik järeldada, et pooled leppisid 03.02.2009 müügilepingus kokku asjade omandi üleandmises OÜ-le Smart Ventures. Samuti ei selgu maakohtu otsuse põhjendustest, miks oli nimetatud lepingus vaja kokku leppida müüja tagasiostuõiguses (lepingu punkt 5), kui müüja jäi maakohtu tõlgenduse kohaselt ka pärast müügilepingu sõlmimist asjade omanikuks. Seega järeldub müügilepingu punktide 4.1 ja 5.1 ning VÕS § 29 lõigete 1, 4 ja 6 ning § 208 lõike 1 koosmõjust, et OÜ Bellavista Grupp ja OÜ Smart Ventures olid vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ühtlasi leppinud kokku asjade omandi ostjale üleandmises.
15.Maakohus jättis arvestamata asjaolud OÜ Bellavista Grupp ja OÜ Smart Ventures käitumise kohta pärast pooltevahelise lepingu sõlmimist, mida VÕS § 26 lõike 5 punkti 3 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada. Asjas puuduvad tõendid, et OÜ Bellavista Grupp pidas end pärast 03.02.2009 müügilepingu sõlmimist vaidlusaluste asjade omanikuks. Vastupidist kinnitab aga OÜ Bellavista Grupp ja kostja I vahel 26.08.2009 sõlmitud müügileping ja tasaarvestuskokkulepe ning asjaolu, et OÜ Bellavista Grupp ei ole pärast müügilepingu sõlmimist neid asju üleandmise-vastuvõtmise aktiga kostjale I üle andnud. OÜ Smart Ventures käitus pärast 03.02.2009 müügilepingu sõlmimist kui vaidlusaluste asjade omanik, sõlmides hagejaga müügilepingu ja avaldades lepingu punktis 1 muu hulgas, et asjade omandiõigus kuulub talle. Maakohus on eeltoodud asjaolud jätnud vääralt tähelepanuta ega ole teinud neist mingeid järeldusi.
16.Maakohus lähtus materiaalõigusnormi kohaldamisel ebaõigest seisukohast, nagu võimaldaks seadus asja käsutamist üksnes asja omaniku poolt. 03.02.2009 müügilepinguga (punkt 5.3) andis OÜ Bellavista Grupp OÜ-le Smart Ventures asjade käsutamiseks nõusoleku TsÜS § 114 lõigete 1 ja 2 kohaselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-02
punktis 22 leidnud, et oluline ei ole, et võõrandaja ise oleks asja omanik, talle võib olla antud käsutusõigus ka ilma selleta. Seega isegi, kui OÜ Smart Ventures ei saanud 03.02.2009 lepinguga asjade omanikuks, ei välista see viimase poolt vaidlusaluste asjade käsutamist, kuna selleks oli lepingu punkti 5.3 järgi OÜ Bellavista Grupp nõusolek. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus, et OÜ Smart Ventures ei saanud 04.08.2009 lepinguga vaidlusaluste asjade omandit hagejale üle anda, sest käsutus ei ole kehtiv, väär.
17.Väär on järeldus, et 03.02.2009 lepingus lepiti kokku asjaõiguslepingu kirjalikus vormis. Müügileping ei sisalda kokkulepet lepingu vormi kohta. Müügilepingu punkt 6, millele maakohus tugines, reguleerib müügilepingust tuleneva teate esitamist, mitte müügilepingu (veelgi vähem asjaõiguslepingu) vormi. Seega on maakohus vaidlusaluse lepingu punkti
6.1.vääralt tõlgendanud ja TsÜS § 77 lõiget 2 valesti kohaldanud. Lisaks ei ole maakohtu seisukoht asjaõiguslepingu vormi kohta kontrollitav ega põhjendatud, mistõttu on kohus rikkunud TsMS § 436 lõiget 1. Maakohtu järeldus, et 03.02.2009 lepingu täitmiseks sõlmitav asjaõigusleping pidi olema kirjalikus vormis, ei tulene müügilepingust ega vasta erialakirjanduses käsutustehingute vormi kohta esitatud seisukohtadele.
18.Maakohus rikkus selgitamiskohustust ning jättis tõendid põhjendamatult kogumata ja kogumis hindamata. Maakohus ei ole eelmenetluses pooltele selgitanud, et kohtu hinnangul ei pruugi 03.02.2009 leping sisaldada kokkulepet omandi üleandmiseks ega nõusolekut käsutuseks. Ka ei ole kohus välja selgitanud, milliste tõenditega soovitakse asjaõiguslepingu sõlmimist tõendada. Maakohus jättis hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, jättes määruses põhjendamata, miks kohtu hinnangul ei saa tunnistajate ütlustega omandiõiguse kuuluvust tõendada. Maakohus jättis tõendid (04.08.2009 müügileping ja OÜ Smart Ventures 22.07.2011 kinnituskiri) OÜ Bellavista Grupp ja OÜ Smart Ventures käitumise ja tahte kohta tähelepanuta ning 03.02.2009 müügilepingu koosmõjus eeltoodud tõenditega hindamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust. Vastused apellatsioonkaebusele
19.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
20.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.02.2013 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. 01.04.2013 esitas hageja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.
21.03.10.2013 otsusega nr 3-2-1-94-13 rahuldas Riigikohus kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2013 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
22.22.10.2013 esitas hageja kostja I vastu esitatud hagi osas nõude täpsustuse, milles palus tuvastada, et temale kuulub vaidlusaluste pagariseadmete omandiõigus.
23.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19.12.2014 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Harju Maakohtu 10.09.2012 otsuse ja tegi uue otsuse, millega kohustas kostjat II andma hageja valdusesse kaks küpsetusahju EUROMAT 8 M IS 500, kaks kergituskappi GS 20 + IS 500, taignarullimismasina Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipress Eberhardt. Ringkonnakohus jättis hagi kostja I vastu rahuldamata. Kostja I menetluskulud
jäeti hageja kanda. Kostja II menetluskulud jäeti tema enda kanda. Hageja menetluskulud jäeti 50 % ulatuses kostja II kanda.
24.03.02.2015 määrusega rahuldas ringkonnakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ja arestis kostja II poolt käesolevas tsiviilasjas kohtu deposiitkontole 21.04.2010 makstud raha summas 80 000 krooni (5112,93 eurot). Ringkonnakohus määras, et tagatise võib kostjale II tagastada ja tagatist käsutada üksnes hageja nõusolekul.
25.04.02.2015 esitas hageja kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistas 25.05.2015 otsusega nr 3-2-1-57-15 Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2014 otsuse osas, milles hagi kostja I vastu jäeti rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, millega hagi kostja II suhtes rahuldati.
26.12.10.2015 kohtuistungil lubas ringkonnakohus hagejal hagi täpsustada ja esitada kostja I vastu nõude omandiõiguse tuvastamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Riigikohtu 25.05.2015 otsusega saadeti tsiviilasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles hagi jäeti kostja I vastu rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hagi kostja II vastu on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud.
28.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tuleb maakohtu 10.09.2012 otsus tühistada osas, milles hagi kostja I vastu jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja I vastu ja jaotab menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub samuti rahuldamisele.
29.Hageja on kostja I vastu esitanud nõude omandiõiguse tuvastamiseks vaidlusalustele pagariseadmetele. Kostja I vastuväidete kohaselt on seadmete omanikuks tema. OÜ Smart Ventures ega hageja ei saanud vastuväidete kohaselt pagariseadmete omanikuks.
30.Kolleegiumi hinnangul on kostja I ebaõigesti leidnud, et OÜ Smart Ventures ei saanud 03.02.2009 OÜ-ga Bellavista Grupp sõlmitud ostu-müügilepingu alusel vaidlusaluste pagariseadmete omanikuks. Asjaolu, et lepingus puudus sõnaselge kokkuleppe omandiõiguse ülemineku kohta, ei tähenda, et kokkulepe omandi üleandmiseks puudus. Lepingut tõlgendades saab asuda seisukohale, et pooled leppisid kokku ka omandi üleandmises. Seda kinnitab lepingu p 4.1, mille kohaselt võimaldab ostja müüjal vara tasuta kasutada kuni 6 kuu jooksul lepingu sõlmimisest. Samuti lepingu p 5.1, mille järgi on müüjal õigus vara 6 kuu jooksul tagasi osta. Kui omand ei oleks ostjale üle läinud, puudunuks nende sätete järgi vajadus. Seega sai OÜ Smart Ventures pagariseadmete omanikuks.
31.04.08.2009 sõlmitud müügilepinguga müüs OÜ Smart Ventures vaidlusalused seadmed hagejale. Lepingu p 6 kohaselt läheb vara omandiõigus ostjale üle pärast ostuhinna tasumist. Vastavalt lepingu p 7 annab müüja ostjale vara valduse üle 10 tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest. Hageja selgitusel ei ole ta ostuhinda seni tasunud. Hageja väitel muudeti lepingut ning lepiti kokku, et hageja maksab siis, kui seadmed üle antakse. 22.07.2011 on OÜ Smart Ventures väljastanud kinnituse, et omandiõigus ja võõrandatud asjade kaudne valdus koos asja väljanõudeõiguse loovutamisega läks hagejale üle 25.08.2009. Seega on hageja tõendanud, et ta sai pagariseadmete omanikuks AÕS § 93 alusel, s.o
väljanõudeõiguse loovutamise teel. Tähendust ei oma asjaolu, et lepingu p-s 10 olid pooled kokku leppinud lepingu muutmises kirjalikus vormis. Tulenevalt VÕS § 13 lg 3 oli poolte kokkuleppel võimalik lepingut muuta ka suulises vormis. Samuti ei ole vallasasjade käsutamiseks seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lisaks ei sõltu käsutustehingu kehtivus kohustustehingust (TsÜS § 6 lg 4). Seega oli omandireservatsioonist loobumine ning asjade väljanõudeõiguse loovutamine võimalik ka suulises vormis.
32.Kostja I tugineb asjaolule, et tema sai pagariseadmete omanikuks OÜ-ga Bellavista Grupp 26.08.2009 sõlmitud vallasasjade müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe alusel. Lepinguga võõrandas OÜ Bellavista Grupp Tallinnas Lõõtsa 6 asuvad ja temale kuuluvad vallasasjad kostjale I ning ostuhind tasaarvestati kostja I üürivõla nõudega OÜ Bellavista Grupp vastu. Lepingu p 1.4 on märgitud, et vallasasjad on loetletud lepingu lisaks olevas üleandmise-vastuvõtmise aktis, kuid leping kehtib võlaõigusliku müügilepinguna ka äriruumis asuvate nende vallasasjade suhtes, mida ei ole lepingu lisas toodud. Lisas nimetamata vallasasjade suhtes kohustub OÜ Bellavista Grupp omandi kostjale I üle andma eraldi üleandmise-vastuvõtmise aktiga.
33.Kuna hageja oli saanud 25.08.2009 pagariseadmete omanikuks, ei olnud OÜ Bellavista Grupp õigustatud nende omandit üle andma kostjale I. Siiski võis kostja I saada seadmete omanikuks AÕS § 95 lg 1 alusel, kui asjade valdus anti kostjale I üle ja ta oli heauskne.
34.Kolleegium leiab aga, et vaidlusalused pagariseadmed ei olnud 26.08.2009 sõlmitud müügilepingu esemeks. Seadmeid ei ole märgitud lepingu lisaks olevas vallasasjade üleandmise-vastuvõtmise aktis. Lisas nimetamata vallasasjade omandi kohustus OÜ Bellavista Grupp kostjale I üle andma eraldi üleandmise-vastuvõtmise aktiga, kuid ka eraldi üleandmise-vastuvõtmise akti vaidlusaluste seadmete omandi üleandmise kohta ei ole kohtule esitatud. Arvestades vaidlusaluste seadmete väärtust, ei ole usutav, et need lihtsalt unustati lepingu lisas märkida. Seda eriti olukorras, kus lepingu lisas oli üksikasjalikult üles loetletud oluliselt vähem väärtuslikud asjad, nagu näiteks tassid, taldrikud, noad ja kahvlid. Lisaks nähtub hageja esitatud e-kirjavahetusest, et pärast 26.08.2009 räägiti OÜ-le Bellavista Grupp mittekuulunud asjade tagastamisest kolmandatele isikutele (I kd lk 101105). Kui kõik asjad oleksid hõlmatud müügilepinguga, puudunuks vajadus sellise kirjavahetuse pidamiseks. Seega on tõendatud, et vaidlusalused pagariseadmed ei olnud 26.08.2009 müügilepingu esemeks ning kostja I ei saanud nende omanikuks.
35.Ülaltoodule tuginedes on tõendatud, et vaidlusalused pagariseadmed kuuluvad hagejale. Seega tuleb hagi kostja I vastu rahuldada ning AÕS § 80 alusel tuvastada, et pagariseadmete omandiõigus kuulub hagejale.
36.Hageja taotles hagi tagamise abinõude jõusse jätmist. TsMS § 442 lg 5 alusel tuleb Harju Maakohtu 23.04.2010 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jätta jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena. Menetluskulude jaotus
37.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati mõlema kostja vastu ning kostjad osalevad menetluses iseseisvalt, siis tuleb hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja I vastu, jätta kõikides kohtuastmetes kostja I kanda. Hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja II vastu, tuleb jätta kõikides kohtuastmetes kostja II kanda. Kostja I
menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta tema enda kanda. Kostja II menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta tema enda kanda.
38.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.