OÜ Top 3 hagi AS-i Mainor Ülemiste ja Foodmaier OÜ vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.09.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ TOP 3 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ TOP 3 (registrikood 11608348, asukoht Rävala pst 4, 10143 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja I AS Mainor Ülemiste (endise ärinimega AS Ülemiste City, registrikood 10348595, asukoht Lõõtsa tn 6, 11415 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja II Foodmaier OÜ (registrikood 11681339, asukoht Kentmanni tn 18-46, 10116 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma
Kohtuistungi toimumise aeg
04.12.2014
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 10.09.2012 otsus tühistada ja teha uus otsus.
2.Kohustada Foodmaier OÜ-d andma OÜ Top 3 valdusesse kaks küpsetusahju EUROMAT 8 M IS 500, kaks kergituskappi GS 20 + IS 500, taignarullimismasin Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipress Eberhardt.
3.Jätta OÜ Top 3 hagi AS Mainor Ülemiste vastu rahuldamata.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulud Jätta AS Mainor Ülemiste menetluskulud OÜ Top 3 kanda. Jätta Foodmaier OÜ menetluskulud tema enda kanda. Jätta OÜ Top 3 menetluskulud 50% ulatuses Foodmaier OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.OÜ Top 3 (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi AS-i Mainor Ülemiste (kostja I) ja Foodmaier OÜ (kostja II) vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt ostis OÜ Smart Ventures 03.02.2009 OÜ-lt Bellavista Grupp pagaritööstuse seadmed (kaks küpsetusahju, kaks kergituskappi, taignarullimismasin, spiraalsegaja ja kuklipress) (edaspidi seadmed), mis asusid restorani Mercado ruumides aadressil Lõõtsa 6 Tallinnas (edaspidi äriruumid). Äriruumid kuuluvad kostjale I. Müügilepingu järgi võis Bellavista seadmeid 6 kuud kasutada ning seetõttu jäid seadmed äriruumidesse. Kostja I ja Bellavista Grupp sõlmitud üürileping on lõppenud ning seadmed ei ole enam Bellavista Grupp valduses. Äriruumide valdjaks on kostja II. 04.08.2009 müüs OÜ Smart Ventures seadmed hagejale.
3.Hageja ei ole saanud seadmeid enda valdusesse, sest kostjad keelduvad nende üleandmisest. OÜ Smart Ventures kinnitas, et tema ega Bellavista Grupp ei ole seadmeid kellelegi üle andnud. Hagejale teadaolevalt omandas kostja I Bellavistalt 26. augustil 2009 sõlmitud vallasasjade müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe (edaspidi tasaarvestusleping) kohaselt osa Bellavistale kuulunud vallasvarast. Lepingule lisatud vallasasjade üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole hagi esemeks olevaid seadmeid loetletud. Seega teadis kostja I, et äriruumides asuvad seadmed ei kuulu Bellavistale. Kostjal I ei olnud õigust teostada seadmete suhtes pandiõigust. Hageja palub kohustada kostjaid andma talle seadmed üle.
4.Hilisemas menetluses märkis hageja, et seadmete omandiõigus läks OÜ-lt Smart Ventures talle üle 25.08.2009. Hageja esitas selle asjaolu tõendamiseks OÜ Smart Ventures 22.07.2011 kinnituse, milles OÜ Smart Ventures juhatuse liige kinitab, et 04.08.2009 müügilepingu kohaselt läks omandiõigus ja võõrandatud asjade kaudne valdus koos asja väljanõudeõiguse loovutamisega 25.08.2009 üle hagejale. Kostjate vastuväited
5.Kostja I ei tunnistanud hagi, leides, et ta on seadmete omanikuks, mistõttu ei ole hagejal õigust neid välja nõuda. Nimelt omandas kostja I seadmed tasaarvestuslepingu alusel kehtiva pandiõiguse teostamise tulemusel.
6.OÜ Smart Ventures ei saanud 03.02.2009 müügilepingu (esimene müügileping) alusel seadmete omanikuks, sest lepingus ei ole asjaõiguslikku kokkulepet seadmete omandi üleandmiseks ning omandi üleminek on tõendamata. Isegi juhul, kui OÜ Smart Ventures sai esimese müügilepingu järgi seadmete omanikuks, ei ole hageja saanud seadmete omanikuks 04.08.2009 müügilepingu (teine müügileping) alusel. Hageja ei ole ostuhinna tasumist ega seadmete omandi saamist tõendanud. Samuti ei ole hageja saanud seadmete valdust, mis on vallasomandi tekke eelduseks. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et hageja sai teise müügilepingu alusel seadmete omanikuks, tuleb arvestada tasaarvestuslepinguga, mille alusel on kostja I saanud seadmete omanikuks. Hageja esitatud OÜ Smart Ventures kinnituse kohta märkis kostja I, et see pole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) kohaselt tõendiks.
7.Kostja II ei tunnistanud hagi ning ühines kostja I vastuväidete ja tõenditega. Menetluse edasine käik
8.14.12.2009 määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ja arestis kostjate valduses olevad seadmed. Harju Maakohus rahuldas 23.04.2010 määrusega kostja II taotluse hagi tagamise abinõu asendamiseks ja arestis kostjate valduses olevad seadmed ning lubas kostjal II neid asju vallata ja sihtotstarbeliselt kasutada.
9.02.12.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise. Maakohus leidis, et hageja nõude esemeks olevad seadmed on hõlmatud kostja I kui üürileandja pandiõigusega. 03.01.2011 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.04.2011 otsusega maakohtu otsuse puuduliku eelmenetluse korraldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas tuvastada, kas hageja on saanud seadmete omanikuks. Maakohtu otsus
11.Harju Maakohus jättis 10.09.2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 järgi omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 94 kohaselt, kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse.
13.OÜ Smart Ventures ja Bellavista Grupp sõlmitud esimeses müügilepingus ei ole asjaõiguslikku kokkulepet müügiobjektiks olnud seadmete omandi üleandmise kohta. Lepingu sõnastusest nähtuvalt on tegemist võlaõigusliku müügilepinguga. Üleandmiseks eeldatakse nii asjaõigusliku kui ka võlaõigusliku lepingu olemasolu. Müügilepingu p-st 6.1 saab järeldada, et asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta tuli sõlmida kirjalikus vormis, müügilepingus aga sätteid asjaõiguslepingu kohta ei ole. Kuna AÕS § 92 lg 1 eeldused ei ole täidetud, ei ole OÜ Smart Ventures seadmete omanikuks saanud. Seetõttu ei olnud OÜ-l Smart Ventures teist müügilepingut sõlmides seadmete käsutusõigust. Kuivõrd OÜ-l Smart Ventures ei olnud seadmete käsutusõigust, ei saanud seadmeid heauskselt omandada ka hageja.
Seega ei ole AÕS § 80 lg-s 1 sätestatud tingimused täidetud ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
14.08.10.2012 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
15.Maakohtu järeldus, et 03.02.2009 sõlmitud lepingu pooled ei leppinud kokku omandi üleandmises (asjaõigusleping), on ekslik ja vastuolus VÕS § 29 lõigetega 1, 4 ja 6. Kõnesolevat lepingut tõlgendades järeldub, et vaid juhul, kui müüja ei jäänud asja omanikuks, olnuks pooltel põhjust leppida müügilepingu punktis 4.1 kokku müüja õiguses kasutada asja ka pärast müügilepingu sõlmimist. Arvestades müügilepingu eesmärki ja olemust ning punktis 4.1 müüjale antud õigust pärast lepingu sõlmimist asja kasutada, saab pooltega sarnane mõistlik isik järeldada, et pooled leppisid 03.02.2009 müügilepingus kokku asjade omandi üleandmises OÜ-le Smart Ventures. Samuti ei selgu maakohtu otsuse põhjendustest, miks oli nimetatud lepingus vaja kokku leppida müüja tagasiostuõiguses (lepingu punkt 5), kui müüja jäi maakohtu tõlgenduse kohaselt ka pärast müügilepingu sõlmimist asjade omanikuks. Seega järeldub müügilepingu punktide 4.1 ja 5.1 ning VÕS § 29 lõigete 1, 4 ja 6 ning § 208 lõike 1 koosmõjust, et OÜ Bellavista Grupp ja OÜ Smart Ventures olid vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ühtlasi leppinud kokku asjade omandi ostjale üleandmises. Maakohus on eeltoodud sätteid vääralt tõlgendanud, mis tõi kaasa ebaõige otsuse.
16.Maakohus jättis arvestamata asjaolud OÜ Bellavista Grupp ja OÜ Smart Ventures käitumise kohta pärast pooltevahelise lepingu sõlmimist, mida VÕS § 26 lõike 5 punkti 3 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada. Asjas puuduvad tõendid, et OÜ Bellavista Grupp pidas end pärast 03.02.2009 müügilepingu sõlmimist vaidlusaluste asjade omanikuks. Vastupidist kinnitab aga OÜ Bellavista Grupp ja kostja I vahel 26.08.2009 sõlmitud müügileping ja tasaarvestuskokkulepe ning asjaolu, et OÜ Bellavista Grupp ei ole pärast müügilepingu sõlmimist neid asju üleandmisevastuvõtmise aktiga kostjale I üle andnud. OÜ Smart Ventures käitus pärast 03.02.2009 müügilepingu sõlmimist kui vaidlusaluste asjade omanik, sõlmides hagejaga müügilepingu ja avaldades lepingu punktis 1 muu hulgas, et asjade omandiõigus kuulub talle. Maakohus on eeltoodud asjaolud jätnud vääralt tähelepanuta ega ole teinud neist mingeid järeldusi.
17.Maakohus lähtus materiaalõigusnormi kohaldamisel ebaõigest seisukohast, nagu võimaldaks seadus asja käsutamist üksnes asja omaniku poolt. 03.02.2009 müügilepinguga (punkt 5.3) andis OÜ Bellavista Grupp OÜ-le Smart Ventures asjade käsutamiseks nõusoleku TsÜS § 114 lõigete 1 ja 2 kohaselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-02 punktis 22 leidnud, et oluline ei ole, et võõrandaja ise oleks asja omanik, talle võib olla antud käsutusõigus ka ilma selleta. Seega isegi, kui OÜ Smart Ventures ei saanud 03.02.2009 lepinguga asjade omanikuks, ei välista see viimase poolt vaidlusaluste asjade käsutamist, kuna selleks oli lepingu punkti 5.3 järgi OÜ Bellavista Grupp nõusolek. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus, et OÜ Smart Ventures ei saanud 04.08.2009 lepinguga vaidlusaluste asjade omandit hagejale üle anda, sest käsutus ei ole kehtiv, väär.
18.Väär on järeldus, et 03.02.2009 lepingus lepiti kokku asjaõiguslepingu kirjalikus vormis. Müügileping ei sisalda kokkulepet lepingu vormi kohta. Müügilepingu punkt 6, millele maakohus tugines, reguleerib müügilepingust tuleneva teate esitamist, mitte müügilepingu (veelgi vähem asjaõiguslepingu) vormi. Seega on maakohus vaidlusaluse lepingu punkti 6.1. vääralt tõlgendanud ja TsÜS § 77 lõiget 2 valesti
kohaldanud. Lisaks ei ole maakohtu seisukoht asjaõiguslepingu vormi kohta kontrollitav ega põhjendatud, mistõttu on kohus rikkunud TsMS § 436 lõiget 1. Maakohtu järeldus, et 03.02.2009 lepingu täitmiseks sõlmitav asjaõigusleping pidi olema kirjalikus vormis, ei tulene müügilepingust ega vasta erialakirjanduses käsutustehingute vormi kohta esitatud seisukohtadele (vt nt TsÜS komm vlj lk 22).
19.Maakohus rikkus selgitamiskohustust (TsMS § 329 lõige 3, § 392 lõike 1 punktid 3 ja 4, § 348 lõiked 1 ja 2, § 351 lõige 1 ja § 230 lõike üks teine lause), jättis tõendid põhjendamatult kogumata ja kogumis hindamata (TsMS § 199 lõike 1 punkt 5, § 238 lõige 1, § 243 lõige 1 ja § 436 lõige 2). Maakohus ei ole eelmenetluses pooltele selgitanud, et kohtu hinnangul ei pruugi 03.02.2009 leping sisaldada kokkulepet omandi üleandmiseks ega nõusolekut käsutuseks. Ka ei ole kohus välja selgitanud, milliste tõenditega soovitakse asjaõiguslepingu sõlmimist tõendada. Maakohus jättis hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, jättes määruses põhjendamata, miks kohtu hinnangul ei saa tunnistajate ütlustega omandiõiguse kuuluvust tõendada. Eeltooduga rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust, mis võis tuua kaasa ebaõige otsuse. Seetõttu palub hageja ringkonnakohtus tunnistaja PT ülekuulamist. Maakohus jättis tõendid (04.08.2009 müügileping ja OÜ Smart Ventures 22.07.2011 kinnituskiri) OÜ Bellavista Grupp ja OÜ Smart Ventures käitumise ja tahte kohta tähelepanuta ning 03.02.2009 müügilepingu koosmõjus eeltoodud tõenditega hindamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust (TsMS § 232 lõige 1, § 438 lõige 1).
20.Maakohus eiras ringkonnakohtu juhiseid. Tallinna Ringkonnakohus tühistas oma 28.04.2011 otsusega Harju Maakohtu 02.12.2010 otsuse ja andis maakohtule juhise uuel arutamisel tuvastada, kas hageja on saanud vaidlusaluste asjade omanikuks. Selleks pidi maakohus välja selgitama, kas asjade võõrandajal oli käsutusõigus ning kas OÜ Smart Ventures ja hageja vahel sõlmitud tingimusliku asjaõiguslepingu tingimus on saabunud (see tähendab kas hageja on vara ostuhinna tasunud). Samuti tuleb välja selgitada, kas on täidetud vallasasjade omandi üleandmise nõue AÕS § 94 tähenduses. Maakohus ei ole eeltoodud juhiseid järginud, rikkudes oluliselt menetlusõigust (TsMS § 658 lõige 2, § 656 lõike 1 punkt 5 ja lõige 2). Vastused apellatsioonkaebusele
21.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
22.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.02.2013 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi.
23.01.04.2013 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja kohustada kostjaid andma seadmed üle hagejale. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
24.Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja I sellele vastu. Kostja II nõustus kostja I esitatud seisukohtade ja põhjendustega ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
25.03.10.2013 otsusega asjas nr 3-2-1-94-13 rahuldas kohus osaliselt kassatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2013 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni tagastas kohus TsMS § 149 lg 4 alusel.
26.Riigikohtu juhiste järgi tuleb ringkonnakohutul asja uuel läbivaatamisel kõigepealt selgitada, millise hagi on hageja kostja I vastu esitanud. Samuti tuleb ringkonnakohtul
võtta seisukoht, kas OÜ Smart Ventures kinnitus on käsitatav asjade käsutamisena AÕS § 93 mõttes. Kui OÜ Smart Ventures kinnitus on käsitatav asjade käsutamisena AÕS § 93 mõttes, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas Bellavista Grupp võõrandas kostjale I võõraid seadmeid ja kas kostja I sai seadmete otsese valduse ning oli seadmete omandamisel heauskne AÕS § 95 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ise uue otsuse. Hagi tuleb kostja II vastu rahuldada ning jätta kostja I suhtes rahuldamata.
28.Ringkonnakohus märgib esmalt, et käesolevas menetlusstaadiumis ei saa pooled enam vaielda selle üle, kas vaidlusaluste seadmete omanikuks sai 03.02.2009 müügilepingu alusel OÜ Smart Ventures, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 27.02.2013 otsusega, et seadmete käsutusõigus läks eelnimetatud lepingu alusel üle OÜ-le Smart Ventures. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebusega ringkonnakohtu 03.02.2009 otsuse põhjendusega, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult tuvastamata asjaolu, et hageja sai vaidlusaluste seadmete omanikuks 04.08.2009 lepingu alusel. OÜ Smart Ventures omandiõiguse olemasolu tuvastamist ringkonnakohtu poolt ei vaidlustanud hageja oma kassatsioonkaebuses ega ka kostjad. Riigikohus tühistas 03.10.2013 otsusega ringkonnakohtu 27.02.2013 otsuse ja saatis asja tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, märkides muu hulgas oma otsuse punktis 15, et ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt läks esimese müügilepingu alusel seadmete käsutusõigus üle OÜ-le Smart Ventures ja selle asjaolu üle enam ei vaielda. Riigikohus on andnud otsuse punktis 17 asja uueks läbivaatamiseks järgmised juhised: ringkonnakohtul tuleb kõigepealt selgitada, millise hagi on hageja kostja I vastu esitanud; samuti tuleb võtta seisukoht, kas OÜ Smart Ventures kinnitus on käsitatav asjade käsutamisena AÕS § 93 mõttes; kui OÜ Smart Ventures kinnitus on käsitatav asjade käsutamisena AÕS § 93 mõttes, tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas OÜ Bellavista Grupp võõrandas kostjale I võõraid asju (seadmeid) ja kas kostja I sai seadmete otsese valduse ning oli seadmete omandamisel heauskne AÕS § 95 lg 1 järgi.
29.Hageja tugineb oma nõudes AÕS § 80, mille esimese lõike kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi teise lõike järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on saanud seadmete omanikuks.
30.Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud omandiõiguse saamist vaidlusaluste seadmete suhtes. Hageja ja OÜ Smart Ventures sõlmisid 04.08.2009 müügilepingu vaidlusaluste seadmete (lepingu punktis 1 loetletud) müügiks. Nimetatud lepingu punktis 6 lepiti kokku vara omandiõiguse üleminek ostjale, s.o hagejale, pärast vara ostuhinna tasumist. Lepingu punktis 5 lepiti kokku, et müüja esitab ostjale vara ostuhinna osas arve maksetähtajaga 21 päeva ja punktis 7 lepiti kokku, et müüja annab vara valduse ostjale üle 10 tööpäeva jooksul käesoleva lepingu sõlmimisest. Kokkulepitud tähtajal müüja vara valdust ostjale üle ei andnud, kuna vara oli endiselt OÜ Bellavista Grupp otseses valduses. Hageja väitel ei ole ta ostjana seni tasunud seadmete eest, kuna seadmete otsest valdust osjale üle ei ole antud. Hageja väitel lepiti hiljem kokku, et ostja maksab siis, kui seadmed üle antakse ning hageja esitas kohtule 22.07.2011 kuupäevaga dateeritud müüja kinnituse, milles müüja kinnitab, et ta andis 25.08.2009 ostjale üle müügilepingu esemeks olevate seadmete omandiõiguse ja kaudse valduse koos asja väljanõudeõiguse loovutamisega. Seega on hageja tõendanud, et ta sai vaidlusaluste seadmete omanikuks AÕS § 93 alusel asjade valduse
üleandmise asendamisega müüja poolt väljanõudeõiguse loovutamisega ostjale, s.o hagejale. Kuigi 04.08.2009 lepingu punkti 10 järgi olid lepingu pooled kokku leppinud lepingus muudatuste tegemise kirjalikus vormis, ei välistanud see käsutuse tegemist muus vormis ehk suulises vormis omandireservatsioonist loobumist ja asjade väljanõudeõiguse loovutamist, kuivõrd vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi ning tulenevalt TsÜS § 6 lg 4 ei sõltu käsutustehingu kehtivus kohustustehingust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis lükkaksid ümber hageja esitatud OÜ Smart Ventures kinnituse hagejale 25.08.2009 asjade väljanõudeõiguse loovutamise kohta. Seega on hageja ringkonnakohtu arvates tõendanud omandiõiguse saamise vaidlusaluste seadmete suhtes. Hageja omandiõiguse saamise seisukohast ei oma tähtsust see, et hageja ei teavitanud kedagi, sh kostjat I, omandiõiguse saamisest vaidlusalustele seadmetele.
31.Ringkonnakohus leiab, et hagi lahendamisel on oluline küsimus see, kas kostja I, kes väidab, et tema sai vaidlusaluste seadmete omanikuks OÜ-ga Bellavista Grupp 26.08.2009 sõlmitud vallasasjade müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe alusel, võis saada seadmete omanikuks tulenevalt AÕS § 95 lg 1. Nimetatud lepingu esemeks oli kostjale I kuuluvas hoones asuvate OÜ Bellavista Grupp omandis olevate vallasasjade müük kostjale I ja ostuhinna tasaarvestamine kostja I üürivõla nõudega OÜ Bellavista Grupp vastu. OÜ Bellavista Grupp andis vallasasjad kostjale I üle samal päeval ja selle kohta koostati lepingu lisana vallasasjade üleandmise-vastuvõtmise akt, mis sisaldab üleantavate asjade nimekirja asjade nimetuste ja tükiarvudega.
32.Arvestades asjaolu, et hageja oli saanud 25.08.2009 vaidlusaluste seadmete omanikuks, ei olnud OÜ Bellavista Grupp 26.08.2009 lepingut sõlmides õigustatud seadmete omandit üle andma. Samas võis kostja I saada vaidlusaluste seadmete omanikuks AÕS § 95 lg 1 alusel tingimusel, et asjade valdus anti kostjale I üle ja ta oli üleandmise ajal heauskne võõrandajal käsutusõiguse olemasolu suhtes. Hageja väitel ei olnud vaidlusalused seadmed tegelikult OÜ Bellavista Grupp ja kostja I vahelise lepingu esemeks, kuna üleandmise-vastuvõtmise aktis vaidlusaluseid seadmeid nimekirjas märgitud ei ole ja ebausutav on see, et nii suured asjad võrreldes aktis toodud asjadega võisid jääda märkamata ja seetõttu aktis märkimata. Hageja väitel tõendab tema väidet ka tema poolt esitatud e-kirjavahetus kostja I lepingulise esindaja Margus Lentsiuse ja OÜ Bellavista Grupp seadusjärgse esindaja PT vahel, millest nähtub, et pärast 26.08.2009 peeti läbirääkimisi OÜ-le Bellavista Grupp mittekuuluvate seadmete tagastuse kohta kolmandatele isikutele. Kostja I väite kohaselt olid vaidlusalused seadmed lepingu objektiks vaatamata sellele, et neid akti nimekirjas ei olnud, sest lepingu punktis 1.4 lepiti kokku, et leping kehtib ka nende äriruumis asuvate OÜ Bellavista Grupp omandis olevate vallasasjade suhtes, mida ei ole lisas toodud. Hageja viitab asjaolule, et kostja ei ole esitanud lepingu punktis 1.4 märgitud eraldi akte lisast väljajäänud vallasjade üleandmise kohta.
33.Ringkonnakohus leiab, et tõendatud on asjaolu, et vaidlusalused seadmed ei olnud OÜ Bellavista Grupp ja kostja I vahel 26.08.2009 sõlmitud lepingu esemeks. Seda tõendab asjaolu, et 26.08.2009 vallasasjade üleandmise-vastuvõtmise akti nimekirjas vaidlusaluseid seadmeid märgitud ei ole. Lepingu punktis 1.4 märgitakse, et vallasasjad on loetletud lepingu lisaks olevas aktis. Samas on küll märgitud, et leping hõlmab ka lisas mittetoodud, kuid äriruumides asuvaid OÜ Bellavista Grupp omandis olevaid vallasasju, kuid selles osas lepiti kokku, et need tuleb kostjale I üle anda eraldi aktiga, mis sõlmitakse esimesel võimalusel arvates vallasasja lisast väljajäämise ilmnemisest. Kostja I ei ole esitanud eraldi akte vaidlusaluste seadmete üleandmise kohta. Arvestades vaidlusaluste seadmete suurust võrreldes aktis märgitud asjadega ei ole loogiline, et seadmeid akti koostamise ajal ei märgatud ja need n-ö ilmnesid
hiljem. Hageja esitatud ülalmärgitud e-kirjavahetusest nähtub, et pärast 26.08.2009 peeti kirjavahetust OÜ-le Bellavista Grupp mittekuuluvate asjade tagastamisest kolmandatele isikutele, millest järeldub, et oli siiski asju, mis küll “ilmnesid” lepingu sõlmimise ja akti koostamise ajal, kuid ei olnud OÜ Bellavista Grupp omandis. Juhul, kui oleks õige kostja I väide, et ka vaidlusalused seadmed olid lepingu esemeteks, siis jääks nimetatud kirjavahetuse sisu arusaamatuks, sest kui kõik vallasasjad olid lepingu punkt 1.4 järgi väidetavalt lepinguga hõlmatud, siis ei oleks saanud olla põhjust rääkida mingitest asjadest, mis ei olnud OÜ Bellavista Grupp omandis ja mis tuli tagastada kolmandatele isikutele. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kostja I ei saanud omandada vaidlusaluseid seadmeid, kuna need ei olnud lepingu esemeteks ja neid ei antud kostjale I ka aktiga üle. Kostja I on esitanud hagile muu hulgas ka vastuväite, et ta teostas vaidlusaluste seadmete suhtes üürileandja pandiõigust. Ringkonnakohus leiab, et kui oleks ka tuvastatud, et seadmed olid 26.08.2009 müügilepingu esemeteks, siis ei oleks ringkonnakohtu hinnangul kostja I nimetatud vastuväide ikkagi asjakohane, sest 26.08.2009 lepingu alusel OÜ Bellavista Grupp vallasasjade müük ei ole käsitatav pandiõiguse teostamisena kostja I poolt. VÕS § 305 sätestatud üürileandja pandiõigus annab pandipidajale AÕS § 276 lg 1 järgi õiguse pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel ja AÕS § 292 lg 2 järgi tekib pandipidajal panditud asja müügi õigus, kui pandiga tagatud nõue ei ole selle nõude kohaselt täidetud. AÕS § 292 lg 3 tulenevalt ei saa pandipidaja omandada panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega on 26.08.2009 lepingu näol tegemist tavalise müügilepinguga ja nõuete vastastikuse tasaarvestamise kokkuleppega.
34.Eeltoodust järelduvalt on vaidlusalused seadmed hageja omandis ja tal on AÕS § 80 lg 1 alusel õigus neid välja nõuda ebaseaduslikust valdusest. Asja saab nõuda välja isikult, kelle ebaseaduslikus valduses need on.
35.Hageja esitas algselt hagi seadmete väljanõudmiseks kostja I vastu, kes on kinnisasja omanik, millel asuvas hoones vaidlusalused seadmed asuvad, ja kostja II vastu, kes kostja I üürnikuna neid seadmeid valdas ja kasutas oma äritegevuses. Pärast Riigikohtu poolt asja uueks läbivaatamiseks saatmist muutis hageja 22.10.2013 avaldusega oma hagi, taotledes kostja I vastu omandiõiguse tunnustamist vaidlusaluste seadmete suhtes, kuna vaidlusalused seadmed ei ole kostja I otseses valduses, kuid samas peab kostja I ennast seadmete omanikuks. Kostja II vastu jäi hagi seadmete väljanõudmiseks endiseks.
36.Hageja on pärast Riigikohtu poolt tehtud lahendit ringkonnakohtu menetluses korduvalt avaldanud, et ta ei ole kostja I vastu nõudest loobunud, vaid on nõuet üksnes kitsendanud. Hageja peab silmas asjaolu, et valduse väljanõudmise hagi menetlemisel peab kohus nii või teisiti võtma seisukoha ka seadmete omandiõiguse küsimuses ja seetõttu on hageja arvates võimalik valduse väljanõudmise hagi kitsendada selliselt, et menetlusse jääb üksnes omandiõiguse tuvastamise küsimus. Hageja poolt nõude juurde jäämise tõttu tuleb jätta hageja nõue kostja I vastu rahuldamata. Hageja sooviga tunnustada seadmete väljanõudmise asemel kostja I suhtes hageja omandiõigust seadmetele ei saa ringkonnakohus arvestada, kuna sellise nõude näol oleks tegemist uue hagiga, mida ei saa apellatsioonimenetluses esitada. TsMS § 12 järgi vaatab ringkonnakohus läbi maakohtute lahendeid tsiviilasjades nende lahendite peale esitatud apellatsioonkaebuste alusel, millest järeldub, et ringkonnakohtul ei ole pädevust võtta menetlusse hagi ja see läbi vaadata esimese astme kohtu asemel esimesena. Nimetatud asjaolule on ringkonnakohus juhtinud poolte tähelepanu ka kostja I järelepärimisele saadetud selgitavas vastuses (III kd, tl 184).
37.Ringkonnakohus rahuldab seadmete väljanõudmise hagi kostja II vastu, kelle otseses valduses seadmed asuvad, kuid kellel ei ole nende valdamiseks seaduslikku alust.
Seadmed peavad olema kostja II valduses, sest need on tema vastutaval hoiul ning kostja II poolt 04.12.2014 istungil kostjate esindajate poolt avaldatud väited kostjal II valduse puudumise kohta on paljasõnalised. Kostja II varasemate väidete kohaselt sai ta seadmete valduse kostjalt I äriruumide üürilepingu alusel. AÕS § 83 lg 1 järgi võib valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata ja sama paragrahvi teise lõike järgi võib otsene valdaja asja väljaandmisest keelduda, kui kaudsel valdajal, kellelt ta on saanud õiguse asja vallata, on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kuna kostja I ei olnud seadmete valduse üleandmise ajal seadmete omanik ega ka õigustatud seadmete omaniku, s.o hageja, suhtes nende valdamiseks, ei ole kostjal II seaduslikku alust vaidlusaluseid seadmeid vallata.
38.Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb jaotada teisti ka menetluskulud. Kostja I suhtes hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta kostja I menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja II suhtes hagi rahuldamise tõttu tuleb jätta sama sätte järgi kostja II menetluskulud tema enda kanda ning hageja menetluskulud 50% ulatuses ehk osas, mis puudutavad hagi esitamist kostja II vastu, kostja II kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 25.05.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-0967268 osas, milles OÜ Top 3 (likvideerimisel) hagi Mainor Ülemiste AS-i vastu jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, millega hagi rahuldati Foodmaier OÜ suhtes ning kohustati teda andma OÜ Top 3 (likvideerimisel) valdusesse kaks küpsetusahju EUROAMT 8 M IS 500, kaks kergituskappi GS 20 + IS 500, taignarullimismasin Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipress Eberhardt.