Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

seadusjärgsed viivised alates 7.04.2015 kuni võlgnevuse kohase tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Pooled vaidlesid selle üle, kas lepingutasu tuleb arvestada 600 eurot nagu kostja väidab või vastavalt poolte vahel kooskõlastatud tööde maksumusele 600 eurot, millele hageja on lisanud käibemaksu 120 eurot. Vaidlus puudus selles, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping, mis oma sisult on töövõtuleping (VÕS § 635 lg 1). VÕS § 11 lg 1 kohaselt võis töövõtulepingu sõlmida ka suuliselt. Hageja täitis oma põhikohustuse ja andis tööd üle ning kostja võttis tööd vastu, kuna kostja ei esitanud pretensioone tehtud töö osas (VÕS § 644 mõistes). Kostja küll osutas hageja töös esinenud puudustele, kuid ei toonud välja, millised puudused töös esinesid ja lõppkokkuvõttes kinnitas ikkagi tööde vastuvõtmist ja nõustus tööde maksumusega 600 eurot. Seega oli hageja poolt täidetud kõik vajalikud eeldused, et kostjal tekiks kohustus tasuda tehtud töö eest (VÕS § 635 lg 1). VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Riigikohus märkis 2.03.2015 lahendis nr 3-2-1-145-14, et esmalt tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti. Maakohus leidis, et lepingutasu tuleb arvestada 600 eurot, millele lisandub käibemaks. Poolte kokkuleppe järgi kujunes tööde teostamise üldmaksumuseks 600 eurot. Vaidlust ei olnud, et hageja osutas kostjale teenust ettevõtluse käigus käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 1 kohaselt. Käibemaksumäär on 20% maksustatavast väärtusest (KMS § 15 lg 1). Kostja argumentatsioon, et kokkulepe oli 600 eurot, ei omanud õiguslikku tähendust, kuna ettevõtluse käigus teenuse osutamine on KMS kohaselt käibemaksuga maksustatav. Seega oli vastavalt poolte kokkuleppele lepingujärgse tasu suurus 600 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigikohus on 7.11.2005 lahendis nr 3-2-1-110-05 märkinud, et ainuüksi asjaolu, et töövõtja ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta tellijat kohustusest tasuda tehtud tööde eest. Arve esitamisel on lepingu täitmise seisukohalt oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Kuna kostjal oli teada tööde maksumus, mida ta ise ka 600 euro ulatuses tunnistas, ei takistanud kostjat mingi asjaolu arvet tasuda. Hageja esitas ka viivisenõude VÕS § 113 lg 1 alusel. Hagi esitamise hetkeks on kostja võlg 18.04.2014 arve nr 140412 tasumata osas 720 eurot, millele lisandub seadusliku viivisemäära alusel arvestatud viivis 54 eurot 59 senti. Kostja hageja esitatud viiviste arvestusele vastuväiteid ei esitanud. Seega oli kostja võlg hageja ees kokku 774 eurot 59 senti. TsMS § 133 lg 2 kohaselt ühe aasta arvestuslik intress on arvutatav valemiga 720*0,022%*365 = 41 eurot 90 senti. Seega oli hageja kõrvalnõude suuruseks 54,59+57,96 = 112 eurot 55 senti. Eeltoodu alusel on hagejal VÕS § 637 järgi õigus tasule ja kostjal on kohustus tasu maksta. Kohus rahuldas hagi. Hageja ei peaks kannatama kahjulikke tagajärgi seetõttu, et kostja ei suutnud enne tasu maksmise kokkuleppe sõlmimist läbi mõelda selle kokkuleppe tagajärgi enda jaoks. Võetud kohustus hageja ees tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita. Apellatsioonkaebus

(TsMS § 392) ja menetluse üldpõhimõtet saavutada aja lahendamine kompromissi või muul viisil kokkuleppega (TsMS § 4 lg 4). Olles õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli töövõtusuhe VÕS § 635 lg 1 tähenduses, järeldas kohus vääralt, et poolte vahel oli suulises vormis sõlmitud töövõtuleping. Poolte e-kirjadest tulenes, et pooled sõlmisid töövõtulepingu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (TsÜS § 79). Tasu kokkuleppe olemasolu tulenes e-kirjadest, milledest kohus tegi väära järelduse, et pooled leppisid kokku 720 euroses tasus. Maakohus leidis vastuoluliselt, et pooled on kooskõlastanud tööde maksumuseks 600 eurot, kuid samas ei oma kostja argumentatsioon, et kokkulepe oli 600 eurot mingit õiguslikku tähendust, kuna ettevõtluse käigus teenuse osutamine on KMS-i kohaselt käibemaksuga maksustatav. KMS-i kohaldamine ei ole asjakohane. Kostja tunnistas nõuet osaliselt. Kostja pakkumisele 4.08.2015 istungil sõlmida kompromiss summale 600 eurot, avaldas hageja, et ei näe kompromissiks vajadust, et kostja on omaks võtnud nõude 600 euro osas ja et hageja võib viivistest loobuda. Arusaamatu on, millise sisuga on protokollis hageja esile toodud kolme summa liidetis: 600+363+87.50. Kostja avaldas ka istungil, et ta on nõus sellise kompromissiga, mille kohaselt tasub ta hagejale lepingutasu 600 eurot ja lisaks riigilõivu 175 eurot. Kohus rikkus TsMS § 4 lg-t 4. Lisaks ei hinnanud kohus hageja istungil tehtud avaldust viivistest loobumise kohta. Kuna kostja pakkus kompromissisummaks 775 eurot, olnuks õiglane jätta menetluskulud hageja enda kanda (TsMS § 163 lg 2). Õiglane on ka jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Hageja on kaotanud õiguse nõuda viivist. Kostja on viivise nõudele esitanud vastuväite. Hageja ei esitanud kostja vastu pikema aja jooksul ei viivise nõuet ega teadet, et ta kavatseb viivist nõuda. Hageja käitumise tõttu oli kostjal alust eeldada, et temalt viivist ei nõuta. 8.05.2014 ekirjas kostja kinnitas valmidust maksta 600 eurot. Kostja palub kohaldada VÕS § 6 ja jätta hagi viivise nõudes rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tasunõue kostja vastu on vastavalt 7.04.2014 ja 8.05.2015 e-kirjades kokkulepitule 600 eurot või lisandub sellele käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik maakohtu käsitlus, mille kohaselt lepingutasuks tuleb arvestada 720 eurot koos käibemaksuga, kuna ettevõtluse käigus teenuse osutamine on käibemaksuseaduse kohaselt käibemaksuga maksustatav. Praegusel juhul tulenes teenuse tasu kokkulepe poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust. Kostja juhatuse liige on 8.05.2014 e-kirjas hagejale vastanud: „Olen nõus maksma vastavalt kokkuleppele 600 eurot ja mitte rohkem“. Seega oli töövõtulepingus kokkulepitud tasuks 600 eurot ja mitte rohkem. Asjaolu, kas tehingu pool, kellele tuleb tasuda teenuse hind, on kohustatud sellelt tasuma riigile seadusega määratud makse, ei oma tähendust. Maakohtu otsusest ega selle tegemisele eelnenud kohtumenetlust kajastavatest toimikumaterjalidest ei ole võimalik aru saada, kuidas maakohus hindas 4.08.2015 istungil tehtud hageja avaldust viivistest loobumise kohta ja kostja avaldust tasuda kompromissina hagejale 775 eurot ning miks maakohus ei arvestanud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel asjaoluga, et kostja tunnistas nõuet hageja summas 600 eurot (tl 58-60). Arvestades, et hageja tasunõue kostja vastu on 600 eurot ja hageja on esitanud kostjale arve summas 720 eurot, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud kostjalt viivise välja mõistmine. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud ja õiglane jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda TsMS § 163 lg 2 alusel, kuna kohus rahuldab hagi ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud kostja. Kuna maakohus menetluskulusid summaarselt kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulud määratakse summaarselt kindlaks peale asjas tehtud otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.