Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

XXXOÜ osutas XXX OÜ`le kokkulepitud liivapritsi teenust sõiduki MAN raami ja velgede puhastamisel. Kuigi kirjalikku lepingut poolte vahel ei sõlmitud, teostas XXXOÜ tööd vastavalt XXXOÜ juhatuse liikme XXX poolt 07.04.2014.a e-posti teel edastatud tellimusele. XXXOÜ teostas tööd korrektselt vastavalt tellimusele ning esitas osutatud teenuste eest 18.04.2014.a koostatud arve nr. 140412 (Lisa 2). XXXOÜ ei ole tänaseni arvet tasunud vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Hageja üritas kohtuväliselt kostjalt võlgnevust kätte saada nii suuliselt, kui ka kirjalikult koostades kostjale 01.12.2014.a Pretensiooni ja nõude (Lisa 3), milles paluti võlgnevus tasuda hiljemalt 10 päeva jooksul alates teate kättesaamisest. Võlateatis on kostjale edastatud tähitud kirjaga (Lisa 4), kuid kiri tagastati seoses hoiuaja möödumisega.

Poolte vahelise kokkuleppe kohaselt võttis hageja endale kohustuse osutada kostjale liivapritsi teenust. Vaidlust ei saa olla selle üle, et kostja näol on tegemist majandus- ja kutsetegevusega tegeleva isikuga. Antud asjaolust tulenevalt oli kostjal kohustus viivitamatult teostatud tööd üle vaadata ning puuduste avastamisel nendest mõistliku aja jooksul täitjat teavitada. Riigikohus on 28.10.2008.a otsuses nr. 3-2-1-80-08 punktis 23 asunud seisukohale, et ka puudustega töö vastuvõtmine ei välista tellija poolt VÕS § 111 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamist, mis tähendab seda, et kui tellija avastab tööl esinevaid puudusi võib ta VÕS § 111 lg 1 kohaselt keelduda täitjale puudustele vastavas osas tasu maksmisest (VÕS § 111 lg 3), kuid ei tohi keelduda üldse tasu maksmast. Antud vaidluses on kostja jätnud hageja poolt teostatud tööde eest üldse tasumata, seda mitte millegagi põhjendades. Käesolevaks hetkeks on kostja võlgnevus hageja ees 18.04.2014.a arve nr. 140412 tasumata osas, summas 720 eurot, millele lisandub seadusliku viivisemäära alusel arvestatud viivis hagi esitamise hetkega, summas 54,59 eurot. Hageja esitab viiviste arvutamise kohta arvestuse. Seega on kostja võlgnevus hageja ees kokku 774,59 eurot. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulu jätta kostja kanda. Kostja vastus hagile XXXOÜ (edaspidi hageja) sõlmis XXXOÜ`ga (edaspidi kostja) kokkuleppe, mille kohaselt oli kostja kohustatud osutama liivapritsi teenust sõiduki MAN (edaspidi sõiduk) raami ja velgede puhastamiseks ning kokkuleppest tulenevalt oli hageja kohustatud osutatud teenuse eest kokku tasuma 600 eurot. 02.05.2014 esitas hageja kostjale tehtud tööde eest koondarve 720 euro ulatuses. Esitatud arvest nähtub, et kokku lepitud töötasule lisandus käibemaks 120 euro ulatuses. Hageja teostas kostja poolt tellitud tööd, kuid töö vastuvõtmisel ilmnesid puudused, mida kostja palus hagejal kõrvaldada, kuid hageja puuduseid ei kõrvaldanud. Kostja oli eeltoodust tulenevalt sunnitud parandused iseseisvalt tegema. Kostja nõustub esitatud hagiga osaliselt. Kostja vaidleb vastu hagi hinnale ning viiviste arvestamises, esitades omapoolsed selgitused alljärgnevalt. Kostja oli nõus hagejale tasuma osutatud teenuste eest koondsummana 600 eurot. Seega on arusaamatu hageja väide, et kostja keeldub täielikult tasu maksmisest. Kostja selgitab täiendavalt, et on jätkuvalt nõus tasuma tehtud tööde eest kogusummana 600 eurot, kuid eeldab hageja poolt vastavasisulise arve esitamist.

Kostja on kogu vaidluse jooksul olnud nõus tasuma arvet vastavalt esialgsele kokkuleppele tingimusel, et hageja esitab parandatud arve. Seega ei pea kostja mõistlikuks hageja poolt esitatud viiviste arvestamist, kuna tekkinud olukord ei ole tingitud kostja pahatahtlikust tegevusest. Eeltoodust tulenevalt asub kostja seisukohale, et tunnistab hageja nõuet 600 euro ulatuses ning on selle osas nõus ka kompromissi sõlmimisega.04.08.2015 kohtuistungil kostja kinnitab, et on pakkunud hagejale vastavalt hinnapakkumisele 600 eurot ka enne kohut. Kostjale ei ole hageja poolt arvet 600 eurole esitatud. Lõpliku seisukohana kostja kinnitab, et on nõus hagejale maksma 600 eurot+ riigilõiv 175 eurot. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtu põhjendused Käesolevas vaidluses on peamine vaidlusalune küsimus: kas hageja tasu tuleb arvestada esialgselt hinnapakkumise kokkuleppes kajastatud summas või esialgses kokkuleppes kajastatud summas + käibemaks. Kostja oma vastuses märgib, et kostja oli sunnitud teostatud töö puudujäägid ise kõrvaldama, kuid vaatamata puudujääkidele hageja poolt tehtud töös, oli kostja nõus ikkagi tööde eest hüvitama hagejale 600 eurot. Kuna kostja on märkinud vastuses hagile, et kostja on kogu vaidluse jooksul olnud nõus tasuma arvet vastavalt esialgsele kokkuleppele tingimusel, et hageja esitab parandatud arve. Seega ei pea kostja mõistlikuks hageja poolt esitatud viiviste arvestamist, kuna tekkinud olukord ei ole tingitud kostja pahatahtlikust tegevusest. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud leping, mis oma sisult on tööettevõtuleping. Leping on küll sõlmitud suuliselt, kuid VÕS § 11 lõike 1 kohaselt võib lepingu sõlmida ka suuliselt, kui lepingu sõlmimiseks ei ole sätestatud kohustuslikku vormi. Tööettevõtulepingule ei ole sätestatud kohustuslikku kirjalikku vormi. VÕS § 635 lõike 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Eeltoodud asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Poolte vahel on töövõtusuhe VÕS § 635 lg 1 tähenduses.

Hageja on oma põhikohustuse täitnud ning töö üle andnud ning kostja on tööd vastu võtnud, kuna kostja ei ole esitanud pretensioone tehtud töö osas (VÕS § 644 mõistes). Kostja on küll osutanud hageja tehtud töös esinenud puudustele, kuid kostja ei ole väljatoonud millised puudused töös esinesid ning lõppkokkuvõttes kinnitab ikkagi tööde vastuvõtmist ja nõustunud tööde maksumusega 600 eurot. Seega on hageja poolt täidetud kõik vajalikud eeldused, et kostjal tekiks kohustus tasuda tehtud töö eest. VÕS § 635 lg 1 kohaselt on tellija põhikohustus tasuda tehtud töö eest. VÕS § 637 lõike 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Riigikohus lahendis 3-2-1-145-14 märgib, et esmalt tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti.

Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingutasu tuleb arvestada 600 eurot nagu kostja väidab või vastavalt poolte vahel kooskõlastatud tööde maksumusele 600 eurot, millele hageja on lisanud käibemaksu 120 eurot.

Kohus leiab, et lepingutasu tuleb arvestada summalt 600 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Pooltevahelise tasukokkuleppe järgi kujunes tööde teostamise üldmaksumuseks

eurot. Käibemaksuseadus §

lg

kohaselt käibemaksukohustuslane (edaspidi maksukohustuslane) on ettevõtlusega tegelev isik, kaasa arvatud avalik-õiguslik juriidiline isik, või riigi-, valla- või linnaasutus (edaspidi isik), kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena (§ 19). Isik on füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, ja riigi-, valla- või linnaasutus. Välisriigi või teise liikmesriigi maksukohustuslane on isik, sealhulgas juriidilise isiku staatuseta varakogum või isikuteühendus, keda käsitatakse käibemaksukohustuslasena vastava riigi seaduste kohaselt. Vaidlust ei ole selles, et hageja osutas kostjale teenust ettevõtluse käigus käibemaksuseaduse § 4 lg 1 p 1 kohaselt. Käibemaksumäär on 20 protsenti maksustatavast väärtusest käibemaksuseadus § 15 lg 1, mille ka hageja osutatud teenuse maksumusele lisas. Samas ei oma ka kostja argumentatsioon sellest, et kokkulepe oli 600 eurot ja mitte enam mingit õiguslikku tähendust, kuna ettevõtluse käigus teenuse osutamine on käibemaksuseaduse kohaselt käibemaksuga maksustatav. Seega leiab kohus, et vastavalt poolte kokkuleppele on lepingujärgse tasu suurus 600 eurot, millele lisandub käibekaks 20%. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda ka viivist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-110-05 märkinud, et ainuüksi asjaolu, et töövõtja ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta tellijat kohustusest tasuda tehtud tööde eest. Arve esitamisel on lepingu täitmise seisukohalt oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel. Eeltoodust lähtuvalt ja kuna kostjal oli teada tööde maksumus, mida ta ise ka 600 euro ulatuses tunnistab, leiab kohus, et kostjat ei takistanud mingi asjaolu arvet tasuda.

Hageja esitas ka viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagi esitamise hetkeks on kostja võlgnevus hageja ees 18.04.2014.a arve nr. 140412 tasumata osas, summas 720 eurot, millele lisandub seadusliku viivisemäära alusel arvestatud viivis hagi esitamise hetkega, summas 54,59 eurot. Hagejal on esitatud viiviste arvutamise kohta arvestus tl 42 , mille arvestusliku käigu osas kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Seega on kostja võlgnevus hageja ees kokku 774,59 eurot. TsMS § 133 lg 2 kohaselt ühe aasta viiviste summa arvutamisel on hageja lähtunud alljärgnevatest andmetest 1) 720 eurot (põhinõue); 2) 365 päeva; 3) seaduslik intress 8,05%/aastas, s.o. 0,022%/päevas, seega on ühe aasta arvestuslik intress arvutatav valemiga 720*0,022%*365=41,90 eurot. Seega on hageja kõrvalnõude suuruseks 54,59+57,96=112,55 eurot. Hagejal on VÕS § 637 järgi õigus tasule ja kostjal on kohustus tasu maksta. Kohus peab hageja nõude välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXXOÜ (registrikood XXX) kasuks põhivõlg summas 720 eurot ning seadusjärgsed viivised hagi esitamise päeva so 06.04.2015 seisuga, summas 54.59 eurot ja seadusjärgsed viivised alates 07.04.2015 kuni võlgnevuse kohase tasumiseni põhjendatuks ja mõistab selle kostjalt välja.

Hageja ei peaks kannatama kahjulikke tagajärgi seetõttu, et kostja ei suutnud enne tasu maksmise kokkuleppe sõlmimist läbi mõelda selle kokkuleppe tagajärgi enda jaoks. Võetud kohustus hageja ees tuleb VÕS § 76 lg 1 alusel täita.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab lähtuvalt TsMS §-ga 162 lg-test 1 ja 2 jätab kohus menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja 04.08.2015 kohtuistungil. Kostja enda menetluskulude nimekirja ei esitanud. TsMS § 174 lg kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega kulud tekkisid. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 176 lg 8 kohaselt kohus määrab menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks. Tähtaeg ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates. Hageja on kohtule 04.08.2015 esitanud menetluskulude nimekirja, kostjale kohus andis kohtuistungil tähtaja seisukoha esitamiseks vastaspoole kulude kohta. TsMS § 177 lg 1 kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist; ja sama paragrahvi alljärgnevate lõigete: Lg (2) kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest; Lg (3) Kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. Lg (4) Kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud. Kuna kostjale on antud tähtaeg hageja menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks, määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse eraldi koostatud kohtulahendiga.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.