AS-i hagi VK’i ja AG vastu tarbijakrediidilepingust ja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse, intressi ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.04.2015.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5694,87 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VK’i ja AG apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): BIGPANK AS (registrikood 10183757; asukoht Rüütli 23, Tartu 51006) tehinguline esindaja Artur Maljukov Kostja I (apellatsioonimenetluses apellant I): VK (isikukood XXXXXXXXXX; elukoht XXXXX X-XX, XXXX
XXXXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXX
XXXXXXX)
Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant II): AG (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXXXXX XX-X, XXXXXX
XXXXXX, XXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXX
XXXXXXX)
Kostjate ühine tehinguline esindaja Martin Velling
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.04.2015.a otsus resolutsiooni punkt 4 osas osaliselt, so osas, milles maakohus mõistis kostjatelt summaarselt välja kindlaksmääratud viivise 1107,93 eurot ületavas osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista VK’lt ja AG’lt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivis summas 1107,93 eurot, BIGBANK AS kasuks.
3.Jätta kostjate maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu nende endi kanda ja hageja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu 99% ulatuses solidaarselt VK ja AG kanda.
4.2.Välja mõista VK ́ilt ja AG ́lt solidaarselt põhivõlgnevus summas 2134 eurot ja 49 senti BIGBANK AS-i kasuks.
4.3.Välja mõista VK ́ilt ja AG ́lt solidaarselt intress summas 1743,68 eurot BIGBANK AS-i kasuks.
4.4.Välja mõista VK ́ilt ja AG ́lt solidaarselt sissenõutavaks muutunud viivis summas 1107,93 eurot.
4.5.Välja mõista VK ́ilt ja AG ́lt solidaarselt viivis 33,18% aastas põhisummalt (s.o 2143,49 eurot) alates 11.03.2014.a kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni BIGBANK AS-i kasuks.
4.6.Jätta kostjate maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostjate kanda ja hageja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 99% ulatuses kostjate kanda.
4.7.Välja mõista VK ́ilt ja AG ́lt solidaarselt menetluskulud summas 1079,14 eurot BIGBANK AS-i kasuks.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.03.2014.a esitas hageja Harju Maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja kokku 4986,65 eurot (sh tagastamata krediidisumma 2134,49 eurot, intress 1743,68 eurot ja viivis 1108,48 eurot). Samuti palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja TsMS § 367 alusel viivise 33,18% tagastamata krediidisummalt aastas alates 11.03.2014.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagi ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I VK 28.07.2008.a tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt, mille kohaselt laenas hageja kostjale I 2556,47 eurot ning kostja I oli kohustatud tasuma hagejale intressi 33,18% krediidisummalt aastas. Hageja ja kostja II AG sõlmisid 28.07.2008.a käenduslepingu, mille käenduse tähtaeg oli 01.09.2014.a ning käendaja vastutuse rahaline maksimummäär 8550,18 eurot. Käenduslepingu alusel oli käendaja kohustatud kohustuse rikkumise korral vastutama kostjaga I solidaarselt.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724 Tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt lõpptähtpäev saabus 15.08.2012.a. Kostjad ei ole oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kostjad on ajavahemikul 28.07.2008.a kuni 25.03.2014.a tasunud hagejale kokku 2192,23 eurot, millest 421,98 eurot on tagastamata krediidisumma, 1693,56 eurot intress ja 76,69 eurot hüvitis võla sissenõudmisega seotud kulude katteks. Hageja on seisukohal, et kostjate poolt makstud summad tuleb vastavalt lepingule, maksegraafikule ja seadusele arvestada lisaks põhisummale ka kõrvalkohustuse katteks. Hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 14 sätestatud kohustusi. Hageja on seisukohal, et VÕS § 4032 ei kuulu tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt suhtes kohaldamisele, kuivõrd VÕS § 4032 kehtib alates 01.07.2011.a. Hageja on tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt ja käenduslepingu sõlmimisel kostjate maksevõimet siiski kontrollinud ning kostjad on olnud maksevõimelised. Hageja on seisukohal, et viivise vähendamine on põhjendamatu ja alusetu. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007.a vastutustundliku laenamise põhimõte ning hageja on kostjale I laenu väljastamisel nimetatud põhimõtet rikkunud (VÕS § 4032). Hageja oleks pidanud enne kostjale I laenu väljastamist tegema kindlaks, kas kostja I on maksevõimeline ning kas kostja I suudab talle antavat laenu tagastada. Hageja oleks pidanud kostjat I informeerima võimalikest riskidest, mis laenukoormuse võtmisega kaasnevad ning ka võimalikest negatiivsetest tagajärgedest, mis kostjale I võisid kaasneda makseraskustesse sattumisel. Samuti oleks hageja pidanud tuvastama kostja II maksevõime ning informeerima kostjat II käenduskohustuse võtmisega seotud riskidest. Kostjad olid juba laenu väljastamise hetkel maksevõimetud. Hageja ei teostanud kostjate suhtes mingit laenuanalüüsi ning hageja ei ole laenuanalüüsi teostamist ka tõendanud. Hageja on tekitanud oma seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega kostjatele kahju. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-136-12 p-s 25 leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja muuhulgas nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Järelikult peab hageja kostjatele hüvitama kõik kulud (sh laenulepingu intressid, viivised, lepingutasud, samuti käesoleva kohtumenetlusega seotud kulud ning võimalikud täitemenetlusega seotud kulud), mis kostjale I laenulepingu sõlmimisega ning kostjale II käenduslepingu sõlmimisega kaasnesid. Kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-12, p 25). Kostjad tasaarvestavad käesolevaga hageja nõude kostjate vastu kostjate nõudega hageja vastu hageja poolt tekitatud kahju summaga. Juhul kui kohus peaks kostjatelt hagiavalduses nõutud viivise välja mõistma (milleks kostjate hinnangul ei ole alust), paluvad kostjad, tuginedes VÕS § 113 lg-le 8 ja §-le 162, viivist vähendada seadusjärgse määrani. Vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Hageja ei ole kahju tõendanud. Hageja ja kostja I sõlmisid 20.05.2009.a tarbijakrediidilepingu nr 0901654/15kt refinantseerimaks 28.07.2008.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt tulenevaid
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724 kohustusi. Hageja on käesolevas hagimenetluses tarbijakrediidilepingu nr 0901654/15kt sõlmimise fakti täielikult maha vaikinud. Hageja pahatahtlikkust ilmestab ka asjaolu, et maksekäsu kiirmenetluses nõudis hageja kostjatelt võla tasumist just tarbijakrediidilepingu nr 0901654/15kt alusel. Tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt on heade kommete vastane ning seega tühine. Hageja on arvetanud intressilt viivist. Hageja ja kostja II vahel puudub kokkulepe käenduse olulistes tingimustes ja seega puudub ka kehtiv käenduse võlasuhe, mistõttu on sõlmitud käendusleping tühine. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 17.04.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 2134 eurot ja 49 senti, intressi summas 1743,68 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 1108,48 eurot ning viivise 33,18% aastas põhisummalt (s.o 2143,49 eurot) alates 11.03.2014.a kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud täies ulatuses solidaarselt VK ja AG kanda ning mõistis neilt BIGPANK AS-i kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 1090,04 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja I sõlmisid 28.07.2008.a tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt, mille kohaselt laenas hageja kostjale I 2556,47 eurot ning kostja I oli kohustatud tasuma hagejale intressi 33,18% krediidisummalt aastas. Pooled ei vaidle ka asjaolu üle, et kostjad on ajavahemikul 28.07.2008-25.03.2014.a tasunud hagejale kokku 2192,23 eurot. Poolte vahel ei ole ka vaidlust selles, et 20.05.2009.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt sõlmiti tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt tulenevate kohustuste refinantseerimiseks, tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt on tühine ning pooled juhinduvad tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt. Kohus juhindub hageja ja kostja I vahel 28.07.2008.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt. Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007.a vastutustundliku laenamise põhimõte (krediidiasutuse seaduse (KAS) § 83 lg 3). Hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui lähtus kostjate esitatud andmetest ning tegi kostjate kohta vastavad päringud avalikesse registritesse (Ametlikud Teadaanded, maksehäireregister, kinnistusraamat), leidmata ühtegi maksehäiret. Hageja on lähtunud tarbijakrediidi- ja käenduslepingu sõlmimisel asjaolust, et kostjate puhul on tegemist täisealiste, teovõimeliste, maksevõimeliste ja hoolsuskohustust järgivate isikutega. Hageja ei ole käitunud heade kommete vastaselt. Kostjad ei ole oma maksejõuetust lepingute sõlmimise ajal tõendanud ning kostjate vastavasisulised etteheited hagejale on käesolevas menetluses jäänud paljasõnalisteks ja tõendamata. Paljasõnaline ning vastuolus menetluses kogutud tõenditega on kostjate väited, et hageja ja kostja II vahel puudub kokkulepe käenduse olulistes tingimustes ning seega ka kehtiv käenduse võlasuhe. Kostjad ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Toimiku materjalidest nähtub, et alates 28.07.2008-15.12.2009.a on kostjad tasunud kõik osamaksed täies ulatuses; 15.01.2010.a osamaksetest on tasumata intress summas 47,74 eurot (s.o 747,03 krooni) ning alates 15.02.2010.a on kostjad jätnud tasumata kõik osamaksed täies ulatuses. Kostjad tasusid ajavahemikul 28.07.2008.a kuni 25.03.2014.a hagejale kokku 2192,23 eurot, millest 421,98 eurot on hageja arvestanud tagastamata krediidisumma, 1693,56 eurot intressi ja 76,69 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude katteks. Hageja on õigesti lähtunud kostjate maksete arvestamisel VÕS § 88 lg-st 6 ja § 415 lg-st 2 (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-174-11). Antud maksete sidumise järjekord on seaduslik ja põhjendatud. Hageja on tõendanud kostjate
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724 võlgnevuse olemasolu ja suuruse. Hageja poolt esitatud põhivõlgnevuse nõue on õiguslikult põhjendatud. Hageja on esitanud võlgnevuse kujunemise kronoloogia. Kostjatelt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2134,49 eurot. Hageja intressinõue summas 1743,68 eurot on kostjate vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt pooled on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Pooled on lepingu sõlmimise ajal sellise viivisemääraga nõustunud, mistõttu puudub kohtul alus pidada viivisemäära põhjendamatuks ning seda vähendada. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja kostjatelt kuulub väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 1108,48 eurot. Kohtule esitatud viivise arvestusest nähtub, et hageja on arvestanud viivist vaid põhinõudelt. Seega on kostjate väited, et hageja on arvestanud intressilt viivist, paljasõnalised ning tõendamata. TsMS § 367 alusel kuulub kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele viivis põhinõudelt lepingus kokkulepitud määraga 33,18 % aastas alates 11.03.2014.a kuni põhinõude täitmiseni. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku summas 1090,04 eurot (sh hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 350 eurot, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 425 eurot ja lepingulise esindaja kulu 315,04 eurot), mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Harju Maakohtu 17.04.2015.a otsuse ning paluvad teha uue otsuse, millega jäetakse hagi 364,24 eurot ületavas osas rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud õigusnormi, kohaldades valesti nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme. Apellandid ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaidlust ei ole selles, et pooled juhinduvad tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt. Apellandid on terve menetluse jooksul olnud seisukohal, et tühine on nii 28.07.2008.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0840316/96kt kui ka eelnimetatud lepingust tulenevate kohustuste refinantseerimiseks 20.05.2009.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt. Eelnevalt sõlmitud tarbijakrediidileping (0840316/96kt) ei muutu seoses refinantseerimiseks sõlmitud tarbijakrediidilepingu (0901654/15kt) tühisusega kehtivaks, sest viimane leping sisaldab endas ka varasemalt apellandi 1 ja vastustaja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingut. Vastustaja laenas apellandile 1 summa 2556,47 eurot, millest apellant 1 on tagastanud 2192,23 eurot. Seetõttu saab vastustaja maksimaalne nõue apellantide vastu olla 364,24 eurot. Apellandid ei nõustu kohtu seisukohaga viivist mitte vähendada. Juhul kui kohus peaks apellantidelt hagiavalduses nõutud viivise välja mõistma, paluvad apellandid tuginedes VÕS §-le 113 lg 8 ja §-le 162 viivist vähendada seadusjärgse määrani. Vastustaja ei ole kahju tõendanud (vt VÕS § 415 lg 1). Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Juhul kui kohus siiski mingil põhjusel apellatsioonkaebuse rahuldab, palub vastustaja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldatakse vastustaja 08.08.2014.a esitatud alternatiivne nõue ja mõistetakse apellantidelt solidaarselt vastustaja kasuks välja 3731,46 eurot, millest 1553,42 eurot on
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724 tagastamata krediidisumma, 469,46 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 155,16 eurot lepingu sõlmimise tasu ning 1553,42 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Vastustaja nõustus apellantidega menetlusökonoomilistel kaalutlustel selles, et poolte vahel 20.05.2009.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt on tühine (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 84 lg 1 lause 1). Kui isik teeb tehingu, mis osutub tühiseks, siis selle tagajärg on, et isik peaks sattuma olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks tühist tehingut teinud. Kui tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt on tühine, siis taastub olukord, mis oleks olnud, kui tarbijakrediidilepingut nr 0901654/15kt ei oleks sõlmitud ehk kehtivaks muutub tarbijakrediidileping nr 0840316/96kt (tarbijakrediidilepingut nr 0840316/96kt ei saaks lugeda lõppenuks ehk puuduvad tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt lõppemise alused). Kui kohus peaks asuma seisukohale, et 20.05.2009.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt on kehtiv, on vastustaja 08.08.2014.a esitanud tarbijakrediidilepingu nr 0901654/15kt alusel alternatiivse nõude, millest palub kohtul lähtuda. Viivise vähendamine on põhjendamatu ja apellantide vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. Apellandid ei ole tõendanud, et vastustaja poolt nõutav viivis on ebamõistlikult suur. Kui isik soovib viivise vähendamist, peab ta seda taotlema ja tõendama, et 1) viivise suurus on ebamõistlikult suur; 2) kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks; 3) viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile ning 4) kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane. Käesoleval juhul ei ole viivisemäär ebamõistlikult suur ning apellandid ei ole vastupidist tõendanud. Lisaks ei ole apellantide poolt krediidilepingu täitmise ulatus piisav (krediidisummast on tasutud ainult ca 15-20%). Viivise suurus tuleneb seadusest ja lepingust ning vastab õigustatud isiku õigustatud huvile. Viivise väljamõistmine apellantidelt ei ole nende suhtes ebaõiglane. Apellantide majanduslik olukord ei ole piisavalt tõendatud. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et viivise vähendamise otsustamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Praeguses asjas ei olnud maakohus diskretsioonipiire ületanud. Sellest tulenevalt ei ole ka kõrgema astme kohtul alust viivise suurust vähendada. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ning maakohtu otsus sissenõutavaks muutunud viivise osas osaliselt tühistamisele. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
7.Maakohus on õigesti märkinud, et pooled on üksmeelel selles, et 20.05.2009.a sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0901654/15kt, kui kehtivast lepingust poolte vahel lähtuda ei saa. Samas on maakohus ekslikult leidnud, et poolte vahel pole vaidlust ka selles, et pooled juhinduvad tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt. Nimelt nähtub asja materjalist, et apellandid on juba 18.06.2014.a vastuses vastustaja 16.05.2014.a seisukohtadele märkinud, et eelnevalt sõlmitud tarbijakrediidileping ei muutu kehtivaks, sest viimane leping sisaldab endas ka varasemalt vastustaja ja apellandi 1 vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingut (tl 98). Kuigi 04.03.2015.a kohtuistungi protokolli kohaselt on apellantide esindaja asunud seisukohale, et kuna teine leping on tühine, siis kehtib esimene (tl 170), on apellandid esitanud selles osas protokolli paranduse taotluse (tl 187-188). Apellandid taotlesid 06.03.2015.a kohtuistungi protokolli parandamist, kuivõrd ei nõustunud, et apellantide esindaja oleks kohtuistungil öelnud, et „kuna teine leping on tühine, siis kehtib esimene“. Apellandid palusid asendada protokollis fraas „kuna teine leping on tühine, siis kehtib esimene“ fraasiga „Teine leping on
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724 küll tühine, aga eelnevalt sõlmitud leping ei muutu siinjuures kehtivaks, sest teine leping sisaldab endas ka varasemalt sõlmitud lepingut.“ (tl 187). Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks protokolli parandamise taotluse lahendanud. Sellest tulenevalt lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses märgitust, mille kohaselt on apellandid terve menetluse jooksul olnud seisukohal, et tühine on nii 28.07.2008.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0840316/96kt kui ka eelnimetatud lepingust tulenevate kohustuste refinantseerimiseks 20.05.2009.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt (tl 206 pöördel). Ka juhul kui lähtuda viimati toodud apellantide väitest, et mõlemad lepingud on tühised, ei saa ringkonnakohus selle väitega nõustuda. Vastustaja on õigesti märkinud, et tarbijakrediidileping nr 0840316/96kt lõppes tarbijakrediidilepingu nr 0901654/15kt sõlmimise tulemusena ning kui pooled ei oleks tarbijakrediidilepingut nr 0901654/15kt sõlminud, siis ei oleks ka tarbijakrediidileping nr 0840316/96kt lõppenud VÕS § 186 p 2 alusel tasaarvestusega. Olukorras, kus tarbijakrediidileping nr 0901654/15kt poolte vahel ei kehti, taastub tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt õigusjõud, mistõttu on maakohus õigesti lähtunud tsiviilasja lahendamisel eeldusest, et tarbijakrediidileping nr 0840316/96kt on kehtiv. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu käesoleval juhul ka alusetu rikastumise sätted.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga seisukohaga, et käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaolude alusel ei saa järeldada, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti järeldanud, et kuigi VÕS-s sätestati vastutustundliku laenamise põhimõte alles 01.01.2007.a, siiski kehtis ka juba tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt sõlmimise ajal krediidiandja suhtes kõnesolev põhimõte tulenevalt KAS § 83 lg-st 3. Nii on ka Riigikohus selgitanud, et kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007.a kehtivas KAS § 83 lg 3 redaktsioonis, on see põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.02.2015.a otsus nr 3-2-1-157-14, p 11). Samas on Riigikohus märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on krediidiasutusel laenulepinguid sõlmides, kuid mitte käenduslepingute puhul (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.02.2015 otsus nr 3-2-1-157-14, p 11). Sellest tulenevalt on asjassepuutumatud apellantide väited sellest, et vastustaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet apellandiga 2 käenduslepingut sõlmides. Maakohus on asunud seisukohale, et vastustaja on enne apellandiga 1 tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt sõlmimist teinud vastavad päringud avalikesse registritesse (Ametlikud Teadeanded, maksehäireregister, kinnistusraamat) ning ei tuvastanud ühtegi maksehäiret. Toimiku materjalidest nähtuvalt on vastustaja edastanud 16.05.2014.a kohtule väljavõtted teostatud päringutest apellandi 1 osas (tl 87-88). Kuigi väljavõtetest ei nähtu, millal on päringud teostatud, ei anna see alust väita, et vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks rikutud, sest ka juhul, kui vastustaja teostas päringud peale tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt sõlmimist, on päringute tulemustest näha, et maksehäired apellandil 1 puudusid. Lisaks on maakohus õigesti märkinud, et krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel õigus eeldada, et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiged andmed. Nähtuvalt apellandi 1 poolt vastustajale esitatud enda konto väljavõttest ületavad apellandi 1 laekumised tema väljeminekud, mistõttu ka juhul kui eeldada apellandi 1 väite õigsust, et ta oli võtnud enne tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt sõlmimist mitmeid kiirlaene, siis konto väljavõttes kajastatud andmete kohaselt ei saanud vastustaja järeldada apellandi 1 maksejõuetust või pidada ilmselgeks, et apellant 1 võib muutuda tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96kt sõlmimise tagajärjel maksejõuetuks.
9.Ekslik on apellantide väide, et vastustaja maksimaalne nõue apellantide vastu saab olla 364,24 eurot (2556,47-2192,23). Maakohus on õigesti tuvastanud järgmised asjaolud: apellant
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724 1 ja vastustaja sõlmisid 28.07.2008.a tarbijakrediidilepingu nr 0840316/96 kt, mille kohaselt laenas vastustaja apellandile 1 rahasumma 2556,47 eurot ning apellant 1 oli kohustatud tasuma vastustajale intressi 33,18% krediidisummalt aastas (tl 7-12) ja apellant 2 ning vastustaja sõlmisid 28.07.2008.a käenduslepingu tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt tulenevate kohustuste tagamiseks (tl 13-14). Ühtlasi on maakohus õigest märkinud, et poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et apellandid on ajavahemikul 28.07.2008-25.03.2014.a tasunud vastustajale kokku 2192,23 eurot. Küll aga on poolte vahel vaidlus selles, kas 2192,23 eurot on tasutud krediidisumma katteks või tuleb arvestada tasutud summa lisaks põhisummale ka kõrvalkohustuse katteks. Vastustaja leiab, et kuna osamakse koosneb nii krediidisummast kui intressist, siis lähtuvalt VÕS § 415 lg-st 2 tuleb apellantide poolt tehtud iga osamakse raames (kui ei esine muid kohustusi) tehtud makse võtta esialgu tagastamata krediidisumma ja seejärel intressi katteks (tl 66). Vastustaja on esitanud kohtule tabeli andmetega, millised osamaksed ja mis ulatuses on apellandid vastustajale tasunud (tl 31-32). Nimetatud tabeli kohaselt on apellandid alates 28.07.2008-15.12.2009.a tasunud vastustajale kõik osamaksed täies ulatuses, 15.01.2010.a osamaksest on tasumata intress summas 47,74 eurot (747,03 krooni) ning alates 15.02.2010.a osamaksest on tasumata kõik osamaksed täies ulatuses. Tabeli andmete kohaselt on apellandid perioodil 28.07.2008-15.12.2009.a tasunud osamakseid kokku summas 2115,54 eurot (33 101,03 krooni), millest krediidisumma on 421,98 eurot (6602,57 krooni) ja intress 1693,56 eurot (26 498,46 krooni) (tl 31). Seega on vastustaja tõendanud apellantide poolt osamaksete tasumist summas 2115,54 eurot. Kuigi apellandid nõustusid vastustajaga, et nad on vastustajale tasunud perioodil 28.07.2008-25.03.2014.a kokku 2192,23 eurot, siiski ei ole apellandid tõendanud, et nimetatud kogu summa on tasutud osamaksete katteks. Seetõttu on maakohus õigesti järeldanud, et apellandid on vastustajale tasunud tarbijakrediidilepingust nr 0840316/96kt tulenevate kohustuste katteks kokku 2115,54 eurot (421,98+1693,56). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja maakohtuga, et apellantide tasutud osamaksete kogusummat ei saa arvestada üksnes krediidisumma katteks, vaid vastustaja on õigesti lähtunud VÕS § 88 lg-st 6 ja § 415 lg-st 2 ning lugenud maksegraafiku alusel 421,98 eurot tasutuks krediidisumma katteks ja 1693,56 eurot tasutuks intressi katteks. Lähtudes maksegraafikust ning vastustaja esitatud tabeli andmetest osamaksete tasumise kohta on maakohus õigesti lugenud tõendatuks ja põhjendatuks apellantide võlgnevuse krediidisumma osas kokku 2134,49 eurot (2556,47-421,98) ning intressi osas 1743,68 eurot (3437,24-1693,56) ja selle apellantidelt välja mõistnud.
10.Apellandid paluvad kohtul viivist vähendada seadusjärgse määrani (VÕS § 113 lg 8 ja § 162), kuivõrd VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 lause 3 kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Selles, et tarbijakrediidilepinguga nr 0840316/96kt on ette nähtud seadusest kõrgem viivise määr, ei ole poolte vahel vaidlust. Maakohus on õigesti järeldanud, et kuivõrd lepinguga on pooled kokku leppinud viivise määras 33,18% aastas, tuleb sellest ka lähtuda. VÕS § 415 lg 1 ei keela tarbijalt kõrgema viivise nõudmist, kui seaduses sätestatud viivisemäär, eeldusel, et selline kõrgem viivise määr on tarbijakrediidilepingus poolte vahel kokku lepitud. Nii on see ka käesoleval juhul, mistõttu puudub alus viivise vähendamiseks seadusjärgse määrani.
11.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724 Apellandid ei ole esitanud tõendeid viivise väidetava ebamõistliku suuruse osas. Vastustaja on õigesti märkinud, et viivise vähendamise taotluse lahendamisel on kohtul diskretsiooniõigus ning kõrgema astme kohus saab diskretsiooniotsust kontrollida vaid piiratult (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.04.2013.a otsus nr 3-2-1-5-13, p 49). Käesoleval juhul ei saa viivisemäära pidada seadusega vastuolus olevaks, tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Samuti ei ületa viivis põhinõuet. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et viivise vähendamiseks alus puudub.
12.Maakohus on lugenud tõendatuks, et põhjendatud on vastustaja nõue mõista apellantidelt solidaarselt vastustaja kasuks välja 1108,48 eurot sissenõutavaks muutunud viivist. Riigikohus on leidnud, et viivise võimalikku arvutamist peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2013.a otsus nr 3-2-1-184-12, p 31; 15.01.2014.a määrus nr 3-2-1-170-13, p 16). Hageja ülesanne on selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.02.2014.a otsus nr 3-2-1-169-13, p 30). Hagiavaldusele lisatud viivise arvestusest nähtub, et perioodil 16.08.2012-03.09.2012.a on vastustaja arvestanud viivist 33,18% summalt 2168,17 eurot (tl 5). Samas ei ole hagiavalduses ega ka edaspidistes vastustaja menetlusdokumentides selgitatud, miks on nimetatud perioodi eest viivist arvestatud suuremalt summalt, kui hagiavalduses nõutav tasumata krediidisumma 2134,49 eurot. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et vastustaja viivise nõue on õiguslikult põhjendatud ja apellantidelt kuulub väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 1108,48 eurot. Käesoleval juhul ei ole välistatud, et viivist on arvestatud ka tasumata intressilt. Ringkonnakohtu hinnangul on perioodil 16.08.2012-10.03.2014.a sissenõutavaks muutunud viivis summalt 2134,49 eurot kokku 1107,93 eurot (2134,49×33,18%/365×571). Eeltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt ning ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4, millega mõisteti apellantidelt vastustaja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis summas 1108,48 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab perioodil 16.08.2012-10.03.2014.a sissenõutavaks muutunud viivise apellantidelt vastustaja kasuks välja summas 1107,93 eurot. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 3 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).
14.Käesoleval juhul rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt (sissenõutavaks muutunud viivise nõudes, s.o 1% ulatuses). Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus kostjate menetluskulud kostjate endi kanda ja hageja menetluskulud 99% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
15.Hagimenetluses palus hageja kostjatelt välja mõista menetluskulud kokku summas 1090,40 eurot, sh hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 350 eurot, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 425 eurot ja lepingulise esindaja kulu 315,04 eurot (tl 172-183). Apellatsioonimenetluses ei esitanud hageja menetluskulude nimekirja.
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-10724
16.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mh kohtuotsuses. Kuna maakohus määras menetluskulud kindlaks summaarselt, teeb seda ka ringkonnakohus. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades seda, et maakohus tuvastas 17.04.2015.a otsuses, et hageja põhjendatud menetluskulud on summas 1090,40 eurot (sh lepingulise esindaja kulu summas 315,04 eurot ning riigilõivud hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 775 eurot) ning kostjad seda apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud, siis tugineb ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatule, et maakohtu menetluses on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 1090,04 eurot (TsMS § 651 lg 1 ja § 652 lg 5). Ringkonnakohtus on hageja menetluskulude rahaline suurus null eurot, kuna hageja ei esitanud apellatsioonimenetluses menetluskulude nimekirja ning TsMS § 174 lg 1 alusel ei ole võimalik tsiviilasja materjalide alusel hageja menetluskulusid apellatsioonimenetluses kindlaks määrata. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulude hüvitist käesolevas otsuses määratud menetluskulude jaotuse tulemusel vähendada 1% võrra ehk kostjad kohustuvad hagejale tasuma menetluskulude hüvitisena 99% 1090,04 eurost ehk 1079,14 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.