Apellant (hageja): H.S. (isikukood XXXXXX), esindaja Janno Perv
esindajad
Vastustaja (kostja): T.V. (isikukood XXXXXX), esindaja Agu Eichenbaum
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 27. aprilli 2015 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus H.S. kanda.
2.Välja mõista H.S.lt T.V. kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulud 315 eurot.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.H.S. (hageja) esitas 6. juunil 2014 Tartu Maakohtule hagi T.V. (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 2840 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 21.11.2013 – 30.05.2014 eest summas 123,25 eurot ja viivise alates 01.06.2014 kuni võlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduses märgitu kohaselt on hageja kandnud kostja arveldusarvele perioodil 15.01.2010 – 21.07.2010 rahalisi vahendeid kogusummas 2840 eurot. Kostja ei ole hageja korduvatele palvetele vaatamata rahalisi vahendeid hagejale tagastanud. Hageja saatis kostjale 13.09.2013 tähtajatu laenulepingu ülesütlemise teate, mille kostja on 01.10.2013 kätte saanud. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud suuline laenuleping. Tulenevalt VÕS § 398 lg-st 1 muutub tähtajatu laenulepingu korral laenu tagasimaksmise kohustus sissenõutavaks pärast laenulepingu korralist ülesütlemist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ülekannete alusel tasutud rahasummade näol on tegemist hageja enda kohustuse täitmisega. Kui kohus leiab, et hagejal on rahaline nõue kostja vastu, ei ole tegemist laenulepingust tuleneva nõudega, vaid tegemist võib olla muul õiguslikul alusel esitatud nõudega. Kui kohus leiab, et poolte vahel on laenusuhe, palub kostja lugeda hageja nõue kostja nõudega tasaarvestatuks. Pooltevahelist suhet on võimalik hinnata elukaaslaste/sõprade vahel kõlbelise kohustuse täitmisena. Pooltevahelise abielusuhte lõppemisel elasid pooled nn vabaabielus novembrist 2009 kuni septembrini 2011. Kostja taotles aegumise kohaldamist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 27. aprilli 2015 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis välja hagejalt kostja menetluskulude katteks 472,50 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei anna üksnes rahasumma ülekandmine isiku arvelduskontole alust lugeda laenuleping sõlmituks. Hageja pole tõendanud, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Kohtu hinnangul ei saa mitme erineva sisuga pangaülekannete selgitustest tuleneda, et tegemist oli pooltevahelise laenusuhtega, seda isegi juhul, kui üheks selgituseks ülekannetes on märgitud „laen“. Kohus leidis, et hageja ja kostja vaheline õigussuhe puudutab pigem nende kui ühisomandine vahelisi suhteid. Kostja poolt esitatud 25.10.2013 e-kiri tõendab, et 2010-2011 kulus kostjal märkimisväärselt raha ehituspoodides, mis kinnitab kostjat avaldatut, et ühisele kinnisasjale on nimetatud perioodil kulutusi tehtud. Kohtu hinnangul ei ole asjakohased kostja poolt esitatud pangaülekanded, mis tõendavad kulutusi vabaabielu väidetavast lõppemisest hilisema perioodi kohta. Asja lahendamisel ei oma tähendust ka kostja poolt esitatud
liikluskindlustuse kaart ja looma loovutusleping. Kohtu arvates tuleb asjakohaste tõenditena hinnata üksnes kostja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitavad, et hageja poolt saadud raha on kostjal kulunud ühisvara alalhoidmiseks, valdamiseks ja kasutamiseks ning kasutamisega seotud kulutusteks AÕS § 75 mõttes.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.H.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. aprilli 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on menetluse käigus leidnud tuvastamist pooltevahelise laenulepingu olemasolu. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid laenulepingu puudumise kohta. Puudub vaidlus selles, et i) apellant kandis vastustaja arvelduskontole ajavahemikul 15.01.2010 kuni 21.07.2010 üle rahalisi vahendeid summas 2840 eurot; ii) vastustaja on rahalised vahendid oma kontole saanud ja ei ole esitanud vastuväiteid laenuraha saamise osas; iii) apellant saatis 13.09.2013 tähtajatu laenulepingu ülesütlemise teate, mille vastustaja 01.10.2013 allkirja vastu kätte sai ning millele ta pole vastuväiteid esitanud; iv) kohus tuvastas, et vähemalt ühel (12.07.2010) ülekandel on selgituseks märgitud „laen“; 2) alternatiivselt leiab apellant, et kui maakohus tuvastas, et vähemalt ühel (12.07.2010) apellandi poolt teostatud ülekandel on selgituseks märgitud „laen“, pidi maakohus selles osas hagi rahuldama; 3) on maakohus väljunud hagi piiridest, tuvastades ühisomandiga seotud küsimusi. Maakohtu viide nn visiitsuhtele ei puutu asjasse. Kui vastustaja soovis maakohtu menetluses teostada apellandi nõudega tasaarvestust või esitada ühisomanike kohustustest tulenevat iseseisvat nõuet apellandi vastu, pidi ta esitama vastuhagi. Vastustaja pole seda teinud, kuid maakohus ikkagi arvestas vastustaja poolt esitatud tõendeid hagi lahendamisel.
5.T.V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik laenusuhet tuvastada. Laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja. Kohus ei ole hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga seotud. Asjaolu, et ühel ülekandel on selgitusse märgitud laen, ei anna alust laenusuhte tuvastamiseks. Vastustaja ei saa menetluses negatiivset asjaolu tõendada; 2) puudus vastustajal laenuvajadus. Vastustajale jääb arusaamatuks, kas iga maksekorraldusega täideti erinevat või ühte laenulepingut, mis tingimustel laenu anti jne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
27.aprilli 2015 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Asja materjalide kohaselt on hageja perioodil 15.01.2010 – 21.07.2010 kandnud kostja arveldusarvele rahalisi vahendeid kogusummas 2840 eurot (tl 28-38). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on teinud ülekandeid kostjale summas 2840 eurot, vaid vaidlus on selles, milline on ülekannete õiguslik alus.
8.Hageja väitel tegi ta raha ülekandeid kostjale suulise laenulepingu alusel. Kostja vastuväite kohaselt ei ole tema ja hageja vahel laenulepingut, vaid hageja täitis raha üle kandes oma kõlbelist kohustust (VÕS § 4), sest poolte vahel olid nn vabaabielulised suhted, ning kõlbelise kohustuse kui mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. Lisaks selgitab kostja, et hageja poolt talle ülekantud summad olid ette nähtud remondi- ja ehitustööde eest maksmiseks, kolmandetele isikutele ülekandmiseks, varakindluse tasumiseks, motokaupade eest tasumiseks ja kohtutäituri tasuks. Kostja on esitanud ka tasaarvestuse vastuväite (tl 60) ning asunud seisukohale, et kuna ta on teinud kostja eest erinevaid makseid summas 3610,96 eurot, siis hagejal puudub nõue tema vastu.
9.Alusetu on apellandi väide, et menetluse käigus on leidnud tuvastamist pooltevahelise laenulepingu olemasolu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud laenusuhet kostjaga, s.o et kostja võlgneb talle raha laenulepingust tulenevalt. Ainuüksi raha ülekanded kostja kontole (tl 28-38) ja laenulepingu ülesütlemise teade (tl 39) ei tõenda laenusuhte olemasolu poolte vahel. Asjaolu, et hageja poolt on märgitud 12.07.2010 ülekande selgitusse „laen“ ei tõenda samuti seda, et hageja poolt perioodil 15.01.2010 – 21.07.2010 kostja arveldusarvele kantud rahalised vahendeid kogusummas 2840 eurot oleksid käsitletavad laenulepingu täitmisena. Samuti ei ole 12.07.2010 rahaülekanne 300 eurot (eraldivõetuna teistest ülekannetest) käsitletav laenuna. Arvestades rahaülekannete tegemise regulaarsust (ülekanded on tehtud igakuuliselt 1-3 korda kuus) ei saa asuda seisukohale, et ülekannetest üks, s.o 12.07.2010 ülekanne, on käsitletav laenuna. Siinkohal on asjakohatu apellandi väide, et kostja ei ole esitanud tõendeid laenulepingu puudumise kohta. Laenusuhte puudumise kohta ei ole võimalik esitada tõendeid, vaid hageja tõendamiskoormus oli tõendada, et poolte vahel oli laenusuhe.
10.Antud juhul on kostja vaielnud vastu sellele, et hageja tegi rahaülekanded laenulepingu alusel ning esitanud tõendeid selle kohta, et rahaülekannete tegemisega soovis hageja täita enda mittetäielikku kohustust VÕS § 1028 lg 2 p 1 mõttes (tl 62), ja samuti selle kohta, rahaülekannetega andis hageja rahalisi vahendeid ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga seotud kulutusteks (tl 63-99). Ringkonnakohus leiab, et hageja rahaülekanded kostjale on tehtud nende isiklike suhete tõttu, samuti on seotud ülekanded hageja sooviga täita oma kohustusi seoses ühisvaraga (s.o kanda AÕS §-is 75 sätestatud kulutusi). VÕS § 4 lg 2 p 2 järgi mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Kostja väitel rahaülekannete tegemise perioodil olid tema ja hageja vahel isiklikud suhted (nn vabaabielu) ning raha andmine hageja poolt toimus isiklike suhete pinnal. Hageja ei ole sellele kostja väitele vastu vaielnud (s.o hageja ei ole eitanud viidatud perioodil isiklikke suhteid kostjaga), vaid on asunud seisukohale, et isiklikud suhted ei oma tähtsust, vaid tegemist oli laenulepinguga. Ringkonnakohus ei nõustu nimetatud hageja vastuväitega. Rahaülekannete suurus ja regulaarsus tõendab kostja väidet, et hageja soovis talle raha anda tulenevalt isiklikest suhetest. Kuna hageja on kostjale teinud rahaülekandeid mittetäieliku kohustuse täitmiseks, siis ei või ta seda kostjalt VÕS § 1028 lg 2 p 1 järgi tagasi nõuda.
11.Hageja poolt 28.04.2010 tehtud rahaülekande selgitusse on märgitud „Aarne palk“ ja 24.05.2010 ülekande selgituseks on „Ehitus ja Arne palk“. Kostja väitel hagejaga kokkuleppel remonditi (parendati) ühisomandis olevat kinnisasja ning hageja tegi rahaülekandeid vastavate kulutuste hüvitamiseks.
AÕS § 75 kohaselt kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Asja olevate tõenditega on tuvastatav, et hageja on rahaülekannete tegemisega osaliselt täitnud oma seadusest tulenevat kohustust osaleda ühisomandiga seoses olevate kulutuste kandmisel. Antud asjas ei ole võimalik piiritleda, kui suures ulatuses on hageja teinud rahaülekandeid mittetäieliku kohustuse täitmiseks ning kui suures ulatuses on ta osalenud ühisomandiga seoses olevate kulutuste kandmisel. Kuna aga hagi on esitatud laenulepingust tuleneva nõudena ning hageja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et tal ei olnud kohustust hüvitada ühisomandiga seoses olevaid kohustusi (samuti millises ulatuses ja miks), siis puudub vajadus antud asjas tuvastada kulutuste suurust. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti asunud seisukohale, et poolte vahel puudus laenusuhe, ning jätnud hagi täielikult rahuldamata.
12.Ringkonnakohus märgib, et ebaõige on apellandi seisukoht vastuhagi esitamise vajaduse kohta, kui kostja soovib hagejaga nõudega tasaarvestada temal olemasoleva nõude. Kohtumenetluses võib esitada protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite ning vajalik ei ole vastuhagi esitamine. Alusetu on ka apellandi väide, et maakohus on väljunud hagi piiridest, tuvastades ühisomandiga seotud küsimusi. Maakohus peab TsMS § 442 lg 8 kohaselt põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Antud juhul on maakohus täitnud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtu kohustust ning võtnud seisukoha kostja poolt esitatud vastuväidete kohta hagile. Hagi lahendamise piirid on sätestatud TsMS §-s 439 ning viidatud sätte kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas asjas ei ole maakohus teinud otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Vastustaja on taotlenud ringkonnakohtus hagejalt välja mõista menetluskulude katteks 315 eurot (tunnitasu 70 eurot x kulunud aeg 4.30 = 315 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud summas 315 eurot on vajalikud ja põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele hagejalt kostja kasuks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.