Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 12. novembri 2019. a otsus muutmata, kuid täiendada kohtuotsuse õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse osas.
2.Mitte võtta toimikusse YY apellatsioonkaebuse lisasid ning eemaldada need toimikust.
4.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta YY kanda.
5.Mõista YY-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 396 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-19-4208
6.Jätta XX menetluskulude kindlaksmääramise avaldus summas 216 eurot rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Eelnev menetluse käik
1.XX (hageja) esitas kohtule hagi YY (kostja) vastu põlvnemise tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks. Harju Maakohtu 25. juuni 2019 osaotsusega rahuldas kohus hagi põlvnemise tuvastamise nõudes, mis jõustus 1. augustil 2019. Hagi aluseks olevad asjaolud
2.Hagiavalduse asjaolude kohaselt on hageja seadusliku esindaja CC ja kostja ühine laps, hageja, sündinud XX.XX.XXXX. Hageja elab ema juures. Kostja ei ole hagejat ülal pidanud. Hageja on nõudnud kostjalt elatist. Hageja palub kohtult välja mõista elatis seaduses sätestatud miinimummääras alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnista. Kostja leidis, et kui leiab tuvastamist, et ta on hageja isa, siis kavatseb ta asuda taotlema hageja ainuhooldusõiguse saamist. Kostja vaidlustab ka elatisnõude suurust, kuna tema ülalpidamisel on juba kaks tema alaealist last, samuti peab ta ülal oma elukaaslase kahte last. Kostja tasub oma kahele lapsele elatist igakuiselt 150 eurot kuus. Kostja sissetulek on netosummas 1 050 eurot, kostja saab igakuiselt enda arvele umbes 600 eurot ning sellest ei piisa hagejale ülalpidamise andmiseks seadusjärgses miinimummääras. Kostjal vara ei ole, töötab erialasel tööl ning tema väljaõppega ei ole võimalik suuremat palka teenida. Töötasu kantakse elukaaslase kontole. Töövõimetust ei esine. Kostja põhilised kulutused endale on spordi ja hobikulud, kostja tegeleb ATV spordiga. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi elatise nõudes 12. novembri 2019 otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise hageja ülalpidamiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras alates 20. märtsist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus määras, et elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette hageja arvelduskontole iga kuu 1. kuupäevaks. Sama otsusega keeldus kohus 27. augustil 2019 esitatud elatisnõude suurendamise avalduse 2(8)
Tsiviilasi nr 2-19-4208 menetlusse võtmisest ning jättis keeldutud osas hageja menetluskulud tema enda kanda. Põlvnemise tuvastamise ja elatise nõuetes (seadusjärgses miinimummääras alates hagi esitamisest) jättis kohus menetluskulud kostja kanda, määras menetluskulud kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 567 eurot. Kohus määras, et kostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud määras viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus tunnistas kohtuotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks kolme kuu elatise, s.o 810 euro ulatuses.
Kohus lähtus sellest, et 25. juuni 2019 otsusega on tuvastatud, et kostja on hageja isa ning, et vaidlus puudub selles, et kostja ei ela hagejaga koos.
Maakohus leidis, et kuna elatisnõue on esitatud miinimummääras, ei ole vaja lapse igakuiste vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Maakohus analüüsis hageja igakuiseid põhjendatud vajadusi ning leidis, et põhjendatud kulutusteks saab pidada eluasemekulu 185 eurot, toidukulu 120 eurot, riiete ja jalanõude kulu 60 eurot, mähkmed või lasteaed, tualetttarbed ning tervisekulud 110 eurot, ujumise ja mänguasjade kulu kokku 70 eurot, mis kokku teeb 545 eurot kuus.
Maakohtu hinnangul on põhjendamatu arvestada kostja ülalpidamisele tema elukaaslase kahte last. Samas nähtub Harju Maakohtu 1. märtsi 2016 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-1562, et kostjalt on tema kahe alaealise lapse OO ja QQ (laste perekonnanimi on nüüdseks Q) kasuks välja mõistetud elatis miinimummääras. Selle lahendi alusel on algatatud täitemenetlused nr 042/2016/1337 ja 042/2016/1336. Lisaks nähtub täitemenetluse registrist, et kostja suhtes on täiteasjas nr 042/2015/1919 täitmisel ühe tema lapse igakuise elatise nõue summas 177.50 eurot ning täiteasjas nr 042/2015/1920 teise lapse samas suuruses nõue. Kostja sissetulek on tööandja vastuse kohaselt 1 050 eurot kuus (netosumma). Sellest netotasust tasutakse kohtutäiturile täiteasja nr 042/2015/1919 alusel igakuiselt 344.16 eurot ning kostjale endale laekub (s.o kantakse elukaaslase kontole) 705.84 eurot. Kostja selgituste kohaselt tegeleb ta ATV spordiga. Kuivõrd kostja ei ole enda igakuiseid kulutusi välja toonud, saab kohus lähtuda vaid üldtuntud asjaoludest, mille kohaselt vajab iga inimene toitu, riideid ja peavarju. Kohus ei saa lugeda põhjendatud vajaduseks ATV spordiga tegelemise (täpsustamata suuruses) kulu, tegemist on pigem luksusliku valikuga, mida võib endale lubada juhul, kui laste elementaarsete vajaduste katmisest raha üle jääb. Kohtule ei ole selge, miks täidetakse kostja sissetulekust igakuiselt tema teiste laste elatise nõue ainult 344.16 euro ulatuses (ning võlgnikule endale jääb 705.84 eurot). Sellegipoolest ei sea hageja kasuks miinimummääras elatise väljamõistmine ohtu teistele lastele ülalpidamise andmist. Eeldades, et teiste laste suhtes täitmisel olev elatise nõude igakuine kohustus ei suurene, siis jääb kostjalt miinimumelatise väljamõistmisel talle endale igakuiselt 435.84 eurot (705.84-270). Eeltoodud järeldustel ei anna kostja poolt kohtu ette toodud asjaolud alust miinimummääras elatise vähendamiseks.
Kuigi hageja esitas 27. augustil 2019 elatisnõude suurendamise avalduse, loobus hageja
21.oktoobri 2019 kohtuistungil nõude suurendamisest. Kuna kohus ei ole nõude suurendamise avaldust menetlusse võtnud ega seda kostjale kätte toimetanud, keeldus kohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel nõude suurendamise avalduse menetlusse võtmisest seoses nõude suurendamisest loobumisega, samuti seoses sellega, et kohtupraktika 3(8)
Tsiviilasi nr 2-19-4208 kohaselt saab elatist nõuda alates põlvnemise tuvastamise hagi esitamisest, mitte aga varasema aja eest. Menetluskulud jättis kohus keeldutud osas hageja kanda TsMS § 168 lg 1 alusel.
Kohus pidas põhjendatuks tunnistada otsus viivitamatult täidetavaks kolme kuu elatise, s.o (3 x 270) 810 euro ulatuses. Taotluse suuremas ulatuses rahuldamine seaks kostja raskesse olukorda. Kohtu hinnangul ei kahjusta viivitamatult täidetavaks tunnistatud summa ülemääraselt kostja õigusi.
10.Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, määras menetluskulude suuruse kindlaks ning mõistis menetluskulude hüvitise kostjalt hageja kasuks välja. Kohus analüüsis hageja menetluskulusid ja leidis, et need on põhjendatud summas 567 eurot, mis koosnevad DNA ekspertiisi kulust 171 eurot ning lepingulise esindaja tasust 396 eurot (käibemaksuga), s.o õigusabikulu kokku 2 tunni ja 45 minuti eest töötunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks). Kohus leidis, et hagejal oli õigus kasutada lepingulist esindajat ning esindaja töötunnihind 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. Kohus kohustas kostjat tasuma menetluskulude hüvitiselt seaduses sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebus
11.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab väljamõistetud elatise suuruse, paludes seda vähendada pooles ulatuses, ning menetluskulude jaotuse ja suuruse. Kostja hinnangul on kohus ebaõigesti leidnud, et ei esine alused miinimummääras elatise vähendamiseks. Kostja leiab, et kohus ei ole arvestanud kostja kahe teise alaealise lapse ülalpidamiskohustusega ega kostja enda põhjendatud igakuiste vajadustega nagu toidukulu, eluasemekulu jne. Kostja esitas tõendid enda igakuiste vajaduste kohta. Samuti on maakohus ebaõigesti tuvastanud kostja sissetuleku suuruse. Kostja hinnangul saaks hageja igakuiseid vältimatuid kulutusi vähendada sellega, kui hageja seaduslik esindaja võimaldaks temal osa võtta hageja kasvatamisest, millest aga hageja seaduslik esindaja on siiani keeldunud. Kostja hinnangul on ebaõigesti jäetud menetluskulud vaid tema kanda, sest esindaja võtmisega on tekitatud põhjendamatult suuri kulutusi. Kostja on nõus kandma pool põlvnemise tuvastamise hagiga seotud ekspertiisikulust. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada väljamõistetud elatise suuruse ega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, mistõttu jääb kostja apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse osas põlvnemise hagi rahuldamisel.
14.Kuna maakohtu otsus on vaidlustatud ainult miinimummääras elatise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, siis on maakohtu otsus ülejäänud osas
4(8)
Tsiviilasi nr 2-19-4208 jõustunud ja ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
15.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega miinimummääras elatise väljamõistmise ning menetluskulude kindlaksmääramise ja nende jaotusega TsMS § 162 lg 1 alusel elatisnõude osas ning ei pea vajalikuks nimetatud osas maakohtu põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid miinimummääras elatise väljamõistmisel seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Erinevalt kostja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Tõendite hindamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul kolleegium seda ei tähelda.
16.Kuigi apellant on kaebuses tuginenud nii miinimummääras elatise väljamõistmise kui ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
17.Maakohtu otsusest nähtub (p-d 15-18), et kohus on arvestanud kostja esitatud asjaolusid nii tema kahe teise lapse ülalpidamiskohustuse kui ka kostja sissetuleku, lisaks kostja igakuiste põhjendatud ja vajalike kulutuste kohta ning jõudnud tõendeid hinnates järeldusele, et esitatud asjaoludel ei ole põhjendatud miinimummääras elatise vähendamine PKS § 102 lg 2 järgi.
18.Apellatsiooniastmes on kostja esitanud tõendid enda igakuiste põhjendatud ja vajalike kulutuste kohta, kuid ei ole nende alles apellatsiooniastmes esitamise põhjust kolleegiumi hinnangul veenvalt põhistanud. Lisaks ei teki küsimust maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta, sest maakohus on 16. augusti 2019 kohtuistungil (protokoll tl 65) selgitanud kostjale PKS § 102 lg 2 mõistes elatise alla miinimummäära vähendamise eeldusi ja andnud kostjale tähtaja sellekohaste asjaolude esiletoomiseks ja tõendite esitamiseks, mida kostja ei ole järginud. Seetõttu tuleb jätta apellatsioonkaebusega esitatud tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel asja juurde võtmata. Kuna kõik tõendid on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis neid esitajale ei tagastata, vaid tõendid eemaldatakse toimikust.
19.Arvestades eelnevat ei anna apellatsiooniastmes esitatud väited kostja igakuiste põhjendatud ja vajalike kulutuste ning sissetuleku kohta alust asuda maakohtust vastupidisele seisukohale, justkui kostja sissetulek ja varaline seisund ei võimalda kostjal pidada hagejat ülal ilma tema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja sissetulekust pärast tema kolme alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest allesjäävat summat 435.84 eurot saab pidada piisavaks kostja enda igakuiste vältimatute kulutuste katmiseks, sest juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kolleegium leiab, et 435.84 eurot saab pidada piisavaks, mis 5(8)
Tsiviilasi nr 2-19-4208 tagab kostja igakuised põhjendatud kulutused nii toidule kui eluasemele. Lisaks on kolleegiumi hinnangul maakohus õigesti tuvastanud kostja igakuise sissetuleku kostja tööandja esitatud tõendi järgi (tl 70) summas 1 050 eurot, millest kostja kontole kantakse pärast täitemenetlustes arestitud töötasu kinnipidamist 705.84 eurot. Kostja on ise kinnitanud, et tema töötasu on 1 050 eurot (16. augusti 2019 kohtuistungi protokoll [tl 64 pöördel]). Apellatsiooniastmes on kostja sisustanud enda varalise sissetuleku kohta esitatud väiteid uute asjaoludega, et tema sissetulek on varieeruv, kuid ei ole nende alles apellatsiooniastmes esitamist põhistanud, mistõttu tuleb jätta need TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Kolleegium selgitab, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15).
20.Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada, et vanema poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks saab pidada ka vahetut ülalpidamist proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib teise vanemaga, kuid asjaolu, et praegusel juhul väidetavalt lapse ema ei võimalda kostjal lapsega suhelda, ei anna alust väljamõistetava elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 järgi. Antud asjaolu saaks olla põhjendatud lapse hooldusõiguse vaidluses. Kolleegium selgitab, et kostjal on õigus nõuda lapsega suhtluskorra kindlaksmääramist PKS § 143 alusel, mille realiseerumisel tuleks suhtluskorra ajal, mil laps viibib kostjaga, vahetu ülalpidamisega väljamõistetava elatise määramisel arvestada. Nimetatud asjaolude esinemisel on kostjal võimalik esitada kohtule hagi väljamõistetud elatise vähendamiseks.
21.Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta.
22.Menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18; RKTKm 11.02.2015, nr 3-2-1-115-14, p 11). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Vaidlustatud otsusest nähtub, et hageja menetluskulude kandmise otsustamisel on maakohus arvestanud menetluskulude üldreegliga, mille kohaselt kannab menetluskulud kaotaja pool (TsMS § 162 lg 1). Lisaks on maakohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavate kaalutlusotsustuste tegemisel järginud diskretsioonipiire.
23.Kolleegiumi hinnangul ei ole asjaolu, et on olemas ka odavama töötunnihinnaga lepingulisi esindajaid, aluseks esindaja töötunnihinna suuruse mõistlikkuse hindamisel. Kolleegium selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel arvestatakse mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha ning lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. TsMS § 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Näiteks juhul, kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6 esimest lauset kohaldamata (vt 6(8)
Tsiviilasi nr 2-19-4208
nt RKTKm 23.11.2011, 3-2-1-112-11, p 17; RKTKm 01.12.2012, 3-2-1-154-15, p 11). Arvestades seda, et kohtule esitatud menetlusdokumentidest ning istungite protokollidest nähtub hagejal vandeadvokaadist lepingulise esindaja olemasolu ja esitatud on detailne menetluskulude nimekiri, millest maakohus on ka lähtunud põhjendatud ja vajalike toimingute analüüsimisel, siis ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse väide fiktiivsete arvete kohta.
24.Küll aga peab kolleegium vajalikuks täiendada kohtuotsuse õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse kohta nii TsMS § 162 lg-ga 4 kui TsMS § 164 lg-ga 11 kui erinormiga, mis kohaldub põlvnemise hagi rahuldamisel.
25.TsMS § 164 lg 11 esimese lause järgi kannab põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral menetluskulud kostja. Sama sätte teise lause kohaselt võib kohus jätta põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 164 lg 11 teise lause ja § 162 lg 4 kohaldamise eelduseks on seadusandja kehtestanud kõrgendatud standardi erandlike asjaolude olemasolu kohta (vt RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531, p 20). Ringkonnakohus leiab, et arvestada tuleb sellega, et praegusel juhul on hagejaks alaealine laps, kelle heaolu silmas pidades ei ole ainult kostja majanduslik seisund selliseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks menetluskulude jaotuse määramise tavapärasest korrast kõrvale kaldumist.
26.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
27.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 4 tunni ja 15 minuti eest kokku summas 612 eurot (käibemaksuga). Hageja lepingulise esindaja töötunnihinnaks on 120 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja järgi koosnevad menetluskulud apellatsioonkaebuse ja selle lisadega tutvumisest 30 minutit, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest 3 tundi ja 15 minutit, ringkonnakohtu 12. veebruari 2020 kirjaga tutvumisest 15 minutit ja kohtunõude täitmisest 15 minutit. Hageja palub menetluskulud välja mõista käibemaksuga. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on kantud seoses apellatsioonimenetlusega. Hageja palub lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni seaduses sätestatud määras viivist. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja töötunnihind 120 eurot (käibemaksuta) on vaidluse sisu, mahtu ja keerukust ning kohtupraktikat ja praegusel ajahetkel tööturul õigusteenuse osutamise eest keskmise töötunnihinnana vandeadvokaadist lepingulise esindaja tasuna mõistlik.
7(8)
Tsiviilasi nr 2-19-4208 Ringkonnakohus, analüüsides ja hinnates hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud menetlustoiminguid ja nendele kulunud aega, on seisukohal, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul saab pidada apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu põhjendatuks 2 tunni ulatuses, arvestades apellatsioonkaebuse vastuse sisu ja mahtu. Põhjendatud kuluks ei peeta menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamise kulu, mistõttu kohtunõude täitmise kulu 15 minutit ei ole põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt nt RKTKm 06.05.2015, 3-2-1-4-15, p 13). Ülejäänud toiminguid, s.o apellatsioonkaebuse ja selle lisadega tutvumiseks 30 minutit ning ringkonnakohtu 12. veebruari 2020 kirjaga tutvumiseks 15 minutit olid ringkonnakohtu hinnangul vajalikud toimingud, mis vastavad nimekirjas kajastatud ajakulule. Seega on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud 2 tunni ja 45 minuti (30 min + 2 h + 15 min) eest. Eelnevate põhjenduste alusel määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 396 eurot (2,75 x 120 + km), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 216 eurot (612 – 396). Kolleegium rahuldab ka TsMS § 177 lg 4 alusel hageja taotluse välja mõista viivis menetluskuludelt ja märgib, et käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.