Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

26.06.2019 määrusega eraldas kohus tsiviilasjast nr 2-17-17611 iseseisvaks menetluseks N Ki vastuhagis I Di vastu ühisvara jagamiseks esitatud nõuded, mis on seotud X OÜ osa jagamisega ja X OÜ-lt osanikuna saadud dividendide jagamisega (perioodil 01.01.2017-02.04.2018). Kohus määras anda iseseisvale menetlusele uus tsiviilasja number (tsiviilasi sai numbriks 2-19-9648). HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE N K on seisukohal, et ühisvara koosseisu kuulub ka X OÜ (reg x) osa nimiväärtusega 2760 eurot ehk ettevõte tervikuna. 12.02.2007 sai I D X OÜ osa omanikuks. Kuna osa on omandatud abielu ajal (abielu sõlmiti 16.12.2006), siis lähtub N K eeldusest, et tegemist on ühisvaraga. Kuigi osa nimiväärtus moodustab vaid 2760 eurot, ei saa antud juhul lähtuda nimiväärtusest, kuna X OÜ on edukas ettevõte suure käibe ning tuluga. Näiteks perioodil 01.09.2017-30.11.2017 oli X OÜ käive 1 002 531,41 eurot. Eesmärgiga selgitada välja X OÜ väärtus tervikuna (ehk ettevõtte müügihind) pöördus N K C Eesti AS poole selleks, et hinnata võimalikult objektiivselt X OÜ väärtust. C Eesti AS on tulnud järeldusele, et ettevõtte X OÜ väärtus (ehk ettevõtte müügihind) moodustab 2 319 650 eurot. Vastavalt X OÜ 2016. aasta majandusaasta aruandele moodustas müügitulu 2016. aastal 3 280 767 eurot, mis ka viitab sellele, et tegemist on eduka ettevõttega, mille harilik väärtus mitmekordselt ületab osa nimiväärtust. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. N K leiab, et ettevõtte X OÜ võib jätta I Dile, kuid I D peab sel juhul tasuma N Kile hüvitisena 1 159 825 eurot (2 319 650 / 2). Ühisvaraks oleva äriühingu osa tõttu omandatud dividendid on abikaasade ühisvara. Poolte abielu lahutati Harju Maakohtu 28. aprill 2017 kohtuotsusega, mis jõustus 06.06.2017. N K täpsustas oma nõudeid 28.08.2018 (kd III, tl 1-4). N K soovib kohtul tunnistada tuvastatud asjaolude alusel, et X OÜ osa kuulub ühisvara hulka ja jagada poolte vahel ühisvarana oleva äriühingu osa. Tehingu sõlmimise ajal tegemist oli töötava ja eduka ettevõttega, mistõttu on eluliselt mitteusutav, et I Dile võidi äriühingu osa ilma vastusoorituseta kinkida. Vastavalt 12.02.2007 sõlmitud kinkelepingule oli kinkija X X ja kinkija abikaasa X X. Mõlemad abikaasad ei olnud I Dile sugulased, kes võiksid tasuta kinkida äriühingu osa (antud juhul äriühingu tervikuna). N Ki kahtluseid sõlmitud tehingu ehtsuses kinnitavad muuhulgas X OÜ majandusaasta aruanded, mis olid esitatud 2006. ja 2007. aastate eest. Majandusaasta aruandes 2007. aasta eest lk. 16 nähtub, et 31.12.2007 lõppenud majandusaasta kasum moodustas 1 252 314 krooni ning osaniku otsuse kohaselt oli otsustatud suunata dividendide maksmisele 100 000 krooni. See asjaolu viitab sellele, et tegelikult ei ole usutav, et endine äriühingu ainuosanik X X kinkis I Dile oma osa tasuta. Samuti on peale I Di Swedbanki pangakonto X väljavõtte uurimist selgunud, et perioodil alates 19.12.2006 aastast kuni 11.08.2009 olid I Di ja X X vahel tehtud järgmised rahalised ülekanded: 1) 19.12.2006 X X kannab üle I Dile 10 000 krooni; 2) 05.01.2007 X X kannab üle I Dile 500 krooni; 3) 05.03.2007 X X kannab üle I Dile 12 400 krooni; 4) 22.03.2007 X X kannab üle I Dile 3000 krooni; 5) 30.03.2007 X X kannab üle I Dile 3000 krooni; 6) 25.04.2008 X X kannab üle I Dile 8000 krooni; 7) 07.05.2008 I D maksab välja enda kontole dividendid summas 100 000 krooni ja 07.05.2008 samal päeval teeb ülekande X X arvelduskontole summas 55 773 krooni; 8) 07.10.2008 X X kannab üle I Dile 1000 krooni; 9) 29.12.2008 I D teeb ülekande X X arvelduskontole summas 15 000 krooni; 10) 28.05.2009 I D teeb ülekande X X arvelduskontole summas 15 000 krooni; 11) 10.08.2009 I D maksab välja enda kontole dividendid summas 110 000 krooni ja 11.08.2009 järgmisel päeval teeb ülekande X X arvelduskontole summas 28 608 krooni. Kõik omavahelised ülekanded olid tehtud selgitusega ”dengi”. N Ki arvamusel on ilmselge see, et kinkelepingu osapooltel olid omavahel rahalised suhted, kusjuures see oli seotud X

OÜ-ga. Tehtud omavahelised ülekanded näitavad seda, et I Di ja X X ning X X vahel olid igasugused omavahelised rahalised vastastikusooritused. Võib järeldada, et sõlmitud tehing ei võinud olla tehtud vastusoorituseta, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et X OÜ osa kuulub ühisvara hulka. Kuigi osa nimiväärtus moodustab vaid 2760 eurot, ei saa antud juhul lähtuda nimiväärtusest, kuna X OÜ on edukas ettevõte suure käibe ning tuluga. Näiteks oli perioodil 01.09.2017-30.11.2017 X OÜ käive 1 002 531,41 eurot. Seega tuleb ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva äriühingu osa jagamisel teha kindlaks osaühingu osa kohalik keskmine müügihind. Eesmärgiga selgitada välja X OÜ väärtus tervikuna (ehk ettevõtte müügihind) pöördus N K C Eesti AS poole selleks, et hinnata võimalikult objektiivselt X OÜ väärtust. C Eesti AS on tulnud järeldusele, et ettevõtte X OÜ väärtus (ehk ettevõtte müügihind) moodustab 2 319 650 eurot. Vastavalt X OÜ 2016. aasta majandusaasta aruandele müügitulu 2016. aastal moodustas 3 280 767 eurot, mis ka viitab sellele, et tegemist on eduka ettevõttega, mille harilik väärtus mitmekordselt ületab osa nimiväärtust. Peale I Di AS Swedbank konto X perioodil 01.01.2017- 02.04.2018 uurimist on selgunud, et I D on saanud X OÜ-lt selgitusega “dividendi väljamaks” kokku dividende summas 337 267 eurot (02.01.2017- 20 478 eurot; 02.01.2017- 5590 eurot; 12.01.2017- 2600 eurot; 16.01.2017- 2850 eurot; 21.01.2017- 1000 eurot; 23.01.2017- 300 eurot; 01.02.2017- 23 951 eurot; 03.02.2017- 500 eurot; 14.02.2017- 2600 eurot; 22.02.2017- 21 928 eurot; 06.03.2017- 3000 eurot; 16.03.2017- 2660 eurot; 16.03.2017- 800 eurot; 03.04.2017- 10 000 eurot; 04.04.2017- 525 eurot; 05.04.2017- 13 886 eurot; 05.04.2017- 5235 eurot; 18.04.2017- 6323 eurot; 18.04.2017- 1020 eurot; 28.04.2017- 3520 eurot; 02.05.2017- 22 438 eurot; 19.05.2017- 180 eurot; 25.05.2017- 1540 eurot; 01.06.2017- 22 693 eurot; 02.06.2017- 180 eurot; 09.06.2017- 200 eurot; 03.07.2017- 17 553 eurot; 10.07.2017- 200 eurot; 20.07.2017- 4980 eurot; 24.07.2017- 190 eurot; 28.07.2017- 400 eurot; 01.08.2017- 620 eurot; 01.08.2017- 18 043 eurot; 18.08.2017-2000 eurot; 18.08.2017- 220 eurot; 22.08.2017- 1000 eurot; 24.08.2017- 500 eurot; 28.08.2017- 5940 eurot; 01.09.2017- 17 228 eurot; 04.09.2017- 700 eurot; 19.09.2017- 393 eurot; 25.09.2017- 300 eurot; 26.09.2017- 240 eurot; 02.10.2017- 6133 eurot; 02.10.2017- 662 eurot; 06.10.2017- 10 000 eurot; 12.10.2017- 200 eurot; 27.10.2017- 1080 eurot; 30.10.2017- 635; 01.11.2017- 14 233 eurot; 01.11.2017- 539 eurot; 13.11.2017- 300 eurot; 01.12.2017- 12 128 eurot; 01.12.2017- 500 eurot; 04.12.2017- 300 eurot; 18.12.2017- 245 eurot; 22.12.2017- 600 eurot; 02.01.2018- 1533 eurot; 04.01.2018- 2000 eurot; 04.01.2018- 4000 eurot; 10.01.2018- 3795 eurot; 12.01.2018- 300 eurot; 17.01.2018- 1200 eurot; 01.02.2018- 4355 eurot; 02.02.2018- 2400 eurot; 06.02.2018- 200 eurot; 08.02.2018- 650 eurot; 01.03.2018- 9400 eurot; 02.03.2018- 2740 eurot; 05.03.2018- 300 eurot; 05.03.2018- 900 eurot; 12.03.2018- 1100 eurot; 16.03.2018- 3685 eurot; 16.03.2018- 2250 eurot; 27.03.2018- 2400 eurot). N K palus kohtul:  tunnistada X OÜ osa poolte ühisvaraks;  jätta I Di ainuomandisse X OÜ osa;  välja mõista I Dilt N Ki kasuks X OÜ osa eest hüvitis summas 1 159 825 eurot;  jagada poolte vahel ühisvarasse hulka kuuluvad dividendid summas 337 267 eurot pooleks ning välja mõista I Dilt N Ki kasuks 168 633,50 eurot;  menetluskulud jätta täies ulatuses I Di kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

I D palus 09.05.2018 seisukohas (kd I, tl 37-40) jätta hagi rahuldamata. I D on omandanud X OÜ osa abielu kestel kinke teel. I D esitas 12.02.2007 Tallinna notar Tea Türnpuu poolt tõestatud kinkelepingu nr. 702, mille kohaselt X X ja X X on kinkinud I Dile X OÜ osa nimiväärtusega 43 200 eurot. Lõplikes seisukohtades (kd III, tl 72-75) selgitas I D, et X OÜ kuulumine lahusvarasse on tõendatud 12.02.2007 notariaalselt tõestatud kinkelepinguga, millest nähtub, et I D on omandanud X OÜ osa tasuta. X OÜ osa omandamine tasuta ilma vastusoorituseta on lisaks notariaalsele kinkelepingule tõendatud ka tunnistajate X X ja X X ütlustega, kes on mõlemad tunnistajatena 22.10.2019 kohtuistungil kinnitanud asjaolu, et X OÜ osa anti üle I Dile ilma vastusoorituseta. Vastates

küsimusele „kas I D tasus Teile X OÜ osa eest“, on mõlemad tunnistajad vastanud “ei”. N K on esmalt oma 18.05.2018 menetlusdokumendi punktis 5 väitnud, et 12.02.2007 sõlmitud kinkeleping on näilik ja pooled varjasid sellega müügilepingut. 22.10.2019 kohtuistungil on N K aga avaldanud, et nad ei lähtu sellest, et kinkeleping on näilik tehing. Kui N K ei lähtu enam sellest, et 12.02.2007 sõlmitud kinkeleping oli näilik, siis on ka tema seisukohast tegemist kehtiva kinketehinguga. Kuigi N K on loobunud 22.10.2019 kohtuistungil väitest, et 12.02.2007 sõlmitud kinkeleping on näilik, siis on ka tema varasemalt esitatud põhjendused kinketehingu näilikkusele jäänud ebamäärasteks ja üksteist välistavaks, sh on ka tõendamata. Käesoleva menetluse kestel ei ole N K suutnud avaldada seda, milline oli see konkreetne vastusooritus, mis X OÜ osa eest kinke tegijate poolt saadi. 22.10.2019 kohtuistungil keeldus N K seda jätkuvalt avaldamast väites, et ta ei pea sellele praegu vastama. Ka ei ole seda tehtud kohtu poolt täiendavalt antud tähtaja jooksul. Nii ei olegi siiani selge, mida peab N K vastusoorituseks X OÜ osa üleandmise eest. 12.02.2007 kinkelepingu puhul on tegemist notariaalse kinkelepinguga, mille sõlmimisel on notar veendunud poolte tegelikus tahtes tehingu tegemisel. Antud juhul oli selleks osaühingu osa tasuta üleandmine. Kinkelepingust endast ei tulene ühtegi vastusooritust, mille kinke saaja kinkijatele peaks tegema. Tuginedes tehingu näilikkusele ja sellele, et kinkega varjati vara osa müüki või et kinke eest saadi vastusooritus, lasub sellise väite esitajal kohustus väga selgelt avaldada ja ka tõendada seda, millistel tingimustel sõlmiti müügitehing, mida varjata sooviti või mis oli siis konkreetne vastusooritus, mis osa eest saadi. N K ei ole seda teinud. N K on püüdnud meelevaldselt siduda erinevaid tehinguid (03.08.2006 kinnisasja omandi üleandmine) ja sooritusi (ülekanded 19.12.2006 kuni 11.08.2009 so 3 aasta jooksul) X OÜ osa kinkimisega, kuid ükski neist ei saa olla ega olegi seotud X OÜ osa kinkimisega I Dile. Tegemist on täiesti meelevaldsete ja tõendamata seostega. Pooltevahelised pangaülekanded kolme aasta jooksul (üks aasta enne kinketehingut ja kaks aastat pärast kinke tehingut) tõendavad, et tegemist ei saanud olla maksetega osa eest. Esiteks ei viita ükski makse sellele, et see on tehtud X OÜ osa eest ning teiseks on maksete tegemine toimunud oluliselt enne osa kinget kui ka pärast seda, mis ei ole eluliselt mõistetav juhul, kui oleks toimunud osa eest tasumine. Maksed kinke saaja ja kinke tegijate kontodel on vastastikused, mitte aga ühesuunalised, nagu oleks loogiline olukorras, kus kingitud asja eest justkui tasutakse. Nii on kinkelepingu sõlmimise ajaks (so 12.02.2007) poolte vahel rahalise liikumise saldo selline, et kinke saaja võlgneb kinkijatele 94 872 eesti krooni. Pärast kinkelepingu sõlmimist jätkuvad raha ülekanded kinkijatelt kinke saajale, mitte aga ei ole see vastupidi, nagu võiks eeldada olukorras, kus toimub tasumine väidetava varjatava müügilepingu alusel ja nii on seisuga 07.05.2008 (so enam kui aasta pärast kinketehingut) pooltevaheliste arvelduste saldo selline, et kinke saaja võlgnevus kinkijate ees on hoopis suurenenud ja saldo on kokku 112 032 eesti krooni. Alles seejärel toimuvad esimesed tagasimaksed kinke saaja poolt kinkijatele, millega kinke saaja tagastas eelnevalt temale antud laenud. Samas on N K ka avaldanud, et 12.02.2007 kinkena saadud X OÜ osa eest tasuti I D poolt kinnisasja kinkimisega 03.08.2006. Ka nimetatud väide on osutunud valeks. Esiteks on 03.08.2006 I Di sõlminud müügilepingu ja müünud X Xle eelnevalt omandatud kinnisasja, mitte ei ole seda kinkinud, nagu ebaõigesti oletas N K käesolevas tsiviilasjas. Teiseks, kui isegi nimetatud kinnisasja eest omandati X OÜ osa, siis oleks X OÜ osa omandatud enne abielu olemas olnud lahusvara arvelt ehk tegemist oleks sellisel juhul PKS 27 lg 2 p 3 alusel ikkagi lahusvaraga. Lisaks on I D selgitanud ja tõendanud ka seda, miks on antud osalus tegutsevas äriühingus temale kingitud. Tegemist oli X OÜ asutamisest saadik (so enne abielu) I Di huvides asutatud ja tegutseva ühinguga, kuna AS x konkurentsikeelust tulenevalt ei saanud I D koheselt ise X OÜ osanikuks olla. Seega on ka tõendatud see eluline asjaolu, miks äriühing algselt üldse teiste isikute nimele vormistati ja miks see kingiti I Dile. Juhul, kui X OÜ osa kuulub lahusvara hulka on sellest äriühingust saadud dividendid samuti lahusvaraks. Osaühingu osa annab osanikule õiguse ÄS § 157 alusel dividendidele ja seega on lahusvaraks oleva osaühingu osast tuleneva õiguse alusel saadud dividendid samuti lahusvaraks PKS § 27 lg 2 p 3 kohaselt. N K on soovinud arvata ühisvara hulka nii enne abielu lahutamist (06.06.2017)

väljamakstud dividendid (summas 174 797 eurot) kui ka peale abielulahutust väljamakstud dividendid (summas 162 470 eurot). Nimetatud osas saab kohus teha lahendi alles peale seda, kui on jõustunud vaheotsus X OÜ osa ja selle arvelt saadud dividendide kuulumise üle kas ühis- või lahusvarasse. Isegi, kui kohus peaks lugema dividendid ühisvaraks (millega I D kategooriliselt ei nõustu), siis enne abielulahutust väljamakstud dividendid on pooled ühiselt kasutanud oma igapäevaseks pereeluks ja ühiste kulutuste tegemiseks ning nende eest hüvitist välja mõista ei ole võimalik. Peale abielulahutust väljamakstud dividendid kuuluvad aga isikule, kellele ühisvara jagamise tulemusena jääb X OÜ osa.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas asjas on tuvastatud, et pooled abiellusid 16.12.2006 ja poolte abielu lahutati kohtuotsusega 28.04.2017, mis jõustus 06.06.2017. Perekonnaseaduse (PKS) § 66 punktist 2 tulenevalt lõpeb abielu kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub. Ühisvara koosseis tuleb PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o seisuga 06.06.2017), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 (koosmõjus AÕS § 70 lg-tega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (s.o AÕS § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Selleks, et kohus saaks ühisvara jagada, tuleb kõigepealt välja selgitada ühisvara koosseis. PKS § 25 kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele. PKS § 38 kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse käesolevas seaduses vara jagamise kohta sätestatut. Hagi kohaselt tuleb kohtul jagada poolte vahel alljärgnev vara: - X OÜ osa (kd I, tl 7-8, pöördel) ja - X OÜ-lt saadud dividendid perioodil 01.01.2017-02.04.2018 summas 337 267 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ülaltoodud vara kuulub poolte ühisvara koosseisu või on tegemist I Di lahusvaraga. Esmalt peab kohus hindama, kas X OÜ osa kuulub poolte ühisvara koosseisu ning kui peaks tuvastamist leidma äriühingu osa kuulumine poolte ühisvara koosseisu, peab kohus kindlaks tegema äriühingu osa turuväärtuse ning jagama ka äriühingu osalt saadud dividendid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

2007 kehtinud PKS § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohus selgitab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara oli enne 01. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi üldjuhul abikaasade ühisvara, va abikaasa omandis enne abiellumist olnud vara, abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist, samuti isiklikud tarbeesemed. Viimati nimetatu oli PKS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi abikaasa lahusvara. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 mõttes sai abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p-id 13 ja 16, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 15). I D on seisukohal, et tegemist on tema lahusvaraga. I D omandas X OÜ osa 12.02.2007 Tallinna notar Tea Türnpuu poolt tõestatud kinkelepingu nr 702 alusel (kd I, tl 41-43). Kinkelepingust nähtuvalt kinkisid X X ja X X I Dile X OÜ osa nimiväärtusega 43 200 eurot (p 4.3.). N K leiab, et X OÜ kuulub poolte ühisvara koosseisu. Tegemist on näiliku tehinguga ning tegelikult soovis I D sõlmitud tehinguga varjata teist tehingut, et edaspidi I D saaks vältida ühisvara jagamist X OÜ osa suhtes. 28.09.2018 seisukohas selgitas N K, et ta ei soovi 12.02.2007 sõlmitud kinkelepingu näilikkuse tuvastamist, vaid soovib kohtul tunnistada, et X OÜ osa kuulub ühisvara hulka. Seega ei käsitle kohus poolte seisukohti, mis seonduvad sellega, et kinkeleping on näilik. N K on seisukohal, et kinkelepingu näol ei ole tegemist vastutasuta tehinguga. Oma seisukohta on N K põhjendanud sellega, et tehingu sõlmimise ajal oli tegemist töötava ja eduka ettevõttega, mistõttu on eluliselt mitteusutav, et I Dile võidi äriühingu osa ilma vastusoorituseta kinkida. Vastavalt 12.02.2007 sõlmitud kinkelepingule oli kinkija X X ja kinkija abikaasa X X. Mõlemad abikaasad ei olnud I Dile sugulased, kes võiksid tasuta kinkida äriühingu osa. I D on selgitanud, et N K ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et N K ja kinke tegijad oleksid kokku leppinud kinke eest mingiski vastusoorituses. N K ei ole isegi avaldanud asjaolu, milline oli see vastusooritus, mis kinke eest saadi ja millal see saadi. Samuti on I D selgitanud, et antud juhul olid kinkijad kinke saaja lapse ristivanemad ja väga lähedased peretuttavad. Lisaks on oluline asjaolu, et X OÜ osa kinkimise põhjuseks oli osa üleandmine X OÜ tegelikule omanikule ja faktilisele ühingujuhile, kelleks oli I D. X OÜ on asutatud I Di palvel ja I Di huvides 16.03.2005 ehk rohkem kui poolteist aastat enne abielu X X poolt (kd III, tl 8, pöördel-10). I D töötas 2005. aasta märtsis, kui asutati X OÜ, x AS-is, mida tõendavad töötasu ülekanded I Dile (kd III, tl 11-12). Mõlema äriühingu majandustegevuseks 2005. ja 2006. aastal oli veoste ekspedeerimine ehk tegemist oli konkurentidega (kd III, tl 8, pöördel-10, tl 12, pöördel-15, pöördel). X OÜ asutamise eesmärgiks oli mh ka teenuse osutamine I Di tööandjale X Xi AS. Seega oli I Dil huvide konflikt, mistõttu vormistati I Di asemel X OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks X X, kuid X OÜ-d juhtis tegelikkuses selle asutamisest alates I D. I Di töösuhe X Xi AS-is lõppes 2006. aasta märtsis ning samal ajal lõppes ka teenuse osutamine X Xi AS-ile X OÜ poolt, mis nähtub X OÜ panga väljavõttest (kd III, tl 16, pöördel). I D suundus seejärel koheselt tööle AS-i X, mida tõendavad töötasu maksed I Dile. AS X tegeles samuti veoste ekspedeerimisega ehk tegemist oli jällegi X OÜ konkurendiga (kd III, tl 17-19, pöördel), mistõttu ei saanud I D jätkuvalt vormistada oma nimele osalust X OÜ-s. I Di töösuhe AS-is X lõppes oktoobris

2006. Kuna I Dil puudus pärast AS-ist X lahkumist huvide konflikt, oli I Dil võimalik asuda tööle X OÜ-sse ja vormistada X OÜ osalus enda nimele, mis toimuski 12.02.2007 kinkelepinguga. Kohus märgib, et 12.02.2007 kinkelepingust ei nähtu I Di kohustust teha kinke eest kinkijatele mistahes vastusooritust. Lisaks juhib kohus tähelepanu asjaolule, et X OÜ osa kinkeleping on koostatud ja tõestatud 12.02.2007 Tallinna notar Tea Türnpuu poolt. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks on ühelt poolt tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest- notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Teiselt poolt täidab notariaalse tõestamise nõue ka nõustamisfunktsiooni: tehingu teha soovivat isikut nõustab tehinguga kaasneda võivate riskide ja tagajärgede osas asjatundlik ja erapooletu isik- notar. Sealjuures kaitstakse tehingu mõlema poole huve. Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-16, punkt 13.1). Kuna kinkeleping loob kohustuse ainult ühele poolele, siis piisab lepingulise suhte tekkimiseks kinkija ja kingisaaja vahel kinkija tahteavaldusest, millega ta võtab endale kohustuse teist poolt rikastada. Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kohus on 22.10.2019 toimunud kohtuistungil tunnistajatena üle kuulanud X X ja X X. Tunnistaja X X ütlustest nähtub, et talle ega tema abikaasale X Xle ei ole X OÜ osa eest makstud rahas ega tasutud muul viisil. Mis puudutas X OÜ asutamist, siis selles osas selgitas tunnistaja, et kui I Dil tekkis võimalus saada hea klient, tegi ta äriühingu selleks, et töötada selle kliendiga isiklikult, aga ta ei saanud olla osaühingu omanikuks. Sel põhjusel oli juhatuse liikmeks tunnistaja abikaasa, kes oli I Di väga lähedane sõber ja aitas teda. I D ei saanud olla X OÜ omanikuks, kuna ta töötas samasuguses firmas, kellel oli sama tegevusala ja sellest kliendist olid huvitatud mõlemad äriühingud, sellepärast ei saanud I D töötada X OÜ-s. X ja X tegelesid natuke teise tegevusalaga, konteinerivedu ei olnud nende põhitegevusala. I D tegeles Xi konteineriteveo juhtimisega. Huvide konflikt seisnes selles, et ta töötas üheaegselt Xi konteineriteveo osakonnas ehk kui tema tuli sinna, tekkis konteineriteveo osakond, kui ta lahkus sellest firmast, siis kadus konteineriteveo osakond, pärast seda hakkas ta iseseisvalt tegelema X OÜ teemaga. I Dile otsustati kinkida osa, kuna saabus see hetk, kui firma hakkas arenema, kasvama. Tunnistaja abikaasa teatas, et ta ei soovi rohkem sellega tegelda, see ei ole üldse seotud tema tegevusega, ta ei taha võtta enda peale vastutust ja sellepärast otsustati, et firma tuleb üle anda tema faktilisele omanikule. Tunnistaja X X ütlustest nähtub, mis puudutab X OÜ asutamist aastal 2005, et I D töötas Xis. I D ei saanud tol ajal seda teha, sest oli huvide konflikt ehk ta ei saanud asutada logistikafirmat, sellepärast otsustasid nad, et selle äriühingu juhatuse liikmeks on tunnistaja. 2007 kingiti X OÜ osa I Dile, kuna tunnistaja töötas IT-alal ja logistikat ta eriti jaganud. Neil olid I Diga erinevad arusaamad, kuidas tuleb äriühingut juhtida, aga kuna I D oli kõikide projektide juht ja selleks, et mitte minna tülli, otsustas tunnistaja I Dile selle äriühingu ära anda. Sõprus oli tunnistaja jaoks tähtsam. I D ei tasunud talle ega tema abikaasale X OÜ eest. Samuti selgitas tunnistaja, et ta enam täpselt ei mäleta, kes otsustas vormistada X OÜ osa I Di nimele kinkelepinguga, aga tunnistaja arvab, et see oli tema, kes otsustas. Kohus märgib, et kuna kinkelepingu näol oli tegemist ühepoolse kohustusega, siis on oluline, milline oli tunnistajate X X ja X X tahe kinke tegemise hetkel. Kohus on seisukohal, et tunnistajate tahteks

oli I Di tasuta rikastamine. Samuti on tunnistajad kohtule usutavalt selgitanud ja see nähtub ka I Di seisukohtadest, et I D ja tunnistajad olid lähedased peretuttavad. Samuti nähtub tunnistajate ütlusest ja tsiviilasja materjalidest, et kuna I Dil esines huvide konflikt (konkurentsikeeld) seoses tema töötamisega X Xi AS-is, vormistati X OÜ osanikuks ja juhatuse liikmeks X X, kuid X OÜ-d juhtis tegelikkuses I D ning et X OÜ kinkimise põhjuseks oli osa üleandmine X OÜ tegelikule omanikule ja faktilisele ühingujuhile, kelleks oli I D. Kuna I Di töösuhe AS-iga X lõppes oktoobris 2006, puudus I Dil peale seda huvide konflikt, mistõttu sai I D tööle asuda X OÜ-sse, millest tulenevalt sõlmitigi 12.02.2007 kinkeleping X OÜ osa üleandmiseks I Dile. Täiendavalt kinnitavad N Ki hinnangul tema kahtluseid sõlmitud tehingu ehtsuses muuhulgas X OÜ majandusaasta aruanded, mis olid esitatud 2006. ja 2007. aastate eest (kd I, tl 47-57, tl 58-66). Majandusaasta aruandes 2007. aasta eest lk. 16 nähtub, et 31.12.2007 lõppenud majandusaasta kasum moodustas 1 252 314 krooni ning osaniku otsuse kohaselt oli otsustatud suunata dividendide maksmisele 100 000 krooni. See asjaolu viitab sellele, et tegelikult ei ole usutav, et endine äriühingu ainuosanik X X kinkis I Dile oma osa tasuta. Kohus märgib, et kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kohus nõustub I Di seisukohaga, mille kohaselt on reeglina kinkelepingu objektiks oleval esemel alati mingi väärtus ning kinkelepingu objektiks oleva vara väärtuse olemasolu ei ole käesoleval juhul asjaoluks, mis põhjusel saaks järeldada, et kuna vaidlusalune äriühing tegutses kasumlikult, ei saa usutav olla, et I Dile kingiti äriühingu osa tasuta, so ilma vastusoorituseta. X K on esile toonud ka, et peale I Di Swedbanki pangakonto X väljavõtte uurimist on selgunud, et perioodil alates 19.12.2006 aastast kuni 11.08.2009 aastani olid I Di ja X X vahel tehtud järgmised rahalised ülekanded: 1) 19.12.2006 X X kannab üle I Dile 10 000 krooni; 2) 05.01.2007 X X kannab üle I Dile 500 krooni; 3) 05.03.2007 X X kannab üle I Dile 12 400 krooni; 4) 22.03.2007 X X kannab üle I Dile 3000 krooni; 5) 30.03.2007 X X kannab üle I Dile 3000 krooni; 6) 25.04.2008 X X kannab üle I Dile 8000 krooni; 7) 07.05.2008 I D maksab välja enda kontole dividendid summas 100 000 krooni ja 07.05.2008 samal päeval teeb ülekande X X arvelduskontole summas 55 773 krooni; 8) 07.10.2008 X X kannab üle I Dile 1000 krooni; 9) 29.12.2008 I D teeb ülekande X X arvelduskontole summas 15 000 krooni; 10) 28.05.2009 I D teeb ülekande X X arvelduskontole summas 15 000 krooni; 11) 10.08.2009 I D maksab välja enda kontole dividendid summas 110 000 krooni ja 11.08.2009 järgmisel päeval teeb ülekande X X arvelduskontole summas 28 608 krooni. Kõik omavahelised ülekanded olid tehtud selgitusega „dengi“. X Ki arvamusel on ilmselge, et kinkelepingu osapooltel olid omavahel rahalised suhted, kusjuures see oli seotud X OÜ-ga. Tehtud omavahelised ülekanded näitavad seda, et I Di ja X X ning X X vahel olid igasugused omavahelised rahalised vastastikusooritused. Võib järeldada, et sõlmitud tehing ei võinud olla tehtud vastusoorituseta, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et X OÜ osa kuulub ühisvara hulka. I D selgitas ülaltoodud vastuväidete osas, et ta ei vaidle vastu, et tal on nii enne kui ka pärast X OÜ osa kinke teel omandamist olnud kinkijatega võlaõiguslikke laenusuhteid, kuid antud rahaülekanded, millele X K on viidanud, ei ole kuidagi seotud X OÜ-ga või selle osa eest tasumisega. Samuti ei nähtu see asjaolu ülekande selgitustest ega ülekannete tegemise ajast. Kohus märgib, et vaidlusalused ülekanded tehti perioodil 19.12.2006 kuni 11.08.2009 ning ülekande selgitusteks oli märgitud „dengi“. Kinkeleping sõlmiti 12.02.2007. Seega teostati ülekandeid ühe aasta jooksul enne kinkelepingut ja kahe aasta jooksul peale kinkelepingu sõlmimist. X Ki poolt esiletoodud ülekannetest ei nähtu, et ülekanded oleks tehtud X OÜ osa eest. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et ülekanded oleksid tehtud X OÜ osa eest. Samuti tuleb silmas pidada, et maksed kinke saaja ja kinke tegijate kontodel olid vastastikused, mitte ühesuunalised. I D on täiendavalt selgitanud, et nii on kinkelepingu sõlmimise ajaks (so 12.02.2007) poolte vahel rahalise liikumise saldo selline, et kinke

saaja võlgneb kinkijatele 94 872 eesti krooni (kd III, tl 8). Pärast kinkelepingu sõlmimist jätkuvad raha ülekanded kinkijatelt kinke saajale, mitte aga ei ole see vastupidi, nagu võiks eeldada olukorras, kus toimub tasumine väidetava varjatava müügilepingu alusel ja nii on seisuga 07.05.2008 (so enam kui aasta pärast kinketehingut) pooltevaheliste arvelduste saldo selline, et kinke saaja võlgnevus kinkijate ees on hoopis suurenenud ja saldo on kokku 112 032 eesti krooni. Alles seejärel toimuvad esimesed tagasimaksed kinke saaja poolt kinkijatele, millega kinke saaja tagastas eelnevalt temale antud laenud. Tunnistaja X X ütlustest nähtub, et tal on raske vastata, millega seoses ta tegi I Dile kontole rahalisi ülekandeid ajavahemikus 2006-2009, aga kohe kindlasti ei olnud see seotud X OÜ-ga. Tunnistaja X X märkis kohtuistungil, et nad on I Diga üksteisele raha laenanud, rohkem vist muid finantssuhteid ei olnud. Tunnistaja täpsustas, et ta täpselt enam ei mäleta, mille eest kandis I D tunnistajale või tema abikaasale raha, võimalik, et need olid nende vaheliste laenusummade tagastamised. Äriühingu teemadel neil I Diga finantskohustusi ei olnud. Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et tunnistajate ja I Di vahel perioodil 2006-2009 toimunud ülekannetest ei nähtu, et tegemist oleks olnud 12.02.2007 sõlmitud kinkelepingust tuleneva I Di vastusooritusega kinkijatele. Viimasena on X K esile toonud, et I D omandas kinnistu reg.osa nr x aadressil x. 03.08.2006 asjaõiguslepingu alusel sai kinnistu omanikuks X X (kd III, tl 25). X K eeldab, et tegemist on ka kinkelepinguga ja tehtud ülekanded perioodil alates 19.12.2006 aastast kuni 11.08.2009 aastani olid I Di ja X X vahel suure tõenäosusega seotud sõlmitud lepinguga kinnistu suhtes. X K on seisukohal, et kui selgub, et poolte vahel oli sõlmitud ka kinkeleping kinnistu suhtes, siis see asjaolu tõendab X Ki väiteid, et tegemist ei ole vastusoorituseta tehinguga, sest pooled lihtsalt vormistasid oma suhted nendele kõige sobivamal viisil, et vältida võimalike kolmandate isikute nõudeid. Samuti puudutab see ka X OÜ osa kinkelepingut, et pooled leppisid omavahel kokku lepingu vormistamise osas, kuid tegelikult ei olnud tegemist kinkega, mille tagajärjel kingisaaja rikastub kinkija arvel. Antud juhul olid pooltel ärisuhted, mida I D ise kinnitab, mistõttu väide selle kohta, et see oli kingitus I Dile, ei ole usutav. I D on kohtule esitanud 03.11.2005 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks (tõestatud Tallinna notar Anne Saaberi poolt) (kd III, tl 33-36, pöördel), millest nähtub, et müüjad x, x ja x müüsid ostjale I Dile kinnisasja asukohaga x (Tallinna Linnakohtu Kinnistusosakonna Harju Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr x). Samuti nähtub 03.08.2006 kinnistu müügilepingust ja asjaõiguslepingust (tõestatud Tallinna notar Marika Rei poolt) (kd III, tl 30-32, pöördel), et müüja I D müüs ostjale X Xle kinnisasja asukohaga x (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr x). Lisaks selgitas tunnistaja X X, et antud kinnistu soetati koos tunnistaja abikaasa X Xga. I D oli kantud omanikuna ainuüksi sel põhjusel, et tunnistaja ja X X ei ole Eesti Vabariigi kodanikud ja nad ei saanud seda oma nimele vormistada. Aasta hiljem said nad loa kinnistu soetamiseks ja kinnistu vormistati X X nimele. I Dile maksti kinnistu eest, mida võib kinnitada X X kontoväljavõte. Kohus märgib, et pooled abiellusid 16.12.2006. Seega on ülaltoodud tehingud sõlmitud enne poolte abielu ning tegemist oli I Di lahusvaraga vastavalt tehingute tegemise ajal kehtinud PKS § 15 lõikele

X K palus jagada poolte vahel ühisvarasse kuuluvad dividendid summas 337 267 eurot pooleks ning välja mõista I Dilt X Ki kasuks 168 633,50 eurot. X K märkis, et I D on saanud X OÜ-lt dividende perioodil 01.01.2017-02.04.2018 summas 337 267 eurot. I D ei nõustu, et perioodil 01.01.2017 kuni 02.04.2018 X OÜ osanikuna saadud dividendid summas 337 267 eurot kuuluvad poolte ühisvara hulka. Kuna X OÜ osa kuulub I Di lahusvara hulka ja osaühingu osa annab osanikule õiguse saada dividende, siis on ka dividendide näol tegemist I Di lahusvaraga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 27.03.2017 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16 p 20 märkinud, et varaühisuse korral kuulub PKS § 25 järgi eelduslikult kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) abikaasade ühisomandisse (Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 19). Samas kogumispensionide seaduse § 45 lg 9 kohaselt ei või pensionilepingust tulenevad varalised õigused olla tagatiseks või muul viisil koormatud ega kuulu abikaasade ühisvarasse. Pensioni lahusvara hulka kuulumise eeldused, sh kogumispensionide seaduse § 45 lg 9 kohaldumine, tuleb aga tõendada kostjal (TsMS § 230 lg 1). Ka PKS § 27 lg 6 järgi eeldatakse, et abikaasale makstud rahasummad kuuluvad ühisvarasse. Olukorras, kus kostja esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda järeldada, kas, millal ja kui palju on kostjale kogumispensioni makstud, on kohtud põhjendatult jätnud rahuldamata kostja nõude lugeda tema lahusvaraks ka USAst tehtud kogumispensioni maksed. Kohus leiab, et eeltoodud Riigikohtu lahendist tuleneb, et abielu ajal ükskõik kumma abikaasa kontole laekuv vara (sh dividendid) ei kuulu automaatselt poolte ühisvara hulka, kui üks abikaasa suudab ära tõendada, et antud vara kuulub poole lahusvara hulka. I D on tõendanud ja kohus on käesolevas tsiviilasjas leidnud, et X OÜ osa kuulub I Di lahusvara hulka. Seega on ka X OÜ osalt saadud dividendid I Di lahusvaraks tulenevalt PKS § 27 lg 2 p-ist 2. Tõendid, mida kohus kohtuotsuse tegemisel ei arvesta Juhindudes TsMS § 238 lg-st 5 jätab kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata: - E-Krediidiinfo teatise (kd I, tl 8) X OÜ osa väärtuse kohta ja C Eesti AS-i ettevõtte (X OÜ) väärtuse hindamise (kd I, tl 9-20) kohta ning X OÜ 2016. aasta majandusaasta aruande (kd I, tl 21-30), kuna kohus on tuvastanud käesolevas otsuses, et X OÜ osa kuulub I Di lahusvara hulka, millest tulenevalt ei pea kohus hindama X OÜ osa turuväärtust. Menetluskulude jaotus TsMS § 164 on erinormiks, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. TsMS § 164 lg 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga. Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. Kuna käesoleva vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega -seega hagilise abieluasjaga-, ning eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt TsMS §-st 164. Kuna asjas ei nähtu kohtu arvates mõistlikke põhjendusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt TsMS § 164 lgs 1 sätestatust, tuleb N Ki kantud menetluskulud jätta N Ki enda kanda ja I Di menetluskulud I Di enda kanda. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.