Menetluskulude (riigilõivu) summas 260 eurot osas võib hageja esitada kohtule taotluse riigilõivu tagastamiseks vastavalt TsMS § 150 lg 1 p 1.
4.Saata kohtuotsus menetlusosalistele teadmiseks. Edasikaebamise kord
Menetlusosalised võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust.
ASJAOLUD
1.A. K. esitas esindaja kaudu Viru Maakohtule hagi E. K. vastu isaduse vaidlustamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sündis E. K. xx.xx.2004. Lapse sünni registreerimisel ei olnud lapse põlvnemine isast tuvastatud seadusega ette nähtud alusel. Lapse sünnitunnistusel oli lapse emana märgitud A. K., lapse isa kohta kanne puudus. A. K.i ja A. K. abielu oli registreeritud xx.xx.2011 Ida-Viru Maavalitsuses. Peale abielu sõlmimist A. K. tunnistas oma isadust E. K. suhtes, kuna 2003.aastal olid tema ja A. K. vahel lähedased suhted, kuid need toimusid üksikud korrad ning lõppesid veel enne E. sündi. 2017.a aprillis A. K. ja A. K. abielusuhted lõppesid ning sellest ajast alates elavad nad lahus. 07.09.2017 oli A. K. ja A. K. vaheline abielu lahutatud Viru Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr xxx. 2018.aasta oktoobri algul ütles E. K. A. K.ile, et: „ta ei ole tema isa ja et tema isa on teine meesterahvas". See fakt leidis hiljem kinnitust. Uued asjaolud võimaldavad eeldada, et laps ei põlvne A. K.ist. A. K. ei ole seda last eostanud. Ülaltoodu alusel on hagejal kahtlused oma isaduses. Hageja palus määrata DNA-ekspertiis tuvastamaks, et laps E. ei põlvne temast (tl. 2-21).
2.Alaealise lapse seaduslik esindaja esitas 08.01.2018 vastuse hagile, milles palus jätta hagi läbi vaatamata. Esindaja märkis, et käesolevas asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: Kostja on sündinud xx.xx.2004, mille kohta oli väljastatud sünnitunnistus ning tehtud kanne rahvastikuregistris. Kostja emana oli kantud tema seaduslik esindaja, isa kohta kanne puudus; Isadus oli hageja poolt omaks võetud, mille kohta Ida-Viru Maavalitsuses xx.xx.2011 oli väljastatud tõend nr xxx. Hagiavalduses kohaselt olevat kostja 2018 oktoobrikuus hagejale öelnud, et „tema isa on teine meesterahvas“. Kostja esindaja hinnangul antud asjaolu ei oma mingit tähtsust, kuivõrd isaduse vaidlustamise hagi esitamise eeldused oleksid täidetud üksnes siis, kui enne 2018.a oktoobrit hagejal ei olnud kahtlust oma isaduses. Teisisõnu, mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt tema pidi olema täiesti kindel, et keegi teine ei saa olla kostja bioloogiline isa. Seejuures hagiavalduses puuduvad igasugused viited sellele, et enne 2018 hageja oli kindel oma isaduses. Veelgi enam, hagis endas on märgitud, et hageja ja kostja seadusliku esindaja vahel olid küll lähedased suhted, kuid need toimusid üksikud korrad ning lõppesid veel enne kostja sündi. Sellest tulenevalt, ei oleks mõistlik eeldada, et kostja isaks ei saa olla teine mees. Teisisõnu, hageja oli nõustunud isadust tunnistama olukorras, kus tal pidi selles osas olema põhjendatud kahtlus. Kostja seaduslik esindaja kinnitab, et hageja ei ole kostja bioloogiline isa. Kostja bioloogiline isa on A. K. Ta on surnud. Hageja oli kogu aeg sellest teadlik. Sellest oli juttu ka enne seda, kui hageja oli isaduse omaks võtnud, kuid vaatamata sellele hageja oli otsus muutmatu. Eeltoodust tulenevalt kostja esindaja peab tõendatuks, et hageja ka enne 2018 ei saanud eeldada, et ta on kostja bioloogiline isa. Esindaja palus jätta hagi läbi vaatamata (tl. 29-44).
3.Hageja esindaja esitas 09.09.2019 seisukoha kostja seadusliku esindaja vastusele, milles märkis, et kostja, tunnistades, et E. põlvneb kolmandast isikust, mitte hagejast, on hageja nõuet
tunnistanud. Hageja märgib, et kostja seisukoht, et hageja teadis sellest, et ta ei ole kostja isa juba enne 2018. aastat, on ekslik, hageja sai sellest teada alles 2018.a. oktoobris. Ülaltoodust tulenevalt jäi hageja esitatud hagi juurde ja palus tuvastada, et laps E. ei põlvne temast. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. (tl. 47-49)
KOHTUISTUNG
4.08. jaanuari 2020 kohtuistungil avaldas hageja esindaja, et hageja jääb oma nõude juurde, et kohus tunnistaks, et E. K. ei põlvne A. K.ist. Kostja oma vastuses tunnistas põhimõtteliselt seda, et hageja ei ole E. isa ja isa on kolmas isik. Samuti nimetas ta ka selle isiku nime. Neil olid suhted, siis need katkesid, sellel ajal sündis laps E. K., hageja ei teadnud sellest midagi. Alles 2011 aastal nende suhted jälle uuenesid ja pooled sõlmisid abielu. Peale abielu sõlmimist tuvastati isadus. Hageja sai teada, et ta ei ole lapse isa alles 2018 oktoobris. Aasta jooksul, kui ta sai teada, et E. ei ole tema laps, võis ta seda vaidlustada. Hageja sõnul nad kostja esindajaga tundsid üksteist, õppisid ühes koolis. 2003. aastal olid neil suhted. Suhete olemasolu ei ole võimalik tõendada, need olid juhuslikud kokkusaamised. 2003. aastal teda ei huvitanud, kas kostja seaduslikul esindajal on veel keegi või mitte, kuna kokkusaamised olid lühikesed. Laps on tema nägu, õed on sarnased, tal polnud alust kahelda selles, et see ei ole tema laps. Lapse bioloogilise isaga ei ole ta suhelnud. Mis puudutab kirjavahetust, siis tema endisel abikaasal oli juurdepääs tema postkastile, ta ei muutnud parooli. Kostja seadusliku esindaja ütluste kohaselt ei olnud neil hagejaga 2003. aastal mingeid suhteid. Ta elas teise inimesega, elas temaga 4 aastat vabaabielus ja 5-ndal kooselu aastal neil sündis laps E. K.. E. bioloogiline isa ei tahtnud lapsi, keeldus sellest lapsest ja ta registreeris lapse üksikemana. Hagejaga tutvusid 2007 aastal, 2009 aastal tekkisid neil suhted ja nad hakkasid pidama ühist majapidamist. Hageja teadis algusest peale, et laps ei ole tema oma. Ka hageja vanemad teadsid, et E. ei ole nende poja laps. 2010. aastal abiellusid, 2011. aastal hageja ise avaldas soovi E. lapsendamiseks, ta oli tol hetkel rase teise lapsega. Ta ei näe mingit mõtet viia läbi DNA analüüsi. Keegi ei ole hagejat petnud, ta teadis algusest peale, et E. ei ole tema laps. Samuti teab E., et A. ei ole tema bioloogiline isa. E. kutsus hagejat isaks päris algusest peale. Enne lapse sündi neil mingisuguseid suhteid ei olnud. Hagejal polnud alust arvata, et ta on selle lapse isa. Inimene võttis endale teadlikult vastutuse lapse eest, kui nad lahutasid abielu, pärast seda nad suhtlesid omavahel hästi, ta võttis lapsi enda juurde ja käis isegi tüdrukuga Valgevenes puhkusel. Nad läksid tüdrukuga tülli ja nüüd siis ta enam ei taha tunnistada ennast isaks. Õed ei ole üldse ühtemoodi. Tal on olemas tunnistajad, kes võivad kinnitada, et ta elas sellel ajal teise inimesega, õppis kõrgkoolis. Tunnistajad võivad tõendada, et ta elas pidevalt teise mehega. Kui nad hagejaga lahutasid, teatas ta hagejale algusest peale, et viimane ei pea alimente maksma, sest ta ei ole lapse isa. Hageja vastas talle, et miks ta solvab teda selliste sõnadega. Esindajal on elektronkirjad, mis tema sõnu kinnitavad ja ta võib need kohtule esitada. Ta pakkus hagejale mitte maksta alimente, aga hageja ütles, et ta hakkab maksma, sest ta tahab tütrega suhelda ja ta suhtles lapsega ja nende vahel oli kõik normaalne. Kohus andis tähtaja täiendavate tõendite, taotluste sh menetluskulude esitamiseks kuni 20.01.2020 ja kui on vastuväiteid teise poole menetluskuludele või taotlustele, siis esitada need kohtule kuni 24.01.2020. Kohtulahendi kuupäev on 07.02.2020. (tl. 61-63
5.Kostja seaduslik esindaja esitas 13.01.2020 kohtule tema ja hageja vahelise 17.07.2017 kirjavahetuse, millega kostja esindaja soovib tõendada, et hageja oli juba enne 2018.a. teadlik sellest, et ta ei ole alaealise lapse E. isa (tl. 65-66).
6.Hageja esindaja esitas 17.01.2020 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad hageja menetluskulud kokku 847,50 eurot, sh riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 547,50 eurot (tl. 69-74)
7.18.01.2020 esitas hageja esindaja kohtukõne teesid, milles märkis, et kuna kostja on tunnistanud seda, et hageja ei ole kostja bioloogiline isa, siis ei vaja antud väide tõendamist. Hageja hinnangul kostja esindaja poolt esitatud 17.07.2017 kirjavahetus ei tõenda kostja seisukohta, et hageja juba enne 2018.a. oli teadlik sellest, et ta ei ole kostja isa, kuna antud kirjadest ei ole võimalik tuvastada, millal hageja sellest teada sai. Hageja märkis, et “.... tsiviilasja materjalides on Viru Maakohtu 30.10.2017 otsus tsiviilasjas xxx, millest nähtub, et hageja pöördus kohtusse ja sai võimaluse kohtuda E. K.ga ja tegeleda tema kasvatamisega. Kohus kinnitas poolte kompromissi, kohtuotsus jõustus. See tähendab sel hetkel ta ei teadnud, et ta ei ole E. K. isa. Hageja leiab, et tema nõuded on seaduslikud ja põhjendatud. Hageja ei ole kostja isa. Hageja leiab, et lapse huvides on tuvastada oma suguvõsa ning leida uusi TEGELIKKE sugulasi.“ Hageja palus hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. (tl. 7778)
8.Kostja seaduslik esindaja esitas 19.01.2020 vastuse, milles jäi arvamusele, et esitatud hagi ei ole põhjendatud, kuna hageja teadis alati, et ta ei ole ja ei saanud olla alaealise lapse E. bioloogiline isa. Kõik küsimused oleks olnud võimalik lahendada kohtuväliselt. Kostja esindaja ei nõustunud hageja menetluskuludega ning palus jätta need hageja kanda. (t. 81-82) Esindaja esitas veelkord 17.07.2017 kirjavahetuse (tl. 85-88)
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning tutvunud hagiavalduse ja kostja seadusliku esindaja vastusega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevad dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
10.Hageja palus tuvastada, et alaealine laps E. K. ei põlvne temast. Perekonnaseaduse (PKS) § 95 kohaselt, isaduse tuvastamise või vaidlustamise otsustab kohus mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Kui isik, kelle vastu oleks tulnud hagi esitada, on surnud, siis otsustab kohus hagita menetluses isaduse vaidlustamise või tuvastamise selle isiku avalduse põhjal, kes on eelmise lause kohaselt õigustatud hagi esitama PKS § 91 lg 1 esimese lause kohaselt, isaduse vaidlustamise õigus on mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. PKS § 93 lg 1 kohaselt, isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.
11.Kohtule esitatud sünni tõendi kohaselt on lapse E. K. vanemateks A. F. ja A. K.. Sünni tõend nr. xxx on väljastatud 26.10.2011 (tl. 6). Väidetavalt sai hageja 2018. aasta oktoobris teada, et laps E. tõenäoliselt ei põlvne temast. Hagi on esitatud 19.07.2019, seega seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
12.Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja A. K. ei ole tõepoolest kostja E. K., sündinud xx.xx.2004, bioloogiline isa. Antud asjaolu on kinnitanud kostja seaduslik esindaja nii kohtule esitatud vastustes kui ka 08.01.2020 kohtuistungitel, seega puudus vajadus DNAekspertiisi teostamiseks.
13.Antud asjas on vaidlus selle üle, millal hageja tegelikkuses sai teada sellest, et ta ei ole lapse E. bioloogiline isa. Hageja väitel sai ta sellest teada 2018.a. oktoobris ning seega on hagi tema poolt esitatud tähtaegselt, 1 aasta jooksul teadasaamisest alates, kooskõlas PKS § 93 lg 1. Hageja sõnul oli ta isaduse omaksvõtu ajal teadlik sellest, et E. on tema laps, kuna nii ütles talle lapse ema ning võttes arvesse, et 2003. aastal olid tema ja lapse ema vahel lähedased suhted, siis ta ka uskus seda. Kostja seadusliku esindaja väitel oli hageja alati teadlik sellest, et ta ei ole E. bioloogiline isa, sellegipoolest võttis ta isaduse omaks, vormistades isaduse omaksvõtu perekonnaseisuametis, mille kohta on xx.xx.2011 väljastatud sünni tõend nr xxx. Isaduse omaksvõtt toimus pärast hageja ja kostja seadusliku esindaja abiellumist (abielu registreeriti xx.xx.2011). Kostja esindaja eitas igasuguseid lähedasi suhteid tema ja hageja vahel 2003. aastal, ta elas sel ajal koos teise meesterahvaga, so E. bioloogilise isaga.
14.Seega on antud asjas tekkinud olukord, kus üks pool väidab lähedaste suhete olemasolu 2003. aastal, teine pool aga kategooriliselt eitab seda. Kahjuks ei ole kumbki pooltest suutnud oma väiteid dokumentaalselt tõendada, seega on tegemist „sõna sõna vastu“ ütlustega. Kostja seadusliku esindaja väitel teadis hageja algusest peale, et E. ei ole tema laps. Kohtule tundub eluliselt mitteusutavana olukord, kus, isegi kui eeldada, et poolte vahel olid 2003. aastal lühiajalised suhted, siis hageja koheselt, 7 aastat hiljem, ilma ekspertiisi teostamata uskus, et E. on tema laps ning võttis isaduse omaks. Pigem on eluliselt usutav see, et hageja pärast abiellumist kostja seadusliku esindajaga, perekonnasuhete tugevdamiseks ja ühtse perekonna loomise eesmärgil võttis isaduse omaks, teades, et tegelikult ta ei ole isa. Isegi kui eeldada, et hageja tõepoolest isaduse omaksvõtmisel oli veendunud, et ta on E. isa, kerkib küsimus sellest, et millal ta sai teada sellest, et ei ole E. isa – kas 2018. aasta oktoobris või 2017. aasta juulikuus, hageja ja kostja seadusliku esindaja vahelisest kirjavahetusest? See tähendab, et kas hagi on esitatud seadusega lubatud tähtaja jooksul või oli isaduse vaidlustamise tähtaeg hagi esitamise ajaks juba lõppenud?
15.Kostja esindaja poolt kohtule esitatud 17.07.2017 elektroonilisest kirjavahetusest nähtub, et: 17.07.2017 kell 14.13 punktis 3 A. kiri A.le: „/----/ Algusest peale tegin ma ise sulle ettepaneku, et E. peale võid mitte midagi mitte maksta, kuid siis ka mitte suhelda. Aga nüüd selgus, et sa juba rääkisid tema DNA analüüsist, jne. Milleks?“ 17.07.2017 kell 16.46 punktis 3 A. kiri A.le: „Isaduse kohta hakkasid E.ga sina esimesena rääkima, „punktide panemise“ ajal. Ja pärast seda korduvalt tuletasid talle seda meelde... sellega üritades last minu vastu meelestada. Elatist ma maksan korralikult, siis pretensioone olla ei saa. maksan kahes osas, kuna on alust oletada, et raha võib olla kulutatud praktiliselt koheselt ning ei ole fakt, et meie laste peale.“ (tl. 65 pöördel, 66) Antud kirjavahetusest võib teha järelduse, et isegi kui hageja ei teadnud sellest, et ta ei ole E. bioloogiline isa, siis vähemalt 17.07.2017 oli tal põhjendatud alus antud kahtluse tekkimiseks, so hageja sai sellest teada mitte oktoobris 2018. vaid vähemalt 2017.aasta juulis. Kuigi hageja väitis 08.01.2020 kohtuistungil, et „tema endisel abikaasal oli juurdepääs tema postkastile, ta ei muutnud parooli“, siis ei ole see usutav. Isegi kui eeldada, et see on tõsi, siis oli enda postkastile juurdepääs ju ka hagejal endal ning kui kostja seaduslik esindaja oleks tõepoolest kuritarvitanud tema postkasti kasutamist, so ise saatnud sealt hageja nimelt kirju, siis oli hagejal võimalus seda õigeaegselt tõkestada. Tõepoolest, 17.07.2017 kirjavahetus ei tõenda seda, millal hageja sai teada sellest, et ta ei ole kostja isa, kuid see tõendab seda, et vähemalt 17.07.2017 sai ta sellest teada ja
alates sellest ajast hakkas kulgema 1-aastane isaduse vaidlustamise tähtaeg, mis lõppes juulis 2018.
16.Tartu Ringkonnakohus on 30.05.2016 kohtumääruse nr. 2-16-6256 põhjendava osa p. 6 märkinud, „Vastavalt PKS § 93 lg-le 1 võib isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. PKS § 93 lg 2 kohaselt lõikes 1 sätestatud tähtaja kulgemine ei alga enne lapse sündi ega enne isaduse omaksvõtu jõustumist. PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaega on nõuet lõpetav tähtaeg (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-12, p 19) ning viidatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada.“
17.Seega leiab kohus, et hageja jaoks lõppes isaduse vaidlustamise tähtaeg hiljemalt juulis 2018 ning hagi on esitatud aasta hiljem pärast vaidlustamise tähtaja lõppemist. Ülaltoodust lähtuvalt jätab kohus hagiavalduse rahuldamata.
18.Mis puudutab hageja esindaja väidet, et „Hageja leiab, et lapse huvides on tuvastada oma suguvõsa ning leida uusi TEGELIKKE sugulasi“, siis on lapsel selleks seadusest tulenev õigus tema 18-aastaseks saamisel juhul, kui tal selleks tõepoolest soovi on (PKS § 93 lg 3). Praegusel hetkel on aga lapse huvides see, et tal oleks isa. Lubatav ja lapse huvides ei saa olla olukord, kus algul tunnistatakse isadust ja pärast, mh minnes lapsega riidu, sellest loobuda soovitakse. Menetluskulud
19.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 tulenevalt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluses avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluses avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
20.Vastavalt TsMS § 164 lg 1, hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 1 tulenevalt jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda, seega ei anna kohus sisulist hinnangut hageja esindaja menetluskulude suhtes. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kohus ei saa suhtuda tõsiselt esindaja poolt enne toimingu tegemist esitatud arvesse (07.01.2020 arve nr 235, milles on juba ära märgitud 08.01.2020 toimingutega, sh kohtuistungiga seotud ajakulu – esindaja on märkinud ajakuluks 70 minutit, tegelikkuses kestis kohtuistung ainult 35 minutit), selline arve esitamine ei ole korrektne mitte ainult kostja, vaid ka esindatava suhtes.
21.Riigilõivuseaduse § 59 lg 3 kohaselt, hagiavalduse esitamisel põlvnemise tuvastamiseks, kui hagiavaldust ei esitata koos elatisnõudega, tasutakse riigilõivu 40 eurot. Kuigi esitatud hagi puhul on tegemist tuvastushagiga TsMS § 125 mõttes, kohaldab kohus tasumisele kuuluva riigilõivu arvestamisel RLS § 59 lg 3 analoogiat ka isaduse vaidlustamise nõude korral.
22.Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu summas 300 eurot. Kohus selgitab hagejale, et RLS § 59 lg 3 tulenevalt on hageja maksnud riigilõivu nõutust enam 260 eurot, seega on hagejal TsMS § 150 lg 1 p 1, lg 4 alusel õigus esitada kohtule taotlus enammakstud riigilõivu, summas 260 eurot, tagastamiseks.
23.Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 164 lg 1, § 434, § 438, § 442, § 453, § 632, § 632 lg 1 sätete kohaselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.