2-15-1025/24 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 22.01.2015 esitas MM (hageja) Harju Maakohtule hagi AS (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista varalise kahju hüvitise summas 3094,79 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise summas 3500 eurot või õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt 14.10.2014 kella 18.00 paiku ründas Viimsi vallas Randvere külas hagejat kostjale kuuluv suurekasvuline koer. Koer oli rihmastatud ja kostjast 1,5 m kaugusel ning kui hageja ja kostja koer jõudsid kohakuti, tuli koer hageja juurde ning ründas hagejat, haarates suhu hageja parema käe randme ja puredes seda. Kostja oma koera ei takistanud. Samal õhtul pöördus hageja erakorralise meditsiini osakonda, kus tuvastati loomahammustuse tagajärjel tekkinud marrastus, valu ja turse. Koera rünnaku tagajärjel sai hageja käsi kannatada nii tugevalt, et ta oli sunnitud viibima töövõimetuslehel alates 15.10.2014 kuni 28.10.2014 ja uuesti alates 03.11.2014 kuni 05.12.2014. Kahe töövõimetuslehe vahelisel ajal oli hageja erialasel koolitusel, kus polnud tarvis täita hageja igapäevaseid tööülesandeid. Hageja raviperioodi raviloost nähtub, et kostja koera hammustuse tagajärjel oli hagejal juhtumi toimumise järgselt pidevalt tugev valu ja palavik ning hageja oli sunnitud pidevalt tarvitama valuvaigisteid. 15.10.2014 kutsus hageja väljakannatamatu valu tõttu ka kiirabi. 28.10.2014 kuni 05.11.2014 käis hageja lisaks perearsti külastustele korduvalt ka SA-s PERH uuringutel ja raviprotseduuridel, 28.10.2014 alustas ka füsioteraapiaga käe liikuvuse taastamiseks. 07.01.2015 pöördus hageja füsioterapeudi poole õlavöötmele taastusravi saamiseks, kuivõrd lihasjõud oli lahase kandmisest ja käe funktsiooni piiratusest ka õlavöötmes kahjustunud. 19.01.2015 lõppes aktiivne randmepiirkonna taastusravi, kusjuures füsioterapeudi hinnangu kohaselt ei olnud käe funktsioon täielikult taastunud.

Meditsiiniliste dokumentide alusel on tõendatud, et hageja põhiline tervisekahjustus oli kõõlusetupemädanik. Lisaks tekkisid hagejal füüsiline ja hingeline valu ning kannatused, mis väljendusid olulises heaolulanguses, liikumispiirangus ning sunnitud loobumises oma harrastustest ja harjumustest. Hageja pole aktiivse haiguse perioodil saanud tegeleda oma alaealise lapse hooldamisega, majapidamisega ega ka oma koerte hooldamise ja treeningutega. Samuti jäid tegemata saagikoristus ja sügistööd aias. Hageja vajas esimestel nädalatel kõigis toimingutes kõrvalist abi, sest valutava ja randmest paindumatu käe tõttu olid tugevasti takistatud hügieeni- ja majapidamistoimingute tegemine. Füüsilise valu tõttu kasutas hageja esimesel kahel nädalal valuvaigisteid. Hagejal on meeleolulangus ja frustratsioon, kuivõrd tööalaselt kasutas hageja oma töö tegemiseks peamiselt paremat kätt ja traumajärgselt pidi hageja uuesti õppima oma tööd tegema. Hageja tugines nõude alusena VÕS § 1056 lg-le 1. Arvestades, et kahjujuhtumile eelnenud hageja 6 kuu netosissetulek oli 22 984,46 eurot, on hageja keskmine palk (neto) 3830,74 eurot kuus. Arvestades, et ühes kuus on 22 tööpäeva, on hageja tasu tööpäevas 174,12 eurot (neto). Kokkuvõttes oli hageja kostja tekitatud vigastuse tõttu töövõimetu 47 kalendripäeva (35 tööpäeva), mille eest oleks pidanud saama palka 6094,20 eurot. Haigekassa maksis hüvitist kogu töövõimetuse perioodi eest kokku 3076,45 eurot, seega jäi hagejal kostja tekitatud vigastuse tõttu saamata 3017,75 eurot. Ravimitele kulunud summade tõendamiseks ei ole hagejal vastavad kuluarved säilinud, kuid kostja tekitatud tervisekahjustuse tõttu oli hageja sunnitud laskma teostada ultraheliravi, mille maksumus oli 28,80 eurot. Samuti ostis hageja käefiksaatori ja randmetoe, kokku summas 48,24 eurot. Eelnevat arvestades on kostja õigusvastase tegevusega tekitanud hagejale varalist kahju saamata jäänud tuluna 3017,75 eurot ning otsese varalise kahjuna 77,04 eurot, kokku summas 3094,79 eurot. Hageja hinnangul ei ole praegusel juhul võimalik mittevaralise kahju suurust rahas täpselt määratleda, kuid aluseks saab võtta asjaolu, et hagejal oli võimatu töötada poolteist kuud ning pärast tööle asumist ei saa hageja tegelikult töötada selliselt, nagu ta on harjunud. Tööks vajalike liigutuste tegemine on valulik, mõned vajalikud liigutused ei ole randme jäikuse tõttu sooritatavad. Samuti on olnud vigastuse aktiivsel perioodil ja on ka praegusel ajal häiritud hageja tavapärane elurütm. Hageja hinnangul saab mittevaralise kahju hüvitamisel aluseks võtta seadusandja tahte määratleda kehavigastuse tekitamise ja tervise kahjustamise nõue mittevaralisena ja hagihinna tähenduses summas 3500 eurot. Hageja leidis, et õiglane oleks kostjalt mittevaralise kahju hüvitisena välja mõista 3500 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et eelnimetatud summa ei ole õigustatud, palus hageja määrata mittevaralise kahju hüvitis õiglase summana kohtu äranägemisel. Lisaks märkis hageja, et tema parem käsi pole ka antud hetkeks veel saavutanud normaalset funktsionaalsust. Hageja jätkab aktiivse taastusraviga füsioterapeudi ja massööri juures. Ta ei ole võimeline normaalselt pliiatsit hoidma ega kirjutama ning väikesi asju parema käega haarama, häiritud on sõrmede tundlikkus. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt. Kostja möönis, et kostja koer hammustas hagejat, kuid kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud nõutava kahju suurust. Kostja oli nõus hüvitama kahju seoses haiguslehega, mis on väljastatud ajavahemikus 15.10.2014 kuni 28.10.2014. Kostja ei olnud nõus hüvitama kahju, mis on seotud 03.11.2014-05.12.2014 väljastatud haiguslehega, kuna kostja hinnangul puudub sellel seos 14.10.2014 aset leidnud õnnetusjuhtumiga. Hageja oli enne seda võimeline kuue päeva jooksul osalema koolitusel, s.t asus tööülesandeid täitma. Kostja oli nõus hüvitama ka 48,24 eurot käefiksaatori eest. Kostja ei olnud nõus tasuma ultraheliravi eest summas 28.80 eurot, kuna see ei ole seotud õnnetusjuhtumiga. Kostja pidas hageja mittevaralise kahju nõuet summas 3500 eurot

ebaproportsionaalselt suureks. Samuti ei ole hageja kostja hinnangul esitanud menetluses usaldusväärseid tõendeid oma sissetuleku suuruse kohta. Kostja palus jätta hagi rahuldamata osas, mida kostja ei ole tunnistanud ning jätta menetluskulud hageja kanda Maakohtu otsus 27.07.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 3094,79 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot, kokku 5094,79 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hageja viibis 14.10.2014 Viimsi vallas Randvere külas XXXXXXXXXXX XXX ääres, kus jalutas ka kostja oma koeraga, kes hammustas hagejat paremast käest, mis põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Antud asjaolud on tõendatud kohtuvälise menetleja 02.12.2014 otsusega (tlk 11) ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaardiga (tlk 12-13). Kohus märkis, et esitatud asjaoludest lähtuvalt on hageja nõude alus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 lg 1 ja VÕS § 1060. VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS §-st 1060 tulenevalt loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest. Asjaolu, et koera poolt hammustada saamise puhul kahju hüvitamise nõude esitamisel kuuluvad kohaldamisele VÕS § 1056 lg 1 ja VÕS § 1060, on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-21-85-05 p-s 11, milles on asunud seisukohale, et koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada. Koerast kui suurema ohu allikast tulenev risk on realiseerunud, kui hageja on saanud kehavigastusi kostja koera poolt hammustada saamise tagajärjel. Antud juhul on tõendamist leidnud, et hageja on kostja koera käest hammustada saanud ja selle tagajärjel kehavigastuse saanud ning kostja kõnealuseid asjaolusid ka ei vaidlusta, mis tähendab, et kostja vastutab VÕS § 1056 lg 1 ja VÕS § 1060 alusel hagejale koera poolt hammustada saamise tagajärjel tekkinud kahju eest. Pooled vaidlevad, millises ulatuses on kostja kohustatud hagejale kahju hüvitama. Kohus analüüsis esmalt, millises summas on hagejal õigus kostjalt nõuda varalise kahju hüvitamist. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hageja on esitanud kohtule tõendid selle kohta, et hageja oli pärast 14.10.2014 kostja koera poolt hammustada saamist töövõimetuslehel 15.10.-28.10.2014 (tlk 14) ning täiendavalt 03.11.-05.12.2014 (tlk 15). Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja pidi perioodil 15.10.28.10.2014 viibima töövõimetuslehel seoses asjaoluga, et hageja sai kostja koera poolt hammustada. Kostja vaidleb vastu hageja nõudele, mis puudutab perioodi 03.11.-05.12.2014, kuna kostja hinnangul oli hageja selleks ajaks juba tervenenud, sest oli eelnevalt võimeline koolitusel osalema. Kohus leidis, et kostja on kohustatud hagejale hüvitama ka töövõimetusest tekkinud kahju perioodil 03.11.-05.12.2014. Nimelt ilmneb hageja raviloost (tlk 23-24), et ka perioodil 03.11.-02.12.2014 hageja käsi randmest ei liikunud, hageja vajas valuvaigistit ja pidi kodus käega võimlema, käe ümber oli kogu aeg fiksaator. Samuti ilmneb raviloost, et hageja haigusleht on 05.12.2014 lõpetatud põhjusel, et patsient soovib proovida tööd teha, mitte arst ei ole jõudnud järeldusele, et hageja on tervenenud. Kohus oli seisukohal,

et eelviidatud raviloost on tuvastatav, et hageja viibis ka perioodil 03.11.-05.12.2014 töövõimetuslehel seoses sellega, et hageja oli 14.10.2014 saanud kostja koera poolt paremasse kätte hammustada ning käe vigastused olid sellised, mis ei võimaldanud hagejal varasemalt kui 06.12.2014 tööle naasta. Seoses kostja vastuväitega, et hageja käis kahe töövõimetuslehe vahepealsel ajal koolitusel, märkis kohus, et koolitusel käimine ning tööülesannete täitmine võivad olla väga erineva iseloomuga, ning asjaolu, et hageja oli võimeline koolitusel osalema, ei tähenda, et hageja oli võimeline enne töövõimetuslehe lõppemist 05.12.2014 oma tööülesandeid täitma. Kohus oli seisukohal, et nähtuvalt hageja raviloos kajastatud andmetest oli hageja 03.11.-05.12.2014 töövõimetuslehel viibimine põhjendatud ning kostjal tuleb hagejale VÕS § 130 alusel hüvitada ka nimetatud perioodiga seotud töövõimetusest tekkinud kahju. Hageja on esitanud Regionaalhaigla tõendi selle kohta, et perioodil aprill 2014 kuni september 2014 oli hageja netopalk kokku 22 984,46 eurot (tlk 32), mis tähendab, et hageja keskmine kuupalk oli 3830,74 eurot ning võttes arvesse, et ühes kuus on keskmiselt 22 tööpäeva, on hageja töötasu ühes tööpäevas 174,12 eurot. Hageja oli töövõimetuslehel 15.10.28.10.2014 ja 03.11.-05.12.2014, mis on kokku 47 kalendripäeva, millest 35 olid tööpäevad. See tähendab, et hagejal jäi töötasu saamata 6094,20 euro ulatuses. Seoses töövõimetuslehel viibimisega sai hageja Eesti Haigekassalt 29.10.2014 töövõimetushüvitist 595,38 eurot ja 19.12.2014 2480,76 eurot, kokku 3076,14 eurot (tlk 33). VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. See tähendab, et VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb Eesti Haigekassa poolt hagejale makstud summa hageja saamata jäänud töötasust maha arvata, mis tähendab, et hagejal jäi kostja koera hammustuse tõttu saamata töötasu 3018,06 eurot. Seoses kostja vastuväidetega, et hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid oma sissetuleku suuruse kohta, märkis kohus, et kohtul puudub alus kahelda Eesti Regionaalhaigla väljastatud tõendis hageja töökoha ning töötasu suuruse kohta. Eesti Regionaalhaigla tõendis kajastatud summad haakuvad ka Eesti Haigekassa poolt hagejale makstud töövõimetushüvitise suurusega. Samuti ei ole kohtu hinnangul põhjendatud kostjalt välja mõistetavast summast maha arvata kostja poolt viidatud tasu, mida hageja oleks pidanud kostja väidete kohaselt saama töövõimetuslehel viibides oma tööandja käest. Kohus selgitas, et kogu tasu, mida isikule töövõimetuslehel viibides makstakse, laekub haigekassalt. Kohus märkis, et antud juhul ongi kohus Eesti Haigekassa poolt hagejale tasutud summad kostjalt nõutavast summast maha arvestanud ning täiendavate summade mahaarvamiseks alus puudub. Hageja palub kostjalt varalise kahjuna välja mõista ka 48,24 eurot, mis kulus käefiksaatorile ja randmetoele, ning 28,80 eurot, mis kulus randmele tehtud ultraheliravile. Kohus märkis, et hageja on tõendanud, et hagejal kulus 48,24 eurot käefiksaatori ja randmetoe ostmiseks (tlk 35). Kohus leidis, et nimetatud kulu oli põhjendatud ning seotud kostja koera poolt hageja käele tekitatud vigastusega. Samuti ei ole kostja kõnealuse kulu hüvitamisele vastu vaielnud. Kostja leiab üksnes, et hageja nõutav ultraheliravile tehtud kulu ei ole põhjendatud. Kohus kostjaga ei nõustunud. Nimelt nähtub hageja esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla arvest, et hageja on tasunud ultraheliravi teenuse eest 28,80 eurot (tlk 34). Kohus leidis, et nimetatud kulu oli põhjendatud ja põhjuslikus seoses kostja koera poolt hageja käele tekitatud vigastusega, kuna nähtuvalt hageja haigusloost (tlk 24) oli ultraheliravi seotud hageja käe ravimisega ning raviarsti poolt kooskõlastatud. Tulenevalt eeltoodust oli kohus seisukohal, et

kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 130 lg 1 alusel välja mõista ka käefiksaatori, randmetoe ja ultraheliraviga seotud varaline kahju 77,04 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja varalise kahju nõude kogu ulatuses. Kohtu arvutuste kohaselt on hageja varalise kahju suurus 3095,10 eurot, kuid võttes arvesse, et hageja taotles üksnes 3094,79 euro väljamõistmist, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3094,79 eurot. Järgnevalt analüüsis kohus hageja mittevaralise kahju nõude põhjendatust. Hageja palub mittevaralise kahju välja mõista 3500 euro ulatuses või alternatiivselt kohtu enda õiglasel äranägemisel. Kostja on seisukohal, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on ebaproportsionaalselt suur. Kohus märkis, et VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-13 p-s 22 asunud seisukohale, et mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kohus leidis, et antud juhul on tõendamist leidnud, et kostja koera poolt on hagejale kehavigastus tekitatud, mis tähendab, et hagejal on VÕS § 134 lg 2 alusel õigus nõuda kostjalt ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus ei lugenud põhjendatuks hageja esimest alternatiivset nõuet mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 3500 eurot, kuna see vastab mittevaralise kahju hüvitamise nõude hagihinnale. Kohus oli seisukohal, et mittevaralise kahju hagihinnal määratava hüvitise suurusega seost ei ole ning kohtul on kohustus iga konkreetse tsiviilasja puhul eraldi hinnata kõiki vastava nõude aluseks olevaid asjaolusid kogumis ning nende pinnalt otsustada, kas ja millises ulatuses on mittevaralise kahju nõue põhjendatud. Kohus leidis, et antud juhul tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võtta arvesse hageja tõendatud asjaolusid, et pärast kostja koera rünnakut pidi hageja pikka aega kodus viibima (hageja käsi sai vigastada 14.10.2014 ning tagasi tööle oli hageja võimeline suunduma alles 06.12.2014), samuti on hageja raviloost nähtav, et hageja on kannatanud tugevat valu, tema parema käe liigutamine on olnud pikalt takistatud. Kohtu hinnangul on parema käe selline vigastus, mis põhjustab palju valu ning sisuliselt takistab kätt liigutamast ja kasutamast, isikule palju ebamugavust põhjustav ning selle tõttu on eluliselt usutavad hageja väited elukvaliteedi tuntava languse osas. Võttes arvesse, et hageja kannatas tugevat valu, ei saanud mitmeid kuid oma paremat kätt kasutada ning tema elukvaliteet oli tuntavalt häiritud, pidas kohus antud juhul põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 2000 eurot. Kohus märkis, et suuremas summas mittevaralise kahju hüvitamiseks ei näe kohus alust, kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hagejale oleksid jäänud kostja koera rünnakust suured ja/või kehal koheselt märgatavad armid, samuti võtab kohus arvesse, et hageja oli mõne kuu möödudes siiski võimeline tavapärase elukorralduse juurde naasma. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus oli seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus 25.08.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 27.07.2015 otsuse väljamõistetud varalist kahju 1876,80 eurot ületavas osas ja mittevaralist kahju 400 eurot ületavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi vastavas osas rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud materiaalõigust, samuti tuleb tuvastatud asjaolude ja tõendite kohaselt teha maakohtu otsusest erinev otsus. Kaebuses tugineb kostja TsMS § 436 lg-le 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kostja juhtis kirjalikult maakohtu tähelepanu töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lg-le 1, mille kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Maakohus on jätnud nimetatud normi kohaldamata. Harju Maakohus on kohtuasjas nr 2-12-38757 tehtud otsuses leidnud, et eelnimetatud normi eesmärk on ajutise töövõimetuse hüvitis, mille tasumise kohustus on pandud tööandjale ja et tööandja poolt makstava hüvitise eesmärgiks on tagada isikule sissetulek ajaks, mil isik ei ole ajutise töövõimetuse tõttu võimeline tavapärase sissetuleku saamiseks vajalikku tööd jätkama. Töövõimetuslehtedest nähtub, et hageja on olnud töövõimetu alguses 15.10.2014 kuni 28.10.2014. Seejärel on kostja osalenud tööalasel koolitusel. Uus töövõimetusleht on hagejale väljastatud 03.11.2014 kestusega kuni 05.12.2014 (töövõimetuslehe ülemises osas on märgitud, et see on esmakordne, mitte jätkuv). Kuna tööandja maksab neljanda kuni kaheksanda töövõimetuspäeva eest (viis päeva) töötajale hüvitist 70% töötaja keskmisest töötasust, siis kohtu arvestatud töötaja keskmist päevatasu aluseks võttes moodustaks 70% töötaja viiest tööpäeva tasust mõlema töövõimetusperioodi eest samasuguse summa 609 eurot (5 x 174 x 70%). Nimetatud summa osas oleks hagejal seadusest tulenev nõue summas (1218 eurot) oma tööandja mitte kostja vastu. Hagejale pole selles osas kahju tekkinud ning tal on õigus esitada vastav nõue tööandja vastu. Kohus on jätnud eespoolviidatud normi kohaldamata, millega on rikkunud materiaalõigust. Eeldades, et kohtu keskmise tasu arvestus on õige, tuleks kostjalt välja mõistetud materiaalse kahju hüvitise suurust vähemalt 1218 euro ulatuses vähendada. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja pole kohtule esitanud asjakohaseid tõendeid selle kohta kas ja kui palju on tööandja hagejale tasunud töötasu vaidlusalusel töövõimetuse perioodil ja selle vahelisel ajal, millega on hagi jäänud vastavas osas tõendamata. Kohtul pole võimalik otsustada saamatajäänud sissetuleku üle eeltoodud asjaolusid tuvastamata. Juhul, kui hageja on selle aja eest saanud tööandajalt mingis osas tasu, tuleks seda summat käsitleda hageja sissetulekuna ja seda tuleks hüvitise määramisel arvestada. Kohus pole otsuse põhjendamisel nimetatuga arvestanud, mistõttu on otsus vastavas osas põhjendamispuudusega. Maakohus on kostjalt välja mõistnud hüvitise mittevaralise kahju eest summas 2000 eurot. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista mõistlik summa. See, mis on mõistlik, on hinnanguline ja sõltub igakordselt konkreetse juhtumi asjaoludest ja seda pole seaduses ette kirjutatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 13 leidnud, et mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kostja on selgitanud sarnastes asjades varasemat kohtupraktikat. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-11-13587 teinud 19.07.2011 otsuse, millega on mõistnud kostjalt hageja kasuks koera hammustusest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks 324,14 eurot. Kohus on nimetatud asjas leidnud, et sellises suuruses hüvitis on piisav arvestades tekitatud

kahevigastusi, valu ning hingelisi üleelamisi. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-12-25559 tehtud otsuses mõistnud kostjalt koerahammustusest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks 380 eurot. Nimetatud kohtuasja asjaolud on sarnased käesoleva kohtuasja asjaoludega. Ka selles asjas tekkis hagejal koera hammustuse järgselt põletik, mis pikendas hageja tervenemisprotsessi. Kohus leidis samas, et vigastused ei ole muutnud hageja elukorraldust (tegemist on lühiajalise tervisekahjustusega) ning kohus pole tuvastanud negatiivseid asjaolusid, mis tingiksid keskmisest suurema hüvitise määramise. Just viimasena nimetatud kohtuasja asjaolud sarnanesid praeguse kohtuasja asjaoludega, kuid ometi on kohus kostjalt praeguses kohtuasjas hageja kasuks ilma igasuguse põhjenduseta välja mõistnud enam kui viis korda suurema hüvitise. Kostja leiab, et võttes arvesse varasemat kohtupraktikat on mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks seda laadi juhtumite puhul 400 eurot. Samuti palub kostja ringkonnakohtul muuta menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades. Maakohus on nimetatud normi tõlgendanud varasemalt nii, et kui hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis jätab kohus menetlusosaliste kulud täielikult nende endi kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja märgib, et on hageja ees vabandanud ja pole keeldunud hagejale kahju hüvitamisest. Küsimuse all on olnud lihtsalt hüvitise suurus, milles pooled on olnud eri meelt. Kostja palub ringkonnakohtul menetluskulude jaotuse osas arvestada ka sellega, et kostjalt hageja menetluskulude väljamõistmine suurendab kostja jaoks reaalselt tasutavat summat veelgi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb Harju Maakohtu 27.07.2015 otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 2000 eurot. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 pga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 400 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse väidetele seoses kostjalt väljamõistetud varalise kahju hüvitisega. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud materiaalõigust, jättes kohaldamata töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lg 1, mille kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Kostja on kaebuses sarnaselt varasemalt menetluses avaldatule seisukohal, et eelnimetatud sättest tulenevalt tuleb kostjalt väljamõistetavast varalise kahju hüvitisest maha arvata summa mõlema töövõimetusperioodi 5 päeva eest, mil hagejale peab hüvitist maksma tema tööandja. Ringkonnakohus kostja eelnimetatud väidetega ei nõustu. Maakohus on vastuseks kostja vastavatele väidetele õigesti selgitanud, et kogu kostja poolt viidatud tasu, mida hageja oleks kostja väidete kohaselt töövõimetuslehel viibides pidanud saama oma tööandja käest, laekub haigekassalt. Haigekassa poolt hagejale tasutud summad on maakohus VÕS § 127 lg 5 alusel kostjalt nõutavast summast maha arvestanud ning seega on maakohus põhjendatult leidnud, et täiendavate summade mahaarvamiseks alus puudub.

Toodud põhjendustel puudub alus kostjalt väljamõistetava varalise kahju hüvitise suuruse vähendamiseks. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt pole hageja kohtule esitanud asjakohaseid tõendeid selle kohta, kas ja kui palju on tööandja hagejale tasunud töötasu vaidlusalusel töövõimetuse perioodil ja selle vahelisel ajal, millega on hagi jäänud vastavas osas tõendamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt korrata, et kogu tasu, mida hagejale töövõimetuslehel viibides makstakse, laekub haigekassalt, mitte hageja tööandjalt nagu on ekslikult leidnud kostja. Seetõttu ei saanud hageja ka esitada tõendeid hagejale töövõimetuslehel viibides tööandja poolt makstud töötasu kohta. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljastatud tõend (tl 32) hageja kuue kuu sissetuleku kohta ja hageja pangakonto väljavõte (tl 33), millest nähtub hagejale makstud töövõimetushüvitis, on piisavateks tõenditeks hindamaks hagejale tekkinud varalist kahju. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuses toodud motiividel õigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise summas 3094,79 eurot. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei saa põhjendamiskohustuse rikkumist maakohtule kõnealusel juhul ette heita. Seega tuleb apellatsioonkaebus varalise kahju hüvitist puudutavas osas jätta rahuldamata. Järgnevalt annab kohus hinnangu mittevaralise kahju hüvitise suurusele. Kostja vaidlustab maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust, leides, et varasemat kohtupraktikat arvesse võttes on mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks sedalaadi juhtumite puhul 400 eurot. Maakohus on pidanud põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 2000 eurot, võttes seejuures arvesse, et hageja kannatas tugevat valu, ei saanud mitmeid kuid oma paremat kätt kasutada ning tema elukvaliteet oli tuntavalt häiritud. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas kohtu ette toodud asjaoludel ei saa maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust 2000 eurot pidada mõistlikuks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi diskretsiooni alusel. Hüvitise suurus sõltub kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 134 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-07 p 13). Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti osundanud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 punktile 13, milles Riigikohus on leidnud, et mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kostja poolt kaebuses viidatud Harju Maakohtu otsustes tsiviilasjades nr 2-11-13587 ja 2-12-25559 on maakohus koera hammustusest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistnud välja vastavalt 324,14 eurot ja 380 eurot, kusjuures mõlemas viidatud tsiviilasjas jäid erinevalt praegusest asjast hagejatele koera rünnakust kehale otseselt märgatavad armid. Seda, et praeguses asjas ei ole hagejale kostja koera rünnakust jäänud suuri ja/või kehal koheselt märgatavaid arme, on maakohus vaidlustatud otsuses arvesse võtnud kui asjaolu, mille tõttu ei ole põhjendatud mõista mittevaralise kahju hüvitis välja suuremas summas kui 2000 eurot. Ka on maakohus asjaolu, et hageja oli mõne kuu möödudes siiski võimeline tavapärase elukorralduse juurde naasma, võtnud arvesse kui asjaolu, millest tingituna ei ole põhjendatud 2000 eurost suuremas summas mittevaralise hüvitise väljamõistmine. Ringkonnakohus maakohtu järeldustega ei nõustu ja

leiab, et eelnimetatud asjaoludel ei ole põhjendatud maakohtu poolt määratud mittevaralise kahju hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma määramisel tuleb järgida kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-81-05 p 17). Ringkonnakohus arvestab hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel sellega, et hageja kannatas tugevat valu, ei saanud mitmeid kuid oma paremat kätt kasutada ning tema elukvaliteet oli tuntavalt häiritud, hagejale ei ole kostja koera rünnakust jäänud koheselt märgatavaid arme, hageja oli mõne kuu möödudes võimeline tavapärase elukorralduse juurde naasma ja kostja on hageja ees vabandanud. Eeltoodud asjaolusid, varasemat kohtupraktikat ja apellatsioonkaebuses kostja taotletut arvesse võttes peab ringkonnakohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 400 eurot. Hageja ei ole kohtu ette toonud negatiivseid asjaolusid, mis tingiksid nimetatust suurema hüvitise määramise. Hageja poolt kohtule esitatud AS Fertilitas taastusravi osakonna 01.07.2015 väljastatud tervisekaart (tl 92), millega hageja soovis tõendada, et kostja koera tekitatud vigastus on pikemaajalist ravi vajav ja millest nähtub, et taastusravi tulemusena on hageja randme liikuvus mõnevõrra paranenud, ei võimalda samuti pidada mittevaralise kahju hüvitist põhjendatuks suuremas ulatuses. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hagejale koera rünnakust jäänud vigastused oleksid püsiva iseloomuga. Hageja haigusloost (tl 30) nähtuvalt on 09.01.2015 lõpphinnangu kohaselt hageja käe funktsioon võrreldes alghinnanguga paranenud ja hageja saab kätt kasutada igapäevategevustes, k.a töötegevustes. Seega ei ole hagejal tekkinud vigastused muutnud hageja elukorraldust ning tegemist on siiski lühiajalise tervisekahjustusega. Menetluskulude jaotus Arvestades, et ka ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb hagi rahuldatuks siiski täies ulatuses, ei näe kolleegium alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Kuna kohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse 1600 euro (2000-400) osas, jätab kohus kostja apellatsioonimenetluse kulud 43% ulatuses kostja enda kanda ja 57% ulatuses hageja kanda. Kuivõrd maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulusid, ei määra ka ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 menetluskulude rahalist suurust kindlaks käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamisel. Menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 174 lg 2 ja 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.