Kohtuistungil 24. septembril 2015, millel osalesid hageja Xxx ja tema nõustaja Siiri xxx ning kostja lepinguline esindaja Marina Smirnova, samuti seaduslikud esindajad xxx ja xxx
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada osaliselt. Tuvastada, et hageja Xxx (isikukood xxx) ja kostja Xxx OÜ (registrikood xxx) vahel 1. juunil 2014 sõlmitud töölepingu kostjapoolne 18. augusti 2014 avaldusega ülesütlemine 4. septembrist 2014 on tühine. Lõpetada resolutsiooni punktis 2 viidatud tööleping kohtus töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 4. septembrist 2014. Mõista kostjalt Xxx OÜ hageja Xxx kasuks välja 4 305 eurot (sh töölepingu tühise ülesütlemise eest hüvitis 2 610 eurot ja raseduse tõttu diskrimineerimisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitis 1 695 eurot). Jätta menetluskulud poolte endi kanda ja määrata kindlaks, et pooltel ei tule maksta vastastikku hüvitist seniste menetluskulude eest.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse
2-14-60715 esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Xxx(hageja, töötaja) esitas 18. septembril 2014 Tööinspektsiooni juures tegutsevale töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse XxxOÜ (kostja, tööandja) vastu töövaidluses. TVK lahendas avalduse 20. oktoobri 2014. aasta otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1653 ja rahuldas selle osaliselt.
2.Kostja esitas 12. novembril 2014 kohtule avalduse vaadata pooltevaheline töövaidlus läbi hagimenetluse korras. Seeläbi vaidlustas kostja TVK otsuse hageja töövaidlusavalduse rahuldamise osas.
3.Kohus võttis 2. detsembri 2014. aasta määrusega menetlusse hagiavalduse TVK-s rahuldatud nõudes. Kostja esitas 16. detsembril 2014 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu. Pooled esitasid eelmenetluses täiendavad seisukohad ja taotlused.
4.Kohus kuulas pooled ära 13. mai 2015 korraldaval istungil ja 24. septembri 2015 kohtuistungil, viimasel kuulas kohus ära ka pooled vande alla tunnistajate ütlused.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõue ja väited
5.Hageja nõuab: − (1) pooltevahelise töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastamist; − (2) töölepingu kohtus lõpetamist alates 4. septembrist 2014; − (3) töölepingu tühise ülesütlemise eest hüvitist summas 2 610 eurot ja − (4) diskrimineerimisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitist summas 2 000 eurot.
6.Hageja põhiväited on järgmised: − hageja töötas kostja juures töölepingu alusel alates 1. juunist 2014 baaridaamina; töövahetused kestsid 12 tundi (kl 10 – 22) ja töötasu oli 435 eurot kuus, millest 400 eurot oli põhipalk ja 35 eurot igakuine lisatasu; − kui hageja avaldas tööandjale, et ta on rase, siis muutus tööandja suhtumine halvemaks ja töötingimused raskemaks ning lõpuks ütles kostja töölepingu väidetavalt katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu üles; − katseajal töölepingu ülesütlemise alust ei esine, mistõttu ülesütlemine on tühine ja hageja nõuab hüvitist kuue kuu töötasu summas 6 ×435 eurot; − kostja ütles töölepingu üles hageja raseduse tõttu, st diskrimineeris hagejat sel alusel; hageja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 2 000 eurot (algselt TVK-s 3 000 eurot).
7.Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda, aga hageja avalduse kohaselt tal maakohtu menetluses kulusid ei olnud. Kostja menetluskulude nimekirjale vaidleb hageja vastu riigilõivu osas leides, et kostja ei pidanud kohtusse pöördumisel lõivu tasuma. 2 (6)
2-14-60715 Kostja vastuväited
8.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised: − esines alus töölepingu ülesütlemiseks katseajal, sest hageja ei tulnud toime oma töökohustuste täitmisega vaatamata korduvatele hoiatustele ja selgitustele; − konkreetselt heidab kostja ette, et hageja ei osanud tööl käituda ega teadnud, mida teha; hilines pidevalt tööle; lamas diivanil, kui baaris puudusid kliendid; vaatas tahvelarvutis filme kasutades kõrvaklappe, mistõttu ei märganud kliendi saabumist; vormistas oma sõpradele üks kord allahindluse 40%, mis ei olnud lubatud; hoidus kohvimasina puhastamisest ja istus sõpradega lauas ajal, mil nõud olid pesemata; − kostja ei diskrimineerinud hagejat tulenevalt rasedusest, sest ei teadnud rasedusest enne lepingu ülesütlemist ega ka veel nädala jooksul pärast seda; kostja ei loonud hagejale raskeid töötingimusi, sest 12-tunnise vahetuse jooksul tuli keskmiselt teenindada 35 külastajat; − hageja hüvitisnõude puhul ei saa võtta arvesse lisatasu 35 eurot kuus, vaid lähtuda tuleb põhipalgast 400 eurot kuus, mis oli poolte kokku lepitud töötasu.
9.Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja menetluskulusid summas 1 134,67 eurot, sh riigilõiv 400 eurot ja õigusabikulu ilma käibemaksuta summas 734,67 eurot (ajakulu kokku 10 h 5 min tasumääradega 64– 80 eurot/tund).
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi saab rahuldada osaliselt. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda.
11.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − pooled sõlmisid 1. juunil 2014 töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures samast päevast tööle (TVK tl 22–25); − lepingule kohaldus nelja kuu pikkune katseaeg; − kostja koostas 18. augustil 2014 töölepingu ülesütlemise avalduse, millega ütles lepingu katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu alates 4. septembrist 2014 üles ja mille hageja sai kätte 19. augustil 2014 (TVK tl 26, tõlge kohtutoimikus lk 77); − hageja põhitöötasu oli 400 eurot kuus ja talle maksti igal töötamise kuul lisatasu 35 eurot kalendrikuu kohta (TVK tl 43); − hageja oli töölepingu ülesütlemise ajal rase (TVK tl 29, 51).
12.Nõude (1) õiguslik alus on töölepingu seaduse (TLS) § 104 lg 1, mille kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja tugineb sellele, et ta ütles töölepingu üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. TLS § 86 lg 1 võimaldab nii tööandjal kui ka töötajal töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ülesütlemine on avaldatud nimetatud tähtaja jooksul. Vastavalt TLS § 86 lg-le 4 ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS § 6 lg 1 kohaselt on katseaja eesmärk hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Nõude (1) osas keskendus poolte vaidlus küsimusele, kas kostja ülesütlemiseks esines alus, mis on kooskõlas katseaja eesmärgiga.
13.Kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase, siis TLS § 92 lg 2 järgi loetakse, et tööleping on üles öeldud raseduse tõttu, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles TLS-s lubatud alusel. Raseda töötaja töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 2 tõttu tühine 3 (6)
2-14-60715 ka siis, kui naine temast mitteolenevatel põhjustel ei ole järginud sama seaduse § 93 lg-s 3 nimetatud tähtaega, st ei teavitanud tööandjat oma rasedusest enne ülesütlemisavalduse kättesaamist või 14 kalendripäeva jooksul pärast seda. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et töötaja teavitas tööandjat hiljemalt 25. augustil 2014, st nädal pärast ülesütlemisavalduse kättesaamist. Kuigi TLS § 92 lg 2 ei seo selles sätestatud eeldust otseselt TLS § 93 lg-s 3 nimetatud tähtajaga, siis peab kohus ka TLS § 104 lg 2 eeldusest lähtumiseks oluliseks tuvastada, et vastavat tähtaega on järgitud. Vastupidisel juhul jääks tööandja kanda ebamõistlikult suur tõendamiskoormis, kui töötaja ei teata tööandjale enne ega mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemist oma rasedusest. Kuna käesolevas asjas on piisav rasedusest teadasaamine 14 päeva jooksul pärast ülesütlemise avaldamist ja selles ei ole vaidlust, siis ei käsitle kohus poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas kostja teadis rasedusest juba varem.
14.Ülesütlemisavalduses viitas kostja sellele, et hageja ei täitnud tööülesandeid kohusetundlikult, rikkus süstemaatiliselt ettevõtte sisekorda ning vaatamata tööandja hoiatustele ignoreeris tööandja mõistlikke korraldusi ja rikkus töökohustusi. Kohtumenetluses täpsustas kostja, et töölepingu ülesütlemise tingisid järgmised puudused hageja töös: − (a) ei osanud tööl käituda ega teadnud, mida teha; − (b) pidevalt hilines tööle; − (c) lamas diivanil, kui baaris puudusid kliendid; − (d) vaatas tahvelarvutis filme kasutades kõrvaklappe ega märganud kliendi saabumist; − (e) vormistas oma sõpradele 14. juulil 2014 allahindluse 40%, mis ei olnud lubatud; − (f) hoidus kohvimasina puhastamisest; − (g) istus sõpradega lauas ajal, mil nõud olid pesemata.
15.Kohus kontrollib esmalt, millised kostja märgitud etteheited on sellised, mis vastavad katseaja eesmärgile, sest üksnes nende tõendatusse puhul võib ülesütlemine olla kehtiv. Puudused (e) ja (f) ei ole kohtu hinnangul kooskõlas katseaja eesmärgiga, sest need ei seondu piisavalt otseselt töötaja tervise, teadmiste, oskuste, võimete ja isikuomadustega. Puudus (e) on konkreetne eksimus ühel juhul (TVK tl 52), mida hageja ka möönab (tl 96–97) ja see ei kajasta hageja üldist võimet tulla toime talle antud tööga. Lubamatu allahindluse tegemine võiks olla seostatav isikuomadustega, kui see oleks süstemaatiline ja ulatuks suurusjärgu võrra kaugemale tööandja seatud piiridest, aga nii see käesoleval juhul ei ole. Tööandja on ka ise pidanud võimalikuks allahindlust kuni 35% ja teataval erijuhul 50% (TVK tl 50). Puudus (f) seondub samuti ühe tööülesande täitmisega, mis saaks olla töölepingu ülesütlemise alus TLS § 88 lg 1 p 3 järgi, aga sellele kostja ei tugine.
16.Ülejäänud puuduste esinemist kohus ei tuvasta järgmistel põhjustel: − (a) poolte väidetest, esitatud kassaraportitest (TVK tl 48–49, kohtutoimiku lk 53–60) ja hageja töögraafikust (TVK tl 27) nähtub, et hageja teenindas enam kui 30 klienti töövahetuse jooksul. Ühegi kliendi konkreetsele etteheitele hageja teeninduse osas ei ole kostja tuginenud. Kirjeldatud töömahu juures ca 2,5 kuu jooksul ei ole usutav, et töötaja ei oska käituda või ei tea, mida tööl teha. Samuti ei kajasta kostja etteheited, et hageja oleks olulises osas eiranud ameti- ja tööjuhendites (TVK tl 44–48, viimase lehe tõlge kohtutoimikus lk 26) ette nähtud kohustusi ja ülesandeid; − (b) tunnistaja Xxx viitas üksikule hilinemisele (tl 95 pöördel), aga kumbki kostja juhatuse liikmetest oma vande all antud ütlustes (tl 96) ei avaldanud, kas ja millal hageja tööle hilines. TLS § 28 lg 2 p 4 kohustab tööandjat pidama tööaja arvestust. Kostja ei ole esitanud tõendeid konkreetsete hilinemiste kohta, mistõttu kohus ei tuvasta, et hageja oleks pidevalt tööle hilinenud. Sarnaselt eelmises punktis märgituga ei osutaks üksik hilinemine veel isikuomadusele, et hageja ei sobi kostja juures töötama; 4 (6)
2-14-60715 − (c) tunnistaja Xxx ütluste kohaselt paiknes diivan puhkeruumis. Poolte väitel kestis töövahetus 12 tundi. TLS § 47 lg 2 mõtte kohaselt peab pikema kui 6-tunnise töötamise kohta olema ette nähtud vähemalt 30-minutiline tööpäevasisene vaheaeg või tagatud võimalus puhata ja einestada tööajal. Eraldi vaheaega ei ole töölepingus ega ametijuhendis ette nähtud. Järelikult pidi tööandja tagama töötajale võimaluse puhata tööajal. Kui selleks oli sisse seatud puhkeruum ja selles asus diivan, siis võis töötaja sellel pikali heita. Kõnealuses tähenduses puhkamise võimalus ei tähenda, et puhkav töötaja peab samal ajal jälgima kliente või nende saabumist, vaid tööandja peab töö korraldama viisil, mis võimaldab pikas vahetuses töötavale isikule tegeliku puhkeaja. Seetõttu ei saa kostja edukalt heita hagejale ette puhkamist töövahetuse ajal; − (d) tahvelarvutist töö ajal filmide vaatamist ei ole kostja tõendanud. Pelgalt arvuti kasutamine ja kõrvaklappide kandmine tööajal ei tähenda filmi vaatamist või sellist tegevust, mis takistab töö tegemist; − (g) kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks istunud sõpradega lauas ajal, mil nõud olid pesemata.
17.Kuna kohus ei tuvasta asjaolusid, mis annaks aluse töölepingu lõpetamiseks vastavalt katseaja eesmärgile, siis on kostja ülesütlemine tühine ja hageja nõue (1) on edukas.
18.Nõude (2) õiguslik alus on TLS § 107 lg 2, mis sätestab muu hulgas, et sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud juhul lõpetab kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kostja ülesütlemisel ei ole nõude (1) rahuldamise ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 esimese lause tõttu õiguslikke tagajärgi. TLS § 107 lg 1 järgi loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Pooled on üksmeelsed, et kui kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse, siis tuleks tööleping lõpetada 4. septembrist 2014. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastavalt TsMS § 4 lg-le 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohus leiab, et kui pooled on üksmeelsed töölepingu kohtus lõpetamise aja osas, siis puudub kohtul vaatamata Riigikohtu 10. oktoobri 2012. aasta otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12 p 16 teises lõigus märgitule võimalus kaaluda töölepingu lõpetamist mingist muust ajast. Lisaks ei ole pooled käesolevas asjas väitnud, et ülesütlemisel ei oleks kostja järginud TLS § 96 tähtaega. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus nõude (2) ja lõpetab töölepingu 4. septembrist 2014.
19.Nõude (3) õiguslik alus on TLS § 109 lg 2 esimene lause, mis näeb muu hulgas ette, et kui kohus lõpetab töölepingu sama seaduse § 107 lg-s 2 nimetatud juhul töötajaga, kes on rase, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust TLS § 109 lg 2 teise lause alusel muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas erandlikke asjaolusid, mis tingiks hüvitise suuruse määramise erinevalt TLS § 109 lg 2 esimeses lauses märgitud kuue kuu keskmise töötasu summast. Kohus nõustub hagejaga, et keskmise töötasuna tuleb käsitleda ka igakuist lisatasu 35 eurot. TLS § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. aasta määruse nr 91 (Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord) § 2 lg 1 näeb ette, et keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad. TLS § 5 lg 1 p 5 mõtte kohaselt hõlmab töötasu kõiki tasusid, milles töösuhte pooled kokku leppisid. Pooled ei vaidle selle üle, et kui lisatasu tuleb arvata hageja töötasu hulka, siis on ühe kuu keskmine töötasu 435 eurot ja kuue kuu töötasule vastav hüvitis 2 610 eurot ( = 6 ×435). Eelneva põhjal saab kohus nõude (3) rahuldada.
20.Nõude (4) õiguslik alus on soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 13 lg 2, mis annab isikule, kelle õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, õiguse nõuda, et lisaks samas lõikes 1 sätestatule makstaks talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Nõude (4) rahuldamise esmane eeldus on seega, et esineks diskrimineerimine SoVS § 3 lg 1 p-de 3 või 4 tähenduses. Hageja väitel kohtles kostja teda ebasoodsamalt 5 (6)
2-14-60715 tingituna rasedusest, st väidetavalt esines otsene sooline diskrimineerimine SoVS § 3 lg 1 p 3 teise lause järgi. Kohus sedastas nõude (1) lahendamisel, et kostja märgitud ülesütlemise alused ei olnud kas kohased või ei leidnud tõendamist. TLS § 92 lg 2 tõttu tuleb lähtuda eeldusest, et tööleping öeldi üles raseduse tõttu. SoVS § 4 lg 2 tõttu pidanuks kostja tõendama, et töölepingu ülesütlemiseks esines mingi muu alus. TLS § 92 lg 1 p 1 keelab rasedaga töölepingu lõpetamise ja SoVS § 5 lg 1 keelab soolise diskrimineerimise. Kohus tuvastab, et kostja rikkus nimetatud keelde ja diskrimineeris hagejat tulenevalt tema rasedusest.
21.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause alusel kohus. Juhindudes SoVS § 13 lg-st 3 arvestab kohus hüvitise suurust kindlaks määrates muu hulgas diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu 13. jaanuari 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 16 teine lõik, samuti selles viidatud
27.septembri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17, ja 22. oktoobri 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Lisaks tuleb arvesse võtta, et TLS § 109 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike, sh mittevaralise kahju (vt lg 1 kohta Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3).
22.Hageja nõudis TVK-s hüvitist 3 000 eurot, millest TVK rahuldas osasumma 2 000 eurot. TVK võttis siinjuures arvesse, et TLS § 109 lg 2 alusel makstav hüvitis katab vähemalt osaliselt mittevaralise kahju. Kuigi kohus vaatab töövaidlust läbi algusest peale ega kontrolli TVK otsust (Riigikohtu 29. märtsi 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 13 teine lõik), siis saab kohus jälgida nõude kujunemist TVK lahendist tulenevalt. Nimelt oleks hageja suhtes ebaõiglane arvata praegusest nõudest (4) korduvalt maha sama summa, mille TVK juba lahutas. Kohtu hinnangul oli algselt nõutud hüvitis 3 000 eurot kooskõlas konkreetse diskrimineerimisjuhtumi ulatuse, kestuse ja laadiga. TLS § 109 lg-te 1 ja 2 erinevusest ning käesoleva juhtumi asjaoludest tuleneb, et kostjal tuleb hageja raseduse tõttu hüvitada muude töötajatega võrreldes 1 305 euro suurune vahe ( = 3 ×435). Kuna sellise hüvitise erinevuseks ei ole muud alust peale hageja raseduse, siis loeb kohus selle summa võrra kaetuks mittevaralise kahju hüvitise juba nõudega (3). TVK vähendas nõuet (4) osasumma 1 000 eurot võrra ja kohus mõistab seetõttu kostjalt nõude (4) alusel välja 1 695 eurot ( = 2000 – 305).
23.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus arvestamata sõnumite väljatrükid (TVK tl 54, tõlge kohtutoimikus lk 74) ja tunnistaja Xxx ütlused (tl 95–96) sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Lisaks jääb TsMS § 33 lg 3 alusel tähelepanuta
23.septembri 2014 seletuskiri (TVK tl 53), sest selle tõlget ei ole kohtule esitatud.
24.Tsiviilasja hind on TsMS § 134 lg-te 1 ja 3 ning § 124 lg 1 alusel 4 610 eurot.
25.Nõuded (1) – (3) rahuldas kohus tervikuna, nõude (4) osaliselt, st tegemist on hagi osalise rahuldamisega. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks, et pooltel ei tule menetluskulusid vastastikku hüvitada. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, kohtunik 6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.