2-15-14563/15 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 30.09.2015 esitas KL (hageja) Harju Maakohtule hagi A AS-i (kostja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, hüvitise väljamõistmiseks ja viivise saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja korrigeeris nõudeid 05.05.2016 kohtuistungil. Hageja palub tunnistada kostja poolt 31.08.2015 esitatud töölepingu ülesütlemine tühiseks, tunnistada poolte vahel 01.05.2015 sõlmitud tööleping lõpetatuks alates 15.09.2015, mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses ehk 2180,92 eurot (neto) ja viivis 2180,92 eurolt summas 101,19 eurot. Hagis TLS § 100 lg 1 alusel 15 päeva eest taotletud hüvitise summas 495,67 euro (neto) ja sellelt hüvitiselt viivisenõudest hageja 05.05.2016 kohtuistungil loobus. Alternatiivselt palub hageja juhul kui kohus ei tuvasta ülesütlemise tühisust, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 100 lg 5 alusel summas 495,67 eurot (neto) ja viivise alates 15.09.2015 kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.05.2015 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus hageja alates 01.05.2015 kostja juures tööle hulgimüügi osakonna klienditeenindajana. Töötasu oli 4 eurot (brutos) tunnis, millele lisandus lisatasu. Töölepingu p 3.5 kohaselt rakendati hageja töölevõtmisel katseaega kestusega 4 kuud (katseaja viimane päev 31.08.2015). Katseaja viimasel päeval kutsus kostja juhatuse liige hageja enda juurde ning andis allkirja vastu üle teatise „Töölepingu lõpetamine“, mille kohaselt lõpetati hageja tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 86 lg 1 alusel alates 31.08.2015. Põhjendusi katseajal töölepingu ülesütlemise kohta tööandja ülesütlemisavalduses välja ei toonud. Kostja juhatuse liige VG põhjendas töölepingu ülesütlemist sellega, et ettevõttel pole viimasel ajal hästi läinud ning seetõttu pole neil nii palju töötajaid vaja. Ühtegi pretensiooni tööandjal hageja suhtes varem polnud, mistõttu polnud töölepingu ülesütlemine põhjendatud. Kostja oleks pidanud töölepingu üles ütlema majanduslikel põhjustel ehk koondamise tõttu TLS § 89 lg 1 alusel. Kuna töölepingu ülesütlemine oli tühine, nõuab hageja TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmist töötasu summas 2180,92 eurot (netos). Kostja esitatud tõendid, millega ta püüab tõendada hageja mittevastavust ametikohale, on suure tõenäosusega koostatud alles tagantjärele pärast hagiavalduse kättesaamist ning on alust kahelda tõendite ehtsuses. Hagejale pole nimetatud seletuskirju kunagi tutvustatud ega nende kohta temalt allkirju võetud. Hageja pole ilma tööandjat teavitamata kunagi töölt puudunud. Hagejal polnud küll enne kostja juurde tööleasumist olnud kokkupuudet arvutiprogrammiga Navision, kuid kostja ei pakkunud talle ka selles osas koolitust ning hageja püüdis programmi õppida omal käel. Hageja õpib Tallinna Tööstushariduskeskuses mehhatroonika erialal, mis on suuresti seotud infotehnoloogia ja arvutitega. Asjaolust, et hageja eriti vene keelt ei oska, informeeris hageja kostjat juba töölepingu sõlmimisel, kuid kostja ei pidanud seda töölevõtmist takistavaks puuduseks. Seega on kostja käitunud hageja suhtes vastuoluliselt. Ebapiisavale keeleoskusele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja võis mõnel üksikul korral ca 5 minutit hiljem töökohta jõuda, kuid seda ei saa lugeda selliseks

rikkumiseks, mis annaks alust väita, et tema isikuomadused ega töösse suhtumine pole kokkulepitud töö tegemiseks sobivad. Kuna seletuskirja kirjutanud SR tööpäev algas hageja omast tund aega hiljem, jääb arusaamatuks, kuidas ta enda seletuskirjas selliseid väiteid sai esitada. Alternatiivse nõude osas leidis hageja, et kostjal oli kohustus teavitada hagejat töölepingu ülesütlemisest 15 kalendripäeva ette. Seaduses sätestatud nõuete järgimise korral oleks hageja tööleping lõppenud alates 15.09.2016. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 05.05.2016 kohtuistungil (tl 93 pöördel) võttis kostja omaks, et lõpetas töölepingu 15 päeva pikkust etteteatamistähtaega järgimata ning tal tuleb tasuda hagejale hüvitisena TLS § 100 lg 5 alusel 495,67 eurot ning sellelt viivis. Hageja vahetu ülemuse SR selgituse kohaselt ei tulnud hageja oma tööülesannetega toime. Hageja ei osanud kaupu nõuetekohaselt vastu võtta ega laoprogrammis registreerida kauba eksporti ja importi, kuigi vastavalt hageja ametijuhendi p-le 1.3 peab klienditeenindaja oskama töödelda infot arvutis ja tundma infoanalüüsi aluseid. Hageja vene keele oskus polnud tööülesannete täitmiseks piisav ning hageja suunas kõik vene keelt rääkivad kliendid teistele klienditeenindajatele. Lisaks puudus hageja kahel korral (19.08.2015 ja 21.08.2015) töölt ilma põhjust selgitamata ning hilines pidevalt tööle. Ülemus leidis, et töötaja pole huvitatud töö tulemusest, ei näita initsiatiivi ega soovi tööalaseid teadmisi ja oskusi arendada. Ülesütlemise tühisus ei tulene asjaolust, et tööandja ülesütlemist kirjalikult ei põhjendanud. Maakohtu otsus 16.06.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus osaliselt hageja hagi kostja vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 100 lg 5 kohase hüvitise 495,67 eurot ja nimetatud hüvitise tasumisega viivitamise eest viivise otsuse tegemise seisuga 31,79 eurot ning alates 17.06.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras kuni hüvitise tasumiseni. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku 944,33 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. On tuvastatud, et hageja ja kostja sõlmisid 01.05.2015 töölepingu nr 115 (t lk 10), mille kohaselt kostja asus hageja juurde tööle hulgimüügi osakonna klienditeenindaja ametikohale. Kostja suhtes kohaldati töölepingu p 3.5 kohaselt katseaega 4 kuud ning katseaja viimane päev oli 31.08.2015. Hageja ütles töölepingu 31.08.2015 üles TLS § 86 lg 1 alusel. Kostja töökohustused olid lähtuvalt ametijuhendist (t lk 14-16) teenindada kliente kohapeal ja interneti teel, anda klientidele kaupade kohta teavet, väljastada müügiarveid ja saatelehti, koguda kokku ja komplekteerida kaupa, teha kassaoperatsioone ja vormistada kassadokumente, tagastada kaupu, võtta vastu ja ladustada detaile. TLS § 86 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võib tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. TLS § 86 lg 4 sätestab, et tööandja ei või töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS § 6 lg 1 järgi on katseaja eesmärk hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel.

Kostja märgib õigesti, et töölepingu ülesütlemise teatises töölepingu ülesütlemise põhjenduste puudumine ei tingi töölepingu ülesütlemise tühisust. Kuigi TLS § 95 lg 2 kohaselt peab tööandja töölepingu ülesütlemist põhjendama, ei mõjuta see sama sätte lg 3 kohaselt ülesütlemise kehtivust. Pooled vaidlevad, kas töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud, so kas tööleping lõpetati põhjusel, mis oli kooskõlas katseaja eesmärkidega. Kohus oli seisukohal, et töölepingu ülesütlemine oli seaduslik. Kuigi kostja ei esitanud töölepingu ülesütlemise põhjendusi ülesütlemisavalduses ega pole esitanud tõendeid selle kohta, et oleks kohtule esitatud hageja otsese ülemuse seletuskirju (tlk 32-36) hagejale näidanud, tulenevad ülesütlemise põhjendused kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest, arvestades ka hageja vande all antud ütlusi. Kostja esindaja kinnitas vande all, et katseaja lõppedes oli kostja kuulnud asedirektor AK-lt ja ülemuselt SR-lt hageja suhtes pretensioone tööl käimise ning töökvaliteedi kohta – hagejale heideti ette mitmel korral tööle hilinemist või tööle mitteilmumist, samuti vähest vene keele oskust. Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et ta ei mäleta täpselt, mida töölepingu ülesütlemise põhjustena toodi ning räägiti laialivalguvalt. Kohtumine kestis 15-20 minutit. Hageja möönab, et jäi paar korda veidi tööle hiljaks ja töös tekkis vigu. Kohtu hinnangul on tööle hilinemine, kui täpne töölejõudmine on oluline, ja töös korduvalt vigade tegemine sellised puudused, mis võivad anda aluse hinnata katseaja tööd ebarahuldavaks määral, mis annavad aluse töölepingu lõpetamiseks. Hageja töö hulgimüügi klientide klienditeenindajana nõudis täpsust nii tööl käimise aja järgimisel kui ka arvutiprogrammi täitmisel ja kaupade paigutamisel. Sealjuures ei kohusta seadus tööandjat katseaja eesmärkide saavutamiseks töötajale täiendõpet korraldama (vt Riigikohtu otsust asjas nr 3-2-1-52-14, p 12). Arvestada tuleb, et katseaja eesmärk on hinnata, kas töötaja sobib kindla töö tegemiseks ning kuigi on loomulik, et töötaja teeb alguses vigu, on nende vigade ja töötaja plusside kaalumine suuresti tööandja diskretsioon. Kuna käesoleval juhul saab kohus ka hageja enda vande all antud ütlustest järeldada, et mõningad puudused tema töös esinesid, ning tegemist oli katseajal oleva, mitte juba katseaja läbinud töötajaga, luges kohus kostja vande all antud põhjendused piisavaks ning töölepingu ülesütlemise kehtivaks. Seega jääb rahuldamata hageja nõue töölepingu ülesütlemise kehtetuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks alates 15.09.2015 ja TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise väljamõistmiseks kostjalt. TLS § 96 sätestab, et töölepingu võib katseajal üles öelda vähemalt 15-kalendripäevase etteteatamisetähtajaga. TLS § 100 lg 5 sätestab, et kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kostja võttis 05.05.2016 kohtuistungil õigeks, et teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest 31.08.2015, mil lõpetas ka töölepingu, ning teatas seega kostjale töölepingu lõppemisest vähem ette. Samuti on kostja kinnitanud, et nõustub hageja nõutava hüvitisega 495,67 eurot, mis on arvutatud hageja nelja kuu keskmise töötasu põhjal. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele TLS § 100 lg 5 kohane hüvitis 495,67 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Arvestatud viiviseperioodi ja otsuse tegemise aja VÕS § 94 kohane intressimäär on 8,05%. TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega

muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Eelnevalt on tuvastatud, et töölepingu lõpetamine oli kehtiv, mistõttu lõppes tööleping 31.08.2015. Seega muutus TLS § 100 lg 5 kohane nõue 495,67 eurot sissenõutavaks alates 01.09.2015. Kuni kohtuotsuse tegemiseni kuulub väljamõistmisele viivis 31,79 eurot ((495,67 x 0,022%) : 289). Lisaks mõistis kohus TsMS § 367 alusel kostjalt välja seadusjärgses määras viivise 495,67 eurolt alates kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise tasumiseni. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sama sätte lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja pakkus 27.10.2015 vastuses välja kompromissi, mille kohaselt oleks kostja tasunud töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest hüvitise 495,67 eurot. Kohus leidis, et väljapakutud kompromiss annab aluse otsustada menetluskulude jaotus selliselt, et pärast kompromissettepaneku tegemist tekkinud mõlema poole menetluskulud kannab hageja, kes kompromissiga ei nõustunud (kui hageja oleks kompromissiga nõustunud, poleks pooltel pärast seda kuupäeva enam menetluskulusid tekkinud või oleks neid tekkinud vähesel määral) ning enne seda tekkinud menetluskulud jäävad vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile 80% ulatuses hageja kanda ning 20% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg-le 1 tuginedes määras kohus kindlaks hageja menetluskulude suuruse kuni 28.10.2015 tehtud toimingute eest ning kostja menetluskulude suuruse kogu menetluse vältel. Hageja menetluskulud kuni 28.10.2015 koosnesid menetluskulude nimekirjast nähtuvalt järgnevast: 21.09.2015 konsultatsioon büroos – 20 min; 23.09.2015, 25.09.2015 hagiavalduse koostamine – 3 h 10 min; 30.09.2015 hagiavalduse koostamise lõpetamine ja kliendile saatmine – 1 h 30 min; 30.09.2015 hagiavalduse saatmine kohtule e-toimiku kaudu – 10 min. Hageja esindaja tunnihind on 90 eurot + km. Kostjal nimetatud hageja menetluskuludele vastuväited pole ning ka kohus leidis, et hagiavalduse koostamisele suunatud menetluskulud on põhjendatud ning kulunud aeg mõistlik, samuti on igati mõistlik advokaadist esindaja tunnihind. Seega määras kohus hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 558,36 eurot (5,17 h x 108). Kostja menetluskulud koosnevad kulust esindajale, kes on teinud järgmisi toiminguid (kokku 10 h): 28.10.2016 hagiavaldusega tutvumine, kohtumine kliendiga, asjaolude analüüs, vastus hagile ja kompromissettepaneku koostamine, lisade komplekteerimine, kohtule esitamine – 6 h; 05.05.2016 kohtuistungiks ettevalmistamine, istungil osalemine – 2,5 h; 24.05.2016 kohtuistungil osalemine – 1,5 h. Kostja esindaja tunnihind on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kohus oli seisukohal, et kostja esindaja toimingud on olnud igati vajalikud ning nendele kulunud aeg põhjendatud. Advokaadist esindaja tunnihind 120 eurot ilma käibemaksuta on keskmine. Seega on kostja põhjendatud menetluskulud kokku 1200 eurot. Kuni 28.10.2015 olid hageja menetluskulud kokku 558,36 eurot ning kostja menetluskulud 720 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hagejal kanda neist 80% ja kostjal 20%. Seega tuleks hagejal kanda kostja menetluskuludest 576 eurot ning kostjal hageja menetluskuludest 111,67 eurot. Tasaarvestades summad, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kuni 28.10.2015 tekkinud menetluskuludest 464,33 eurot. Lisaks tuleb hagejalt välja mõista kostja menetluskulud, mis on tekkinud 05.05.2016 ja 24.05.2016, so kokku 480 eurot. Kokku tuleb hagejal tasuda kostjale menetluskulud 944,33 eurot. Vastavalt kostja taotlusele ja

TsMS § 177 lg 4 alusel mõistis kohus hagejalt välja viivise menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras. Apellatsioonkaebus 18.07.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 16.06.2016 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduses esimese alternatiivina toodud nõuded, so tuvastamata töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetamata poolte sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel ja välja mõistmata hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist 2180,92 (neto) ja viivis nimetatud hüvitiselt. Hageja palub teha uus otsus, millega tuvastada kostja poolt 31.08.2015 tehtud töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel poolte tööleping alates 31.08.2015, mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis 2180,92 eurot (neto) ja viivis hüvitiselt 2180,92 eurot alates töölepingu lõpetamisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda või alternatiivselt, kui kohus maakohtu sisulist otsust ei tühista, jätta poolte menetluskulud hagi rahuldatud osas kostja kanda ning hagi rahuldamata jätmise osas poolte endi kanda. Hageja on seisukohal, et kohus on otsuse tegemisel hinnanud ebaõigesti tõendeid ja asjaolusid ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus leidis, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõpetati õigesti TLS § 86 alusel katseaja ebarahuldatavate tulemuste tõttu ning kohus ei tuvastanud sellel alusel töölepingu ülesütlemise tühisust. Kohus lähtus otsuse põhjenduste kohaselt sellekohaste järelduste tegemisel peamiselt kostja esindaja vande all antud ütlustest, et katseaja lõppedes oli kostja kuulnud asedirektor AK-lt ja ülemuselt SR-lt hageja suhtes pretensioone tööl käimise ning töökvaliteedi kohta – hagejale heideti ette mitmel korral tööle hilinemist või tööle mitteilmumist, samuti vähest vene keele oskust. Hageja vande all antud ütluste kohta on kohus üksnes märkinud, et neist nähtub, et hageja ei mäleta täpselt, mida töölepingu ülesütlemise põhjustena toodi ning räägiti laialivalguvalt, kohtumine kestis 15-20 minutit, hageja möönis oma vande all antud ütlustes, et jäi paar korda veidi tööle hiljaks ja töös tekkis vigu. Kohus on jätnud tähelepanuta mitmed hageja poolt toonitatud ja antud asjas tähtsust omavad asjaolud. Esiteks märgib hageja, et töölepingu ülesütlemise teate üleandmisel selgitas kostja juhatuse liige VG talle töölepingu ülesütlemist sellega, et kuna tööd on vähemaks jäänud, ei ole nii palju klienditeenindajaid vaja. Hageja märkis seda ka maakohtu 05.05.2016 eelistungil vande all antud ütlustes. Lisaks toonitas hageja, et varasemalt tema töö suhtes kostjal pretensioone ei olnud. Kostja vastavad pretensioonid ja tõendid, millega ta neid tõendada püüdis, tekkisid hageja üllatuseks alles peale hagiavalduse kättetoimetamist kostjale. Seetõttu oli hageja seisukohal, et kostja on ilmselt kõik oma pretensioonid ja neid tõendavad kirjalikud tõendid välja mõelnud ja koostanud alles peale hagiavaldusega tutvumist, et vältida hageja seaduslike nõuete rahuldamist. Seetõttu on kostja poolt esitatud tõendid ebausaldusväärsed ja hageja palus kohtul neid TsMS § 238 lg 5 alusel otsuse tegemisel mitte arvestada (vt hageja 14.01.2016 seisukohad). Maakohus ei ole eelpoolnimetud hageja seisukohtadele ja tõendist tulenevale asjaolule hinnangut andnud ega otsuse tegemisel sellega arvestanud. Teiseks jättis maakohus tähelepanuta hageja poolt toonitatud asjaolu, et töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku kostja kohustuse hagejat tööalaselt koolitada. Nimetatud asjaolu tuleneb hageja vande all antud ütlustest, milles hageja selgitas, et arvutiprogrammid õpetatakse talle selgeks töö käigus (vt 05.05.2016 kohtu eelistungi protokoll lk 4). Samuti on kostja koolituskohustus sõnaselgelt sätestatud poolte töölepingu p-s 9.3., mille kohaselt tagab

tööandja töötajale tööalase koolituse omal kulul. Hageja on eelnevas menetluses korduvalt märkinud, et sisuliselt mingit koolitust kostja talle ei pakkunud ning hageja omandas tööks vajalikud teadmised ja oskused töö käigus omal käel (hageja 14.01.2016 menetlusdokumendi p 3.13 ja maakohtu 05.05.2016 eelistungi protokoll). Ka on kohus jätnud tähelepanuta hageja vande all antud ütlused selle kohta, et kuigi tema töös esines alguses mõningaid vigu, ta peale tööandja poolt tehtud märkusi neid vigu enam ei korranud (vt 05.05.2016 istungi protokolli lk 3). Maakohus ei ole otsuses sisuliselt eelviidatud asjaolusid ja tõendeid arvestanud. Ka ei ole kohus selgitanud, miks ta nimetatud asjaolusid otsuse tegemisel ei arvesta. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise ja TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustusi. Asjaoludega arvestamata jätmine tõi omakorda kaasa kohtu ebaõige järelduse, et hageja poolt töö käigus tehtud eksimused olid sellised, mis annavad alust hinnata katseaja tööd ebarahuldavaks ning mis andsid kostjale aluse hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 86 lg-e 1 järgi lõpetamiseks. Kostja juhatuse liige ei ole oma vande all antud seletustes ka ümber lükanud hageja seisukohta, et peale märkuste tegemist ta enam oma vigu ei korranud. Ka kaheldava väärtusega SR seletuskirjast (kostja 27.10.2015 vastuse lisa 1) ei nähtu, mille põhjal SR jõudis järeldusele, et hageja ei osanud laoprogrammi kasutada, st kas ta andis oma hinnangu üksnes programmi õppimisel tehtud eksimuste tõttu, mida hageja enam ei korranud või ei suutnud hageja kogu katseaja jooksul nimetatud tööoskusi omandada. Muid täiendavaid tõendeid ei ole kostja hageja eksimuse kohta esitanud. Maakohus on tuginenud Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, mille kohaselt ei kohusta seadus tööandjat katseaja eesmärkide saavutamiseks töötajale väljaõpet korraldama. Hageja leiab, et praegusel juhul on maakohtu selline käsitlus ja viidatud Riigikohtu seisukohale tuginemine ekslik. Riigikohus on sõnaselgelt väljendanud, et vaid üldjuhul ei ole tööandjal kohustust tagada vabale töökohale asuvale töötajale väljaõpet. Hageja on seisukohal, et selline olukord eksisteerib siis, kui töötaja ja tööandja ei ole koolitamise kohustuses eraldi kokku leppinud. Praegusel juhul aga oli poolte vahel kokkulepe, et tööandja koolitab töötajat omal kulul. Tingimustes, kus kostja ise ei taganud hagejale kokkulepitud väljaõpet, on kostja poolt tuginemine mõningatele hageja poolt töö õppimisel tehtud eksimustele hageja suhtes pahatahtlik ja ebaõiglane ning seeläbi vastuolus TsÜS § 138 ja VÕS § 6 tuleneva hea usu põhimõttega. Tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-43-13 leiab hageja, et seega vaatamata sellele, et hageja maakohtu menetluses selles osas kostja hea usu põhimõtte vastasele käitumisele ei tuginenud, oleks kohus pidanud ise hea usu vastase tegevuse tuvastama. Kohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS §-i 6. Hageja leiab, et praeguse tsiviilasja asjaolusid arvestades on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et hageja hilinemised olid selliseks asjaoluks, mis annavad samuti aluse hinnata katseajal tehtud tööd mitterahuldavaks. Kohus on poolte vande all antud ütlustest üksnes järeldanud, et hageja hilines tööle. Samas oli aga hageja isikuomaduste ja tööle sobivuse hindamisel oluline tuvastada, kas sellised hilinemised olid mõned üksikud või oli hageja selline käitumine korduv ja pidev, nagu kostja esindaja oma vastuolulises ütluses püüdis väita. Maakohus jättis need asjaolud välja selgitamata. Hageja jääb oma vande all antud ütluse juurde, et hilines tööle üksnes paaril korral mitte rohkem kui 5 minutit ning seda liiklusummikute tõttu. Kostja seaduslik esindaja andis vande all hageja hilinemiste kohta vastuolulisi ütlusi: algselt väitis ta, et hageja kostja töötajad R ja K on kaevanud, et hageja hilines pidevalt tööle ja vahel ei ilmunudki tööle (vt 05.05.2016 eelistungi protokolli lk 4 viimane lõik), siis et hageja oli hilinenud rohkem kui paar korda ja rohkem kui 5 minutit (05.05.2016 eelistungi protokolli lk 5 teine lõik) ning seejärel, et hageja hilines 5 minutit mitu korda (05.05.2016 eelistungi protokolli lk 6). Kostja esitatud muudest tõenditest ning kostja juhatuse liikme vande all antud seletustest ei selgu, millal, mitu korda ja mitu minutit hageja tööle hilines. Seega pidanuks

kostja väidetavate hageja hilinemiste kohta esitama täiendavaid tõendeid. Arvestades seda, et TLS § 28 lg 2 p 4 kohustab tööandjat pidama tööaja arvestust, oleks kostjal, juhul kui hageja oleks ka tegelikkuses pidevalt tööle hilinenud, olnud seda asjaolu lihtne tõendada. Seda aga kostja ei teinud. Seetõttu pidanuks maakohus tõendite õigel hindamisel leidma, et pidevad tööle hilinemised ning nende ajaline kestus ei ole kostja poolt tõendatud. Sellise käsitluse õigsus nähtub ka varaemast kohtupraktikast. Näiteks on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-1460715 tehtud otsuses leidnud, et „kumbki kostja juhatuse liikmetest oma vande all antud ütlustes (tl 96) ei avaldanud, kas ja millal hageja tööle hilines. TLS § 28 lg 2 p 4 kohustab tööandjat pidama tööaja arvestust. Kostja ei ole esitanud tõendeid konkreetsete hilinemiste kohta, mistõttu kohus ei tuvasta, et hageja oleks pidevalt tööle hilinenud.“ Kohus on jätnud hageja seisukoha, et kostja ei ole hageja hilinemisi ja nende kestvust piisavalt tõendanud, tähelepanuta. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Tuginedes TLS § 86 lg-le 4 ja § 6 lg-le 1 leiab hageja, et seega saavad nimetatud alusel töölepingu ülesütlemiseks olla võimalikud üksnes töötaja isikuga seonduvad põhjused. Põhjused, mis ei sõltu töötaja isikust ja/või tema tahtest, ei saa olla vastava hinnangu andmise aluseks. Hageja on maakohtu menetluses korduvalt selgitanud, et paar 5-minutilist hilinemist olid tingitud liiklusummikutest, seega asjaolust, mis hagejast kuidagi ei sõltunud. Seetõttu ei saanud sellised hilinemised näidata kuidagi hageja tööga toimetulekut ega tema suhtumist töösse. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks nimetatud asjaoludega arvestanud. Seega rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise ja TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustusi. Hageja jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde, et ebapiisavale vene keele oskusele viitamine ei olnud praegu kostja poolt õigustatud ning see oli hageja suhtes vastuoluline ja pahatahtlik ning seeläbi vastuolus TsÜS § 138 ja VÕS § 6 tuleneva hea usu põhimõttega. Hageja vande all antud seletustest nähtub, et hageja selgitas kostja juhatuse liikmele, et ta vene keele oskus on üksnes minimaalne, saab mõnedest sõnadest ja jutu kontekstist aru aga rääkida ei oska. Selle peale vastas kostja seaduslik esindaja, et pole hullu õpid. Tööandaja vaatamata töölepingu p-s 9.3 kokkulepitule ei võimaldanud hagejale muuhulgas ka tööalase venekeele koolitust. Lisaks ei teinud kostja ajal, mil hageja kostja juures töötas, vene keelt kõnelevate klientide suunamisest teiste klienditeenindajate juurde mingit probleemi. Samuti ei sisaldunud vene keele nõue hageja töölepingus ega ametijuhendis (ametijuhendi p-i 1.2. kohaselt tuleb osata lihtsalt võõrkeelt, hageja inglise keele oskus on aga suurepärane, mistõttu on ametijuhendis nõutav keeleoskuse tingimus täidetud). Eelpooltoodud eksimuste tõttu on maakohus jõudnud kokkuvõttes ebaõigele järeldusele, et kostja on hagejaga sõlmitud töölepingu katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu õigesti üles öelnud. See on omakorda kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Hageja ei nõustu maakohtu lahendiga ka menetluskulude jaotuse osas. Arvestades, et maakohtul tulnuks hagiavaldus täies ulatuses rahuldada, tulnuks TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Ka hagiavalduse praeguses ulatuses rahuldamise korral on otsuses toodud menetluskulude jaotus ebaõige. TsMS § 163 lg 2 ei kohusta kohut alati jätma kompromissiga mittenõustumise korral menetluskulusid kompromissiga mittenõustunud poole kanda, vaid sätte mõttest tulenevalt on see üksnes kohtu vastavaks õiguseks. Tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-13 (p-d 15 ja 17) avaldatud seisukohtadest saab kohus jätta TsMS § 163 lg-e 2 alusel poolte menetluskulud kompromissiga mittenõustunud poole kanda üksnes siis, kui: 1) kompromissettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult (so pahatahtlikult) menetlust ja 2) kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane. Maakohus on praeguses asjas otsustuse tegemisel jätnud sisuliselt olulised

asjaolud kaalumata ning lähtunud üksnes kostja poolt tehtud vastavast taotlusest ja seal viidatud asjaolust, et kui hageja kompromissiga ei nõustu, tekkiks pooltel pärast seda asjatud menetluskulud. Olukorras, kus kostja vastuses toodud asjaolud olid hageja arvates ebaõiged või objektiivselt võttes vähemalt vajasid kohtulikku hindamist, ei saanud hageja kostja poolt välja pakutud kompromissile minna, veelgi enam tingimustes, kus kostja välja pakutud kompromiss vastas täpselt hageja alternatiivsele nõudele, mis tulnuks maakohtul niikuinii rahuldada ja kostja oli selles osas hagiavalduse ka õigeks võtnud. Veelgi enam, kostja kompromissettepaneku tegemise ajaks (27.10.2015) olid hagejale tekkinud juba märkimisväärsed menetluskulud 558,36 eurot. Kompromissettepaneku kohaselt oleks aga kostja hagejale tasunud 495,67 eurot ja poolte menetluskulud oleks jäänud nende endi kanda. Seega oleks kostja poolt välja pakutud kompromissi sõlmimisel kandnud hageja kahju 63,69 eurot (558,36-494,67). Täiendavalt rõhutab hageja, et ta tegi 14.01.2016 menetlusdokumendis kostjale ka omapoolse kompromissettepaneku, mille kohaselt kostjal tulnuks hagejale kokkuleppeliselt tasuda hüvitist 1200 eurot ja menetluskulud jäänuks poolte endi kanda. Kostja ei pidanud hageja sellisele kompromissettepanekule isegi vajalikuks vastata. Lisaks märgib hageja, et ainuüksi hageja enda menetluskulud maakohtu menetluses olid kokku 1746 eurot (sisaldub käibemaks). Sellist summat on hagejal kui töösuhte nõrgemal poolel niigi oma õiguste kaitse eest raske tasuda. Äärmiselt koormav ja ebamõistlik oli jätta ka kõik kostja menetluskulud alates 27.10.2015 hageja kanda. Hageja poolt hüvitatavad kostja menetluskulud olid kokku 994,33 eurot, mistõttu hagejal tulnuks menetluskuludena kanda 2740 eurot (1746 + 994,33). Seejuures tuleb arvestada ka asjaoluga, et hageja keskmine töötasu kostja juures oli kõigest 640,72 eurot ning hagejal noore mehena puudub ka muu vara, mille arvelt saaks ilma majanduslikesse raskustesse sattumata kohtumenetluse kulud tasuda. Eelnevatest asjaoludest nähtub selgelt, et kostja välja pakutud kompromissettepanekuga mittenõustumine hageja poolt ei olnud tingitud hageja pahatahtlikust soovist venitada põhjendamatult kohtumenetlust ning kõikide menetluskulude jätmine alates kompromissettepaneku tegemisest hageja kanda on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Seega on maakohus kohaldanud menetluskulude jaotamisel ebaõigesti TsMS § 163 lg-t 2. Arvestades hageja viidatud asjaolusid ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-143-11 seisukohta, oleks kohus pidanud kohaldama TsMS § 162 lg-t 4 ja jätma poolte menetluskulud hagi rahuldamata osas poolte endi kanda. Hageja palub eelnevaga arvestada ka ringkonnakohtul menetluskulude jaotamisel ja isegi kui ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu otsuse sisulist ebaõigsust, jätta poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel maakohtu otsuse vaidlustatud ulatuses mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja kõik kostja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 16.06.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust tõendite ebaõiget hindamist, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja menetlusõiguse normide rikkumist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Hageja hinnangul lähtus kohus töölepingu

ülesütlemise tühisuse hindamisel peamiselt kostja esindaja vande all antud ütlustest ning jättis tähelepanuta mitmed hageja poolt esiletoodud asjas tähtust omavad asjaolud. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav, et antud juhul oleks tööleping üles öeldud põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga ja ülesütlemine seega tühine. Järgnevalt esitab ringkonnakohus põhjendused, miks kolleegiumi hinnangul apellatsioonkaebuses vaidlustatud kostja etteheited töölepingu lõpetamisel vastavad katseaja eesmärgile ja on tõendatud ning annavad seega aluse töölepingu ülesütlemiseks töölepingu seaduse (TLS) § 86 lg 1 alusel. Hagejaga töölepingu ülesütlemise põhjustena on kostja esindaja vande all antud ütlustes märkinud mitmel korral tööle hilinemist või tööle mitteilmumist, vähest vene keele oskust ning oskamatust kasutada arvutiprogrammi ja registreerida nõutud andmeid. Eelnimetatud hagejale etteheidetavad puudused on kooskõlas TLS § 6 lg-st 1 tuleneva katseaja eesmärgiga, sest need seonduvad otseselt hageja kui töötaja teadmiste, oskuste ja isikuomadustega. Vastavalt kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustele esitas kostja töölepingu ülesütlemise põhjuseks olevad asjaolud suuliselt töölepingu lõpetamisel 31.08.2015. Kohtul puudub alus kahelda kostja vastavate ütluste õigsuses. Ka ei saa hageja vande all antud ütlustega lugeda tõendatuks vastupidist, kuivõrd hageja ütlused selles osas on vastuolulised. Hageja on märkinud, et otseseid põhjuseid, miks töölepingut ei pikendata, ei toodud, ent samas nähtub hageja ütlustest, et hageja ei mäleta täpselt, mida räägiti töölepingu lõpetamise põhjusena. Ka on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti märkinud, et töölepingu ülesütlemise avalduses töölepingu ülesütlemise põhjenduste puudumine ei tingi ülesütlemise tühisust. Seega võis kostja esitada töölepingu ülesütlemise põhjendused hagejale suuliselt ning maakohus on õigesti lähtunud põhjendustest, mis tulenevad kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest, arvestades seejuures hageja vande all antud ütlusi. Kuivõrd maakohus lähtus töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel otsusest nähtuvalt poolte vande all antud ütlustest, ei saanud maakohtu järelduste väidetavat ebaõigsust seega tingida kostja poolt hagi vastusele lisatud tõendid (SR seletuskiri ning SR ja AK teatised tööandjale), mille usaldusvääruse hageja 14.01.2016 menetlusdokumendis ja kaebuses kahtluse alla seab ja palub sellest tulenevalt otsuse tegemisel nendega mitte arvestada. Sellele vaatamata peab kolleegium vastuseks hageja sellekohastele väidetele vajalikuks selgitada, et asjaolu, et hageja ei olnud kostja hagi vastusele lisatud eelnimetatud tõenditest varasemalt teadlik, ei anna alust järelduseks, et vastavad tõendid on kostja poolt koostatud alles pärast hagiavaldusega tutvumist hageja seaduslike nõuete rahuldamise vältimise eesmärgil ning seega ebausaldusväärsed. Hageja poolne tööle hilinemine on tõendatud poolte vande all antud ütlustega. Kostja seaduslik esindaja on vande all kinnitanud, et kuulis katseaja lõppedes asedirektor AK-lt ja hageja vahetult ülemuselt SR-lt hageja suhtes pretensioone tööl käimise ning töökvaliteedi kohta – hagejale heideti muu hulgas ette mitmel korral tööle hilinemist. Ka on hageja ise vande all antud ütlustes kinnitanud, et võis paar korda tööle hilineda kuni 5 minutit ummikute pärast. Ekslik on hageja seisukoht, justkui pidanuks kostja tõendama millal, mitu korda ja mitu minutit hageja tööle hilines ning kuivõrd kostja seda ei teinud, pidanuks maakohus leidma, et pidevad tööle hilinemised ning nende ajaline kestus ei ole kostja poolt tõendatud. Vastavat hageja seisukohta ei toeta ka kaebuses osundatud Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-60715. Nimelt oli viidatud tsiviilasjas tegemist olukorraga, kus kostja heitis hagejale ette pidevat tööle hilinemist, ent tunnistaja viitas üksikule hilinemisele. Sellises olukorras asus maakohus seisukohale, et kostja ei ole esitanud tõendeid konkreetsete hilinemiste kohta, mistõttu ei tuvastanud kohus, et hageja oleks pidevalt tööle hilinenud. Samuti leidis kohus, et üksik hilinemine ei osutaks veel isikuomadusele, et hageja ei sobi kostja juures töötama. Vastupidiselt kaebuses osundatud maakohtu asjas nr 2-14-60715 tuvastatule tuleneb

käesolevas asjas kostja seadusliku esindaja ja ka hageja enda ütlustest, et hageja on tööle hilinenud enam kui ühe korra. Hageja selgituse kohaselt olid paar 5-minutitlist hilinemist tingitud liiklusummikutest, mis ei sõltunud kuidagi hagejast, mistõttu ei saanud sellised hilinemised näidata kuidagi tema tööga toimetulekut ega suhtumist töösse. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt hagejale, et asjaolu, et hageja vaatamata väidetava ummiku tõttu tööle hilinemisele ei arvestanud võimalike ummikute esinemisega edaspidi, vaid sellele vaatamata korduvalt tööle hilines, näitab hageja vastutustundetut suhtumist tööaja järgimisse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et tööle hilinemine hagejale etteheidetava puudusena on selline, mis võimaldab hinnata katseaja tööd ebarahuldavaks määral, mis annab aluse töölepingu lõpetamiseks. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest tulenevalt nõudis hageja töö hulgimüügi klientide klienditeenindajana täpsust tööaja järgmisel ning kaup peab olema õigeaegselt vastu võetud, skaneeritud ja õigesse kohta paigutatud. Klienditeenindaja hilinemine aeglustab kliendi tellimuse täitmise protsessi ja selle tulemusel kaotab kostja tulu. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et ebapiisavale vene keele oskusele tuginemine oli hageja suhtes vastuoluline ja pahatahtlik ning seeläbi vastuolus TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega. Vaatamata sellele, et hageja töölepingus ega ametijuhendis ei ole täpsustatud, milline on tööülesannete täitmiseks vajalik võõrkeel ning neis ei sisaldu otsesõnu hageja kohustust vallata tööks vajalikul määral vene keelt, ei tähenda see, et ebapiisav vene keele oskus ei ole antud juhul töölepingu ülesütlemist õigustavaks asjaoluks. Hageja on ise vande all antud ütlustega kinnitanud, et töölepingu sõlmimisel oli vene keele vajadus jutuks ja et temalt küsiti, kas ta oskab vene keelt. Seega said pooled töölepingu sõlmimisel üheselt aru, et tööks on vajalik osata vene keelt. Ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja vastuseks hageja selgitusele, et ta oskab vene keelt minimaalselt, vastas, et pole hullu õpid, ei tähenda, et kostja ei tohiks ebapiisavale vene keele oskusele kui töölepingu ülesütlemise ühele põhjusele tugineda. See, et kostja on sõltumata hageja vähesest vene keele oskusest hageja tööle võtnud, andes talle võimaluse enda vene keele oskuse arendamiseks, mida hageja katseaja jooksul piisaval määral teha suutnud ei ole, annab kostjale õiguse kaaluda seda puudust koosmõjus teiste kostja vigade ja plussidega ning hinnata kas töötaja sobib konkreetse töö tegemiseks. Nimetatu ongi katseaja eesmärgiks. Asjaolu, et hageja vene keele oskus ei olnud klientide teenindamiseks kui ametijuhendist tuleneva tööülesande täitmiseks piisav, on tõendatud hageja vande all antud ütlustega. Hageja on kinnitanud, et kui tema venekeelset klienti teenindada ei saanud, siis suunas ta kliendi inimese juurde, kes oskas paremini vene keelt. Hageja on 05.05.2016 vande all antud ütlustes sarnaselt kostja juurde tööleasumisel väidetuga kinnitanud, et oskab vene keelt minimaalselt. Vastuseks hageja väitele, et kostja ei võimaldanud hagejale vaatamata töölepingu p-s 9.3 kokkulepitule tööalase vene keele koolitust, märgib ringkonnakohus, et kostjal ei olnud hagejale tööalase vene keele koolituse korraldamise kohustust. Maakohus on vaidlustatud otsuses Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-52-14 p-le 12 viidates õigesti leidnud, et seadus ei kohusta tööandjat katseaja eesmärkide saavutamiseks töötajale täiendõpet korraldama. Ka ei tulene kostja kohustus korraldada katseaja tulemuste täitmiseks või parandamiseks töötaja väljaõpet või täiendõpet pooltevahelisest töölepingust. Töölepingu p-s 9.3 on üksnes sätestatud tööandja üldine kohustus tagada töötajale tööalane koolitus, millest ei saa kuidagi järeldada, justkui oleks kostja kohustatud omal kulul korraldama hagejale koolitusi, mis on vajalikud selleks, et töötaja saavutaks katseajal tööks vajalikud oskused ja teadmised. Töölepingu p-s 9.3 sätestatud tööandja koolituskohustus on ette nähtud ka töölepingu

seaduses, mille § 28 lg 2 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. Töölepingu seaduse seletuskirja järgi tekib eelviidatud sättest tulenev kostja kui tööandja kohustus tagada töötajale tööalane koolitus eelkõige tööks vajalike kutseoskuste muutmisel ning sellisel juhul on koolituskohustuse täitmine eelduseks töölepingu ülesütlemiseks ebapiisava tööoskuse või töökohale sobimatuse alusel. Eeltoodust tulenevalt ei anna vene keele ebapiisava oskuse kui töölepingu ülesütlemise põhjuse osas apellatsioonkaebuses toodud põhjendused seega alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja ebapiisav vene keele oskus olukorras, kus klienditeenindaja töökohustuseks on hulgimüügiklientide nõustamine ja teenindamine, arvestades seejuures kostja esindaja vande all kinnitatut, et vähemalt 50% kostja klientidest on venekeelsed, annab aluse katseaja töö ebarahuldavaks hindamiseks ja töölepingu ülesütlemiseks. Ülalmärgitud põhjendustel, mis puudutavad kostja koolituskohustust, leiab ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et kostjal puudus ka seadusest või pooltevahelisest töölepingust tulenev kohustus korraldada hagejale arvutiprogrammide alaseid koolitusi katseaja tulemuste täitmiseks. Seega ei võimalda kaebuse väide, et kostja talle koolitusi ei korraldanud, järeldada, et kostjal ei olnud õigust töölepingu ülesütlemiseks põhjusel, et hageja ei osanud arvutiprogrammis registreerida kauba eksporti ja importi ega kaupu nõuetekohaselt vastu võtta. Hageja vande all antud ütlustest saab järeldada, et hageja tegi tööülesannete täitmisel vigu. Hageja on selgitanud, et kuna ta ei olnud varem klienditeenindusega tegelenud, siis tehti talle alguses märkusi ja veaks oli näiteks laost varuosa toomine ja selle valesse riiulisse paigutamine. Apellatsioonkaebuses rõhutatu, et hageja pärast tööandaja poolt tehtud märkusi neid vigu enam ei korranud, ei anna alust hinnata hageja sellekohaste tööülesannete osas katseaja tööd rahuldavaks. Töölepingu ülesütlemisel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ei ole määravaks see, kas hageja on konkreetset viga tööülesannete täitmisel teinud korduvalt, sh pärast tööandja poolt märkuse tegemist. Seega kaebuses osundatud asjaolu, et hageja pärast tööandjapoolseid märkusi neid vigu ei korranud, ei võimalda ümberlükata maakohtu seisukohti töölepingu ülesütlemise põhjuste vastavuses katseaja eesmärgile. Hageja korduvad vead tööülesannete täitmisel, sh arvutiprogrammi täitmisel ja kaupade paigutamisel on sellised puudused, mis annavad aluse lugeda katseaja tulemusi ebarahuldavateks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on töölepingu ülesütlemise tühisuse nõude lahendamisel hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja seeläbi õigesti järeldanud, et töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud ja töölepingu ülesütlemine kehtiv. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtu arvates on maakohus käesolevas asjas menetluskulude jaotuse otsustamisel õigesti lähtunud asjaolust, et hageja keeldus kostja 27.10.2015 väljapakutud kompromissist, millega sarnases ulatuses maakohus hagi osaliselt rahuldas, ja sellest tulenevalt jätnud kompromissettepaneku tegemise järgselt tekkinud menetluskulud erinevalt TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust hageja kanda. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, milles hageja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-13 avaldatule tuginedes leiab, et TsMS § 163 lg 2 alusel saab kohus jätta poolte menetluskulud kompromissiga mittenõustunud poole kanda üksnes siis, kui kompromissettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust ja kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus ebaõiglane. Ringkonnakohus selgitab, et menetluse põhjendamatu venitamine kompromissettepanekust keeldunud isiku poolt ei ole TsMS § 163 lg 2 kohaldamise kohustuslikuks eelduseks. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-87-13 (p 15) tulenevalt on TsMS § 163 lg 2

alusel tehtav otsustus menetluskulude jaotamisel kohtu kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb Riigikohtu juhiste järgi ühe asjaoluna arvestada ka seda, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Apellatsioonkaebuses hageja poolt esiletoodu temal tekkinud menetluskulude suurusest ega asjaolu, et hageja töötajana on käesoleva vaidluse nõrgemaks pooleks, ei anna alust kahelda maakohtu määratud menetluskulude jaotuse õigsuses. Hagejale oli kohtusse pöördumisel teada, et sellega kaasnevad pooltel menetluskulud ning seejuures pidi hageja arvestama võimalusega, et tema nõue jääb täies ulatuses või osaliselt rahuldamata. Sellises olukorras ei saanud hageja põhjendatult eeldada, et menetluskulud kannavad vaatamata vaidluse lahendamise tulemusele pooled ise. Kolleegiumi hinnangul ei esine praegusel juhul ka muid asjaolusid, mis annaksid alust pidada maakohtu määratud menetluskulude jaotust hageja suhtes ebaõiglaseks. Hageja väidetav majanduslikesse raskustesse sattumine kohtukulude tasumisel ei ole samuti selliseks asjaoluks, mille alusel saaks menetluskulud jaotada erinevalt maakohtu otsustatust. Seega on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu kaebuse väide, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsMS § 162 lg-t 4 ja jätma poolte menetluskulud hagi rahuldamata osas poolte endi kanda. Arvestades mh, et kostjal menetluskulude tekkimine on põhjustatud hageja kohtusse pöördumisest, on igati põhjendatud jätta kulud hagi rahuldamata jätmise osas hageja kui kohtusse pöördunud isiku kanda. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 alusel märgib kohus otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning § 174 lg 1 alusel määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda. Asjaolusid, mis annaksid alust pidada apellatsioonimenetluse kulude hageja kanda jätmist hageja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks, ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas ei esine. Toodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus võimalikuks apellatsioonimenetluse kulude jaotamist vastavalt hageja taotletule TsMS § 162 lg 4 alusel. Ringkonnakohtule 22.12.2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulud summas 576 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjale osutatud õigusabi kokku 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi seisneb 23.08.2016 apellatsioonkaebusega tutvumises ja analüüsis ajakuluga 0,5 tundi ning vastuse koostamises apellatsioonkaebusele ja selle kohtule edastamises ajakuluga 3,5 tundi. Kostja kinnitas, et kõik nimekirjas märgitud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja on 06.01.2016 menetlusdokumendis vastuseks kostja menetluskuludele märkinud, et peab kostja esindaja tunnihinda igati mõistlikuks ega oma ka vastuväiteid esindaja poolt tehtud töödele kulunud aja osas. Siiski märgib hageja, et kostja on käibemaksukohuslane ning saab sisendkäibemaksuna tagasi õigusabikulu arvetele märgitud käibemaksu, mistõttu palub hageja temalt kostja menetluskulude hüvitise väljamõistmisel teha seda ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja vastuväide kostja menetluskuludele põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-09 sedastanud, et TsMS § 174 lg 6 (kehtivas

redaktsioonis § 174 lg 10) järgi peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleneb nimetatud sättest, et avaldaja peab märkima põhjuse, miks ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, sest vastasel korral ei saaks esitatud kinnituse õigsust kontrollida. Kostja ei ole menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetluskulude kindlaksmääramise avalduses esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust. Lisaks nähtub äriregistri teabesüsteemist ning Maksu- ja Tolliameti käibemaksukohustuslaste registri e-päringust, et kostja on käibemaksukohustuslane (käibemaksukohustuslase nr XXXXXXXXXXX). Seega on kohtu hinnangul põhjendatud kostjale hüvitada õigusabikulud ilma käibemaksuta. Ka on kostja maakohtule 20.05.2016 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt taotlenud menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta, mis kinnitab kohtu tuvastatut, et kostja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Ringkonnakohus leiab, et kostja advokaadist lepingulise esindaja Julia Gramma töötunni hind 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik ja põhjendatud. Ka ei anna käesoleva vaidluse keerukus, mahukus ega asjas esitatud tõendite maht alust pidada lepingulise esindaja tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ületavaks ega ülemääraseks. Senises kohtupraktikas on advokaatidest ja vandeadvokaatidest lepinguliste esindajate puhul mõistlikuks peetud nii tunnitasu suurust 120 eurot käibemaksuga kui ka ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-92-13, 3-2-1-93-13) ja ka tunnitasu, mis ületab 120 eurot (ilma käibemaksuta) (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-14, 3-2-1-131-16). Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Seega kuulub kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramisele rahuldamisele osaliselt ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud ilma käibemaksuta, s.o summas 480 eurot (4h x 120).