Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtu menetluses on XXX hagi XXXOÜ vastu tuvastus- ja varalises vaidluses. 12.06.2014 kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 22.03.2013 otsuse tsiviilasjas nr 2-12-35478 täies ulatuses ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Tulenevalt sellest esitas hageja kohtule hagiavalduse tervikteksti, täpsustades oma nõudeid 18.12.2014 (III kd lk 155 – 178) ja 08.05.2015 (IV kd lk 173-181). Hageja palub:

Kuni augustini 2008 tasus hageja kostja esitatud arved vastavalt gaasiarvesti näidule ja Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud hinnale. Alates augustist 2008 hakkas kostja tegelikult tarbitud maagaasi koguseid korrektsiooniteguriga korrigeerima. Augustist 2008 kuni 17.03.2009 puudus kostjal selliseks korrigeerimiseks igasugune õiguslik alus. Alates 17.03.2009 lisati Konkurentsiametiga kooskõlastatud tüüptingimustesse faktiliselt tarbitud maagaasi koguse korrigeerimise valem. Seda valemit sai rakendada vaid tarbijate suhtes, kes on selleks andnud kirjaliku nõusoleku. Hageja kirjalikku nõusolekut andnud ei ole. Seega puudub kostjal koguste korrigeerimiseks alus. Sellele vaatamata tasus hageja augustini 2010 maagaasi arved. Tüüptingimuste p 4.7 on tühine, sest kostja saab tasu nõuda üksnes mõõtevahendi näidu alusel. Korrigeerimisel puudub võimalus kontrollida tulemuse õigsust. Kostja ei ole tõendanud, et hageja tarbib tegelikult gaasiarvesti näidust suurema koguse maagaasi. Maagaasi koguste korrigeerimine alates septembrist 2010 on vastuolus hea usu põhimõttega, sest perioodil 2010 september kuni august 2012 kostja maagaasi koguseid ei korrigeerinud. Alates augustist 2008 kuni aprillini 2009 müüs AS XXX hagejale maagaasi, lähtus kostja esitatud andmetest. Alates aprillist 2009 hakkas ka AS XXX esitama arveid lähtuvalt korrektsiooniteguriga korrigeeritud maagaasi kogustest. Hageja pöördus kaebusega Konkurentsiametisse, kes tuvastas rikkumise ja kahju suuruse summas 3940,26 krooni ehk 251,83 eurot, jättes ettekirjutuse kostjale tegemata. Kostja lõpetas maagaasi koguste korrigeerimise ja lubas kahju hüvitada. Kostja seda ei teinud. Kostja on saanud hagejalt alusetult võrguteenuse tasu perioodil august 2008 kuni august 2010 summas 251,83 eurot ja kostjalt tuleb see summa hagejale välja mõista. Kostja hakkas nõudma gaasiarvesti vahetamist ähvardades gaasivarustuse lõpetamisega. Seetõttu tekkis hagejal kahju elektrikatla soetamisest hinnaga 638,99 eurot, üüritulu kaotusest summas 1541,54 eurot, õigusabi kulude kandmises summas 3728,86 eurot, gaasipaigaldise tehnilise kontrolli tellimises summas 44,78 eurot, asjade hoiu ja transpordi tellimises summas 500 eurot, kokku 6706,09 eurot. 10.08.2012 arvega nr 2012235 korrigeeris kostja ajavahemikus september 2010 – juuli 2012 maagaasi koguseid ja esitas arve täiendava tasu saamiseks. 06.09.2012 katkestas kostja õigusvastaselt kinnistu varustamise gaasiga. Hageja ei pidanud tasuma esitatud arvet nr 2012235 summas 75,77 eurot ja arvest nr 85825 osa summas 0,34 eurot (kostja poolt omavoliliselt lisatud tasu), kuid ta tasus need arved ja palub kostjalt 76,11 eurot kui alusetult saadu välja mõista. Kostjal ei ole õigust nõuda gaasiarvesti vahetamist. Mõõtesüsteem on nõuetekohane ja sobib kostja võrgu kaudu jaotatava ja tarbitava maagaasi koguse mõõtmiseks. Nõuetekohasust on kinnitanud kostja lepingu punktis 5.3. Hageja on kandnud mõõtesüsteemi soetamise kulud. Kostjal tuleb taastada kinnistu varustamine gaasiga, sest katkestamine oli ebaseaduslik. Täidetud ei ole gaasivarustuse katkestamise materiaalsed (hageja arvesti on nõuetekohane ja arve nr 2012235 alusetu) ja formaalsed eeldused (gaasivarustuse katkestamisest teatamise ja katkestamise vahele jäi 6 päeva nõutud 7 päeva asemel) ning samuti on see vastuolus hea usu põhimõttega (hagejal puudub võlg). Kostja peab hagejale hüvitama mittevaralise kahju, kuna hageja on suurema osa oma vabast ajast kulutanud kostja õigusvastaste rünnete tõrjumiseks, elanud gaasivarustuse katkestamise hirmus ja

kostja on oma tegevusega rikkunud eraelu puutumatust. Hageja kahjuks on nii hingelised kannatused kui väärtuslikele asjadele kahju tekkimise oht. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Poolte vaheline 01.11.2005 maagaasi ostu-müügileping lõppes juulis 2008, misjärel sõlmis hageja lepingu AS-iga XXX. Kostja osutab hagejale võrguteenust suulise lepingu alusel, mille sisu moodustavad tüüptingimused. Hageja poolt arvete tasumine kinnitab hageja tahet olla lepinguga seotud. Tarbitud gaasi koguse kindlaksmääramiseks on vaja kasutada 12.03.2009 Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud tüüptingimuste p 4.7. toodud valemit, mis arvestab gaasi rõhku ja temperatuuri. Sellega välistatakse olukord, kus ostja tasub väiksema gaasi koguse eest kui tegelikkuses tarbib. Tüüptingimuste punkt 4.7. on poolte vahelise lepingu osa alates 17.03.2009. Hiljemalt sai hageja tüüptingimustest teada aprillis 2009 arvega. Tüüptingimuste punkt 4.7. ei ole vastuolus seadusest tuleneva keeluga ega tühine, samuti ei ole see hagejat ebamõistlikult kahjustav. Seadus ei keela leppida kokku, et võrguteenuse tasu määramisel lähtutakse tegelikult tarbitud gaasi kogustest. Tarbijani edastatud maagaasi kogused on selle füüsikaliste omaduste tõttu kõikuvad, sõltudes temperatuurist ja rõhust. Kostjal on õigus saada tasu vastavalt tarbijale vahendatud gaasi kogusele. Hageja ei ole lubanud vahetada gaasiarvestit, millel oleks rõhu- ja temperatuurikorrektorid. Hageja paigaldatud mõõtur ei võimalda selgitada välja tegelikult tarbitud gaasi kogust, mistõttu tuleb rakendada tüüptingimuste p 4.7. toodud valemit. Kuna hageja ei lubanud vahetada gaasiarvestit, korrigeeris kostja perioodil september 2010 kuni august 2012 tarbitud gaasi koguseid ja esitas selles osas arve nr 2012235. See tegevus ei ole hageja suhtes pahauskne. Enne 17.03.2009 oli kostjal õigus teostada arvestuslikku korrektsiooni maagaasiseadusest ja varem kehtinud tüüptingimuste p 3.3. tulenevalt. Konkurentsiamet leidis, et gaasikoguste mõõtmine on toimunud õigesti. Kohus ei saa tuvastada tulevikus tekkivaid õigussuhteid, st kui hageja gaasiarvesti ei vasta nõuetele tuleb see võrguettevõtjal asendada (MGS § 24 lg 4). Korrektoritega mõõtesüsteemi paigaldamine hagejale tagab tema poolt tarbitud gaasi koguste õige mõõtmise. Kuna hageja ei ole nõus maagaasi koguste korrigeerimise matemaatilise valemiga, tuleb paigaldada kohane mõõtevahend. Maagaasi mahuühikus mõõdetud kogused peavad olema teisendatud temperatuurile 20C ja rõhule 101,325 KPa (määrus 103 § 3, lg 4 p 3). Hageja gaasiarvesti ei teisenda koguseid. Seetõttu on kostjal õigus nõuda gaasiarvesti vahetust. Gaasivarustus hageja kinnistul on taastatud, mistõttu hageja vastavat nõuet ei saa rahuldada. Isegi kui kostja rikkus 06.09.2012 hageja gaasivarustust katkestades MGS norme, ei saa kohus kohustada gaasivarustust taastama enne kui pooled on sõlminud kirjaliku võrguteenuse osutamise lepingu. Hageja alusetu rikastumise nõue on põhjendamatu, kuna hageja ei ole tasunud kostjale alusetult 76,11 eurot. See on tasutud võrguteenuse osutamise eest. Ka on põhjendamatu hageja 6706,09 euro suurune kahju hüvitamise nõue, sest hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kostja ei saa hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekkinud hageja ja XXXi vahelisest lepingust. Kuna hageja soetas elektrikatla enne gaasivarustuse katkestamist, ei saa see olla elektrikatla ostmise põhjus ning kostja ei pea seda hüvitama. On tõendamata, et üürileping jäi sõlmimata gaasivarustuse katkestamisega ähvardamise tõttu. Gaasivarustus katkestati pärast seda, kui üürileping oli juba üles öeldud. Õigusabikulud on kantud hageja poolt aasta enne gaasivarustuse katkestamist. Gaasiarvesti kontroll on hageja vaba valik ja seda kulu ei pea hüvitama kostja. Ei ole usutav, et hageja kandis asjade hoidmise ja transpordi kulu põhjusel,

et tema kinnistul katkestati üheks päevaks gaasivarustus. Hageja ei ole mittevaralist kahju sisustanud. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, hagi tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus, lähtudes ringkonnakohtu poolt antud juhistest käesolevas tsiviilasjas, arutas 07.04.2015 eelistungil hageja esitatud nõudeid, selgitades hagejale, milliste nõuetega on tal võimalik oma õigusi kaitsta (IV kd lk 168-170). Pooled vaidlevad selle üle, kas ja milline leping nendevahelises suhtes kohaldub ning kas ja millised tüüptingimused sellele kohalduvad. Riigikohus on analoogses vaidluses leidnud, et andmete korrektsiooni aluseks saab olla vaid poolte kokkulepe ja selline nõue ei tulene seadusest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-12-14, p-d 17-25). Nimetatud lahendis märgib Riigikohus, et kohus ei ole seotud konkurentsiameti arvamusega seaduse tõlgendamisel ja kostja metoodika kohaldamise vajalikkuse kohta, vaid kohaldab õigust ise (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1). I Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel on võrguteenuse osutamiseks lepinguline suhe. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et 01.11.2005 leping reguleeris nii maagaasi müüki kui ka võrguteenuse osutamist (III kd lk 179-181). Hageja leiab, et kostja osutab hagejale võrguteenust 01.11.2005 hageja ja kostja vahel sõlmitud maagaasi ostu-müügilepingu nr XXX III alusel, alternatiivselt samal kuupäeval sõlmitud suulise lepingu alusel. Kostja arvates lõppes see leping pärast seda, kui kostja lõpetas maagaasi müügi. Maakohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja osutas pärast 31.08.2008 võrguteenust 01.11.2005 lepingu või samal päeval sõlmitud suulise lepingu alusel. Maakohtu hinnangul lõppes 01.11.2005 leping 31.08.2008. 18.07.2008 teatas kostja hagejale, et lõpetab maagaasi võrgu- ja müügilepingu, kuid kostja jätkab võrguteenuse osutamist ja edastab võrguteenuse osutamise lepingu (V kd lk 112-117). Vaidlust ei ole, et alates 01.09.2008 müüb maagaasi hagejale AS XXX, kellega hageja sõlmis 05.08.2008 vastava lepingu. Seda teatab hageja kostjale 07.08.2008 e-kirjas ja selles ei ole ka pooltel vaidlust. Samas e-kirjas teeb ta ettepaneku lõpetada poolte vahel sõlmitud leping 31.08.2008 seisuga ja palub kostjal edastada maagaasi võrguteenuse osutamise leping (V kd lk 117). VÕS § 13 kohaselt võib lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Lepingut ei pea lõpetama samas vormis, milles see sõlmiti, kui leping ise ei näe vastupidist ette. Kui lepingus oli ette nähtud, et leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest §-i 13 kommentaarist ning Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-29-06 nähtub, et leping võidakse lõppenuks lugeda ka kaudse tahteavaldusega. Muu hulgas võib lepingu lõpetamise tahet järeldada asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Selle hindamisel, kas lepingupool võis aru saada teise poole käitumisest kui nõusolekust lepingu lõpetamiseks, tuleb hinnata poolte subjektiivset võimet aru saada teise poole käitumisest. Kohus leiab, et käesoleval juhul on hageja ja kostja vaheline 01.11.2005 maagaasi müügileping lõppenud poolte kokkuleppel tahteavalduste vahetamise teel. Eeltoodud ekirjavahetusest nähtuvalt väljendasid mõlemad osapooled tahet 01.11.2005 sõlmitud leping lõpetada.

II Augustis 2008 kehtinud maagaasiseaduse (MGS) § 231 lg 1 sätestab, et võrguteenuse osutamiseks sõlmib võrguettevõtja võrgu kasutamist taotleva turuosalisega võrguteenuse osutamise lepingu. MGS § 231 lg 1 ei näe ette kohustuslikku tehingu vormi. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 kui ka VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida ükskõik millises vormis. Nimetatud sätetest tuleneb, et võlaõiguses kehtib lepinguvabaduse põhimõte, s.o leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. See on kooskõlas Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13 avaldatuga. Lepingu sõlmimise üldreeglid kehtivad ka tüüptingimustega lepingu sõlmimisel. Maakohus leiab, et antud juhul sõlmisid pooled suulise võrguteenuse osutamise lepingu vastastikuste kaudsete tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et kostja esitas hagejale võrguteenuse eest arveid ja hageja tasus need. Maakohus leiab, et lepingu saab lugeda sõlmituks 05.09.2008, mil kostja esitas hagejale võrguteenuse müüjana arve võrguteenuse eest augustis 2008 (I kd lk 80). Kirjalikku võrguteenuse lepingut pooled sõlminud ei ole, kuigi kostja selle hagejale 18.07.2008 edastas (V kd lk 12). Kirjaliku võrguteenuse lepingu puudumisele viitab kostja ka 09.08.2012 kirjas (I kd lk 17-18) ning 08.06.2015 istungil hageja nõustus, et tol hetkel kirjalik leping ka puudus (V kd lk 124 pöördel). Käesolevani ei ole pooled kirjalikku võrguteenuse lepingut sõlminud. Selles ei ole pooltel ka vaidlust. III Järgnevalt hindab kohus, kas ja mis ajast kehtisid hageja suhtes 2008 augustis kostja tüüptingimused ning kuidas hakkas hageja suhtes alates 17.03.2009 kehtima MTT p 4.7. gaasimõõturi andmete korrigeerimise kohta valemi alusel. Tüüptingimuste rakendamisele viitab kostja oma arvetes. Hageja leiab, et augustis 2008 kuni 17.03.2009 puudus kostjal korrigeerimiseks igasugune õiguslik alus, alates 17.03.2009 kehtivat MTT p 4.7. osas ei ole hageja kirjalikku nõusolekut andnud. Kostja vastuväitel oli tal enne 17.03.2009 õigus teostada korrektsiooni maagaasiseadusest ja varem kehtinud tüüptingimuste p 3.3. tulenevalt. Riigikohus on analoogses vaidluses leidnud, et andmete korrektsiooni aluseks saab olla vaid poolte kokkulepe ja selline nõue ei tulene seadusest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-12-14, p-d 1725). Tüüptingimused ise võivad VÕS § 35 lg 3 järgi sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa, sõltumata selle kajastamise viisist. Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Õiguskirjanduses on leitud, et tüüptingimuse saamine lepingu osaks sõltub kolme kumulatiivse tingimuse täitmisest, milleks on tüüptingimusest teavitamine või nende olemasolu eeldamine (lg 1), tüüptingimusega tutvumise võimalus (lg 1) ja lepingupoole arusaamine tüüptingimuse kuulumisest lepingu juurde (lg 3). Nimetatud tingimused peavad olema täidetud enne lepingu sõlmimist. Hilisemad selgitused või tutvustused ei oma enam õiguslikku tähendust.

Tüüptingimused saavad lepingu osaks nendele viite tegemisel või nende olemasolu eeldamisel ainult siis, kui tingimuse kasutaja võimaldab lepingu poolel tüüptingimuste sisuga tutvuda. Tüüptingimuste sisuga tutvumine peab olema tagatud reaalselt. Lepingu sõlmimisel kohalviibijate vahel tuleb reeglina tüüptingimused lepingu poolele esitada või pakkuda muul viisil tüüptingimuse tekstiga tutvumise võimalust. Kuna lepingu pool võib ka loobuda tüüptingimustega tutvumisest, siis võivad tüüptingimused muutuda lepingu osaks ka siis, kui neid tegelikult läbi ei loeta. Küll aga peab tingimuse kasutaja suutma tõendada, et ta lepingu teisele poolele sellist võimalust tegelikult pakkus. Kui lepingus või lepingu sõlmimisel viidatakse tüüptingimuste olemasolule ja nendega tutvumise kohale, siis loetakse tegeliku tutvumise tagamise nõue täidetuks ainult siis, kui tutvumise koht ja viite tegemise koht on ruumilises seoses. Seega ei pruugi seaduse nõue olla täidetud ka siis, kui viide tüüptingimust asukohale küll tehakse, kuid selleni jõudmine ei ole lepingu sõlmimise ajal võimalik (nt asuvad tüüptingimused peakontoris, mis asub teises linnas või piisavalt kaugel lepingu sõlmimise kohast, et oleks ebamõistlik eeldada selle võimaluse kasutamist; internetileheküljele viitamine olukorras, kus seda lepingu sõlmise ajal vaadata ei saa jne.) (P.Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käert, § 37 kommentaar 4.1.1.1. ja 4.1.1.3. „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2011 otsuse nr 3-2-1-2-11 punktis 13 on Riigikohus leidnud, et VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Seega peab kostja juhul, kui ta tahab tugineda lepingus või selle lisades sisalduvatele tüüptingimustele, tõendama, et need tüüptingimused olid olemas lepingu sõlmimise ajal ning teisel poolel oli võimalus nende sisu teada saada. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid võrguteenuse osutamise lepingu vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et kostja esitas hagejale võrguteenuse eest arveid ja hageja tasus need. Kuigi kostja on arvetel viidanud tüüptingimuste punktile 4.7. (I kd lk 80), on ta leidnud, et õigus korrigeerida enne 17.03.2009 tuleb varasemate tüüptingimuste punktist 3.3 (09.06.2015 istungi protokoll (V kd lk 129 pöördel). Kostja on esitanud kohtule Konkurentsiameti 20.08.2008 otsusega nr 003/08 TT kinnitatud XXXOÜ maagaasi müügi– ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused (IV kd lk 46-55) ja Konkurentsiameti 27.03.2008 otsuse nr 008/08TT 20.02.2008 kooskõlastatud tüüptingimuste punkti 3.3 muutmise kohta (IV kd lk 56-58). Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et kostja tutvustas hagejale jaanuaris 2008 kinnitatud tüüptingimusi kui lepingu osa lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. Maakohus luges lepingu sõlmituks vastastikuste kaudsete tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et kostja esitas hagejale võrguteenuse eest arveid ja hageja tasus need. Asjas ei nähtu, et kostja oleks tüüptingimused lepingu poolele esitanud või pakkunud muul viisil tüüptingimuse tekstiga tutvumise võimalust lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. 05.09.2008 arvest ei nähtu, et hagejal oli mõistlik võimalus arvel viidatud jaanuaris 2008 kinnitatud tüüptingimustega enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal tutvuda. Asjaolu, et kostja hakkas viitama tüüptingimustele alates 05.09.2008 hagejale väljastatud arvetel ja tüüptingimused on väidetavalt avaldatud ka kostja koduleheküljel, ei tähenda, et hagejal oli võimalik enne lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvuda. Tüüptingimustega tutvumise võimalus peab olema tagatud lepingu poolele enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal, sest sellest sõltub lepingupoole tahe nimetatud tüüptingimustel leping sõlmida. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja poolt jaanuaris 2008 kinnitatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu

osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks ilma kostja jaanuaris 2008 kinnitatud tüüptingimusteta hagejaga 05.09.2008 võrguteenuse lepingut sõlminud. Eeltoodust tulenevalt kohaldatakse hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse lepingule VÕS § 41 alusel seaduses seda liiki lepingule sätestatut, st maagaasiseadust. 17.03.2009 kinnitas kostja uuendatud kooskõlastanud 12.03.2009 (I kd tlk 81-94).

tüüptingimused,

mille

Konkurentsiameti

oli

Kostja leiab, et uued tüüptingimused ning sealhulgas tüüptingimuste punkt 4.7 said VÕS § 37 lõikest 1 tulenevalt hageja ja kostja vahelise lepingu osaks ning hakkasid hageja suhtes kehtima 17.03.2009, hiljemalt aprilli 2009 arvega. Kohus leiab, et kuna jaanuaris 2008 kinnitatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingu osaks, siis kohu hinnangul ilma hageja ja kostja vahelise kokkuleppeta ei ole saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks ka eelnimetatud tüüptingimuste muudatused sõltumata nende kooskõlastamisest Konkurentsiameti poolt ja avaldamisest kostja koduleheküljel. Selleks, et 17.03.2009 kehtestatud kostja uuendatud tüüptingimused oleksid saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingu osaks, oleksid hageja ja kostja pidanud selles kokku leppima. Hageja ja kostja vahel sellesisulist kokkulepet pole sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja poolt 06.02.2008 Konkurentsiametile kooskõlastamiseks esitatud ja Konkurentsiameti 12.03.2009 otsusega kinnitatud tüüptingimused ei kohaldu hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingule. Kuivõrd kostja varasemad ja 17.03.2009 kehtestatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks, puudub hagejal tuvastushuvi ja kohtul õiguslik alus tuvastada, et kostjal puudub õigus mistahes viisil muuta ja korrigeerida hageja poolt Tallinnas, XXX asuvas tarbimiskohas vastavalt mõõtevahendi näidule faktiliselt tarbitud maagaasi koguseid. Samadel põhjendustel ei anna kohus hinnangut ka hageja alternatiivsetele nõuetele (esimene nõue punktid a, b ja c). Hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse lepingule kohaldatakse VÕS § 41 alusel MGS. Kuni 08.07.2012 kehtinud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestas: „Võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate gaasikoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise“. Alates 08.07.2012 kehtima hakanud MGS redaktsiooni § 24 lg 1 sätestab, et võrguettevõtja tagab võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast arvestust.“ Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-12-14 punktides 18-20 märkinud, et MGS paneb võrguettevõtjale kohustuse tagada tarbitud maagaasi koguste mõõtmise. See kohustus tuleneb MGS § 24 lg-st 1 (nii enne 08.07.2012 kehtinud kui ka kehtivas redaktsioonis) ning enne 08.07.2012 ka MGS § 22 lg-st 4. MGS ei näe aga ette, kuidas tarbitud maagaasi koguseid mõõta ja missuguseid mõõtevahendeid kasutada. MGS § 18 lg 6 p 2 ja § 19 lg 2 p 2 järgi määratakse maagaasi mõõtesüsteemi asukoht ja mõõtevahendite tüüp kindlaks liitumistingimustes ja võrguga liitumise lepingus. Võrguettevõtja paigaldab MGS § 24 lg 3 järgi oma valduses olevas võrgus projektikohase mõõtesüsteemi koos vajalike lisaseadmetega võimalikult tarbimiskoha lähedale omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Kui tarbija olemasolev mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle MGS § 24 lg 4 järgi omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Küll peab võrguettevõtja MGS § 22 lg 9 järgi võrguteenust

osutades järgima turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet ning MGS § 22 lg 12 järgi avalikustama tema pakutavad teenused koos nende osutamise tingimuste ja nende eest võetava tasu või selle arvutamise metoodikaga oma veebilehel. Alates 01.01.2013 kehtiv MGS § 24 lg 11 näeb ette, et võrguettevõtja teisendab mõõdetud gaasikogused energiaühikutesse (kilovatttundidesse). Metoodika selleks on MGS § 24 lg 12 alusel kehtestanud majandus- ja kommunikatsiooniminister 01.02.2013 määrusega nr 8. Seega kuni 08.07.2012 kehtinud ega alates 08.07.2012 kehtima hakanud MGS redaktsiooni ei näe ette, et mõõturiga saadud mõõtetulemusi võiks korrigeerida vastavalt mingile valemile. Riigikohus on oma otsuse punktides 23-25 märkinud, et ka standardist nr 13443:2005 tulenevat metoodikat ei saa kohaldada tarbija suhtes kui kehtivast õigusaktist tulenevat metoodikat. Seaduses tulenevat korrigeerimisnõuet tarbija gaasikoguste mõõtmisel ei saa järeldada ainuüksi sellest, et sarnane korrektsioon on kostjal kokku lepitud AS-iga XXXvõi aktsiaseltsiga XXXette nähtud gaasi importimisel. Samuti ei saa seadusest tulenevat korrigeerimisnõuet järeldada ainuüksi sellest, kui sama tehakse teistes riikides või teevad teised võrguettevõtjad. Kostja kasutatava metoodika nõuet ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13.07.2009 direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (direktiiv 2009/73/EÜ), art 3 lg 3 järgi liikmesriigid üksnes võtavad vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid, ning tagada tuleb tarbijakaitse kõrge tase, mh lepingutingimuste läbipaistvus. Need meetmed, mida tuleb kohaldada vähemasti kodutarbijatele, on loetletud direktiivi lisas 1, mille p 2 järgi tagavad liikmesriigid mh arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitavad kaasa tarbijate aktiivsele osalemisele gaasitarneturul. Toodust tulenevalt puudub kostjal õigusaktidest ning hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingust tulenev õigus hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida. IV Hageja palub kostjalt välja mõista hagejalt alusetult saadud võrguteenuse tasu perioodil august 2008 kuni august 2010 summas 251,83 eurot ning perioodil september 2010 kuni juuli 2012 summas 76,11 eurot. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt võib isik üleantu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja poolt hagejale esitatud arvetest nähtuvalt on hageja tasunud kostjale perioodil 2008 augusti kuni juuli 2012 lähtudes kostja poolt välja töötatud maagaasi koguse korrigeerimise valemile. Kuivõrd kohus on eespool leidnud, et kostjal ei olnud õigust maagaasi koguseid korrigeerida, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemikus 2008 september (2008 augusti eest) kuni juuli 2012 eest alusetult saadud korrigeeritud võrguteenuse tasu summas 327,94 eurot. V Kohus jätab rahuldamata hageja nõude, milles ta palub tuvastada, et kostjal puudub õigus nõuda Tallinnas, XXXasuvas tarbimiskoha membraangaasiarvestiga ACTARIS Gallus 2000 nr XXX asendamise võimaldamist või alternatiivselt tuvastada, et mõõtesüsteem (membraangaasiarvestiga ACTARIS Gallus 2000 nr XXX) vastab kehtivatele tehnilistele nõuetele MGS § 24 lg 4 tähenduses. Hageja nõue on vastuolus MGS § 24 lg 4, mis kohustab võrguettevõtjat asendama tarbija olemasoleva mõõtesüsteemi omal kulul, kui see ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Kohus tuvastas eespool, et kostja tüüptingimused, mis võimaldavad mõõtetulemusi korrigeerida, ei ole

saanud poolte vahelise lepingu osaks ja kostjal puudus võrguteenuse osutamise lepingust tulenev õigus hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida. Kui kostja aga jätkuvalt leiab, et hagejal olemasolev mõõtesüsteem ei võimalda teostada õigeid mõõtmisi ja hageja ei soovi kostja pakutava uue mõõtesüsteemi paigaldamist, on kostjal õigus hagejaga võrguteenuse leping lõpetada ja kohus ei saa võtta kohtuotsusega kostjalt seaduses sätestatud õigust (vastavate asjaolude esinemisel) seda teha. VI Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat taastama Tallinnas, XXXasuva tarbimiskoha gaasivarustus või alternatiivselt tuvastada, et Tallinnas, XXXasuva tarbimiskoha gaasivarustuse katkestamine 06.09.2012 kostja poolt oli õigusvastane. Vaidlust ei ole selles, et gaasivarustus hageja tarbimiskohas on taastatud. Juhul kui hageja peaks tulevikus lepingut rikkuma, on kostjal õigus gaasivarustus katkestada. Samuti ei saa kostjalt võtta õigust lepingu ülesütlemiseks, millest tulenevalt oleks kostjal õigus gaasivarustus katkestada. Seda selgitas kohus hagejale ka 07.04.2015 istungil. VII Hageja leiab, et kostja peab talle hüvitama varalise kahju. Kahju tekkis sellest, et kostja hakkas nõudma gaasiarvesti vahetamist ähvardades gaasivarustuse lõpetamisega. Seetõttu tekkis hagejal kahju elektrikatla soetamisest hinnaga 638,99 eurot, üüritulu kaotusest summas 1541,54 eurot, õigusabi kulude kandmisest summas 3728,86 eurot, gaasipaigaldise tehnilise kontrolli tellimisest summas 44,78 eurot ning asjade hoiu ja transpordi tellimisest summas 500 eurot. Kostja vastuväitel on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendamatu. Kuna hageja soetas elektrikatla enne gaasivarustuse katkestamist, ei saa see olla elektrikatla ostmise põhjus ning kostja ei pea seda hüvitama. On tõendamata, et üürileping jäi sõlmimata gaasivarustuse katkestamisega ähvardamise tõttu. Gaasivarustus katkestati pärast seda, kui üürileping oli juba üles öeldud. Õigusabikulud on kantud hageja poolt aasta enne gaasivarustuse katkestamist. Gaasiarvesti kontroll on hageja vaba valik ja seda kulu ei pea hüvitama kostja. Ei ole usutav, et hageja kandis asjade hoidmise ja transpordi kulu põhjusel, et tema kinnistul katkestati üheks päevaks gaasivarustus. Kahju hüvitamise üldsätteks on VÕS § 115 lg 1, mille järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. Hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 08.01.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15) ja 20.03.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27): • kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); • kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; • hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest

vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav. Seadusest või lepingust võib aga tuleneda mõne kahju hüvitamise eelduse jagatud tõendamiskoormus. Nii peab hageja kahju hüvitamist nõudes eelduslikult ka tõendama, et tekkinud kahju oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Samas ei ole hageja tõendamiskoormus siin piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist. Põhjusliku seose tõendamine lepingurikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on samuti hageja ülesanne. Kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muust asjaolust tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Sellise muu asjaolu esinemise korral on võlgniku kahju hüvitamise kohustus väiksem, kuid võib olla ka välistatud. Tõendamiskoormus on seejuures poolte vahel jagatud. Riigikohus on õigusvastase kahju tekitamise puhul leidnud, et kui kahju tekkimise põhjusteks on alternatiivselt kostja tegu või asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega, peab hageja tõendama üksnes kostja rikkumise kui kahju võimaliku põhjuse ning kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud kahju tekkimise aluseks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-153-06, p 11). Sama põhimõte kohaldub ka lepingu rikkumisega kahju tekitamise korral. Seega kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostjapoolse lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Hageja ei pea tõendama, et kahju ei tekkinud kõikvõimalikel muudel põhjustel. Kahjuhüvitist võivad vähendada nii kahjustatud isiku saadav kasu (VÕS § 127 lg 5) kui ka tema enda osa kahju tekkimisel või suurenemisel (VÕS § 139), samuti võib kahju hüvitist piirata kohus VÕS § 140 lg 1 alusel. Maakohtu hinnangul ei anna hageja esile toodud asjaolud alust tuvastada, et kostja on lepingu rikkumisega hagejale kahju tekitanud. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja katkestas hageja gaasivarustuse 06.09.2012 (I kd lk 35) ja see taastati 07.09.2012 kohtumääruse alusel (I kd lk 46). Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle elektrikatla soetamise kulu 638,99 eurot (I kd lk 131). Katel on soetatud 31.07.2010, mis on ca kaks aastat varem kui kostja katkestas hageja gaasivarustuse. Maakohus nõustub kostjaga, et kuna hageja soetas elektrikatla enne gaasivarustuse katkestamist, ei saa see olla elektrikatla ostmise põhjus. Lisaks leiab kohus, et hageja on ise end elektrikatla ostmisega kahjustanud. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole käesolevani elektrikatelt paigaldanud. Ka andis hageja 08.07.2015 istungil vande all ütlusi selles, et elektrikatel on ostetud igaks juhuks (V kd lk 123 pöördel). Seega ei olnud elektrikatla ostmise põhjuseks kostja väidetav lepingu rikkumine. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hageja nõude elektrikatla soetamise kulu hüvitamiseks rahuldamata. Ka ei ole asjas tõendatud, et hagejal on tekkinud kahju üüritulu kaotusest summas 1541,54 eurot. Hageja esitas kohtule 07.06.2010 rendilepingu (I kd lk 132-133), mille kohaselt pidi hageja andma oma elamu rendile perioodiks 29.08.2010-01.10.2010. 25.08.2010 e-kirjaga teatas hageja, et ei saa septembris rentnikku vastu võtta, sest on oht, et 10.10.2010 ei ole majas gaasi (V kd lk 136, 137). Samas 08.07.2015 istungil andis hageja vande all ütlusi selles, et sai kostjaga 2010 septembris asjad korda (V kd lk 123). Maakohtu hinnangul on hageja ise endale kahju tekitanud, sest talle oli juba septembris 2010 teada, et 10.10.2010 siiski majas gaas on. Gaasivarustus katkestati tegelikult 06.09.2012, so ca kaks aastat pärast seda, kui üürileping oli juba üles öeldud. Kostja ei pea hüvitama hagejale gaasipaigaldise tehnilise kontrolli tellimise kulu summas 44,78 eurot (I kd lk 140). Kostja ei vaidlusta, et hagejal olemasolev mõõtesüsteem (membraan-

gaasiarvestiga ACTARIS Gallus 2000 nr XXX) vastas kehtivatele tehnilistele nõuetele 01.11.2005 lepingu sõlmimise ajal. Gaasiarvesti kontroll on hageja vaba valik ja seda kulu ei pea hüvitama kostja. Samuti ei pea kostja hüvitama hagejale asjade hoiu ja transpordi tellimise kulu summas 500 eurot (I kd lk 144, 145). Vaidlust ei ole selles, et kostja katkestas gaasivarustuse 06.09.2012 ja see taastati järgmisel päeval. Hageja vande all antud ütlustega 08.06.2015 istungil loeb kohus tõendatuks, et vara, mis väidetavalt naabrite juurde hoiustati, ei vajanud eritingimusi. Lisaks leiab maakohus, et hageja on end ise kahjustanud, sest isegi kui asjad vajanuks eritingimusi, olnuks vaidlusaluse 76,11 euro suuruse arve tasumine mõistlikum ja odavam kui korraldada asjade äravedu 500 euro eest. Seejärel olnuks põhjendatud vaidlustada alusetult tasutud summade sissenõudmine. Sellele juhtis kohus ka hageja tähelepanu 08.06.2015 istungil (V kd lk 127). Ka oli hagejal soetatud elektrikatel väidetavalt just gaasikatkestuse puhuks, kuid hageja ei ole käesolevani elektrikatelt paigaldanud, sest hageja sõnul oli selle paigaldamine väga keeruline ja kulukas. Sellest nähtub veelkord ka see, et elektrikatla ostmise põhjuseks ei olnud kostja väidetav lepingu rikkumine. Ka ei ole põhjendatud kostja poolt kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamine summas 3728,86 eurot (I kd lk 134-139). Õigusabikulud puudutavad poolte vaidlust Konkurentsiametis. Maakohus leiab, et Konkurentsiametisse pöördumine oli hageja vaba valik. Konkurentsiameti otsus ei ole täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku § 2 mõttes. Kui hageja leidis, et kostja rikub tema õigusi lepingu täitmisel, oli hagejal õigus koheselt pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. VIII Hageja soovib, et kostjalt mõistetaks hagejale välja mittevaralise kahju õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja on suurema osa oma vabast ajast kulutanud kostja õigusvastaste rünnete tõrjumiseks, elanud gaasivarustuse katkestamise hirmus ja kostja on oma tegevusega rikkunud eraelu puutumatust. Hageja kahjuks on nii hingelised kannatused kui väärtuslikele asjadele kahju tekkimise oht. Kostja vastuväitel ei ole hageja mittevaralist kahju tõendanud. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud suuline võrguteenuse osutamise leping. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud selliseid asjaolusid, millega seadus seostab mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse. VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kohus ei tuvastanud kostjal lepingust tulenevat kohustust järgida hageja kui tarbija mittevaralisi huve. Hageja ei ole kohtu ette toonud konkreetset mittevaralist huvi, mille kahjustumist pidi kostja vältima või asjaolusid, millest tulenevalt pidi kostja aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju ning kuidas on see põhjuslikus seoses hageja mittevaralise kahjuga. Hageja on pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse ja sellest ei saa tekkida kostjal mittevaralise kahju hüvitamise kohustust. Lisaks ei ole hageja põhjendanud ka seda, milles seisnes väidetava rikkumise seos hageja eraelu puutumatusega. Hagi tagamisest Harju Maakohtus kohaldas käesolevas tsiviilasjas 07.09.2012 määrusega hagi tagamise abinõud. Kohus tühistab kooskõlas TsMS § 386 lõikega 4 hagi tagamise abinõu.

Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis hagi suuremas osas rahuldamata. Seega tulnuks kostja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi jätta hageja kanda osas, milles kohus hagi ei rahuldanud. Maakohus leiab, et see oleks olnud ebaõiglane hageja suhtes, kuna mahukam osa vaidlusest oli selles, kas kostjal on õigus kohaldada hageja suhtes tüüptingimusi ehk korrigeerida hagejale esitatavaid arveid. Kohus leidis, et kostja tüüptingimused ei ole saanud hageja lepingu osaks ja kostjal puudus õigus ilma kokkuleppeta õigus tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida ning seetõttu puudus hagejal ka vastav tuvastushuvi. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.