Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Maagaasi koguste teisendamise kohustus tuleneb seadusest. Informatiivse iseloomuga tüüptingimuse kehtima hakkamise aeg ei oma tähendust. Konkurentsiamet leidis, et gaasikoguste mõõtmine on toimunud õigesti. Hageja ei lubanud vahetada gaasiarvestit ning kostja ei pidanud vajalikuks pakkuda hinnavahede hüvitamist. Kuna hageja ei ole nõus maagaasi koguste korrigeerimise matemaatilise valemiga, tuleb aktsiisiseaduse § 66 lg 21 ja 33’ lg 6 alusel paigaldada kohane mõõtevahend. Maagaasi mahuühikus mõõdetud kogused peavad olema teisendatud temperatuurile 20C ja rõhule 101,325 KPa (määrus 103 § 3, lg 4 p 3). Hageja gaasiarvesti ei teisenda koguseid. Seetõttu on kostjal õigus nõuda gaasiarvesti vahetust. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 331 lg 6 alusel vastu võetud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2007 määruse nr 103 (jõustunud 01.01.2008) „Aktsiisikauba mõõtmiseks kasutatavate mõõtevahendite metroloogilistele omadustele esitatavad nõuded“ § 3 lg 4 p 3 kohaselt aktsiisikauba mahuühikus mõõdetud kogused peavad olema teisendatud maagaasi puhul temperatuurile 20 °C ja rõhule 101,325 kPa (1,01325 bar). Samal temperatuuri ja rõhu järgi arvestatakse ATKEAS § 66 lg 21 järgi ka maagaasi aktsiisisumma. See kohustus kehtib kostja kui maagaasi võrguettevõtja kohta MGS § 2 p 9, ATKEAS § 19, 22 lg 74, 33 lg 4 ja vastab maagaasi koguste standardtingimustele. Seetõttu oli kostjal õiguslik alus maagaasi koguseid mõõta viidatud temperatuuril ja rõhul. Ka augustis 2008 oli nimetatud regulatsioon kehtestatud ATKEAS § 33 lg 9 ja viidatud 17.12.2007 määruse nr 103 § 3 lg 4 p 3 alusel. Kostja seadusest tulenevat kohustust ei tee olematuks ka kostja poolt tüüptingimuste kehtestamine 17.03.2009. Maagaasi koguste mõõtmine teatud temperatuuril ja rõhul on tingitud sellest, et mõõdetava maagaasi maht sõltub temperatuurist ja rõhust. Kuivõrd aga hageja gaasiarvesti ei mõõda gaasi koguseid ettenähtud temperatuuril ja rõhul, tuleb temperatuuri ja rõhu erinevuste ühtlustamist arvestada matemaatiliselt. Seda kostja õigust on tunnistanud ka Konkurentsiamet. Matemaatiline valem on kooskõlastatud Konkurentsiametiga ning selle valemi õigsuses vaidlus puudub. Kohtu hinnangul on kostjal õigus kasutada gaasikoguste korrigeerimisel seda matemaatilist mudelit isegi siis, kui hageja selleks nõusolekut ei anna. See tuleneb kostja eelviidatud kohustusest mõõta gaasikoguseid vastavalt õigusaktidele ning hageja kohustusest tasuda tegelikult saadud teenuse ja kauba eest. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Gaasi eest tasumise kohustatud pooleks on hageja, kes peab õigussuhte olemusest tulenevalt tasuma saadud gaasi eest ning juhinduma samuti oma kohustuse täitmisel seadusest. Hageja ei saa mõõta gaasi koguseid omaalgatuslikult või keelduda oma kohustuse täitmisest. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kostja vastava õiguse puudumise tuvastamiseks. Hagejal tuleb tasuda kostja poolt 10.08.2012 ja 05.09.2012 esitatud arved nr 2012235 ja 85825 ning rahuldamata tuleb jätta hageja nõue vastava kohustuse puudumise tuvastamiseks. Kostja ei ole käitunud õigusvastaselt, mistõttu puudub alus kostjalt kahju hüvitamise nõudmiseks ning rahuldamata tuleb jätta ka nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Vastavalt MGS § 24 lg 3 ja 4 „võrguettevõtja paigaldab oma valduses olevas võrgus projektikohase mõõtesüsteemi koos vajalike lisaseadmetega võimalikult tarbimiskoha lähedale omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Kui tarbija olemasolev mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti.“ Seega on kostjal kohustus paigaldada nõuetekohane mõõtesüsteem, sest kostja peab tagama võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise (MGS § 24 lg 1). Hageja gaasiarvesti ei võimalda mõõta maagaasi koguseid nõutaval temperatuuril ja rõhul. Seetõttu on kostjal õigus gaasiarvesti asendada omal kulul. Pooled ei

ole sõlminud kirjalikku lepingut, mis oleks sätestanud teisiti. Seega kostjal on õigus nõuda gaasiarvesti asendamise võimaldamist ning hageja nõue vastupidise tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata, samuti hageja nõue kohustada kostjat taastama hageja tarbimiskoha gaasivarustus. Kohus ei saa keelata kostjal katkestada hageja gaasivarustus kui esinevad selleks seadusest tulenevad alused. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täielikult ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ATKEAS-st, 02.2007 määrust nr 103 ja MGS § 24 lg-t 1 jättes kohaldamata MGS § 22 lg 4, MõõteS § 2 lg 1 p 19 ja § 2 lg 1 p 22 ja jõudes ebaõigele seisukohale, et kostjal oli õigus hageja poolt faktiliselt tarbitud maagaasi koguseid matemaatilise valemi abil korrigeerida. Kui kostjal oleks tõepoolest õigus ATKEAS-s sätestatud kohustuste täitmise eesmärgil matemaatilise valemi abil korrigeerida gaasiarvesti näidu kohaselt tarbitud maagaasi koguseid, peaks ATKEAS sätestama ka vastava matemaatilise valemi. AKTEAS sellist valemit ei sätesta. Vastava valemi kehtestas kostja oma tüüptingimustes alles 17.03.2009. Kostjal ei olnud ajal, mil maagaasi koguste korrigeerimise matemaatilist valemit ei sätestanud ükski õigusakt ega ka kostja tüüptingimused, õigus maagaasi koguseid omal äranägemisel ja suvaliselt korrigeerida. Selline käsitlus on aga ilmses vastuolus lepinguõiguse põhiprintsiipide, maagaasiseaduse (MGS § 231 lg 3 ja lg 4) ja konkurentsiseadusega (KonkS § 16 p 1). Kostjal on ka ATKEAS-st tulenev kohustus hageja poolt tarbitud maagaasi koguseid mõõta. ATKEAS § 33 lg 4 järgi peab maagaasi aktsiisi maksja mõõtma tarbijale edastatud maagaasi kogust. Kuivõrd mõõtmine toimub MõõteS § 2 lg 1 p 22 kohaselt mõtevahendi abil, siis peab kostja kasutama selleks mõõtevahendit ehk gaasiarvestit. Kohus jättis otsuse tegemisel täielikult arvestamata ning otsuse põhjendavas osas käsitlemata maagaasiseadusel ja Konkurentsiameti otsustel rajanevad hageja väited, mille kohaselt ei ole kostjal kunagi olnud seadusest ega hagejaga sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingust tulenevat õigust hageja poolt tegelikult tarbitud maagaasi koguste korrigeerimiseks ning kostjal puuduks hageja poolt tarbitud maagaasi koguste korrigeerimise õigus ka juhul, kui asuda seisukohale, et kuni 07.07.2012 kehtinud MGS § 24 lg 1 võimaldas võrguettevõtjal maagaasi koguste kindlaksmääramist ka muul viisil kui ainult mõõtmisega. Kostjal puudus hageja poolt tarbitud maagaasi koguse korrigeerimise õigus ka juhul, kui asuda seisukohale, et kuni 07.07.2012 kehtinud MGS § 24 lg 1 võimaldas võrguettevõtjal gaasikoguste kindlaksmääramist ka muul viisil kui ainult mõõtmisega. Nimelt ajavahemikus 2008 august kuni 17.03.2009 puudus kostja poolt Konkurentsiametiga kooskõlastatud tüüptingimustes tarbitud maagaasi koguste korrigeerimist võimaldav regulatsioon. Kuigi 17.03.2009 kehtestas kostja uued Konkurentsiametiga kooskõlastatud tüüptingimused, mis sätestasid kostja õiguse mõõtevahendi näitu korrigeerida, oli kostjal õigus korrigeerida üksnes selliste tarbijate mõõtevahendi näite, kes on andnud selleks eelneva kirjaliku nõusoleku. Hagejal ei ole kunagi olnud kostjaga kirjalikku kokkulepet tüüptingimuste punktis 4.7 sätestatud maagaasi koguste korrigeerimise valemi rakendamiseks. Konkurentsiameti poolt hageja kaebuse alusel alustatud järelevalvemenetluse käigus kinnistas kostja, et ta loobub hageja poolt tegelikult tarbitud maagaasi koguste korrigeerimisest. Kostja lubadust arvestades jättis Konkurentsiamet kostjalt tegemata ettekirjutuse maagaasi koguste korrigeerimise lõpetamiseks. Alates 08.07.2012 on igasugune vastavalt mõõtevahendi näidule tarbitud maagaasi koguste korrigeerimine vastuolus MGS § 24 lg 1 nõuetega, kuna 08.07.2012 jõustunud MGS § 24 lg 1 redaktsioon kohustab võrguettevõtjat gaasikoguseid mõõtma.

Ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt puudub vaidlus kostja poolt maagaasi koguste korrigeerimisel rakendatava matemaatilise valemi õigsuses. Maagaasi koguste korrigeerimise valemi põhjendatuse küsimuse on hageja tõstatanud muuhulgas hagiavalduses. Kõike eeltoodut arvesse võttes jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata hageja nõude tuvastada, et kostjal puudub kohustus tasuda kostja esitatud arveid nr 2012235 ja 85825. Maakohus asus MGS § 24 lg-t 3 ja lg-t 4 ebaõigesti kohaldades ning hageja esitatud tõendeid arvestamata jättes väärale seisukohale, et kostjal on õigus nõuda hagejalt gaasiarvesti ACTARIS vahetamist. MGS § 24 lg-st 4 tulenevalt on võrguettevõtja õigus tarbija olemasolev mõõtesüsteem omal kulul asendada üksnes juhul, kui tarbija mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Kinnistul asuv mõõtesüsteem on nõuetekohane. Maakohus jättis sisuliselt lahendamata hageja nõude kohustada kostjat taastama kinnistul asuva tarbimiskoha gaasivarustus. Gaasivarustuse katkestamine on õiguspärane üksnes siis, kui on täidetud gaasivarustuse katkestamise materiaalsed (MGS § 26 lg 3) ja formaalsed (MGS § 26 lg 3 ja lg 4) eeldused. Eelkõige puudus kostjal õigus asendada hagejale kuuluvat ja kõigile tehnilistele nõuetele vastavat gaasiarvestit ning kostja ei ole kohustatud tasuma kostja arvet nr 2012235. Seega ei olnud MGS § 26 lg 3 p 2 ja 3 sätestatud gaasivarustuse katkestamise materiaalsed eeldused 06.09.2012 täidetud ning gaasivarustuse katkestamine oli õigusvastane. Lisaks ei olnud täidetud ka katkestamise formaalsed eeldused. Kostja on gaasivarustuse katkestanud MGS § 26 lg-s 3 sätestatud etteteatamistähtaega rikkudes. Lisaks oli 06.09.2012 toimunud gaasivarustuse katkestamine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väidetav võlgnevus summas 75,77 eurot tulenes 2 aasta jooksul osutatud võrguteenuse eest tagantjärgi esitatud arvest, mille hageja koheselt ja põhjendatult vaidlustas. Gaasivarustuse katkestamise hetkeks oli arve nr 2012235 tasumata 20 päeva, mida ei saa kindlasti lugeda pikaajaliseks võlgnevuseks. Seda enam, et kostja teatas gaasivarustuse katkestamisest väidetavale võlgnevusele tuginedes kõigest 13 päeva pärast maksetähtaja möödumist. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude. Kuivõrd hageja on põhjendanud, et maakohtu järeldused, mille kohaselt oli kostjal õigus maagaasi koguseid korrigeerida, gaasarvesti vahetamist nõuda ning gaasivarustus katkestada, on ebaõiged, siis jääb hageja hagiavalduses esitatud varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete juurde. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (TsMS § 657 lg 1 p 3). I Maakohus on jätnud täitmata selgitamiskohustuse (TsMS § 392). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja menetlemine maakohtus olnud nõuetekohane. Sisuliselt ei soovi hageja maksta kostja poolt esitatud arveid, kuna leiab, et kostja korrigeerib alusetult mõõtetulemuse andmeid valemiga. Juba hageja esialgse hagi esitamisel tulnuks selgitada hagejale, et tuvastusnõude esitamine ei taga tema poolt soovitud eesmärki, so valemi kasutamisest loobumist (esimene nõue), teine nõue tulnuks esitada sooritusnõudena, kolmandat nõuet tuleb konkretiseerida, mittevaralise kahju tekkimise asjaolud on hagiavalduses esitatud ebapiisavalt. Kohus ei ole asja pooltega vajalikus ulatuses arutanud. Kohus ei ole hagejale selgitanud, millised tema väited on ebapiisavas ulatuses esile toodud ja tõendatud. Asja

uuel arutamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus oma tuvastusnõudeid täpsustada, selgitada, kas mittevaralise kahju hüvitist nõutakse lepingulisel või lepinguvälisel alusel, kas kahju on hingelised kannatused (nagu hageja selgitas apellatsioonikohtu istungil) või väärtuslikele asjadele kahju tekkimise oht (hagiavalduse p-d 1.19.-1.25). II Pooled vaidlevad selle üle, kas ja milline leping nendevahelises suhtes kohaldub ning kas ja millised tüüptingimused sellele kohalduvad ning kas hagejale edastatava maagaasi mõõtmiseks mõõturi andmete korrektsiooni nõue kostjale tuleneb seadusest. Riigikohus on analoogses vaidluses seaduse kohaldamist analüüsinud ja leidnud, et andmete korrektsiooni aluseks saab olla vaid poolte kokkulepe ja selline nõue ei tulene seadusest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-12-14, p-d 17-25). Nimetatud lahendis märgib Riigikohus, et kohus ei ole seotud konkurentsiameti arvamusega seaduse tõlgendamisel ja kostja metoodika kohaldamise vajalikkuse kohta, vaid kohaldab õigust ise (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1). III Asjas on vaja tuvastada, kas hageja suhtes kehtisid erinevad kostja tüüptingimused, mis sätestasid gaasimõõturi andmete korrigeerimise. Apellatsioonikohtu istungil selgitas kostja, et tüüptingimuste rakendamisele viitab kostja oma arvetes. Asjas tuleb tuvastada, kas ja mis ajast kehtisid hageja suhtes 2008 augustis kostja tüüptingimused ning kuidas hakkas hageja suhtes alates 17.03.2009 kehtima MTT p 4.7. gaasimõõturi andmete korrigeerimise kohta valemi alusel. Sellest sõltub oluliselt hageja nõuete lahendus. Maakohus on lähtunud selles, et korrektsioonivalem kohaldub hageja suhtes sõltumata poolte kokkuleppest, mis on väär. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel on võrguteenuse osutamiseks lepinguline suhe. Pooled on sõlminud 1.novembril 2005 lepingu maagaasi müügiks ja hageja väitel samal kuupäeval suulise lepingu võrguteenuse osutamiseks. Kostja ei nõustunud apellatsioonikohtu istungil asjaoluga, et suuline leping hagejaga võrguteenuse osutamiseks sõlmiti 1.novembril 2005. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada poolte seisukohti lepingu sõlmimise aja osas. Maakohus ei võtnud seisukohta pooltevahelise lepingu kehtivuse, tüüptingimuste ja sellele alates 17.03.2009 MTT p 4.7 kohaldatavuse kohta. Kohus ei ole tuvastanud, millistel tingimustel sõlmiti esialgne suuline leping, mh kas ja kui jah, siis millises redaktsioonis ja sisuga tüüptingimusi hõlmas selles olev viide tüüptingimustele. Samuti ei ole tuvastatud, kas, millal ja kuidas on seda lepingut või sellele kohalduvaid tüüptingimusi muudetud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha. Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 kui ka VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida ükskõik millises vormis, mh suuliselt. Lepingu sõlmimise üldreeglid kehtivad ka tüüptingimustega lepingu sõlmimisel. Tüüptingimused ise võivad VÕS § 35 lg 3 järgi sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa, sõltumata selle kajastamise viisist. Tüüptingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas või kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Lepingu osaks ei loeta VÕS § 37 lg 3 järgi tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud

selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Direktiivi 2009/73/EÜ lisa 1 järgi tuleb tarbijatele tagada mh, et tingimused on enne hästi teada, läbipaistvad, selged ja arusaadavad (lit a ja d), samuti tuleb tagada läbipaistva teabe saamine gaasiteenustele juurepääsu ja kasutamise suhtes kohaldatavate hindade, tariifide ja üldtingimuste kohta (lit c). Lepingut võib VÕS 13 lg 1 järgi muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. See kehtib ka tüüptingimustega lepingu puhul. Tüüptingimusi kasutavale lepingupoolele ei tulene seadusest õigust muuta lepingutingimusi ühepoolselt, nagu võib järeldada kohtulahenditest. Tüüptingimuste ühepoolse muutmise õigus peab tulenema konkreetsest seaduse sättest või lepingutingimusest. Kui hageja suhtes varasemad tüüptingimused kehtivad ja kostja on tüüptingimusi muutnud, tuleb teha kindlaks, mis alusel ja millal jõustus muudatus hageja suhtes. VÕS § 42 lg 3 p 14 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav (ja seega tühine) tüüptingimus, millega nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetamata põhjusel või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi. Direktiivi 2009/73/EÜ lisa 1 lit b järgi tuleb tagada, et tarbijaid teavitataks õigel ajal lepingutingimuste kõigist kavandatavatest muudatustest. MGS-s ei ole sätestatud, et võrguettevõtja võiks võrguteenuse osutamise lepingu tüüptingimusi tarbijate suhtes ühepoolselt muuta. Võrguettevõtja peab MGS § 22 lg 12 järgi avalikustama tema pakutavad teenused koos nende osutamise tingimuste ja nende eest võetava tasu või selle arvutamise metoodikaga oma veebilehel. Võrguettevõtja kooskõlastab võrgulepingu MGS § 231 lg 3 järgi tüüptingimused konkurentsiametiga. Tüüptingimuste konkurentsiametiga kooskõlastamise kohustus ei muuda tüüptingimuste lepingu osaks saamist, mida tuleb hinnata võlaõigusseaduse järgi. Küll tõlgendab kolleegium MGS § 231lg-t 3 selliselt, et tüüptingimusi ei saa klientidele kohaldada enne, kui on jõustunud konkurentsiameti otsus tüüptingimuste või nende muutmise kooskõlastamise kohta. Seega on võrgulepingu tüüptingimuste lepingu osaks saamisel kaks tingimust: tingimusi saab lugeda lepingu osaks üldiste lepinguõiguslike reeglite järgi ja tingimused peavad olema kooskõlastatud konkurentsiametiga. Vaidlustamata asjaoludel kooskõlastas konkurentsiamet MTT p 4.7 12. märtsil 2009. See ei tähenda aga, et see tingimus kohaldus hagejale tingimata pärast 12. märtsi 2009. Kostja väitis apellatsioonikohtu istungil, et ka varasemates tüüptingimustes sisaldus nõue gaasikoguseid korrigeerida. Varasemate tüüptingimuste korrigeerimisnõude ja MTT p 4.7 kohaldumine hagejale sõltub sellest, kas ja millistel asjaoludel muutus see võlaõigusseaduse sätete järgi lepingu osaks. IV Kohtud ei ole selgitanud pooltele tõendamiskoormuse jaotust, et hageja mõistaks, et kostja seisukohtade ümberlükkamiseks on tal tõenäoliselt vaja esitada omapoolseid tõendeid. Seega tuleb asjas vähemalt osaliselt teha uuesti eelmenetluse toimingud. Seetõttu on mõistlik saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja on palunud tuvastada, et kostjalt puudub õigus mistahes viisil muuta ja korrigeerida hageja tarbimiskohas vastavalt mõõtevahendi näidule faktiliselt tarbitud maagaasi koguseid. Hageja leiab, et kuigi 17.03.2009 kehtestas kostja MTT p 4.7, see tüüptingimus tema suhtes ei kehti, kuna ta ei ole andnud valemi rakendamiseks nõusolekut. Hageja võib TsMS § 368 lg 1 järgi esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Selline tuvastushuvi saab hagejal olla üksnes juhul,

kui MTT-d ei ole saanud suulise lepingu osaks. Kas varasemad tüüptingimused ja MTT p 4.7 ei kohaldu tema ja kostja lepingulisele suhtele sõltub asjaolust, kas kohus tuvastab uuel läbivaatamisel, et MTT ei saanud lepingu osaks. Kui tüüptingimused ei kohaldu, annaks selle tuvastamine hagejale õiguse tugineda sellele, et kostja ei tohi talt nõuda arvete maksmist, mille aluseks on valemi järgi korrigeeritud mõõturi arved. Mõõtmist on võimalik reguleerida eelkõige tarbija ja võrguettevõtja vahelise kokkuleppega. Maagaasi tarbimise arvestusega seotud kokkulepete kohta sätestab MGS § 22 lg 9, et võrguettevõtja peab võrguteenust osutades järgima turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet. Lisaks tuleb võrgulepingu tüüptingimused MGS § 231 lg 3 järgi konkurentsiametiga kooskõlastada. Asjaolu, et tüüptingimused tuleb konkurentsiametiga kooskõlastada ei välista aga nende sisulist kontrolli VÕS § 42 lg 1 alusel ega lugemist teist poolt ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks. Kuigi gaasinäidu korrigeerimise tüüptingimustest väidetavalt tulenev nõue ja alates 17.03.2009 kostja poolt rakendatav MTT p 4.7 puudutab teenuse osutamise eest tasu arvestamist, ei ole tegemist tüüptingimusega, mis puudutaks otseselt lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet, mis välistaks VÕS § 42 lg 2 järgi selle kontrolli VÕS § 42 alusel (vt selle kohta ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p 20). Tüüptingimuste kehtivuse kohta ei saa võtta seisukohta, kuna selle eelduseks on esmalt tingimuse lugemine lepingu osaks kui võib olla ka tõendite hindamine. Korrigeerimisvalemi kasutamise sätte sisuline kontroll eeldab eriteadmisi maagaasi omaduste ja selle koguste mõõtmise reeglite ja tavade kohta. Selliste tüüptingimuste puhul jaguneb nende ebamõistlikkuse hindamisel tõendamiskoormus poolte vahel. Esmalt peab teine pool põhistama (tegema usutavaks), et see tingimus võib olla talle kahjulik (st tuua kaasa seadusest erineva ebasoodsa tagajärje). Seejärel on tingimuse kasutaja ülesanne tõendada, et tegemist ei ole ebamõistlikult teist poolt kahjustava tingimusega. Kui tingimuse kasutaja on tingimuse puhul, mille hindamine eeldab eriteadmisi, esitanud tõendid, mis kinnitavad tema seisukohta, et tegu ei ole teist poolt ebamõistlikult kahjustava tingimusega, peab teine pool selle ümberlükkamiseks esitama omakorda tõendeid. Seega, kui tingimuse kasutaja esitab nt oma seisukohta kinnitava asjatundja arvamuse, peab teine pool vähemasti üldjuhul selle ümberlükkamiseks esitama ise eelkõige samuti asjatundja arvamuse või taotlema kohtult ekspertiisi määramist. Praeguses asjas on kostja kui tingimuse kasutaja esitanud olulisi väiteid ja tõendeid, mis kinnitavad tema seisukohta, et gaasimõõturite andmete korrektsioon maagaasi füüsikaliste omaduste tõttu temperatuuri- ja rõhunäitajate leppetingimuste alusel ei ole lepingu teist poolt ebamõistlikult kahjustav. Seda kinnitab nii sarnasele metoodikale viitamine ATKEAS sätetes maagaasilt aktsiisi arvestamise kohta (eelkõige ATKEAS § 331lg 3 p 5 ja § 66 lg 21 teine lause) ning sarnast metoodikat ettenägeva standardi olemasolu ja sellele viitamine ATKEAS § 331 lg-s 1 (enne 1. jaanuarit 2009 ATKEAS § 33 lg-s 7). Samuti kinnitab seda sarnase metoodika võimalik kasutamine kostja ja EGVT vahelises suhtes ning EG suhtes kasutamine gaasi importimisel, aga ka tõik, et sarnast metoodikat kasutatakse teistes riikides ja seda teevad ka teised võrguettevõtjad. Lõpuks kinnitab kostja seisukohti seegi, et konkurentsiamet on MTT p 4.7 kooskõlastanud. Kuigi kohus ei ole konkurentsiameti hinnanguga seotud, ei saa jätta tähelepanuta, et konkurentsiamet ei või MGS § 231 lg 4 järgi võrgulepingu tüüptingimusi kooskõlastada, kui nende sisu ei vasta võrguteenuse hinna kooskõlastamise aluseks olnud võrguteenuse kasutaja õiguste ja kohustuste tasakaalule. Samas nõuab direktiivi 2009/73/EÜ art 3 lg 3, et liikmesriigid tagaks tarbijakaitse kõrge taseme, mh lepingutingimuste läbipaistvuse. Direktiivi lisa 1 järgi tuleb tarbijatele tagada mh, et tingimused on õiglased ja läbipaistvad (lit a ja d).

Kui kostja on turgu valitsev ettevõtja, kohaldub tema suhtes KonkS § 16 p 1, mille järgi on ettevõtjal keelatud kaubaturul turgu valitsevat seisundit otseselt või kaudselt kuritarvitada, sh kehtestada otseselt või kaudselt ebaõiglasi ostu- või müügihindu või muid ebaõiglasi äritingimusi. MTT p 4.7 hindamisel ei peaks tähelepanuta jätma ka ATKEAS § 66 lg 21 kolmandat lauset, mille järgi võib maagaasi edastamisel kodutarbijale arvutada maagaasi aktsiisisumma maagaasi koguselt kuupmeetrites, arvestamata rõhu ja temperatuuri nõuet. Tüüptingimuste hindamiseks võib olla vajalik hinnata ka seda, kas temperatuuri- ja rõhukorrektoriga gaasimõõtur korrigeerib temperatuuri ja rõhku teisiti kui valem või milline on nende korrektsioonide erinevus. Kuna asjast tuleb teha uuesti eelmenetluse toimingud, on mõistlik saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Poolte vahel menetluskulude jaotamise üle tuleb maakohtul otsustada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.