Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Otsuse tegemise aeg ja koht
LK hagi ST vastu 27.12.2008.a. sõlmitud laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 19 173,49 euro ja viivise nõudes 12.10.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
LK apellatsioonkaebus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind Apellatsioonkaebuse hind 19 173.49 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
21.09.2015
nende Hageja LK (endine P) (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Siiri Malmberg, Taira Aasa Kostja ST (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Tiina Pill
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.12.2014 otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt põhjendusi. LK apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
2.Poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad LK kanda.
3.Välja mõista LK-lt riigilõiv 2876.02 eurot riigituludesse. Selgitada apellandile, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9). Makseinfo lisatakse otsusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 17.03.2005.a. laenulepingu, mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu ajavahemikus 1997 kuni 2003 kokku summas 92 671.89 eurot elamu rajamiseks asukohaga XXXXXXXXX XXX XX, XXXXX XXXX, XXXXXX XXXX, Harju maakond. 15.09.2014.a. esitas hageja nõude vähendamise avalduse, millise kohaselt loobub hageja 17.03.2005.a. laenulepingust tulenevast nõudest summas 108 611,45 eurot. 27.12.2008.a. sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt sai kostja hagejalt 2001 XXXXXXX X ostmiseks 19 173,49 eurot sularahas. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 01.03.2009. Intressi kostja nimetatud laenulepingu alusel tasuma ei pidanud. Laenuleping punkt 2.5 kohaselt kohustub kostja laenu mitteõigeaegse tagastamise korral maksma viivist 0.05 % laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Hageja palub kostjalt välja mõista 19 173,49 eurot ja viivise summas 9 519,64 eurot ja viivise 0,05 % laenusummast 19 173,49 eurot iga viivitatud päeva eest alates 02.03.2009.a. kuni kohase täitmiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja ei ole hagejaga hagile lisatud laenulepinguid sõlminud. Hageja on kasutanud kostja poolt allkirjastatud lehti, mille kostja jättis oma raamatupidajale, kui ta ise seoses tööasjadega lahkus Soome Vabariiki. Kostja ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud. Kostja allkiri hageja enda poolt vormistatud lepingul ei tähenda laenulepingu sõlmimist poolte poolt. Lisaks eeltoodule ei ole kostja ka reaalselt saanud hagejalt lepingutes märgitud laenu. Hagejal ei ole olnud materiaalseid võimalusi sellises summas laenu andmiseks. Kostjal puudus vajadus hagejalt laenu võtmiseks. Maja ehituseks olid kostjal olemas endal rahalised vahendid ja elamu ehituse lõpetas kostja pangast võetud laenurahade arvel. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Kohus lõpetas tsiviilasja menetluse 17.03.2005.a. laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas hageja nõudest loobumise tõttu. Pooltel on vaidlus selles, kas nende vahel on sõlmitud 27.12.2008 laenuleping (VÕS § 396 lg 1 mõttes) ning kas kostjal on kohustus hagejale tagastada nimetatud laenulepingu alusel põhisumma 19173,49 eurot ning viivised. Esitatud dokumentaalse tõendi kohaselt on pooled tunnistaja EV juuresolekul 27.12.2008.a. sõlminud laenulepingu, millise kohaselt sai kostja hagejalt 2001.a. XXXXXXX X ostmiseks 300 000 eesti krooni sularahas. Laen kuulus tagastamisele lõppsummas hiljemalt 01.03.2009. Osundatud laenulepingu on allkirjastanud tunnistaja EV, laenuandja LP ja laenusaaja ST. Esitatud tõenditest ei tulene, et pooled on sõlminud laenulepingu. Samuti pole hageja tõendanud, et ta on kostjale summas 300 000 eesti krooni laenu andnud ning kostja on kohustunud nimetatud summa hagejale tagastama. Hageja vande all antud seletuse kohaselt andis ta kostjale 2001 300 000 krooni sularahas, kes pidi viima selle advokaadile seoses XXXXXXX X maja soetamisega. Hageja seletuse kohaselt sõlmiti
laenuleping 27.12.2008 öösel hageja juures XXXXXXXXX XXX XX. Lepingu allkirjastamise juures viibis ka tunnistaja EV, kes tuli hageja juurde 26.12.2008 õhtul. Lisaks hagejale, kostjale ning tunnistajale olid kohal ka hageja poeg, tema tütarlaps ning hageja sõber. Laenuraha sai hageja Venemaa ärimehelt S-lt dollarites, mida hageja käis vahetamas, sest hageja andis kostjale laenu 500 kroonistes. Samas on tunnistaja EV andnud ütlusi selle kohta, et ta tuli hageja juurde 27.12. õhtul kella 9 või 10 ajal. Sõlmitud laenulepingu oli ettevalmistanud hageja ja selle printis välja hageja poeg. Hageja vande all antud seletus ja tunnistaja EV ütlused ei ole omavahel kooskõlas, kuivõrd hageja väidetel saabus tunnistaja 26.12 õhtul ning laenuleping sõlmiti öösel vastu 27.12.2008.a., samas tunnistaja ütluste kohaselt saabus ta hageja juurde 27.12 õhtul kella 9 või 10 ajal. Kostja poolt vande all antud seletuse kohaselt ei ole viimane sõlminud hagejaga laenulepingut, raha hagejalt XXXXXXX X ostmiseks ta hagejalt ei saanud. Raha XXXXXXX X eest maksis advokaat ning tagasimaksmine toimus 2005 või varem läbi kohtu. Raha võttis ta osaühingult, kuhu oli selleks ajaks tulnud tulemüüri raha. Vande all antud seletuse kohaselt kostja 26.12.2008 EV-t ei näinud. Laenulepingust sai kostja teada veebruaris 2009, kui hageja ütles, et tahab pool raha XXXXXXX X eest. Samuti kinnitas kostja, et suvel käis ta raamatupidaja juures, kus andis tühjale paberile allkirja, kokku 6 paberil ning sealt sai hageja kostja allkirja. Hageja ja kostja vande all antud seletused on teineteisele täies ulatuses vastukäivad. Hageja ja kostja seletustest ning tunnistaja ütlustest võib järeldada, et vaidlusaluse lepingu sõlmimine üheaegselt, s.o. 27.12.2008 ei toimunud. Hageja pole tõendanud, et ta on kostjale laenu summas 300 000 krooni andnud. Samuti ei ole hageja tõendanud sellises summas temal sularaha olemasolu. Kohus arvestab antud juhul ka asjaoluga, et väidetav laenusumma 300 000 krooni oli laenamiseks füüsiliste isikute jaoks 2001 suur summa. Hageja on 02.04.2014 kohtu eelistungil selgitanud, et raha tuli kinnisvara müügist. Müük toimus 2003. Samuti on hageja selgitanud, et ta on raha saanud ka poja ristiemalt ja ristiisalt ning tädilt. Ülejäänud raha kui ka väärisesemed on hagejale kinkinud hageja vanemad. Hageja kohtuistungil vande all antud seletuse kohaselt sai ta raha kostjale laenamiseks vene ärimehelt dollarites. Seega pole hageja olnud oma vastavates väidetes järjepidev. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja väited temal laenuraha olemasolu kohta pole veenvad. Kohus uuris hageja arvelduskonto väljavõtteid ja tuvastas, et hagejal vabasid rahalisi vahendeid kostjale väljalaenamiseks summas 300 000 krooni 2001. aastal ei olnud. Tsiviilasjas nr. 2-12-859 on tunnistaja MM andnud ütlusi selle kohta, et kostja on jätnud ühel aastal allkirjadega tühjad paberilehed, et raamatupidaja saaks aastaaruande esitada, kuivõrd kostja ei olnud Eestis. Samuti kinnitas tunnistaja, et tühja allkirja lehte ta tagastanud ei ole ning uus raamatupidaja koos hagejaga on käinud dokumentidel järel. Osundatud ütlused kattuvad kostja vande all antud seletusega, mille kohaselt andis ta raamatupidajale tühjad allkirjastatud paberid. Nimetatud asjaolu toetab kostja väiteid selle kohta, et hageja võis kasutada kostja poolt allkirjastatud paberilehti laenulepingute koostamiseks. Kohtule esitatud 28.01.2010 kriminaalmanetluse lõpetamise määrustest nr. 102-03/44777 ja nr. 10203-44776 tuleneb, et MM ütluste kohaselt oli ta võtnud valgele paberile kostja allkirju ning raamatupidamisdokumendid tagastas ta hagejale 2008. Lisaks nähtub määrusest nr. 102-03/44777, et MM ütluste kohaselt esines juhus, kus ta hageja palvel trükkis varem kostja poolt allkirjastatud tühjale paberilehele firma nimelt volituse arvuti ostmiseks, mida ka hageja ei eita. Ekspertiisiga on leidnud tõendamist, et allkirjad kostja nimelt laenulepingute kuupäevadega 17.03.2005 ja 27.12.2008 samaliigilistel paberitel on tõenäoliselt kirjutatud samaaegselt. Allkirjad EV, LP ja ST nimelt laenulepingul kuupäevaga 27.12.2008 on kirjutatud samaliigilise kirjutusvahendiga, nende kirjutamise aega ja järjestust määrata ei ole võimalik. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et
17.03.2005 ja 27.12.2008 sõlmitud laenulepingud on allkirjastatud kostja poolt samaaegselt. Nimetatu seab kahtluse alla tunnistaja EV ütlused ja hageja vande all antud seletuse 27.12.2008 laenulepingu allkirjastamise osas. Samuti loeb kohus tõendatuks ekspertiisiga asjaolu, et kostja allkirjad 17.03.2005 ja 27.12.2008 laenulepingutel on samaliigilistel paberitel. Ka nimetatud asjaolu toetab kostja väiteid selle kohta, et hageja võis kasutada kostja poolt allkirjastatud paberilehti laenulepingute koostamiseks. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et poolte vahel laenulepingut sõlmitud ei ole ja hageja nõue kostja vastu 19 173.49 euro väljamõistmiseks ei ole põhjendatud. Kuivõrd kohus ei rahulda hageja nõuet põhivõlgnevuse väljamõistmiseks, siis jääb rahuldamata ka hageja nõue viivise kostjalt väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus ei ole teinud isikute ütlustest arusaadavaid järeldusi. Ei ole arusaadav, kas, millises ulatuses ja miks on kohus vande all ülekuulatud isikute poolt antud ütlusi arvestanud või arvestamata jätnud. Asjaolu, et tunnistaja ja apellandi ütlused lahknesid kuupäeva osas, ei anna alust kõikide ütluste kõrvalejätmiseks. Kohus on seadnud EV ja apellandi ütlused kahtluse alla, kuna ekspertiisist nähtuvalt on 17.03.2005 ja 27.12.2008 laenulepingud tõenäoliselt sõlmitud üheaegselt. Kohus ei ole arvestanud sellega, et ekspertiis ei andnud laenulepingute sõlmimise aegade kohta kategoorilist seisukohta, vaid tegi ainult tõenäolise järelduse, mis ei välista, et EV ja apellant andsid tõeseid ütlusi. Kohus ei ole põhjendanud, miks vastustaja ütlused on usaldusväärsemad kui apellandi ütlused. Kohus on järeldanud, et apellandi, vastustaja ja tunnistaja ütlustest võib järeldada, et vaidlusaluse lepingu sõlmimine üheaegselt, s.o 27.12.2008 ei toimunud. Samas puudub kohtuotsuses põhjendus, kuidas kohus sellisele järelduse on jõudnud. Kohus on järeldanud ekspertiisist, et poolte vahel 17.03.2005 ja 27.12.2008 laenulepingud on sõlmitud üheaegselt, kuid kohtuotsusest ei nähtu, mida kohus on järeldanud sellest konkreetsest asjaolust laenusuhte olemasolu tuvastamise kohta. Ekspertiisiaktis sisalduvast järeldusest ei saa teha järeldust, et analüüsitud dokumente üldse ei sõlmitud ja need poolte tahet ei kajasta. Sellist järeldust ei saa teha ka sellest, et laenudokumendid on samaliigilistel paberitel ja allkirjad on kirjutatud samaliigiliste kirjutusvahenditega. Kohus on teinud tsiviilasjas nr 2-12-859 MM poolt vande all antud ütlustest ebaloogilise järelduse, et apellant võis kasutada tühje paberilehti vastustaja allkirjaga laenulepingute vormistamiseks. MM andis ütlusi, mille kohaselt vastustaja küll andis talle vastustaja allkirjadega tühje paberilehti, kuid neid lehti ta apellandile ei tagastanud. Seega on kohtu järeldus ebaloogiline. Kui MM vastustaja allkirjadega tühje lehti apellandile ei andnud, siis ei saanud apellant ka teoreetiliselt vormistada laenulepinguid tühjadele paberilehtedele. Arusaamatu on kohtu remark, et kriminaalasjas tehtud määruse kohaselt MM andis ütlusi selle kohta, et apellandi palvel trükkis MM ükskord varem vastustaja poolt allkirjastatud tühjale paberilehele firma nimelt volituse arvuti ostmiseks. Kohtuotsusest ei nähtu, et nimetatud remark oleks kuidagi olnud oluline käesoleva kohtuasja lahendamisel, samuti ei nähtu, et kohus oleks sellest järeldusi teinud. Vastustaja ise ei ole põhistanud endal rahaliste vahendite olemasolu XXXXXXX X ehitiste ostmiseks. Apellant esitas algselt nõude 17.03.2005 ja 27.12.2008 sõlmitud laenulepingu järgi. Apellant loobus nõudest, mis tulenes 17.03.2005 laenulepingust. 02.04.2014 kohtuistungil vastas apellant vastustaja küsimustele endal rahaliste vahendite olemasolu kohta. Apellant ei andnud ütlusi sellel istungil ammendavalt oma rahaliste vahendite osas. Kuna apellant loobus suuremas osas oma nõudest, siis vande
all andis ta ütlusi ainult konkreetse laenulepingu jaoks saadud rahaliste vahendite kohta. Kuna apellant ei olnud 02.04.2014 kohtuistungil vande all, siis ei ole tema ütlused käsitletavad tõenditena. Kohus on 02.04.2014 kohtuistungil antud ütlusi kasutanud apellandi vastu vastuolus TsMS § 436 lg-s 2 sätestatuga. Laenulepingu dokument ise, milles vastustaja kinnitab laenu saamist, tõendab hageja väiteid. Kohus jättis dokumendi arusaamatult ja apellandi arvates põhjendamatult hindamata.
Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi. I
7.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud poolte õigussuhte, kuid see ei ole toonud kaasa lõppjärelduses ebaõiget otsust. Hagiavalduse kohaselt sai kostja hagejalt laenu 300 000 krooni sularahas XXXXXXX X ostmiseks 2001. aastal tagastamise tähtajaga 01.03.2009. Hageja on esile toonud, et laenuleping vormistati 27.12.2008 ehk ligikaudu kolm kuud enne laenu tagastamise tähtaja saabumist. Seega saab 27.12.2008 sõlmitud laenulepingu p I vaadelda kui kviitungit raha kättesaamise kohta VÕS § 95 alusel. Hageja ei tuginenud asjaolule, et poolte vahel esinesid mingid muud võlasuhted, mille alusel võlgnes kostja hagejale midagi ja seetõttu lepiti kokku, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna (VÕS § 396 lg 2). Kuna lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta 2001 aastal, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille laenusaaja (kostja) saab teiste tõenditega ümber lükata. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsust muuta ja jätta sellest välja põhjendused laenulepingu sõlmimise kohta.
8.Täitmise kviitungi puhul ei pidanud hageja kuni kostja poolt asjaolude ümberlükkamiseni tõendama, et ta on raha kostjale üle andnud. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik (käesolevas vaidluses raha üleandmise kohustuse osas hageja) on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-09, p 10). Kostjal oli võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendas, et hageja on jätnud kohustuse täitmata. Samas on kostja võimalused selles osas väga piiratud.
9.Kostja tugines menetluses järgmistele vastuväidetele: kostja ei ole allkirjastanud 27.12.2008 laenulepinguna pealkirjastatud dokumenti; hageja kasutas laenulepingute vormistamiseks kostja poolt allkirjastatud tühje lehti, mis kostja jättis raamatupidajale ja mis sattusid hageja kätte; kostja ei ole saanud hagejalt lepingus märgitud raha ja hagejal ei olnud ka 2001 selliseid rahalisi võimalusi, et anda 300 000 krooni laenu sularahas; kostjal puudus vajadus hagejalt laenu võtmiseks.
10.Hageja tõendas 28.01.2010 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, et 2008 aasta laenulepinguna allkirjastatud dokumendil on kostja allkiri. Nimetatud määrusest ei saa teha aga järeldusi selle kohta, kas laenuleping allkirjastati hageja poolt märgitud asjaoludel või vormistati see kostja allkirja kandnud tühjale paberilehele. Määruses on nenditud fakti, et ülekuulatud isikute ütlused on vastuolus ja määrusega ei ole tuvastatud toimunud sündmuste käiku.
11.Kuigi kohtuotsuses ei ole seda sõnaselgelt märgitud, on aru saada, et kohus ei pidanud hageja vande all antud seletusi ja tunnistaja EV ütlusi usaldusväärseteks tõenditeks laenulepingu sõlmimise kohta 27.12.2008. Õige on apellandi väide, et ühepäevane eksimus tunnistaja ja hageja seletustes ei ole
arvestades pika aja möödumist vaidlusalusest sündmusest selline asjaolu, mis tunnistaja ütlused kahtluse alla seaks. Nimetatud põhjendus tuleb kohtuotsusest välja jätta.
12.Siiski ei teinud maakohus tõenditest kokkuvõttes ebaõiget järeldust. Kostja pidi tõendama, et ta kviitungi allkirjastamise ajal 27.12.2008 seda ei allkirjastanud. Oma väidete tõendamiseks taotles kostja ekspertiisi läbiviimist asjaolu kohta, kas 27.12.2008 koostatud dokument on koostatud ja allkirjastatud samal kuupäeval. Sellisele küsimusele ei olnud eksperdid võimelised vastama, kuid tuvastasid, et asjas esitatud kaks laenulepinguna pealkirjastatud dokumenti (ka 2005 laenulepinguna allkirjastatud dokument, millest tulenevast nõudest hageja menetluse kestel loobus), olid kostja nimelt allkirjastatud samaliigilistel paberitel tõenäoliselt samaaegselt. Kuigi ekspertiisi vastus ei ole kategoorilises vormis, ei tähenda see seda, et kohus ei võinuks sellega arvestada. Tunnistaja EV ütluste kohaselt tsiviilasjas 2-12-859 (II kd, tl 127-129) allkirjastas 2005 laenulepinguna pealkirjastatud dokumendi ST dokumendis märgitud kuupäeval. Nimetatud tõendid koosmõjus kinnitavad kostja väidete õigsust, et 27.12.2008 asjas esitatud kviitungit kostja nimetatud kuupäeval ei allkirjastanud. Nimetatud tõendid koosmõjus lükkavad ümber hageja vande all antud seletused ja tunnistaja EV ütlused käesolevas tsiviilasjas, et täitmise kviitung allkirjastati kostja poolt 2008.
13.Samuti on õige apellandi seisukoht, et kohus on küll märkinud, et 2005 ja 2008 aasta laenulepingud on allkirjastatud poolte poolt usutavasti samaaegselt, kuid pole sellest teinud järeldust laenulepingute sõlmimise kohta. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Laenulepingute allkirjastamise tegelikku aega ei olnud käesolevas asjas võimalik tuvastada. Hageja ei ole taganenud pärast ekspertiisi tegemist oma seisukohast, et dokumendid on allkirjastatud samal ajal. Nimetatu annab aga alust kahelda hageja väidete õigsuses ühe lepingu allkirjastamise kohta 2005 aastal ja teise allkirjastamise kohta 2008 aastal.
14.Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja andis oma allkirjaga varustatud tühje paberilehti MM kätte ja mõni neist võis sattuda hageja kätte. Selle asjaolu on hageja võtnud omaks 24.05.2012 menetlusdokumendis (I kd, tl 83). Seega on põhjendamatu hageja etteheide kohtule tunnistaja MM ütluste ebaõige hindamise kohta olukorras, kus hageja oli nimetatud väite omaks võtnud. Lisaks on MM kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtuvalt 2010. aastal andnud ütlusi, mille kohaselt ta ei välista, et raamatupidamisdokumentide üleandmisel hagejale võis dokumentide vahel olla ka valge paber ST allkirjaga. Arvestades, et kriminaalasjas andis tunnistaja ütlusi 2010 ja tsiviilasjas 2012. aastal, on tunnistaja varasemad ütlused seoses võimaliku unustamisega usutavamad. Kohtu remark, et hageja palvel trükkis MM ükskord varem kostja poolt allkirjastatud paberilehele firma nimelt volituse arvuti ostmiseks, kajastab kohtu siseveendumuse kujunemist. Nimetatud asjaolu ei tõenda tõsikindlalt käesolevas menetluses vaidlusaluse dokumendi saamist niisugusel viisil. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et selline praktika äriühingus, mille kaudu pooled tegutsesid,0 oli ja hageja võis sellise kostja allkirjaga tühja paberilehe laenulepingu vormistamiseks ära kasutada. II
15.Oma väidete tõendamiseks, et hagejal puudusid vahendid kostjale laenu andmiseks, taotles kostja hageja pangakontode ja tuludeklaratsioonide esitamist. Nimetatud tõenditest ei tulenenud hageja laenuvõimelises nagu maakohus õigesti tuvastas.
16.Seega pidi hageja esile tooma asjaolu, et tal 2001 nimetatud ulatuses raha oli ja tõendama nimetatud asjaolu. Hageja on selgitanud laenamise võimalusi 02.04.2014 kohtuistungil (II kd, tl 12-13). Protokollist ei selgu üheselt, kas hageja räägib laenu andmise võimalustest vaidlusaluse laenulepingu suhtes või asjas esitatud mõlema laenulepingu suhtes. Siiski selgitab hageja, et erinevad kuupäevad täitmise kviitungitel märgiti seetõttu, et pooled leppisid niimoodi kokku ja vormistati need seetõttu hiljem, kuna kostja oli poolte abielu jooksul andnud varasemalt lubadusi abieluvara lepingu
sõlmimiseks, mida ta ei täitnud. Kui lähtuda apellatsioonkaebuse väitest, et hageja 02.04.2014 kohtuistungil antud seletused käisid 2005 aasta laenukviitungi kohta, siis hageja ei selgitanudki eelmenetluses, kuidas oli tal raha 2001 aastal kostjale laenamiseks. Hageja vande all antud seletused on aga tõendid, millest kohus ei pea hakkama hagi asjaolusid tuletama, kui pool ei ole sellele tuginenud. Seega leidis maakohus põhjendatult, et hageja ei toonud esile ega tõendanud väiteid oma rahaliste vahendite olemasolu kohta.
17.Sellises olukorras pidanuks hageja selgitama ja tõendama, et hageja on 2001 andnud kostjale sularahas laenu XXXXXXX X omandamiseks. Hageja väitis, et finantseeris 2001 (abielu ajal) kostja kinnistu XXXXXXX X ostu. Hageja soovis abieluvara lepingu sõlmimist, millest kostja keeldus (II kd, tl 10). Maakohus järeldas sellises olukorras õigesti, et tõendite ja poolte väidete analüüsist tulenevalt ei vasta lepingu p-s I sätestatud kostja kinnitus laenu saamise kohta tegelikkusele. Nimetatud järeldust ei muuda ebaõigeks asjaolu, et kostja ei tõendanud endal laenuvajaduse puudumist 2001. aastal.
18.Menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Tulenevalt Riigikohtu 11.02.2015 lahendi 3-2-1-147-14 p-s 22 toodud seisukohtadest määrab käesolevas tsiviilasjas kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks.
19.LK sai ringkonnakohtu menetluses menetlusabi riigilõivu 2876.02 euro tasumiseks. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb nimetatud summa apellandilt välja mõista riigituludesse (TsMS § 190 lg 4 alusel).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.