1.Rahuldada XXXOÜ hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Mõista XX Xvälja võlgnevus 5666,40 (viis tuhat kuussada kuuskümmend kuus eurot ja 40 senti) XXXOÜ kasuks.
3.Mõista XXX välja viivis põhinõudelt, s.o 5351,73 eurolt, VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 26.05.2015 kuni põhinõude täitmiseni XXXOÜ kasuks. Menetluskulud
5.Mõista XXX välja menetluskulud 738 (seitsesada kolmkümmend kaheksa) eurot XXXOÜ kasuks.
6.Välja mõista XXX välja viivis menetluskulult, s.o 738 eurolt, VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni XXXOÜ kasuks. Edasikaebamise kord
7.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Kostja ja Swedbank AS sõlmisid 23.08.2012 väikelaenu lepingu nr XXX. Lepingu kohaselt võimaldas pank kostjale laenusumma 6 096,70 kasutamist ning kostja kohustus kasutatud laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 30. kuupäevaks summas 16,30 eurot esimese osamaksega alates 30.09.2012 ja laenu tagastamise lõpptähtajaga 30.07.2015.
2.Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 6 kuu euribor + 2,000% aastas.
3.Kostja asus panga poolt võimaldatud laenu kasutama ja kohustus tagastama laenu igakuiste annuiteetmaksetena graafikus toodud tingimuste kohaselt. Kostja rikkus lepingu punkti 4.17 ega taganud arvelduskontol piisavate rahaliste vahendite olemasolu. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingu punktist 4.17, teavitas pank lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis lepingu tingimuste punkti 4.17 alusel kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas pank laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 13.09.2014.
4.20.11.2014 loovutas pank oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile, kes üritas kostjaga pidada läbirääkimisi võlgnevuse tasumise osas, kuid kuna võlgnik ei nõustunud võlgnevust tasuma, loovutas PlusPlus Capital AS nõude 03.12.2014 hagejale. Nõuete loovutamisest teavitasid pank ja PlusPlus Capital AS kostjat kirjalikult.
5.Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt põhivõlgnevuse 5 351,73 eurot, intressid summas 49,76 eurot (30.05.2014-18.09.2014) ja viivised summas 296,76 eurot. Viise arvestamise algus on 14.09.2014 ja lõpp 25.05.2015. Hageja on arvestanud viiviseid alates kostjale lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,022 % põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
6.Kostja väidab, et laenulepingu sõlmimise eesmärk oli XXXOÜ ja Swedbank AS vahelisest liisinglepingust nr XXX tuleneva kostja käenduskohustuse tasumine. Laenulepingust nähtub tegelikkuses, et laenulimiidi kasutamise sihtotstarbena on märgitud liisinglepingu lõpetamine, mitte käenduskohustuse täitmine.
7.Kostja märgib, et tal puudusid alates 2011. aastast püsivad sissetulekud, mis oleksid võimaldanud sõlmitud laenulepingu täitmist. Äriregistrist nähtub, et kostjal on seotus kokku 4 ettevõttega – XXXOÜ, XXXOÜ, XXXOÜ, XXXOÜ. Seega ei pidanud pangal tekkima kahtlust isiku finantsvõimekuses, sest isik tegeles aktiivselt ettevõtlusega. Lisaks eelnevale on kostja kinnitanud laenulepingu punktis 4.22, et ta on laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimused läbi lugenud ja saanud üksikasjalikku teavet lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ning on nendest täielikult aru saanud ning et need vastavad laenusaaja tahtele ja et ta on nendega nõus. Samuti on antud punktis kinnitus, et pank on teavitanud ja laenusaaja on aru saanud laenulepingu sõlmimisega kaasnevatest ohtudest.
8.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes võlaõigusseaduse § 8 lg 2, §76 lg 3, § 100, § 101 lg 12; § 88 lg 8; §, § 113 lg 1, 158, 159 lg 1, 164 lg 1-2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 71; § 403 lg 1 ja 404 lg 1; § 367, § 177 lg 2 palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5 351,73 eurot, intressid 49,76 eurot ja viivised 264,91 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sisse nõutavaks muutuvad viivised 0,022% tasumata põhisumma jäägilt ja mõista kostjalt välja tsiviilasja menetluskulud.
Mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt välja menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidleb esitatud hagile vastu. Kostja ja AS Swedbank sõlmisid 23.08.2012 laenulepingu nr XXX summas 6096,70 eurot, laenu tagastamise tähtaeg oli 30.07.2015. Laenuleping sõlmiti XXXOÜ ja Swedbank AS vahelisest liisinglepingust nr XXX tuleneva kostja käenduskohustuse tasumiseks.
10.Kostja tasus laenulepingust tulenevaid makseid AS-le Swedbank kokku summas 997,36 eurot. Sissetulekute puudumise tõttu osutus kostjal laenumaksete teostamine 2014. aasta suvel võimatuks. Vaatamata kostja mitmetele ettepanekutele leida lahendus, ütles AS Swedbank 13.09.2014 üles kostjaga sõlmitud laenulepingu ja loovutas 20.11.2014 nõude kostja vastu PlusPlus Capital AS-le. 03.12.2014 loovutas PlusPlus Capital AS omakorda nõude kostja vastu hagejale, misjärel hageja esitas hagi kostja vastu.
11.Kostja leiab, et AS Swedbank on oluliselt rikkunud krediidiasutusele kehtestatud krediteerimise põhiprintsiipe, s.o krediidiasutuste seaduse § 83 lõiget 3. Kostjal puudusid alates 2011. aastast püsivad sissetulekud, mis oleksid võimaldanud sõlmitud laenulepingu täitmist. Nimetatud asjaolust teavitas kostja ka enne laenulepingu sõlmimist AS-i Swedbank. Vaatamata kostjalt saadud infole nõudis AS Swedbank laenulepingu sõlmimist, et kätte saada kostja poolt käendatud XXXOÜ võlgnevus. Arvestades, et antud juhul oli tegemist käenduskohustuse tasumisega, siis oleks AS Swedbank pidanud kontrollima kostja kui laenusaaja majanduslikku olukorda ja kohustuste tasumise võimalikkust.
12.Antud juhul on AS Swedbank kui professionaalne krediidiasutus jätnud täitmata enda seadusest tulenevad kohustused. AS Swedbank oleks pidanud laenu andmisel analüüsima laenusaaja majanduslikku olukorda, kohustuste tasumise võimalikkust jm olulisi tegureid. AS-l Swedbank kui krediidiasutusel on sellise töö tegemiseks kasutada hulk spetsialiste (analüütikud jm spetsialistid), kuid AS Swedbank ei vaevunud seda tegema. Selline tegevus ei vasta krediidiasutusele laenu andmisel esitatud nõuetele, mistõttu leiab kostja, et AS Swedbank ja kostja vahel 23.08.2012 sõlmitud laenuleping on tühine ning seetõttu hagejal puudub alus hagi esitamiseks kostja vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
14.Swedbank AS ja kostja sõlmisid 23.08.2012 laenulepingu nr XXX, mille alusel pank võimaldas kostjale laenusumma 6096,70 eurot kasutamist (tlk 22-25). Lepingu alusel kohustus kostja laenu tagastama osamaksetena lõpptähtajaga 30.07.2015. Kuna kostja laenumakseid tähtaegselt ei tasunud, ütles pank kostjaga sõlmitud laenulepingu 13.09.2014 seisuga üles (tlk 29). 20.11.2014 loovutas Swedbank AS kostja vastu suunatud nõude PlusPlus Capital AS-ile (tlk 30), kes omakorda loovutas nõude 03.12.2014 hagejale (tlk 31). Hageja nõuab kostjalt laenulepingu alusel põhinõude summas 5351,73 eurot, intresside 49,76 eurot ja viiviste 264,91 eurot väljamõistmist. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista täiendava viivise TsMS § 367 alusel. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et Swedbank AS ei järginud kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet.
15.Poolte vahel puudub vaidlus asjaolude üle, et Swedbank AS ja kostja on lepingu nr XXX sõlminud, sõlmitud leping on Swedbank AS-i poolt üles öeldud ning kostja ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Pooled vaidlevad asjaolude üle, kas
Swedbank AS on rikkunud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna kostjal puudus alates 2011. aastast püsiv sissetulek.
16.Kohus on seisukohal, et Swedbank ASi ja kostja vahel 23.08.2012 sõlmitud laenuleping nr XXX vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. VÕS § 402 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Swedbank AS on laenu andnud oma majandustegevuses, kostja kui laenusaaja on füüsiline isik ning pooled ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja tegutses lepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses. VÕS § 401 lg 3 alusel krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
17.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-169-13 p-s 15 selgitanud, et tarbijakrediidilepingule tuleneb seadusest mitmeid erisätteid (VÕS § 402 jj), mis panevad eelkõige krediidiandjale lisakohustusi ja näevad krediidisaaja kaitseks ette olulisi piiranguid. Nii tuleb laenusaajale tagada oluline lepingueelne teavitamine (mh krediidikuludest ja sellega kaasnevatest riskidest), formaliseeritud on lepingu sõlmimise protsess, tarbijal on lepingust taganemise õigus, piiratud on kõrvalnõuete maksmapanek jms. Riigikohus on varem märkinud, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12).
18.VÕS § 4032 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. VÕS § 4032 lg 7 alusel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 89 lg 31 alusel on krediidiasutus kohustatud informeerima klienti võimalikest ohtudest laenude võtmisel.
19.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-169-13 p-s 21 rõhutanud, et KAS § 83 lg-s 3 (ja praegusel ajal tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisu krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25).
20.Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (761 SE III) seletuskirja kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõte, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi. See tähendab, et laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise abil antakse tarbijale informatsioon lähtuvalt tema vajadustest ja võimalustest. Põhimõtte rakendamine eeldab laenusaaja krediidivõimelisuse täpsemat hindamist, mis vähendab krediidiandjate krediidiriske. Tarbijal tuleb seejuures laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Teavet krediidivõimelisuse hindamiseks saab krediidiandja eelkõige tarbijalt ja andmekogudest.
21.Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ilmne esitatud tõenditest, et Swedbank AS oleks kostja laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nähtuvalt Swedbank ASi ja kostja vahel 23.08.2012 sõlmitud laenulepingu punktist 4.22 on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et ta on saanud üksikasjalikku teavet laenulepingust ja laenulepingu tüüptingimustest ja nendest aru saanud. Samuti on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et ta on aru saanud laenulepingu sõlmimisega kaasnevatest ohtudest. Kohus on tulenevalt eeltoodust seisukohal, et olukorras, kus kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et talle on selgitatud laenulepingu sõlmimisega kaasnevaid asjaolusid, on Swedbank AS laenu andmisel täitnud oma kohustuse kostja informeerimiseks. Samuti puudub kohtul alus asuda seisukohale, et pank on andnud kostjale laenu suuremas summas, kui kostja sissetulekud tagasi maksta võimaldasid. Nimelt nähtub lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttest (tlk 26-28), et kostja on alustanud laenu tagastamist 30.09.2012 ning viimase makse sooritanud 30.05.2014. Seega oli kostja enam kui pooleteist aasta jooksul võimeline igakuiselt laenu tagastama, mis tähendab, et Swedbank ei andnud kostjale laenu summas, mille tagastamiseks tal võimekus puudus. Ka kostja ise on selgitanud, et tasus pärast laenulepingu sõlmimist Swedbank AS-ile esialgu makseid kokku summas 997,36 eurot, kuid sissetulekute puudumise tõttu muutus laenumaksete teostamine alates 2014. aasta suvest võimatuks. Kohtu hinnangul ei tähenda võimalus, et kostja võib poolteist aastat pärast laenu saamist sissetulekud kaotada, panga poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmist. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et antud juhul ei ole tõendamist leidnud, et Swedbank AS ei sõlminud kostjaga laenulepingut kooskõlas VÕS §-s 4032 ja KAS § 83 lg-s 3 sätestatud nõudmistega.
22.Kostja on esitanud ka vastuväite, et Swedbank AS avaldas kostjale pikaajalist sundi laenulepingu sõlmimiseks, kuna kostja oli XXXOÜ-ga sõlmitud lepingu käendaja, kuid XXXOÜ oli oma kohustused panga ees täitmata jätnud. Kohus märgib, et nähtuvalt Swedbank AS-i kirjast (tlk 75) on pank kostjat informeerinud, et tulenevalt XXXOÜ poolt oma kohustuste täitmata jätmisest on pank XXXOÜ-ga sõlmitud lepingu üles öelnud ning palunud kostjal kui käendajal võlgnevus tasuda. Kohtu hinnangul ei nähtu panga kirjast kostjale sundi laenulepingu sõlmimiseks, vaid pank on kostjat informeerinud asjaolust, et kostjal kui XXXOÜ-ga sõlmitud lepingu käendajal on kohustus XXXOÜ võlgnevuse tasumiseks. Panga kirjast ei nähtu ühtegi viidet asjaolule, et pank nõuab seejuures kostjalt laenulepingu sõlmimist. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kostja väide, et ta sõlmis pangaga laenulepingu, kuna pank avaldas laenulepingu sõlmimiseks pikaajalist sundi, on põhjendamatu.
23.VÕS § 8 lg-st 2 tuleneb, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse
täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 alusel majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu punktis 3.8 on intressimääraks kokku leppinud 6 kuu EURIBOR + 2,000% aastas (tlk 22), nähtuvalt võlgnevuse väljavõttest on kostja võlgnetav intressisumma 49,76 eurot (tlk 28).
24.Lepingu kohaselt väljastas pank kostjale laenu summas 6096,70 eurot. Lepingu punkti 3.6 kohaselt kohustus kostja laenu tagastama graafiku alusel koos intressiga osade kaupa iga kuu 30. kuupäevaks. Kostja laenu kokkulepitud graafiku kohaselt ei tasunud, mis tähendab, et kostjapoolne lepingu rikkumine seisneb laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmises. Seega on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 101 kohaselt. Kostjal on tasumata põhivõlgnevus summas 5351,73 eurot (tlk 27), mis tähendab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 5351,73 eurot ning intressid summas 49,76 eurot.
25.Hageja nõuab kostjalt ka viivise väljamõistmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viiviseid seaduses sätestatud määraga 0,022% päevas. Kostja on võlgnevuse tasumisel jäänud viivitusse 14.09.2014 ning hageja on esitanud hagiavalduse 25.05.2015, mis tähendab, et viivituses oldud päevade arv on 253. Hagejal on õigus kostjalt nõuda põhivõlgnevuselt summas 5351,73 sissenõutavaks muutunud viivist summas 296,76 eurot (5351,73 x 0,022% x 253). Hageja nõuab kostjalt hagiavalduse resolutsiooni viivist üksnes summas 264,91 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.
26.Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja 5666,40 eurot, millest 5351,73 eurot moodustab põhinõue, 49,76 eurot intressinõue ja 264,92 eurot viivisenõue.
27.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja taotlusest lähtuvalt tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (5351,73 eurot) alates 26.05.2015 kuni põhinõude täitmiseni.
29.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
30.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
31.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulu muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
32.Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud seoses esindaja tasuga 288 eurot ja riigilõivu 450 eurot.
33.Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja kohtumenetluses tasunud riigilõivu kokku 450 eurot (tlk 1a, 37, 47). Kohus leiab, et hageja on tõendanud riigilõivu tasumist 450 euro ulatuses ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele.
34.Järgnevalt analüüsib kohus, millises ulatuses on hageja esindaja tasule kulunud menetluskulud põhjendatud. Antud juhul on hageja lepinguline esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt osutanud hagejale õigusabi kokku 4 tundi. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal dokumentide komplekteerimiseks ja analüüsimiseks 2 tundi ja hagi koostamiseks 2 tundi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud 4-leheküljelise hagiavalduse (tlk 17-20), millele on liidetud 10 lk-d kirjalikke tõendeid. Kohus leiab, et kõnealuses mahus dokumentide läbitöötamiseks, õiguslikuks analüüsiks ja hagiavalduse koostamiseks on põhjendatud töömaht 4 tundi.
35.Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja töötunnihind 60 eurot on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Seega arvestades, et hageja esindaja töötundide põhjendatud maht oli 4 tundi ning töötunni hind 60 eurot, on hageja esindaja õigusabiteenuse kulud 240 eurot, millele lisandub käibemaks. Koos käibemaksuga on hageja menetluskulud 288 eurot.
36.Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja kohustab kostjat hüvitama hageja menetluskulusid 738 euro ulatuses, mis koosneb lepingulise esindaja tasust 288 eurot ja riigilõivust 450 eurot.