Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. oktoober 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-08-68637
Tsiviilasi
AKTSIASELTSI TOILA V.V. hagi Osaühingu VR-Arendus vastu 35 609,44 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
35 609,44 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 3. veebruari 2012. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing VR-Arendus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. september 2015. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Osaühing VR-Arendus (registrikood: 10108327), seaduslik esindaja August Loomägi Vastustaja (hageja): AS TOILA V.V. (registrikood: 10579389), esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 3. veebruari 2012. a otsus osaliselt välja mõistetud summa suuruse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista lisaks Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2014 otsuses märgitule Osaühingult VR-Arendus välja viivised 11 141,94 eurot AS-i Toila V.V. kasuks.
2.Lugeda Viru Maakohtu 3. veebruari 2012. a otsuse resolutsioon, arvestades Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsuse resolutsioonis toodud punkte, tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada hagi osaliselt ja mõista Osaühingult VR-Arendus välja 22 555,62 eurot (kakskümmend kaks tuhat viissada viiskümmend viis eurot, 62 senti) käsundita asjaajamise raames tehtud kulutuste katteks ja viivised 11 141,94 eurot (üksteist tuhat ükssada nelikümmend üks eurot, 94 senti) AS-i Toila V.V. kasuks.“
5.Jätta menetluskulud maakohtus, esimest korda ringkonna- ja Riigikohtus, so. kuni 20.06.2014 Osaühingu VR-Arendus kanda, alates 21.06.2014 menetluskulud s.o teist korda Riigikohtus ning käesoleva menetluse kulud jätta menetluskulud AS-i Toila V.V. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AKTSIASELTS TOILA V.V. (hageja) esitas 20.10.2008. a Viru Maakohtule hagi Osaühingu VR-Arendus (kostja) vastu 109 331,65 krooni saamiseks. Hageja suurendas menetluse käigus nõuet ning palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista 557 166,71 krooni (35 609,44 eurot). Hagiavalduse kohaselt rentis hageja Toila vallalt viimasele kuuluvaid reoveepuhasteid. Hageja ja Toila Vallavalitsuse vahel sõlmitud rendilepingu kohaselt kohustus hageja osutama reovee puhastamise teenust Toila alevikus olevatele klientidele. Toila vald oli omandanud 18.10.2004. a reovee puhastamise seadmed Viru Kalatööstuse OÜ-lt, kes osutas heitvee puhastamise teenust hagejaga samadel alustel ja samadele klientidele. Peamine Viru Kalatööstuse OÜ klient oli kostja, kellele kuulusid Toila alevikus olevad vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Kostja tasus Viru Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest, kuid ühel hetkel maksed katkesid. Viru Kalatööstuse OÜ pöördus oma õiguste kaitseks kohtu poole ja tsiviilasjas nr 2-05-15065 tuvastas Viru Maakohus, et kostja ja Viru Kalatööstuse OÜ olid lepingulistes suhetes, mille kohaselt saatis kostja elanikelt kogutud reovee Viru Kalatööstuse OÜ puhastusseadmetesse. Maakohus tuvastas kostja kohustuse maksta Viru Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest. Alates puhastusseadmete omandamisest saatis
hageja kostjale iga kuu arveid puhastatud reovee eest. Kostja tagastas kõik hageja saadetud arved ja väitis, et poolte vahel puudus heitvee puhastamise leping. Samas teavitas kostja 29.04.2003. a kirjaga oma kliente, et Toila Vallavalitsuse 28.04.2003. a määruse nr 2 (edaspidi määrus) kohaselt hakkas alates 01.08.2003. a reovee ühe kuupmeetri puhastamise hind olema 8 krooni. Alates 01.08.2003. a võttis kostja oma klientidelt iga kuupmeetri reovee puhastamise eest 8 krooni. Kui asuda seisukohale, et pooltel ei olnud lepingulist suhet, siis tuleks hagi rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes selle jätta rahuldamata. Kostja ei ole kunagi osutanud oma klientidele heitvee puhastamise teenust ja vastavad seadmed ei ole kostjale kunagi kuulunud. Aastaid saatis hageja mingil põhjusel reovee puhastamisega seotud arveid kostjale, kes nende tasumisest keeldus. Kui kostjal oli olnud lepinguline suhe puhastusseadmete eelmise omaniku Viru Kalatööstuse OÜ-ga, siis ei läinud see suhe puhastusseadmete müümisel Toila vallale üle. Kostjal ei ole hagejaga lepingulist suhet. Hagi ei saa rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Kostja ei tunnistanud ka hageja arvetel märgitud heitvee koguseid ega viivisearvestust.
3.Viru Maakohus rahuldas 03.02.2012. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35 609,44 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt tegutses kostja vaidlusalusel ajavahemikul Toila vallas veeettevõtjana ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 tähenduses. Kostja kirjadega on tõendatud, et kostja rakendas Toila valla elanikele tariifi 17 krooni ühe kuupmeetri eest abonendile, kellel olid olemas joogiveevarustuse ja reovee ärajuhtimise süsteemid, alates 01.09.2005. a. Hind koosnes veevarustuse tasust (puhas vesi) ja tasust reovee ärajuhtimise eest. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli kostjale kui vee-ettevõtjale pandud nii reovee ärajuhtimise kui ka reovee puhastamise kohustus, mille eest kostja klientidelt ka raha kogus. Maakohus leidis VÕS § 1018 lg 1 alusel, et kostja kiitis reovee puhastamise hageja poolt vaikivalt heaks, kui juhtis oma torustikest reovett otse hageja puhastusseadmetesse. Hageja tegevus käsundita asjaajamisel (reovee puhastamine) vastas kostja huvile ja eeldatavale tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. VÕS § 1023 lg 2 alusel võis oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja (hageja) nõuda soodustatult (kostjalt) reovee puhastamise eest mõistlikku tasu.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes see jätta läbi vaatamata või rahuldamata.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 21.12.2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
9.Riigikohus tühistas 05.06.2013. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-63-13) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Tartu Ringkonnakohus tühistas 20.06.2014. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus rahuldas uue otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 22 555,62 eurot käsundita asjaajamise raames tehtud kulutuste katteks. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuses märgitule. Hageja esialgu esitatud nõue sisaldas ka viivise nõuet, kuid hageja ei eristanud põhinõuet ja viivist, vaid viitas oma nõude alusena kostjale adresseeritud arvetele, millel olid näidatud nii teenustasu kui ka viivis. Kuna pooltel ei olnud lepingulist suhet, ei ole alust kohaldada kokkuleppelist viivisemäära. Hageja ei esitanud asja uuel läbivaatamisel kohtule täpsustatud viivisearvestust ega selgitanud, missugusest ajast alates ja missuguse ajani tuleks viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras välja mõista. Samuti ei taotlenud hageja jooksva viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest. Seega ei ole kostjalt hageja kasuks täiendava viivise väljamõistmine põhjendatud. Hageja esialgsest nõudest moodustas viivis ca 46%, kusjuures hageja arvestatud teenustasud (koos käibemaksuga) olid 19 254,09 eurot. Tõendatud asjaoludel tegi hageja kostja huvides kulutusi 22 555,62 eurot ning see summa katab kulutused, mille hageja arvas ennast hagi esitamise aja seisuga olevat teinud.
11.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kostjalt jäeti hageja kasuks viivis välja mõistmata, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Riigikohus jättis kaebuse käiguta ja andis kostjale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (kassatsioonkaebuse esitamiseks vandeadvokaadi vahendusel ja kautsjoni tasumiseks). Kuivõrd kostja nõutud tähtajaks puudust ei kõrvaldanud, jättis Riigikohus 22.09.2014. a määrusega kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja tagastas selle esitajale.
13.Riigikohus leidis 09.02.2015. a otsuses, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles kostjalt jäeti hageja kasuks viivis välja mõistmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 22 555,62 eurot käsundita asjaajamisega tehtud kulutuste katteks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 22 555,62 eurot. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostjalt täiendava viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest hageja ei esitanud asja uuel läbivaatamisel kohtule täpsustatud viivisearvestust ega selgitanud, millise ajavahemiku eest tuleks viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras välja mõista. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustunud. Ringkonnakohus leidis vaidlusaluses otsuses, et hageja esialgu esitatud nõue sisaldas ka viivisenõuet. Tuginedes samas asjas tehtud Riigikohtu otsuse seisukohale, märkis
ringkonnakohus, et asjas ei saa kohaldada kokkuleppelist viivisemäära, vaid kohaldada tuleb seadusest tulenevat viivisemäära. Riigikohus nõustus kassatsioonkaebuse väitega, et juhul kui viivisenõude lahendamiseks olid esitatud faktilised asjaolud puudulikud (ringkonnakohtu arvates pole hageja selgitanud, missugusest ajast alates tuleks viivis seaduslikus määras välja mõista), tulnuks ringkonnakohtul hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Ringkonnakohus on jätnud seadusest tuleneva selgitamiskohustuse (TsMS § 348 lg 1, § 351) täitmata. Kohtute selgitamiskohustust on Riigikohus oma lahendites korduvalt käsitlenud, märkides, et olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad olid ebaselged, pidi ringkonnakohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks (nt 25.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-06, 18.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-06). Seega oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja viivisenõude täpsustamiseks.
14.AS TOILA V.V. esitas 06.04.2015. a kohtu nõudel viivisenõude täpsustused. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 11 297,86 eurot ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja esitab viivisenõude 29.09.2014. a seisuga, millal põhinõue rahuldati. Viivisenõue on arvestatud hagi esitamise päevale järgnevast päevast alates kohtu poolt hagejale välja mõistetud põhisummalt 22 555,62 eurot. Hageja viivisenõue on 11 297,86 eurot.
15.Osaühing VR-Arendus vaidleb hageja viivisenõudele vastu.
RINGKONNAKOHTU
OTSUS
JA
PÕHJENDUSED
ASJA UUEL
LÄBIVAATAMISEL
16.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 3. veebruari 2012. a otsus tuleb tühistada osaliselt summa suuruse osas. Riigikohtu otsusega jõustus Tartu ringkonnakohtu 20.06.2014 otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja 22 555,62 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab OÜ-lt VR-Arendus välja viivised 11 141,94 eurot AS-i Toila V.V. kasuks. Menetluskulud tuleb jätta maakohtus OÜ VR-Arendus kanda ja ringkonnaning Riigikohtus AS-i Toila V.V. kanda.
17.Ringkonnakohus vaatab asja läbi viivise nõude ja menetluskulude jaotuse osas. Riigikohus tühistas 09.02.2015. a otsusega, et Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2014. a otsuse osas, millega kostjalt jäeti hageja kasuks välja mõistmata viivis, samuti menetluskulude jaotuse osas. Riigikohus saatis selles osas asja uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu 20.06.2014. a otsus jäi muutmata osas, milles hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 22 555,62 eurot käsundita asjaajamisega tehtud kulutuste katteks ning selles osas on ringkonnakohtu 20.06.2014. a otsus jõustunud.
18.Riigikohus leidis 09.02.2015. a otsuses, et ringkonnakohus on jätnud seadusest tuleneva selgitamiskohustuse täitmata (TsMS § 348 lg 1, § 351). Riigikohus leidis, et juhul kui viivisenõude lahendamiseks olid esitatud faktilised asjaolud puudulikud, tulnuks ringkonnakohtul hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Kooskõlas TsMs § 693 lg-ga 2 palus ringkonnakohus esitada hagejal viivisenõude täpsustused. Hageja esitas 06.04.2015. a viivisenõude täpsustused, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 11 297,86 eurot. Hageja esitas viivisenõude 29.09.2014. a seisuga, millal põhinõue rahuldati. Viivisenõue on arvestatud hagi esitamise päevale
järgnevast päevast (s.o 20.10.2008. a) alates kohtu poolt hagejale välja mõistetud põhisummalt 22 555,62 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ringkonnakohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist alates 20.10.2008. a kuni 22.09.2014 põhivõlgnevuselt summas 22 555,62 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määras. Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2014. a otsus jõustus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 22 555,62 eurot, Riigikohtu 22.09.2014. a määrusega. Ringkonnakohus ei pea õigeks arvestada viivist kuni 29.09.2014. aastani. Viivis alates 20.10.2008-31.12.2008. a (11%) summalt 22 555,62 eurot 73 viivitatud päeva eest on 22 555,62x11/100x73/365, s.o 496,22 eurot. Viivis alates 01.01.2009-30.06.2009. a (9,5%) 181 viivitatud päeva eest on 1062,59 eurot. Viivis alates 01.07.2009-30.06.2011. a (8%) 730 viivitatud päeva eest on 3608,90 eurot. Viivis alates 01.07.2011-31.12.2011. a (8,25%) 184 viivitatud päeva eest on 938,07 eurot. Viivis alates 01.01.2012-31.12.2012. a (8%) 366 viivitatud päeva eest on 1809,40 eurot. Viivis alates 01.01.2013-14.04.2013. a (7,75%) 104 viivitatud päeva eest on 498,08 eurot. Viivis alates 15.04.2013-30.06.2013 (8,75%) 77 viivitatud päeva eest on 416,35 eurot. Viivis alates 01.07.2013-31.12.2013. a (8,5%) 184 viivitatud päeva eest on 966,50 eurot. Viivis alates 01.01.2014-30.06.2014. a (8,25%) 181 viivitatud päeva eest on 922,77 eurot. Viivis alates 01.07.2014-22.09.2014. a (8,15%) 84 viivitatud päeva eest on 423,06 eurot. Viivis kokku alates 20.10.2008-29.09.2014. a eest on 496,22 + 1062,59 + 3608,90 + 938,07 + 1809,40 + 498,08 +416,35 + 966,50 + 922,77 + 423,06 eurot s.o 11 141,94 eurot. Ringkonnakohus peab hageja viivisenõuet põhjendatuks summas 11 141,94 eurot, mis tuleb kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista.
19.Riigikohus saatis asja uueks läbivaatamiseks ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus märgib, et selgitamiskohustuse etteheitmine Riigikohtu poolt oli otsuse õigsuse seisukohalt õige, kuid praegusel juhul tuli selgitamiskohustust täita vandeadvokaadi kui õigusteadmistega isiku suhtes, kes ei esitanud viivise taotlust ega arvestust õigeaegselt. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas hagis nõude 109 331,65 krooni ilma viiviseta (I kd lk 5). Hagiavalduse täienduses suurendas hageja põhivõlga (ringkonnakohtus selgus, et summa sisaldas viiviseid) kokku 35 609,44 euroni (ilma viivisteta oli põhinõude summa 19 254,09 eurot ((I kd, tl 70 ja IV kd, tl 87). Hageja ei toonud esile, et esitatud nõuetest moodustas viiviste summa 16 355,35 eurot. Arvestades seda, et hageja viivisenõue oli ebaselge ja hageja esitas korrektse viivisearvestuse kui asja vaadati kolmandal korral läbi Tartu Ringkonnakohtus kohtu järelepärimise peale, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 169 lg 1 alusel menetluskulud alates 21.06.2014 s.o teist korda Riigikohtus ning käesoleva menetluse kulud AS-i Toila V.V. kanda. Menetluskulud maakohtus, esimest korda ringkonna- ja Riigikohtus, so. kuni 20.06.2014 TsMS § 162 lg 1 alusel OÜ VR-Arendus kanda.
20.Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise
lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.