1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-68637 osas, milles Osaühingult VR-Arendus jäeti AKTSIASELTSI TOILA V.V. kasuks viivis välja mõistmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.AKTSIASELTS TOILA V.V. (hageja) esitas 20. oktoobril 2008 Viru Maakohtule hagi Osaühingu VR-Arendus (kostja) vastu 109 331 krooni 65 sendi saamiseks. Hageja suurendas menetluse käigus nõuet ning palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista 557 166 krooni 71 senti (35 609 eurot 44 senti).
Hagiavalduse kohaselt rentis hageja Toila vallalt viimasele kuuluvaid reoveepuhasteid. Hageja ja Toila Vallavalitsuse vahel sõlmitud rendilepingu kohaselt kohustus hageja osutama reovee puhastamise teenust Toila alevikus olevatele klientidele. Toila vald oli omandanud 18. oktoobril 2004 reovee puhastamise seadmed Viru Kalatööstuse OÜ-lt, kes osutas heitvee puhastamise teenust hagejaga samadel alustel ja samadele klientidele. Peamine Viru Kalatööstuse OÜ klient oli kostja, kellele kuulusid Toila alevikus olevad vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Kostja tasus Viru Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest, kuid ühel hetkel maksed katkesid. Viru Kalatööstuse OÜ pöördus oma õiguste kaitseks kohtu poole ja tsiviilasjas nr 2-05-15065 tuvastas Viru Maakohus, et kostja ja Viru Kalatööstuse OÜ olid lepingulistes suhetes, mille kohaselt saatis kostja elanikelt kogutud reovee Viru Kalatööstuse OÜ puhastusseadmetesse. Maakohus tuvastas kostja kohustuse maksta Viru Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest. Alates puhastusseadmete omandamisest saatis hageja kostjale iga kuu arveid puhastatud reovee eest. Kostja tagastas kõik hageja saadetud arved ja väitis, et poolte vahel puudus heitvee puhastamise leping. Samas teavitas kostja 29. aprilli 2003 kirjaga oma kliente, et Toila Vallavalitsuse 28. aprilli 2003 määruse nr 2 (edaspidi määrus) kohaselt hakkas alates 1. augustist 2003 reovee ühe kuupmeetri puhastamise hind olema 8 krooni. Alates 1. augustist 2003 võttis kostja oma klientidelt iga kuupmeetri reovee puhastamise eest 8 krooni, kuigi kostja neile ise reovee puhastamise teenust ei osutanud – seda kinnitab kostja esindaja 6. märtsi 2006. a kiri hageja esindajale. Kui asuda seisukohale, et pooltel ei olnud lepingulist suhet, siis tuleks hagi rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes selle jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt omab kostja Toila vallas vee- ja kanalisatsioonitorustikke, mille kaudu ta osutab valla elanikele vee- ja heitvee ärajuhtimise teenust. Kostja ei ole kunagi osutanud oma klientidele heitvee puhastamise teenust ja vastavad seadmed ei ole kostjale kunagi kuulunud. Tulenevalt Toila Vallavalitsuse ja hageja vahel sõlmitud rendilepingust kohustus hageja osutama reovee puhastamise teenust Toila aleviku klientidele. Aastaid saatis hageja mingil põhjusel reovee puhastamisega seotud arveid kostjale, kes nende tasumisest keeldus. Kui kostjal oli olnud lepinguline suhe puhastusseadmete eelmise omaniku Viru Kalatööstuse OÜ-ga, siis ei läinud see suhe puhastusseadmete müümisel Toila vallale üle. Kostjal ei ole hagejaga lepingulist suhet. Kostja ei olnud valla vee-ettevõte, mistõttu kujunes kostja ja tarbijate vaheline õigussuhe turutingimustes, sõltumata valla veevarustuse hindadest. Hagi ei saa rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Isegi kui poolte vahel oleks leping või üks pooltest oleks käsitatav käsundita asjaajajana, polnud väidetava tegevuse eest tasustamisel võimalik aluseks võtta määrust. Väidetava teenuse eest tasu küsimiseks pidi hageja esmalt tõendama, milliseid kulutusi ta kostja torustikku läbiva heitvee puhastamiseks tegi. Kostja ei tunnistanud ka hageja arvetel märgitud heitvee koguseid ega viivisearvestust.
3.Viru Maakohus rahuldas 3. veebruari 2012. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35 609 eurot 44 senti. Maakohtu otsuse kohaselt tegutses kostja vaidlusalusel ajavahemikul Toila vallas vee-ettevõtjana ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg 1 tähenduses. ÜVVKS § 14 lg 1 p 1 ja p 2
alusel võis kostja veevarustuse ning reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse eest võtta tasusid, sh tasu võetud vee eest ja tasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest. Kostja kirjadega on tõendatud, et kostja rakendas Toila valla elanikele tariifi 17 krooni ühe kuupmeetri eest abonendile, kellel olid olemas joogiveevarustuse ja reovee ärajuhtimise süsteemid, alates 1. septembrist 2005. Hind koosnes veevarustuse tasust (puhas vesi) ja tasust reovee ärajuhtimise eest. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli kostjale kui vee-ettevõtjale pandud nii reovee ärajuhtimise kui ka reovee puhastamise kohustus, mille eest kostja klientidelt ka raha kogus. Maakohus leidis võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 alusel, et kostja kiitis reovee puhastamise hageja poolt vaikivalt heaks, kui juhtis oma torustikest reovett otse hageja puhastusseadmetesse. Hageja tegevus käsundita asjaajamisel (reovee puhastamine) vastas kostja huvile ja eeldatavale tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. VÕS § 1023 lg 2 alusel võis oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja (hageja) nõuda soodustatult (kostjalt) reovee puhastamise eest mõistlikku tasu. Hageja nõudis kostjalt arvete esitamisega mõistlikku tasu, kuid kostja keeldus hagejale käsundita asjaajamise eest mõistlikku tasu maksmast.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes see jätta läbi vaatamata või rahuldamata.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et täidetud on käsundita asjaajamise eeldused, kuna poolte vahel puudus leping reovee puhastamise teenuse osutamiseks (kostja ei ole andnud hagejale õigust ega kohustanud teda reovee puhastamise teenust osutama) ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat. Hageja selline tegevus (reovee puhastamine ehk käsundita asjaajamine) vastas kostja huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Praegusel juhul tuleb soodustatu tahet asjaajamiseks eeldada, kuna soodustatu tahet tuleb hinnata, lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest (mitte soodustatu subjektiivsest nägemusest). Reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel määrusega ning eelduslikult vastas sellises määras tasu kehtestamine taotleja (kostja) huvidele. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja on jätnud tõendamata asjaajamisel tehtud kulutuste suuruse. Kostja väitel on hageja märkinud esitatud arvetele näidud meelevaldselt. Kostja vastuväidet hageja puhastatud reovee kogusele ei tõenda kostja esitatud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse õiendid, sest nimetatud õiendid kajastavad puurkaevust nr 3211 väljapumbatud vee kogust, hageja on esitanud andmed põhjaveevõtu mahu kohta puurkaevust nr 2476. Nähtuvalt asja materjalidest on hageja lisanud kostjale esitatud arvetele alates jaanuarist 2007 kuni juunini 2008 viivise. Kuivõrd apellatsioonkaebuses ei ole viivise määra ega suurust vaidlustatud, ei kontrollinud ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel seda, kas maakohus on õigesti rahuldanud hagi viivise väljamõistmise osas.
6.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
7.Riigikohus tühistas 5. juuni 2013. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-63-13) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et kohtud on asunud põhjendatud seisukohale, et asjas on täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Samas leidis ringkonnakohus ekslikult, et käsundita asjaajamise korral saab tugineda otse määrusele, millega kehtestati reovee puhastamise tasu. Asjas tuli tugineda VÕS § 1023 lg-tele 1 ja 2. Kuna kohtud ei selgitanud hagejale, et tulenevalt viidatud sätetest on viimane kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust, on hagejal õigus asja uuel läbivaatamisel esitada uusi tõendeid kulutuste ja mõistliku tasu kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka poolte tõendeid heitvee koguste kohta, samuti tuleb selgeks teha, kas tegemist oli ikka erinevate puurkaevudega, millele hageja ja kostja viitavad. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja viivise määra ega suurust. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tervikuna ning taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Sellega on kostja vaidlustanud ka viivise määra ja suuruse ning ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima maakohtu otsust ka selles osas. Hageja on märkinud kostjale esitatud arvetele „Viivis – 0,15%". Kuivõrd käsundita asjaajamise võlasuhte puhul ei saa käsundita asjaajaja viivist ühepoolselt määrata, saanuks kohtud lähtuda VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgsest viivise määrast. Seda tuleb ringkonnakohtul ka asja uuel läbivaatamisel arvestada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus rahuldas uue otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 22 555 eurot 62 senti käsundita asjaajamise raames tehtud kulutuste katteks. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuses märgitule. Ringkonnakohus analüüsis, kui suurt tasu tuleb kostjal kui soodustatul maksta hagejale kui käsundita asjaajajale VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb võtta aluseks esmalt heitvee kogused, mida hageja vaidlusalusel ajavahemikul (augustist 2006 kuni novembrini 2008) kostja huvides puhastas. Pooled ei vaidle asja uuel läbivaatamisel selle üle, et puurkaevude nr 3211 ja 2476 näol on tegemist ühe ja sama puurkaevuga. Esitatud tõenditest järeldub, et vaidlusalusel ajavahemikul tuleb puhastitesse suunatud heitvee koguseks lugeda 28 636 m3. Hageja esitas oma majandustegevust ja sellega seotud üldisi tegevuskulusid kajastavad tõendid. Tõenditest nähtuvalt tegi hageja vaidlusalusel ajavahemikul reovee puhastamiseks kulutusi 0,788 eurot m3 kohta. Kostja ei esitanud hageja tehtud kulutuste suuruse kohta konkreetseid vastuväiteid ega põhistanud, et teenust oli mõistlikult võimalik osutada väiksemate kuludega. Seega kulutas hageja vaidlusalusel ajavahemikul käsundita asjaajamise raames
kostja huvides reovee puhastamisele 22 555 eurot 62 senti (28 636 m3 * 0,788 eurot). Hageja esialgu esitatud nõue sisaldas ka viivise nõuet, kuid hageja ei eristanud põhinõuet ja viivist, vaid viitas oma nõude alusena kostjale adresseeritud arvetele, millel olid näidatud nii teenustasu kui ka viivis. Kuna pooltel ei olnud lepingulist suhet, ei ole alust kohaldada kokkuleppelist viivisemäära. Hageja ei esitanud asja uuel läbivaatamisel kohtule täpsustatud viivisearvestust ega selgitanud, missugusest ajast alates ja missuguse ajani tuleks viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras välja mõista. Samuti ei taotlenud hageja jooksva viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest. Seega ei ole kostjalt hageja kasuks täiendava viivise väljamõistmine põhjendatud. Hageja esialgsest nõudest moodustas viivis ca 46%, kusjuures hageja arvestatud teenustasud (koos käibemaksuga) olid 19 254 eurot 9 senti. Tõendatud asjaoludel tegi hageja kostja huvides kulutusi 22 555 eurot 62 senti ning see summa katab kulutused, mille hageja arvas ennast hagi esitamise aja seisuga olevat teinud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kostjalt jäeti hageja kasuks viivis välja mõistmata, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis hageja viivisenõude sisuliselt lahendamata. Kui ringkonnakohus leidis, et hageja ei esitanud viivisenõude lahendamiseks tähtsaid faktilisi asjaolusid, oleks tulnud hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Ringkonnakohus jättis aga seadusest tuleneva selgituskohustuse täitmata. Hageja eeldas (ja on ka praegu seisukohal), et ringkonnakohtul oli viivisenõude lahendamiseks vajalik informatsioon olemas. Ringkonnakohtul tuli lahendada viivisenõue VÕS § 113 järgi sõltumata sellest, kas hageja sellele sättele tugines või mitte. Eeltoodust tulenevalt pidanuks ringkonnakohus ka kõik menetluskulud jätma kostja kanda.
10.Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Riigikohus jättis kaebuse käiguta ja andis kostjale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (kassatsioonkaebuse esitamiseks vandeadvokaadi vahendusel ja kautsjoni tasumiseks). Kuivõrd kostja nõutud tähtajaks puudust ei kõrvaldanud, jättis Riigikohus 22. septembri 2014. a määrusega kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja tagastas selle esitajale.
11.Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu.
12.Hageja esitas Riigikohtule ka täiendava menetluskulude nimekirja. Hageja palub jätta kõik asja menetluskulud kostja kanda, määrata hageja kantud menetluskulude suuruseks kokku 16 546 eurot 69 senti ja mõista see summa kostjalt hageja kasuks välja. Hageja palub määrata, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt
materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles kostjalt jäeti hageja kasuks viivis välja mõistmata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 22 555 eurot 62 senti käsundita asjaajamisega tehtud kulutuste katteks.
14.Ringkonnakohtu otsus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 järgi osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 22 555 eurot 62 senti. Viidatud sätte järgi jõustub kohtuotsus osalise vaidlustamise korral vaidlustamata osas. Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse TsMS § 3401 lg 2 alusel menetlusse võtmata. Menetlusse võtmisest keeldumise määrus on TsMS § 694 lg 2 kohaselt jõustunud ja selle peale ei saa edasi kaevata. Kassatsiooniastmes on vaieldav hageja õigus nõuda kostjalt seadusest tulenevat viivist. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
15.Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostjalt täiendava viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud, sest hageja ei esitanud asja uuel läbivaatamisel kohtule täpsustatud viivisearvestust ega selgitanud, millise ajavahemiku eest tuleks viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras välja mõista. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus leidis vaidlusaluses otsuses, et hageja esialgu esitatud nõue sisaldas ka viivisenõuet. Tuginedes samas asjas tehtud Riigikohtu otsuse seisukohale, märkis ringkonnakohus, et asjas ei saa kohaldada kokkuleppelist viivisemäära, vaid kohaldada tuleb seadusest tulenevat viivisemäära. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et juhul kui viivisenõude lahendamiseks olid esitatud faktilised asjaolud puudulikud (ringkonnakohtu arvates pole hageja selgitanud, missugusest ajast alates tuleks viivis seaduslikus määras välja mõista), tulnuks ringkonnakohtul hagejale selgitada asjaolude täpsustamise vajadust. Ringkonnakohus on jätnud seadusest tuleneva selgitamiskohustuse (TsMS § 348 lg 1, § 351) täitmata. Kohtute selgitamiskohustust on kolleegium oma lahendites korduvalt käsitlenud, märkides, et olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad olid ebaselged, pidi ringkonnakohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks (vt nt 25. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-06, 18. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-28-06). Seega oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja viivisenõude täpsustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse menetlusse võetud avaldus läbi vaatamata (vt selle kohta Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 14). Ringkonnakohtu otsus tuleb eeltoodut arvestades tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.
16.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
17.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel
kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja eest on kautsjoni tasunud NJORD Advokaadibüroo OÜ (endine ärinimi MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ). Hageja on soovinud, et kautsjon tagastatakse NJORD Advokaadibüroo OÜ arvelduskontole. Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.