3-2-1-63-13 - Riigikohus - lahend.ee

Toila vallas vee- ja kanalisatsioonitorustikke, mille kaudu ta osutab valla elanikele vee- ja heitvee ärajuhtimise teenust. Kostja ei ole kunagi osutanud oma klientidele heitvee puhastamise teenust ja vastavad seadmed ei ole kostjale kunagi kuulunud. Tulenevalt Toila Vallavalitsuse ja hageja vahel sõlmitud rendilepingust kohustus hageja osutama reovee puhastamise teenust Toila aleviku klientidele. Aastaid saatis hageja mingil põhjusel reovee puhastamisega seotud arveid kostjale, kes nende tasumisest keeldus. Kui kostjal oli olnud lepinguline suhe puhastusseadmete eelmise omaniku Viru Kalatööstuse OÜ-ga, siis ei läinud see suhe puhastusseadmete müümisel Toila vallale üle. Puhastusseadmete võõrandamist ei saa käsitada ettevõtte võõrandamisena, kuivõrd see ei olnud kasutuses iseseisva majandusüksusena. Seega puudus kostja ja hageja vahel lepinguline suhe. Tsiviilasjas nr 2-05-15065 tehtud otsuses leidis Viru Maakohus, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 14 lg-st 2 tulenevalt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu ainult veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna. Maakohus leidis, et Viru Kalatööstuse OÜ oli kasumi teenimiseks loodud äriühing, millel oli vaba valik teenuste osutamisel ja osutatavate teenuste eest tasu saamisel, ning kohalik omavalitsus ei saanud tema majandustegevust reguleerida. Seega ei saanud kohalik omavalitsus Viru Kalatööstuse OÜ-le ka heitvee puhastamise hindu kehtestada. Oma nõude suuruse põhistamisel tugines hageja aga määrusele, millega oli määratud tasu tarbitud vee, reovee ärajuhtimise ja ka reovee puhastamise eest. Kostjale jäi arusaamatuks, kuidas oli võimalik tema majandustegevust reguleerida olukorras, kus kostja heitvee puhastamise teenust ei osutanud. Kuivõrd Toila Vallavalitsuse ja hageja vahel sõlmitud rendilepingu kohaselt pidi hageja reovee puhastamise teenust osutama ja Toila Vallavalitsus oli hageja ainuosanik, siis oli heitvee puhastamise hinna määramisel tegemist sisuliselt siseaktiga, mis sidus valda ja valla ainuosalusega munitsipaalettevõtet. Seetõttu ei oma tähendust, et kostja oleks justkui taotlenud Toila Vallavalitsuselt muu hulgas ka reovee puhastamise hinna määramist. Kostja esitas omal ajal veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna kindlaksmääramiseks põhjendatud taotluse, milles näidati heitvee ärajuhtimisega seotud kulutusi. Heitvee puhastamise teenuse hinna määras kohalik omavalitsus kostjast sõltumatult, sest kostja pole heitvee puhastamise teenust kunagi osutanud ja ei taotlenud heitvee puhastamise teenuse hinna kindlaksmääramist. Kostja arvutuste kohaselt oleks ainuüksi heitvee ärajuhtimise hind pidanud olema 10,60 kr/m3 kohta. Toila vald määras meelevaldselt 8 kr/m3 heitvee puhastusteenuse tasuks ning kõigest 2,60 kr/m3 heitvee ärajuhtimise hinnaks. Seeläbi kuritarvitas vald oma positsiooni ja andis ebaproportsionaalse eelise hagejale kui oma munitsipaalettevõttele. Kostja lähtus Viru Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-05-15065 ja asus seisukohale, et ka tema oli vaba teenuse hinna kehtestamisel ja ei lähtunud määrusest. Nii küsis kostja klientidelt 10 kr/m3 ainult kanalisatsiooniteenuse, mitte aga heitvee puhastamise eest. Kostja ei olnud valla vee-ettevõte, mistõttu kujunes kostja ja tarbijate vaheline õigussuhe turutingimustes, sõltumata valla veevarustuse hindadest. Kostja ei nõustunud, et hagi oleks saanud rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, eriti kui hageja oli seisukohal, et kostja oli asjaajaja. Kostja vaidles algusest peale tasunõudele vastu. Kuivõrd

ei olnud tuvastatud, et kostja nõudis klientidelt raha kavatsusega see hagejale edasi anda, polnud võimalik rääkida kostjast kui käsundita asjaajajast. Hageja ei kiitnud kordagi heaks, et kostja oleks tema eest ja tema nimel klientidelt raha võtnud ning see ei olnud kuidagi hageja huvides ega vastanud hageja eeldatavale tahtele. Selline väidetav asjaajamine ei olnud ka avalikes huvides. Ka hageja lugemine käsundita asjaajajaks on välistatud. Vee puhastamist ei saanud näha kostja varaliste huvide kaitsmiseks tegutsemisena või kohustuse täitmisena, kuivõrd kostjal ei olnud kohustust veepuhastamise teenust osutada. Hageja tegutses vallaelanike huvides ja oli vallas ainus isik, kes tegeles valla vee puhastamise ja vee vastuvõtmisega. Kuivõrd kostja keeldus hagejalt veepuhastusteenuse ostmisest, siis pidi vald klientidelt kanalisatsiooniteenuse ja heitvee puhastamise teenuse eest raha koguma ja hagi oleks tulnud esitada hoopis klientide, mitte kostja vastu. Isegi kui saaks väita, et poolte vahel oli leping või üks pooltest oli käsitatav käsundita asjaajajana, polnud väidetava tegevuse eest tasustamisel võimalik aluseks võtta määrust. Väidetava teenuse eest tasu küsimiseks pidi hageja esmalt tõendama, milliseid kulutusi ta kostja torustikku läbiva heitvee puhastamiseks tegi. Kostjale oli teada ainult Toila valla ja hageja vahelisest rendilepingust tulenev renditasu 120 krooni aastas. Ühtegi muud kulutust hageja kohtule ei esitanud. Kostja ei tunnistanud ka hageja arvetel märgitud heitvee koguseid. Ajavahemikul august 2005 kuni september 2007 oli vee kogus, mida puhastati, ca 600 m3. Alates oktoobrist 2007 suurenes puhastatava vee kogus viis korda ehk 3349 m3-ni. Hageja nõue 2007. a oktoobris, novembris, detsembris ja 2008. a jaanuaris esitatud arvete eest oli alusetu, kuivõrd arved heitvee puhastamise eest olid eelneva kahekümne kuu lõikes olnud 5000–6000 krooni. Ka edasistel kuudel oli hageja arvetel märgitud heitvee kogus kordades suurem kui varasematel aastatel. Heitvee koguse suhtelist konstantsust ühe valla raames tõendasid kostja poolt Ida-Virumaa keskkonnateenistusele saadetud kvartaliaruanded, millest nähtub, et heitvee kogus jäi keskmiselt 600 m3 juurde ja kvartalikoguseks oli keskmiselt 1800 m3. Kostjale jäi selgusetuks hageja esitatud viivisearvestus ja see, kust tulenes arvetele märgitud viiviseprotsent 0,15, mida hageja rakendas kostjale esitatavatele arvetele alates jaanuarist 2007. Kostja hageja viivisearvestust ei tunnistanud.

muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse eest võtta tasusid, sh: 1) tasu võetud vee eest ja 2) tasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest. Maakohus luges kostja kirjadega (vt kohtutoimiku I kd, tl 133–134) tõendatuks, et kostja rakendas Toila valla elanikele tariifi 17 krooni ühe kuupmeetri eest abonendile, kellel olid olemas joogiveevarustuse ja reovee ärajuhtimise süsteemid, alates 1. septembrist 2005. Hind koosnes: a) veevarustuse tasu (puhas vesi) 6,40 kr/m3 + 18% km ja b) tasu reovee ärajuhtimise eest 10,60 kr/m3 + 18% km. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli kostjale kui veeettevõtjale pandud nii reovee ärajuhtimise kui ka reovee puhastamise kohustus, mille eest kostja klientidelt ka raha kogus. Maakohus leidis võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 alusel, et kostja kiitis reovee puhastamise hageja poolt vaikivalt heaks, kui juhtis oma torustikest reovett otse hageja puhastusseadmetesse. Samuti vastas hageja tegevus käsundita asjaajamisel (reovee puhastamisel) kostja huvile ja eeldatavale tahtele, kuivõrd ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli reovee puhastamise kohustus pandud kostjale. Hageja täitis ilma käsundita kostja eest reovee puhastamise kohustuse. Kostja kohustust reovett puhastada tõendas asjaolu, et kostja esitas Ida-Virumaa Keskkonnateenistusele aruandeid, mis sisaldasid ka andmeid kostja puhastatud reovee kohta. VÕS § 1023 lg 2 alusel võis oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja (hageja) nõuda soodustatult (kostjalt) reovee puhastamise eest mõistlikku tasu. Hageja nõudis kostjalt arvete esitamisega mõistlikku tasu, kuid kostja keeldus hagejale käsundita asjaajamise eest mõistlikku tasu maksmast. Kostja vastuväited puhastatud reovee koguse ja osutatud teenuse maksumuse osas tuli jätta arvestamata, kuna hageja esitatud arved ja võlasumma arvestus olid õiged. Maakohus luges tõendatuks, et võlasumma suuruse vaidlustamise korral oleks kostja pidanud maakohtule esitama omapoolse võlasumma arvestuse (mida kostja õigeks pidas) ja tõendid, mis lükkaksid ümber hageja esitatud arvetes nimetatud teenuse osutamise arvetel näidatud koguses. Kostja neid tõendeid maakohtule ei esitanud, mistõttu luges maakohus tõendatuks, et hageja esitatud arvestus ja tõendid olid õiged. Samuti ei esitanud kostja kohtule dokumentide võltsituks tunnistamise avaldust, kuigi oli varem korduvalt viidanud, et hageja esitatud tõendid olid fiktiivsed.

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nähtuvalt asja materjalidest hageja lisanud kostjale esitatud arvetele alates jaanuarist 2007 kuni juunini 2008 viivise (vt kohtutoimiku I kd, tl 192–221). Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud viivise määra ega suurust ning seetõttu ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel ei kontrolli seda, kas maakohus on õigesti rahuldanud hagi viivise väljamõistmise osas. Viidates VÕS § 1018 lg-tele 1 ja 2, leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et praegusel juhul on täidetud käsundita asjaajamise eeldused, kuna poolte vahel puudus leping reovee puhastamise teenuse osutamiseks (kostja ei ole andnud hagejale õigust ega kohustanud teda reovee puhastamise teenust osutama) ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat. Hageja selline tegevus (reovee puhastamine ehk käsundita asjaajamine) vastas kostja huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Praegusel juhul tuleb soodustatu tahet asjaajamiseks eeldada, kuna soodustatu tahet tuleb hinnata, lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest (mitte soodustatu subjektiivsest nägemusest). Asjaajamise heakskiitmine soodustatu poolt oleks vajalik juhul, kui asjaajamine ei vastaks soodustatu huvile või tema eeldatavale tahtele või kui asjaajamine ei oleks oluline avalikes huvides. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kuna kostja ei ole asjaajamist heaks kiitnud, siis ei ole täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Samuti oli reovee puhastamine oluline avalikes huvides, sest kostja oma tegevusega (s.o heitvee juhtimisega kanalisatsioonitorustiku kaudu) reostaks keskkonda juhul, kui hageja ei puhastaks kostja kanalisatsioonitorustiku kaudu puhastusseadmetesse juhitavat heitvett. Alusetu on kostja väide, et ta on nn transiitfirma, kelle torustikku reovesi läbib, ning tal ei teki seetõttu mingeid õigusi ega kohustusi. Asja materjalidest nähtub, et Toila Vallavalitsus kehtestas

eest ning on arusaamatu, miks peaks hageja tasuma teist korda kostjale heitvee ärajuhtimise eest. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt puudub alus rahuldada hageja nõue täies ulatuses, sest Toila Vallavalitsuse kehtestatud reovee puhastamise tasu ei tõenda hageja kantud reovee puhastamise kulusid, vaid käsundita asjaajamise sätete alusel tuleks nõude esitamisel välja selgitada faktilised kulutused, mida hageja kandis reovee puhastamise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud kostja seisukohaga. Reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel määrusega ning eelduslikult vastas sellises määras tasu kehtestamine taotleja (kostja) huvidele. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja on jätnud tõendamata asjaajamisel tehtud kulutuste suuruse. Kostja väitel on hageja märkinud esitatud arvetele näidud meelevaldselt. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud ning selgitanud, et on arvetel märgitu aluseks võtnud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse andmed, mille kohaselt on kostja põhjaveevõtu mahuks puurkaevust nr 2476 aasta keskmine kokku 16 952 m3, ühes kuus 1413 m3; aasta keskmine põhjaveevõtu maht on olnud aluseks puhastatava reovee mahu arvutamisel. Kostja vastuväidet hageja puhastatud reovee mahule ei tõenda kostja esitatud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse õiendid, sest nimetatud õiendid kajastavad puurkaevust nr 3211 väljapumbatud vee kogust. Eeltoodust lähtudes ei ole alust kahelda arvetel kajastatud puhastatud reovee kogustes. Iseenesest õige on kostja väide, et Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse väljastatud vee erikasutusloast ei tulene kostjale heitvee puhastamise kohustust, kuid vee erikasutusloa p 10.4 kohaselt oli nõutavaks reovee puhastusviisiks selle pidev suunamine Toila aleviku puhastusseadmetesse ning kostja ei saanud eeldada, et kolmas isik talle kuuluvate (renditud) puhastusseadmetega puhastab tasuta kogu reovee, mille kostja juhtis puhastusseadmetesse. Asjakohane ei ole kostja taotlus vabastada notariaalsele arvele deponeeritud summad. Notari ametikontole ei ole summasid deponeerinud kohus ning kohtul ei ole alust tühistada kolmepoolne kokkulepe ja vabastada deponeeritud summad.

11.Kostja on muu hulgas tuginenud kassatsioonkaebuses sellele, et käsundita asjaajamise sätete kohaldamisel ei oleks tohtinud aluseks võtta Toila Vallavalitsuse määrust, millega kehtestati reovee puhastamise tasu 8 krooni/m3. Ringkonnakohus on praegusel juhul leidnud, et ei nõustu kostja seisukohaga, et määrusega kehtestatud reovee puhastamise tasu ei tõenda hageja kantud reovee puhastamise kulusid. Ringkonnakohus leidis, et reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel Toila Vallavalitsuse 28. aprilli 2003. a määrusega nr 2 ning eelduslikult vastas sellises määras tasu kehtestamine taotleja (kostja) huvidele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käsundita asjaajamise korral saaks tugineda otse Toila Vallavalitsuse määruses kehtestatud reovee puhastamise tasule, mis tõendaks hageja kantud reovee puhastamise kulusid. Kõnealuse määrusega on kehtestatud hind, mida kostja võib maksimaalselt nõuda oma klientidelt (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-11311, p 35–37). Käsundita asjaajamise puhul ei saa määrust otse kohaldada. Kohtud, lähtudes määrusest, on kohaldanud vääralt materiaalõigust (VÕS § 1023 lg-t 1 ja 2). VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 2 kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Tuginedes VÕS § 1023 lg-tele 1 ja 2, peaks seega hageja kui käsundita asjaajaja tõendama enda kulutusi, mida ta reovee puhastamisel kandis, ja tasu nõudmiseks mõistliku tasu suurust. Kuna selles osas ei ole kohtud selgitanud hagejale, et tulenevalt VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 on viimane kohustatud tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust, on hagejal õigus asja uuel läbivaatamisel esitada uusi tõendeid kulutuste ja mõistliku tasu kohta (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-13, p 19).