Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 28. septembril 2015. a. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud, hageja nõue ja hageja vastuväited kostja seisukohtadele

Kostja tegi viimase tasumise võlgnevuse katteks mais 2011, mida ei saa kuidagi pidada mõistlikuks käitumiseks kostja poolt. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 03.12.2014, kuna leidis, et muul viisil ei ole võimalik võlgnevust sisse nõuda. Kostjal oli võimalik senikaua kohtuväliselt oma võlgnevus tasuda ilma kohtumenetlusega kaasnevate kuludeta. Praegusel hetkel tuleb kostjal tasuda ka hageja õigusabikulud, kuna tunnistab põhivõlgnevust ja kohtusse pöördumise on põhjustanud siiski kostja oma tegevusetusega. Hageja leiab, et kostja raske majanduslik olukord ja kinnipidamisasutuses viibimine ei ole mõjuv põhjus viivise nõudest loobumiseks. Kostja on ise oma tegevusega põhjustanud kinnipidamisasutuses viibimise ja seega ei saa hageja nõustuda kostjapoolse kompromissettepanekuga. Kostja vastus hagile

Kostja tunnistab hagi põhivõlga summas 138,35 eurot. Kuivõrd kostja on hetkel kinnipeetav ja tal puuduvad regulaarsed sissetulekud või vara mille võõrandamise arvelt kohustus hageja ees täita palub kostja mitte välja mõista viiviseid. Kostja põhjendab oma taotlust VÕS § 6 nimetatud hea usu põhimõttega. Kostja kohustus hageja ees tekkis perioodil 31.05.2011-30.11.2011. Hagi esitas hageja alles 03.12.2014, so rohkem kui 3 aastat peale kohustuse tekkimist. Kostja arvates ei ole hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas viivitada hagi esitamisega 3 aastat ning küsida nimetatud perioodi eest viivist. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub osalisele rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja –kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 p 1 tulenevalt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kohtutoimikust nähtuvalt on poolte vahel 10.09.2010 sõlmitud teenuse osutamise leping nr XXX. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja on jätnud tasumata hageja poolt

ajavahemikul 31.05.2011-30.11.2011 esitatud arved kogusummas 138,35 eurot. Kostja tunnistab hagi põhivõlga eelnimetatud summa ulatuses. Kohus leiab, et hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ja tõendatud ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 138,35 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud XXXi teenuste kasutamise üldtingimuste punkti 10.1. kohaselt võib kumbki pool nõuda teiselt poolelt rahalise maksega viivitamise korral viivist tähtaegselt laekumata summalt 0,05% kalendripäevas. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 89,16 eurot ja edasiulatuvaid viiviseid. Kostja vastuväite kohaselt on hageja viivisenõue vastuolus VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega ja § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, kuna hageja esitas viivise nõude rohkem kui 3 aastat peale kohustuse tekkimist.

Kohus nõustub kostja vastuväidetega viivise nõude osas ja jätab hageja viivisenõude rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-41-07). Hageja põhinõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks 01.12.2011. Hageja on esitanud kostja vastu võlgnevuse nõude (sh viivise nõude) maksekäsu kiirmenetluses 03.12.2014, mistõttu ei ole hageja kohtu hinnangul viivise nõude esitamisel käitunud hea usu ja mõislikkuse põhimõttega kooskõlas. Kohtu hinnangul ei ole hageja seega kasutanud oma õigust viivist nõuda heauskselt, mistõttu jätab kohus hageja nii sissenõutavaks muutunud viivise nõude kui ka edasiulatuva viivise nõude täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Harju Maakohtu 09.09.2015 kohtumääruse kohaselt kohustas kohus muuhulgas menetlusosalisi esitama kohtule menetluskulude nimekiri. Hageja sai Harju Maakohtu 09.09.2015 kohtumääruse kätte 11.09.2015, kuid kohtu määratud

tähtajaks menetluskulude nimekirja ei esitanud. Kostja esitas 16.09.2015 kohtule taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabikulude hüvitamise kindlaksmääramiseks.

kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.