1.Jätta menetluskulud 23% ulatuses OÜ Citadele Leasing & Factoring kanda ja
2-14-54931 77% ulatuses XXX kanda.
2.Välja mõista XXX OÜ Citadele Leasing & Factoring kasuks menetluskuludena 149,10 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XXX tasuda OÜ-le Citadele Leasing & Factoring käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.OÜ Citadele Leasing & Factoring (hageja) esitas 25.07.2014 Harju Maakohtule hagi XXX (kostja) vastu põhivõla 15 109,56 euro ja viivise 15 109,56 euro saamiseks. 28.11.2014 vähendas hageja põhivõla ja viivise nõudeid ning palus kostjalt välja mõista põhivõla 11 687,11 eurot ja viivise 11 687,11 eurot ning lisaks intressi 104,14 eurot. Hageja loobus haginõuetest summas 6844,90 eurot ning taotles poole enammakstud riigilõivu summas 50 eurot tagastamist. Kõik kantud menetluskulud palus hageja välja mõista kostjalt.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning solidaarvõlgnikud Osaühing (OÜ) XXX (kustutatud) ja kostja 07.02.2011 (hageja poolt ilmselt ekslikult märgitud 26.09.2010) võlatunnistuse, mille p-s 1 tunnistas kostja võlga hageja ees summas 17 639,22 eurot ning p 2 järgi kohustus võla tasuma graafiku alusel, tasudes võla jäägilt intressi 12% aastas. Kostja kohustus iga kuu tasuma 320 eurot perioodil 15.02.2011-15.12.2011. 17.03.2011 laekus 640 eurot, millega loeti tasutuks graafikujärgne esimene ja teine kuumakse. 30.11.2011 laekus 640 eurot, millega loeti tasutuks 15.04.2011 ja 15.05.2011 kuumaksed. Viimase makse tasumise tähtpäev oli 15.12.2011. 18.01.2012 laekus 2400 eurot, millega loeti tasutuks kõik ülejäänud graafikujärgsed kuumaksed (7 makset) arvestusega 320 eurot, s.o kokku 2240 eurot ja järelejäänud 160 eurot suunati viiviste katteks. Peale seda jäi tasumata võla jäägiks 15 109,56 eurot. Kostja võlgnevust ei tasunud. Võlatunnistuse p 3 kohaselt kohustub kostja tasumisega viivitamisel tasuma viivist 0,5% päevas tasumata võlasummast iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni. Hageja vähendas viivise põhiosani.
3.Hageja ja OÜ XXX vahel sõlmiti 22.06.2010 võlatunnistus, mida käendas solidaarselt kostja. Kuna käenduskohustus 22.06.2010 võlatunnistuse järgi jäi kostjal kokkulepitud tähtpäevaks täitmata, siis omas kostja hageja ees isiklikku (VÕS § 65 lg 1) kohustust enne 07.02.2011 allkirjastatud võlatunnistust. Hagi aluseks olev võlatunnistus on leping VÕS § 30
2-14-54931 lg 1 mõistes. Liisingulepingust kunagi järelejäänud võla suurus ja muud asjaolud on juba ära fikseeritud 22.06.2010 võlatunnistuses ja liisingulepingu enda analüüsiks seega vajadust pole. Hageja ei ole võlatunnistust üles öelnud. Hageja ootas kuni graafiku lõpuni, lootes, et kostja kohustused hiljemalt selleks päevaks siiski täidab. Kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Viivis ei ületa põhivõlga. Kostja arutlus selle üle, et võlatunnistuse näol on tegemist käenduslepinguga, on meelevaldne. OÜ XXX näol oli tegemist perefirmaga. OÜ XXX (kustutatud) osanik on XXX(kostja abikaasa) ja juhatuse liige on XXX(kostja ja XXXtütar). Kostja ajas kõiki OÜ XXX asju notariaalse volikirja alusel ja oli kursis kõikide OÜ XXX tehingutega ja dokumentidega. Seega on kostja OÜ XXX osaniku ja juhatuse liikme lähikondne pankrotiseaduse § 117 mõistes ja teadmise OÜ XXX võlgade ja nende suuruse kohta saab omistada ka kostjale. Lisaks tunnistas kostja 22.06.2010 võlatunnistuse p-s 5.4. ka ise, et käendus on antud tema majandustegevusest tulenevalt ja tarbijakäenduse sätteid ei kohaldata. Sellega kinnitas kostja kirjalikult, et tema isiklik huvi OÜ-s XXX oli olemas (VÕS § 14 lg 1). Iga füüsiline isik muudeti käendajaks alles peale antud tehingute sõlmimist s.o 05.04.2011 (VÕS § 143 lg 1 muudatus). Enne seda sõlmitud tehingutes kuulub aga jätkuvalt majanduslik huvi käenduste korral hindamisele. Hageja ja OÜ XXX sõlmisid 22.06.2010 võlatunnistuse, milles OÜ XXX, keda esindas notariaalse volikirja alusel kostja, tunnistas oma võlga ja kohustus selle tasuma kokkuleppelise graafiku alusel. Selle võla tasumist käendas kostja. Kuna OÜ XXX ega kostja tollest võlatunnistusest tulenevaid kohustusi võlasuhte lõppemise päeval, s.o 15.12.2010, ei täitnud, siis oli hageja ees peale 15.12.2010 tähtpäeva kaks solidaarvõlgnikku – OÜ XXX ja kostja. Võlatunnistuse kui sõlmitava lepingu tingimuste dispositiivsusest tulenevalt võisid hageja ja kostja kokku leppida, kuidas ja millistel tingimustel kostja võla tasub. Hagi aluseks oleva võlatunnistuse oleks tegelikult võinud sõlmida võlgnikuna ka kostja üksi, sest ta oli üks solidaarvõlgnikest. Kostja tunnistaski 07.02.2011 võlatunnistuses võlga kui solidaarvõlgnik ja võttis endale solidaarkohustuse tasuda olemasolev võlg uue abstraktse lepingu alusel.
4.Peale esmast võla tunnistamist, käenduslepingu sõlmimist, põhikohustuse sissenõutavaks muutumist ja käenduskohustuse rikkumist tunnistas kostja juba ka ise võlga solidaarvõlgnikuna ehk tunnistas 07.02.2011 võlatunnistuses ise, et käenduslepingu rikkumise tagajärjel on võlg summas 17 639,22 eurot. Seega on välistatud kõik need võimalikud vastuväited, mida kostja püüab esitada liisingulepingusse, sest 07.02.2011 võlatunnistuses minetab selle võimaluse, mida kostja oleks saanud kasutada siis, kui hagi aluseks oleks olnud 22.06.2010 võlatunnistus ja 07.02.2011 võlatunnistust ei oleks üldse olemas olnud. Esindusõigusest tulenevalt ja ka lähikondsuse faktist lähtuvalt ei saa kostja esitada vastuväidet, et ta ei teadnud mitte midagi. Võla tunnistamisega (2 korda) muutsid osapooled ära tõendamiskoormuse, muutsid sellega kõik võimalikud võlatunnistustele eelnenud ja vaieldavad asjaolud vaieldamatuks ehk võlgnik (keda esindas tehingus kostja ise) loobus kõikidest võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustati võla hilisemat sissenõudmist ja see tagajärg kandub üle kostjale. Hageja on seisukohal, et nii 22.06.2010 kui 07.02.2011 sõlmiti abstraktsed ehk konstitutiivsed võlatunnistused ja see oli ka võlatunnistuse osapoolte tegelik tahe. Hageja pöördus kohtusse seepärast, et rikuti võlatunnistuses sisalduvat uut krediidilepingut ja liisingulepingu tingimused ei oma selles võlasuhtes ega hagi nõudes enam mingit mõju.
2-14-54931 Käendajana kohustus kostja tasuma esialgse võlatunnistuse alusel kogu võla hiljemalt 15.12.2010. Käendaja seda kohustust ei täitnud ja rikkus sellega 22.06.2010 käenduslepingust tulenevat kohustust. Seega on viivise arvestamine ja nõudmine üle käendaja vastutuse määra õiguslik ja põhjendatud ning järgib kohtupraktikat.
5.Võlatunnistuse enda sisu tõendab selle abstraktsust ja poolte tahet. Hageja on enda tõendamiskoormuse täitnud. Sõlmitud võlatunnistusel ei ole mitte ühtegi punkti, mis ütleks, kus võlg pärineb. Punktis 1 lihtsalt ja abstraktselt tunnistatakse, et võlgnikul on mingi sissenõutav kohustus summas 17 639,22 eurot. Kui võlatunnistusest ei nähtu võla päritolu või tunnistatud võlga ei seota võlatunnistuses muu võlasuhtega, siis ongi tegemist abstraktse võlatunnistusega. Tunnistatud võla tasumiseks on sõlmitud ka uus leping VÕS § 30 lg 1 mõistes. Hageja on esitanud võlgnevuse kujunemise tabeli ja lisad, millelt nähtub selgelt, mis kuupäeval mingi konkreetne summa laekus ja milliste kohustuste katteks laekunud summa suunati ning tabeli lõpuks on esitatud ka järele jäänud kohustused. Võla kujunemine on seega jälgitav. Lisaks on esitatud graafikud, millelt nähtub, millal ja kui palju kuulus tasumisele ning esitatud on ka täpsustavad selgitused ja arvutused, et oleks võimalik jälgida, kuidas võlatunnistusse tunnistatud võlg on saadud ja millest see koosneb. Arvutustest nähtub, et viivis ainuüksi perioodi 16.12.2011-16.12.2012 eest ja arvestatuna ainult liisingu põhiosalt (s.o 7622,88 eurot) on juba 13 911,76 eurot ning kindlustuselt ja vahendustasult kokku (s.o 4064,23 eurot), siis on isegi seda viivist vähendatud ja nõutav viivis ei ületa liisingu põhiosa (s.o 7622,88 eurot) ega kindlustusvõla ja müügi vahendustasu osa (s.o 4064,23 eurot). Kostja viide aegumisele nõude tõendamatuse kaalutlusel on asjatundmatu. Ükskõik kumma võlatunnistuse liigiga antud juhul ka tegemist poleks, on võla suuruse tõendamiskoormus võlatunnistusega ümber pööratud ning kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis annaksid kohtule aluse hagi nõuet vähendada või jätta hagi üldse rahuldamata. 27.06.2011 saatis hageja kostjale hoiatuse võlatunnistuse ülesütlemiseks, mitte hagihoiatuse. Vastavalt 07.02.2011 võlatunnistusele oli graafiku täitmine ülesütlemise hoiatuse koostamise hetkel alles poole peal ja 1097,38 eurot oli selle hoiatuse hetkel ainult sissenõutavad kohustused. Tasumata jääk, mis siis ei olnud veel graafiku järgselt sissenõutav, oli 16 073,25 eurot. Kindlustuse võlg on graafiku järgselt tasumata kindlustusmaksete võlg ja jääk on ülesütlemise hetkel sissenõutavaks muutunud veel tasumata kindlustusmaksed. Kuna kindlustused sõlmitakse alati perioodiga üheks aastaks, siis lülitati ka tasutud kindlustusarve nr 251305 kogusumma 46 414,00 krooni (2966,40 eurot) graafikusse tagastamisperioodiga üks aasta ja see intressiti.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole esitanud ühtegi väidet ega dokumenti, mis kinnitaksid kostjal eelneva kohustuse olemasolu hageja ees. Kostja kinnitab, et sellist kohustust ei ole ega saagi olemas olla, mistõttu ei saa poolte vahel allkirjastatud dokument oma sisult olla võlatunnistus. Võlatunnistus ei ole oma olemuselt leping, mida saaks erakorraliselt üles öelda. Kostja arvates lõppes kokkulepe ülesütlemisega 11.07.2011 ning seetõttu kohustus kostja tasuma makseid kuni 11.07.2011 (maksegraafikujärgsed maksed 1-5) ja kõikide hilisemate maksete (graafikujärgsed maksed 6-11) osas vabastas hageja kostja kohustusest kokkuleppe
2-14-54931 ülesütlemisega. Hagis tuginetud kokkuleppe alusel ei saa hageja nõudeid esitada, kuna kokkulepe on ülesöeldud. Kui kohus asub seisukohale, et nimetatud kokkulepe on jätkuvalt kehtiv ja sissenõutav, siis on tehing oma sisult käendusleping ja kohalduvad käenduslepingu kohta käivad sätted. Kostja on võtnud kolmanda isikuna hageja ees vastutuse põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Selliselt tekkis kostja kohustus hageja ees alles kokkuleppe allakirjutamisega ning varasem kohustus puudus, mis välistabki oma olemuselt võlatunnistuse andmise ja tõendab asjaolu, et tegemist oli (tarbija)käendusega. Selline kokkulepe on tühine, kuna selles pole sätestatud kostja vastutuse rahalist maksimumsummat. Kostja ei ole seotud põhivõlgnikuga (OÜ XXX). Seega hagejal puudub tühise tarbijakäenduslepingu alusel kostja vastu igasugune nõudeõigus. Kui kohus asub seisukohale, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on käendus, mis vaatamata rahalise vastutuse piirsumma puudumisele on kehtiv, siis leiab kostja, et hagiavaldusega ei ole nõue terviklikult tõendatud ning kostjale tuleb tagada võimalus esitada nõudele vastuväited. Hageja nõue OÜ XXX (kustutatud) vastu tuleneb liisingulepingust, mis oli poolte vahel sõlmitud ning mis hageja poolt üles öeldi. OÜ XXX (kustutatud) tagastas liisitud vara, mille hageja realiseeris ning nõue tulenes asjaolust, et hageja hinnangul kandis hageja seoses vara finantseerimise ja müügiga kahju. Kostjal puudub dokumentatsioon, mis tõendaks hageja esialgse nõude korrektsust ja põhjendatust, eriti mis puudutab VÕS § 367 lg-te 3 ja 4 järgimist. Kui kohus asub siiski seisukohale, et tegemist on võlatunnistusega, siis saab tegemist olla ainult deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Tegemist ei saa olla konstitutiivse võlatunnistusega, kuivõrd kostjal puudus põhikohustus, millega võlatunnistus võiks olla seotud. Põhikohustus oli kolmanda isiku kohustus, mis kinnitab asjaolu, et tegelikkuses on tegemist käendusega. Olenevalt võlasuhte olemusest hageja viivisenõue puudub terviklikult või saab sellele esitada vastuväite peale hageja poolt dokumentatsiooni esitamist. Kostja leiab ka, et viivist tuleb vähendada tuginedes mõistlikkuse põhimõttele. Põhinõude juures on sama suur viivisenõue ebaproportsionaalne ja võlgnikku liigselt koormav, eriti arvestades, et tegemist ei ole põhivõlgnikuga. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole tekkinud täiendavat kahju, mis põhjendaks põhivõlaga võrdset viivise nõuet.
7.Poolte vahel on käendussuhe. Tulenevalt 22.06.2010 sõlmitud käendusest nähtub, et kostja vastutuse piirmäär on 17 639,22 eurot. Seega ei saa olla hageja nõue suurem kui nimetatud summa. Enam ei oma tähtsust asjaolu, kas tegemist on tarbijakäendusega või mitte, kuna 22.06.2010 dokumendis on määratud käendaja vastutuse piirmäär. Samuti ei oma tähtsust asjaolud kostja seotusest oma tütre ja abikaasa äriga. Poolte vahel 07.02.2011 sõlmitud dokument (mis on hagis esitatud nõude aluseks) on olemasoleva kohustuse ajatamise kokkulepe. Võla tasumine oli juba eelnevalt ajatatud ning iga järgnev dokument oli ajatamise kokkuleppe pikendamine. Hageja viited allkirjastamata kokkuleppele, mis kannab kuupäeva 19.01.2012, jäävad kostjale ebaselgeks. Esiteks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, et poolte vahel toimusid läbirääkimised, teiseks ei ole hageja selgitanud, miks selline asjaolu käesolevas asjas üldse omab tähtsust. Kolmandaks on hageja poolt esitatud 19.01.2012 dokumendis märgitud OÜ XXX (kustutatud) esindajaks kostja, samas kui hageja enda poolt esitatud volikiri äriühingu
2-14-54931 esindamiseks kehtis kuni 08.02.2011, kuivõrd oli koostatud 08.02.2006 ning väljastatud 5 aastaks. Seega ei saanud kostja mitte kuidagi 19.01.2012 olla OÜ XXX (kustutatud) esindaja. OÜ XXX (kustutatud) juhatuse liikmeks oli kostja tütar, kes tihti reisis ning vältimaks olukordi, mil kostja tütar ei saa reisi tõttu olulist dokumenti allkirjastada, väljastas kostja tütar kostjale notariaalse volikirja. Võttes arvesse, et tarbijakäenduse olemasolu või puudumine ei ole enam oluline kuivõrd 22.06.2010 käendus kokkuleppes on vastutuse piirmäär märgitud summana 17 639,22 eurot, siis ei oma tähtsust ka hageja poolt välja toodud asjaolud kostja seotusest oma tütre ja abikaasa äriga. Kostja lisab, et tema abielu on faktiliselt lõppenud enam kui 10 aastat tagasi, mistõttu ei olnud kostjale kuidagi oluline OÜ XXX (kustutatud) majanduslik edukus. Kuna kostja vastutuse piirmäär oli 22.06.2010 sõlmitud käenduskokkuleppe kohaselt 17 639,22 eurot, ei saa põhinõue ületada seda summat. 22.06.2010 sõlmitud dokumendist nähtub, et hageja ja kostja ei ole kokku leppinud viiviste osas, kuivõrd 22.06.2010 sõlmitud dokumendi p-s 3 on viivise määr 0,5% päevas lepitud kokku ainult võlgniku suhtes (kelleks nimetatud dokumendi kohaselt on ainult OÜ XXX (kustutatud)), mitte käendaja suhtes. Tulenevalt eelnevast saaks hagejal olla ainult seaduses sätestatud viivise nõue.
8.Kostja ja põhivõlgnik on täiesti erinevad isikud oma õiguste ja kohustustega, mistõttu ei saa ühe käitumist omistada teisele. Kostja on käitunud hageja suhtes käendajana, mistõttu on temale tulenevalt seadusest tagatud ka enda õiguste kaitse olukorras, kus põhivõlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Selleks, et olla nõude õigsuses ja suuruses kindel, peabki kostja vastuväited esitama. Hageja ei tõendanud poolte tahet luua eraldiseisev kohustus. Konkreetselt hageja ja kostja vahel puudus eelvõlasuhe, mille alusel oleks kostja üldse saanud konstitutiivset võlatunnistust luua. Poolte vahel sõlmitud võlasuhe ei saa kvalifitseeruda mitmeks erinevaks võlasuhteks. Hageja ei ole oma nõuet korrektselt tõendanud ja olemasoleva menetluse raames on kostja õiguste kaitse olnud äärmiselt raskendatud kuna kostja peab ise kõike eeldama ja arvama. Hageja ei ole esitanud korrektseid nõude arvestusi, tõendeid ja põhjendusi, miks üks või teine summa kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostja juhib kohtu tähelepanu 27.06.2011 kostjale esitatud hagihoiatusele, mille kohaselt oli võlgnevus kõigest 1097,38 eurot ja kolm aastat hiljem esitati hagi summale 30 219,12 eurot. On ilmne, et kolme aastaga ei saa võlgnevus kasvada 30 korda olukorras, kus põhivõlgnikuga on liisinguleping lõpetatud ja vara müüdud. Lisaks on kostja viidete põhjal hageja vähendanud oma nõuet ca 10 000 euro võrra. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mis puudutab käenduse piirmäära ületava osa sissenõudmist, sest justnimelt vastutuse piirmäär ongi see, mille osas pooled kokku lepivad. Käendaja osas ei muutu kohustus sissenõutavaks enne, kui põhivõlgnik rikub oma kohustuse täitmist ja võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist solidaarvõlgnikult. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud põhivõlgniku suhtes nõude olemasolu, mistõttu peab igal juhul rakenduma piirmäär. Tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 koosmõjule on nõue lisaks tõendamatusele ka aegunud.
MENETLUSE KÄIK
9.Kohus andis 13.11.2014 kirjaga asjas õigusliku hinnangu, selgitas tõendmiskoormist ning nõudis hagejalt välja kõik dokumendid, mis on seotud hageja ja OÜ XXX (kustutatud) vahel sõlmitud liisingulepinguga, selle lõppemisega ning selle alusel nõude tekkimisega summas
2-14-54931 17 639,22 eurot. Samuti palus kohus hagejal esitada selge arvestus 22.06.2010 võlatunnistuse aluseks oleva liisingulepingu järgse võla kujunemise kohta (vt tl 61-65).
10.10.02.2015 teatas hageja, et tema menetluskulu käesolevas asjas on üksnes tasutud riigilõiv.
11.16.02.2015 esitas kostja menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Kokku on kostja menetluskulud 2190 eurot, sh käibemaks 365 eurot ja õigusteenus 1825 eurot. Advokaadibüroo tunnihind kostjale õigusabi osutamisel on 100 eurot/tund + käibemaks. Kostja kinnitab, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti kinnitab kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu kuulub hagi rahuldamata jätmisel kostja menetluskuludena hüvitamisele 2190 eurot. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud summas 2190 eurot ning märkida kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
12.Hageja esitas 26.02.2015 vastuväited kostja menetluskulude nimekirjale. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi kulu tõendavat dokumenti. Kulu tõendavaks dokumendiks saaks antud juhul olla õigusteenust osutava isiku poolt kliendile esitatud arve. Pelgalt ajakulu arvestuse näitamine ja tunnitasu suuruse teavitamine ei saa olla aluseks kantud kulu välja mõistmisel. Arvete hilisemal esitamisel palub hageja neid mitte vastu võtta, kuna antud juhul ei saaks esineda asjaolusid, mis takistasid kuluarveid esitada õigeaegselt. Eelneva alusel palub hageja jätta kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kui tõendamata kuluarvestuse aruande tähelepanuta ja lugeda menetluskulud mittetõendatuks.
13.14.09.2015 teatas hageja arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXX osalise riigilõivu tagastamiseks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Vastavalt TsMS § 428 lg 1 p-le 3 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole tuvastatud TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud asjaolusid. Kohus peab vajalikuks seejuures osundada TsMS §-le 432, mille kohaselt ei saa hageja menetluse lõpetamise korral uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsMS § 428 lg 1 p-st 3, lõpetab kohus menetluse hageja hagis kostja vastu 6844,90 euro väljamõistmise osas seoses hageja nõuetest osalise loobumisega.
15.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
16.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:
2-14-54931 • 28.02.2008 sõlmisid hageja ja OÜ XXX liisingulepingu nr XXX , mille esemeks oli Mercedes-Benz S500 hinnaga 88 837,19 eurot (koos käibemaksuga); • hageja ütles liisingulepingu erakorraliselt üles 27.11.2008 ning palus OÜ-l XXX tasuda selleks kuupäevaks lepingust tulenevad kohustused summas 74 022,51 eurot; • liisinguese võõrandati 30.04.2009 hinnaga 53 780 eurot (ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga on summa 63 460,40 eurot); • 22.06.2010 sõlmisid hageja, OÜ XXX (võlgnik, keda esindas volikirja alusel kostja) ja kostja (käendaja) võlatunnistuse nr XXX , mis sisaldab mh käenduskohustust kostja suhtes; • 07.02.2011 sõlmisid hageja, OÜ XXX (solidaarvõlgnik I, keda esindas volikirja alusel kostja) ja kostja (solidaarvõlgnik II) võlatunnistuse nr XXX ; • Harju Maakohtu 25.11.2013 määrusega lõpetati OÜ XXX pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks; • OÜ XXX on äriregistrist kustutatud 23.01.2014.
17.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt otsustab pool ise selle üle, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
18.Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu nõude põhivõla 11 687,11 euro, intressi 104,14 euro ja viivise 11 687,11 euro väljamõistmiseks. Hageja väidete kohaselt tulenevad need nõuded 07.02.2011 sõlmitud võlatunnistusest (vt tl 5). Hageja käsitleb nimetatud dokumenti võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Viimatinimetatud sättest tulenevalt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Hageja on esitanud kõnesolevast võlatunnistusest lähtuva nõude põhikohustuse ja intressi tasumise kohustuse täitmiseks (VÕS § 108 lg 1) ning nõude viivise väljamõistmiseks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest (VÕS § 113 lg 1).
19.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas nende vahel on käenduslepingust tulenev suhe ning kas 22.06.2010 ja 07.02.2011 sõlmitud võlatunnistused on konstitutiivsed või deklaratiivsed. Samuti vaidlevad pooled selle üle, milliseid vastuväiteid võib kostja üldse hagi esemeks olevatele nõuetele esitada. Vastus viimasele küsimusele võib osaliselt sõltuda pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisest.
20.Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tugineb. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms.
21.Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja
2-14-54931 soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Riigikohus on korduvalt käsitlenud deklaratiivse ja konstitutiivse võlatunnistuse eristamist ning neist tulenevate nõuete maksmapanekut ja vaidlustamist (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12414, p-d 23-24; 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 35-37, 41-46). Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 32-1-124-14, p 23; 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama liisingulepingu alusel tekkinud asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas ei ole kostja tõendamiskoormis piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13).
22.Kohus on pooltele tõendamiskoormist selgitanud ning nõudnud hagejalt välja tõendid, mis on seotud liisingulepinguga, selle lõppemisega ning selle alusel nõude tekkimisega. Lisaks palus kohus hagejal esitada selge arvestus 22.06.2010 võlatunnistuse aluseks oleva liisingulepingu järgse võla kujunemise kohta (vt tl 61-65). Hageja on kohtule nõutud dokumendid ja nõude kujunemise arvestuse esitanud (vt tl 72-101).
23.Vaidlusaluses 22.06.2010 võlatunnistuses on OÜ XXX kui (põhi)võlgnik tunnistanud hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustust summas 17 639,22 eurot ning võtnud kohustuse tasuda kogu võlg hagejale graafiku alusel. Samuti kohustus OÜ XXX tasumisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% päevas tasumata võlasummast iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni (vt tl 49). Kõnesoleva võlatunnistuse päises on kostja märgitud käendajaks ning p 5 sätestas tema käenduskohustuse vastutuse piirmääraga 17 639,22 eurot. Järelikult sõlmiti hageja ja OÜ XXX vahel 22.06.2010 võlatunnistus, mille täitmine oli tagatud kostja käendusega, st hageja ja kostja vahel oli sõlmitud käendusleping. Ka pooltel puudub selles osas erimeelsus, et 22.06.2010 võlatunnistusest tulenevat OÜ XXX võlga käendas kostja. Nimetatud võlatunnistuse graafiku järgne viimane maksetähtpäev oli 15.12.2010, kuid vaidlustamata asjaolude kohaselt OÜ XXX võlatunnistusest tulenevat kohustust ei täitnud. 22.06.2010 võlatunnistuse p-s 5.1. võttis käendaja (kostja) endale solidaarvastutuse juhuks, kui OÜ XXX antud võlatunnistusest tulenevaid kohustusi ei täida. Seejuures vastutas käendaja võlatunnistuse p-st 5.3. tulenevalt ka OÜ XXX poolt kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest (sh viivised ja võla sissenõudmise kulud). VÕS § 145 lg-s 1 sätestatud reegli kohaselt tekib käendaja vastutus solidaarsena põhivõlgniku vastutuse kõrvale. Käendaja vastutus tekib automaatselt alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Seega tekkis pärast 22.06.2010 võlatunnistuse täitmata jätmisest OÜ XXX ja
2-14-54931 kostja solidaarvastutus, st võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt (solidaar)võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65). 07.02.2011 sõlmiti võlatunnistus hageja ning OÜ XXX ja kostja kui solidaarvõlgnike vahel (vt tl 5), kus solidaarvõlgnikud tunnistasid, et neil on hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus summas 17 639,22 eurot ning nad kinnitasid, et garanteerivad võla tasumise. 07.02.2011 võlatunnistuse p 2 järgi kohustusid solidaarvõlgnikud võla hagejale tasuma graafiku alusel, tasudes võla jäägilt intressi 12% aastas ning p 3 alusel viivist 0,5% päevas tasumata võlasummast iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni.
24.Riigikohus on korduvalt märkinud, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 06.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Riigikohtu praktika kohaselt peavad konstitutiivse (ehk abstraktse) võlatunnistuse puhul pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks (vt nt Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p-d 13 ja 17; 01.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15; 17.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada. Abstraktse võlatunnistuse eesmärgiks on iseseisva kohustuse loomine. Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud poolte tahet sõlmida abstraktseid võlatunnistusi.
25.Kohtu hinnangul on 22.06.2010 sõlmitud nn deklaratiivne võlatunnistus, kuivõrd OÜ XXX poolt hagejale antud kinnituse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust. Eeldatavalt soovis OÜ XXX üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ning loobuda võimalikest vastuväidetest võlale ja seeläbi lihtsustada võla sissenõudmist. Kohtu seisukohta toetavad ka liisingulepingu ja võlatunnistuste pealkirjades märgitud samad numbrid (XXX ). Ka sellest tulenevalt on võlatunnistused otseselt seostatavad liisingulepingust tuleneva võla ja intressi tasumise kohustusega. Samuti on kohtu hinnangul 07.02.2011 sõlmitud nn deklaratiivne võlatunnistus, kus selle pooled on kokku leppinud olemasoleva kohustuse ajatamise. 22.06.2010 võlatunnistuses ja järgnevalt 07.02.2011 sõlmitud võlatunnistuses on sissenõutavaks muutunud kohustusena (võlana) märgitud 17 639,22 eurot, mis on ka esmases võlatunnistuses käendaja vastutuse piirmääraks. Erinevus kahe võlatunnistuse vahel on selles, et esimese võlatunnistusega tunnistas oma võlga põhivõlgnik ja seda käendas kostja, kuid teises võlatunnistuses on nii põhivõlgnik kui ka kostja solidaarselt tunnistanud sissenõutavaks muutunud kohustust, kuivõrd esimesest võlatunnistusest tulenevat kohustust ei täidetud.
26.Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Kuna käenduslepingust tulenev käendaja kohustus võlausaldaja ees on seotud käendusega tagatava kohustusega, on nõutav ka käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu. Kostja on käendanud 22.06.2010 sõlmitud võlatunnistuses sisalduva käenduslepinguga põhivõlgniku kohustusi, mis tulenevad samast võlatunnistusest, mis omakorda tulenevad liisingulepingust. Lisaks on kostja tunnistanud oma kohustusi hageja ees 07.02.2011 sõlmitud võlatunnistuses. Seega tuleneb 07.02.2011 võlatunnistuse aluseks olev põhikohustus käenduslepingust ja liisingulepingust. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145
2-14-54931 lg-s 1 sätestatu järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
27.Järgnevalt käsitleb kohus kostja poolt menetluses esitatud vastuväiteid. Kohus ei nõustu kostja väidetega, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ega esitanud korrektseid nõude arvestusi, tõendeid ja põhjendusi. Hageja on kohtule esitanud 22.06.2010 ja 07.02.2011 võlatunnistused, millest esimene sisaldab ka käenduslepingut (vt tl 49 ja 5). Samuti on hageja kohtu nõudmise peale oma nõudeid täpsustanud ja esitanud dokumendid, mis seonduvad hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud liisingulepinguga (vt tl 72-101). Seejuures on hageja esitanud võlgnevuse kujunemise tabeli, millelt nähtuvad mh millisel kuupäeval summad laekusid ja milliste kohustuste katteks laekunud summad suunati ning järele jäänud kohustused (vt tl 99-101). Hageja poolt esitatud maksegraafikutest nähtub, millal ja kui palju kuulus põhivõlgnikul liisingulepingu alusel tagastamisele (vt tl 91-92 ja 95). Lisaks esitas hageja 28.11.2014 menetlusdokumendis täpsustavad selgitused ja arvutused (vt tl 72-78). Kohtu hinnangul on nimetatud menetlusdokumentidest võimalik tuvastada, kuidas võlatunnistustes tunnistatud võlg on saadud ja millest see koosneb. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga (27.11.2008) moodustas põhivõlgniku võlgnevuse põhiosa kokku 71 083,28 eurot (vt ka tl 93-94) ning pärast lepingueseme võõrandamist summaga 63 460,40 eurot (koos käibemaksuga; vt tl 97 ja 98), jäi põhiosa jäägiks 7622,88 eurot (s.o 71 083,28 – 63 460,40). Kõikide hageja poolt nõutud (sh intressi ja viivise) summade kujunemine on välja toodud võlgnevuse kujunemise tabelis (vt tl 99-101). Seega koosneb hageja põhivõla nõue liisingu põhiosa jäägist 7622,88 eurot, kindlustuse võlast 497,66 eurot, kindlustuse jäägist 1021,37 eurot ja müügi vahendustasust 2545,20 eurot, kokku 11 687,11 eurot. Hageja intressi nõue on 104,14 eurot (vt arvutuskäik tl 76) ning viivisevõlgnevust on hageja vähendanud põhivõla suuruseni (11 687,11 euroni). Seoses intressi nõudega peab kohus vajalikuks märkida, et poolte kokkuleppel võib kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõuda. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 04.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise (vt ka Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 16). Kohtu hinnangul on hageja intressi nõue õiguslikult põhjendatud, lähtudes VÕS § 88 lg-tes 8 ja 9 sätestatud kohustuste täitmise järjekorrast. Kindlustuse võla osas on hageja mh selgitanud, et see on graafiku järgselt tasumata kindlustusmaksete võlg ja jääk on ülesütlemise hetkel sissenõutavaks muutunud veel tasumata
2-14-54931 kindlustusmaksed. Veel on hageja selgitanud, et kuna kindlustused sõlmitakse alati perioodiga üheks aastaks, siis lülitati ka tasutud kindlustusarve nr 251305 kogusumma 46 414 krooni (s.o 2966,40 eurot; vt tl 90) graafikusse tagastamisperioodiga üks aasta (vt tl 91) ning see intressiti (vt ka liisingulepingu üldtingimuste p 4.3.; tl 84). Liisingueseme müügi vahendusarve on kohtule esitatud 28.11.2014 menetlusdokumendi lisana nr 5 ning sellest nähtuvalt on vahendustasu suuruseks 39 823,73 krooni (s.o 2545,20 eurot, ilma käibemaksuta; vt tl 96). Kostja ei ole tõendanud, et võlgnevus oleks hageja poolt väidetust väiksem.
28.Eelnevalt tulenevalt on kohus tuvastanud, et 07.02.2011 võlatunnistusega võetud kohustus on olemas ning kostjal tuleb seda täita. Kohustuse aluseks on käendusleping, millega on kostja vastutust piiratud 17 639,22 euroni. Kostja vastuväite kohaselt ei saa hageja nõue olla suurem kui kostja vastutuse piirmäär. Hageja nõuab põhivõlana 11 687,11 eurot, intressina 104,14 eurot ja viivisena 11 687,11 eurot. VÕS § 142 lg 1 ning § 145 lg-d 1 ja 2 kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Eeltoodu ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest (vt ka Riigikohtu 12.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 07.02.2011 võlatunnistuse p-st 3 tulenevalt kohustuvad solidaarvõlgnikud tasumisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% päevas tasumata võlasummast iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni. Kõnesoleva võlatunnistuse järgse kohustuse täitmise tähtaeg saabus 15.12.2011. Võlatunnistus ei ole lõppenud erakorralise ülesütlemisega nagu kostja on märkinud. Hageja arvestuste kohaselt on üksnes ajavahemiku 16.12.2011-16.12.2012 eest liisingu põhiosalt viivis 13 911,76 eurot (s.o 7622,88 x 0,5% x 365 päeva). Lisaks on hageja arvestanud samal ajavahemikul ka viivist kindlustuse võla ja müügi vahendustasu osadelt kokku 7417,22 eurot (s.o 4064,23 x 0,5% x 365 päeva). Seejärel on hageja viivist vähendanud kuni põhivõla summani. Kuivõrd eelnevalt välja toodud viivis tuleneb käendajast (kostjast) endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest, on hagejal õigus nõuda viivist sellises suuruses sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult ka põhjendatud.
29.Kostja on taotlenud viivise vähendamist tuginedes mõistlikkuse põhimõttele. Kostja arvates on põhinõude juures sama suur viivisenõue ebaproportsionaalne ja võlgnikku liigselt koormav, eriti arvestades, et tegemist ei ole põhivõlgnikuga. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse
2-14-54931 täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 18 ja 19). Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“. Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Antud juhul ei ületa hageja viivisenõue põhivõla nõuet ning kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu.
31.Seonduvalt kostja väidetega märgib kohus veel järgmist. Kostja on algsetes vastuväidetes tuginenud ka asjaolule, et poolte vahel (07.02.2011) sõlmitud kokkulepe on tarbijakäendus, mis on tühine, kuna pooled ei ole kokku leppinud kostja (käendaja) vastutuse rahalises maksimumsummas. Kuivõrd 22.06.2010 sõlmitud võlatunnistuses on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis kostja loobus sellisest väitest (vt nt tl 56). Seetõttu ei pea ka kohus vajalikuks käsitleda otsuses kostja poolt loobutud väidet. Isegi kui kostja oleks jäänud selle väite juurde, ei oleks 22.06.2010 sõlmitud käendusleping käsitletav tarbijakäenduslepinguna VÕS § 143 lg 1 mõttes. Asja materjalid annavad alust arvata, et kostja ei asunud hagejaga õigussuhtesse kui tarbija (VÕS § 34).
32.Kostja arvates on nõue tuginedes TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 koosmõjule aegunud. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab seda järgnevaga. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Sellest tulenevalt kohaldub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Võlatunnistuse andmine katkestab TsÜS § 158 järgi aegumise. Seega põhivõlgniku poolt nõude tunnustamisega 22.06.2010 aegumine katkes ja algas uuesti ning põhivõlgniku ja kostja poolt 07.02.2011 nõude tunnustamisega aegumine katkes samuti ja algas uuesti. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et hagejale on võlgnevust tasutud 17.03.2011 summas 640 eurot, 30.11.2011 summas 640 eurot ja 18.01.2012 summas 2400 eurot, mis on käsitletavad TsÜS § 158 lg 2 järgi nõude tunnustamistena. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva
2-14-54931 saabumisel. Tähtpäeva saabumine määratakse TsÜS § 136 lg 1 järgi tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 kohaselt viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg-st 1 tulenevalt tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna ka võla tagasimaksed on käsitatavad võlgnevuse tunnustamisena, algas hageja nõuete kolmeaastane aegumistähtaeg uuesti 19.01.2012 kell 00.00 ja oleks lõppenud 19.01.2015 kell 24.00. Tsiviilasja esemeks olev hagi on kohtule esitatud 25.07.2014, seega enne aegumistähtaja lõppu.
33.Kostja on juhtinud kohtu tähelepanu 27.06.2011 hagihoiatusele, mille kohaselt oli võlgnevus kõigest 1097,38 eurot ja kolm aastat hiljem esitati hagi summale 30 219,12 eurot. Kohtule jääb hageja viide arusaamatuks, kuivõrd 27.06.2011 on hageja saatnud kostjale hoiatuse võlatunnistuse erakorraliseks ülesütlemiseks ning selle seisuga oli 07.02.2011 võlatunnistuses kokkulepitud graafikujärgset sissenõutavat võlgnevust 1097,38 eurot (vt tl 6 ja 7). Hagihoiatus on hageja poolt kostjale tehtud 16.01.2014, kus on märgitud, et leping lõppes 15.12.2011 ning hageja palus tasuda võlgnevuse summas 30 219,12 eurot (vt tl 8).
34.Järgnevalt lahendab kohus hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks. Kohus leiab, et hageja taotlus poole enam tasutud riigilõivu tagastamiseks kuulub rahuldamisele. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja loobub hagist. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi tagastab kohus riigilõivu, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 1000 eurot (s.o 25.07.2014 summas 850 eurot ja 07.08.2014 summas 150 eurot). Kuivõrd hageja loobus hagis esitatud nõuetest summas 6844,90 eurot, jäi menetlemiseks hagi tsiviilasja hinnaga 23 478,36 eurot, millelt kuulus (25.07.2014 seisuga) riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv summas 900 eurot. Seega kuulub hagejale tagastamisele enam tasutud osas riigilõivust pool summas 50 eurot (s.o 100 / 2). Vastavalt hageja taotlusele tuleb tagastatav riigilõiv kanda hageja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX.
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud hageja, kui sama paragrahvi lg-test 3-5 ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 168 lg-st 4 kannab hageja kostja menetluskulud, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul kostja hageja nõudeid rahuldanud ei ole, vaid hageja vähendas menetluse käigus 6844,90 euro ulatuses oma nõudeid kostja vastu. Selles osas lõpetas kohus menetluse seoses hageja nõuetest osalise loobumisega, mis teeb ligikaudu 23% hageja esialgsest kogunõudest. Ülejäänud hageja nõuete osas rahuldas kohus hagi. Seetõttu jätab kohus menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda ja 77% ulatuses kostja kanda.
2-14-54931
36.Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
37.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukuludeks mh riigilõiv ning TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas kostja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.
38.TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
39.Hageja menetluskuluks on riigilõiv summas 900 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel 1000 eurot (tl 12 ja 19), millest kohus tagastab hagejale enam tasutud osas riigilõivust (100 eurot) pool summas 50 eurot. Teine pool enam tasutud osast (50 eurot) jääb hageja kanda ning ka hageja ei ole selle osa hüvitamist kostjalt nõudnud (vt tl 77). Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale vastavalt otsuses toodud menetluskulude jaotusele summas 693 eurot (s.o 900 eurost 77%) hüvitada.
40.Järgnevalt kontrollib kohus kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et tsiviilasja menetluse käigus on kostjale osutatud õigustoiminguid kokku 18,25 tunni ulatuses, tunnitasu maksumusega 100 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavalt menetluskulude nimekirjale moodustavad seega kostja kulud õigusabile kokku 2190 eurot (koos käibemaksuga).
41.Seoses hageja vastuväidetega selgitab kohus, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Seega määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses, seda nii menetluskulude nimekirja kui ka asja materjalide põhjal.
42.Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus;
2-14-54931 kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14, otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
43.Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist keskmisest keerulisema menetlusega, arvestades nõuete eset (sh arvutuskäike) ja sellega seonduvaid kostja rohkeid vastuväiteid ning esitatud taotlusi. Seejuures tuleb arvesse võtta ka asjaolusid, et käesolevat tsiviilasja menetleti kirjalikus menetluses, kohtuasja materjalide maht ei ole suur ning menetlus on ajaliselt kestnud veidi üle aasta.
44.Kohus on seisukohal, et esindaja toimingud olid kostja esindamiseks vajalikud ja toimingute ajakulu vastab tsiviilasja sisule ja mahule ning on põhjendatud 17,75 tunni ulatuses. Kohus ei pea üksnes põhjendatuks ega vajalikuks kostja esindaja õigustoimingut menetluskulude nimekirja koostamiseks ja kohtule esitamiseks 0,5 tunni ulatuses summas 60 eurot (koos käibemaksuga). 11.11.2014 on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis teinud lahendi nr 3-2-1-77-14, mille p 12 kohaselt ei ole menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamise näol tegemist põhjendatud ja vajalike menetluskuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Kohus on seisukohal, et menetluskulude nimekirjas kajastuvad esinduse teostamiseks tehtud ülejäänud toimingud (vt tl 122) on vajalikud ja põhjendatud kvaliteetse õigusabi osutamiseks. Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti hageja esindaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide ja kohtu poolt koostatud menetlusdokumentide suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega. Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud.
45.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14.10.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 tehtud määruses luges Riigikohus tavapäraseks tunnitasu 147,49 eurot (käibemaksuga) ning 11.02.2015 tsiviilasjas nr 3-2-1115-14 tehtud määruses mõistlikuks ja põhjendatuks tunnitasu 153 eurot ilma käibemaksuta. Kostja esindaja tunnitasu suuruseks on 100 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades eeltoodut
2-14-54931 (sh asja keerukust) ja asjaolu, et kostja esindajaks on advokaat, peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.
46.Lähtudes eelnevast on kostja esindaja põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 1775 eurot (s.o 17,75 h x 100), millele lisandub käibemaks 20%, seega kokku 2130 eurot. Vastavalt otsuses toodud menetluskulude jaotusele kuuluvad hageja poolt hüvitamisele kostja õigusabikulud summas 489,90 eurot (s.o 2130 eurot 23%).
47.Kokkuvõttes mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 489,90 eurot (kostja õigusabikuludest 23%) ja kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 693 eurot (hageja tasutud riigilõivust 77%). TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi tasaarvestatakse otsuse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab. Tulenevalt eeltoodust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused otsusega välja mõistetavad menetluskulud. Kohus leiab, et tasaarvestuse tagajärjel tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 149,10 eurot (s.o 693 – 489,90).
48.Menetluskulude hüvitamisel soovisid mõlemad pooled ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna kohus tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused otsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 149,10 eurot, ei ole kostja viivise taotlus enam asjakohane, sest kostja on kohustatud tasuma raha hagejale, mitte vastupidi. Kohus jätab seetõttu kostja viivise taotluse rahuldamata ning rahuldab hageja viivise taotluse. Seega peab kostja hagejale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
49.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.