Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
Tallinna linna avaldus K. B-lt laste hooldusõiguse äravõtmiseks ja lastele eestkostja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K. B määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Tallinna linn Puudutatud isik K. B, esindaja vandeadvokaadi abi Raiko Paas Puudutatud isik A. B, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Puudutatud isik M. B, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Asja läbivaatamise kuupäev
1. aprill 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2018. a määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Tagastada K. B-le määruskaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (avaldaja) esitas 7. märtsil 2018 Harju Maakohtule avalduse, milles palus võtta K. B-lt (laste ema, puudutatud isik I) ära laste (puudutatud isikud II ja III) hooldusõiguse ja määrata laste eestkostjaks avaldaja. Koos avaldusega esitas avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, milles palus puudutatud isiku I hooldusõiguse tsiviilasja menetlemise ajaks peatada ning määrata puudutatud isikute II ja III ajutiseks eestkostjaks avaldaja. Avalduse kohaselt on puudutatud isik I xx. xxxxxx xxxx sündinud A-i ja xx. xxxxxx xxxx sündinud M-i ema. Laste isa andmeid ei ole rahvastikuregistrisse kantud. Kuna ema seadis korduvalt ohtu laste elu ja tervise, tarbis narkootilisi aineid ega pidanud kinni avaldajaga tehtud kokkulepetest ja keeldus
2-18-3628 mitmest abistavast teenusest, oli avaldaja 29. septembril 2016 esitanud maakohtule avalduse, milles palus laste emalt hooldusõiguse ära võtta, määrata lastele eestkostja ja teha laste emale kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Tsiviilasjas nr 2-16-14664 eraldas ringkonnakohus 29. augusti 2017. a määrusega lapsed emast kuueks kuuks ja kohustas ema sel ajal käima psühholoogi vastuvõtul üks kord nädalas, tegema narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise teste vähemalt üks kord nädalas, külastama lapsi regulaarselt, kuid mitte vähem kui üks kord nädalas, käima tööl, tasuma õigel ajal eluruumi kasutamise arved ja tegema avaldajaga koostööd. Laste ajutiseks eestkostjaks määrati avaldaja. Ringkonnakohtu määruse kohaselt võib avaldaja esitada uue avalduse emalt hooldusõiguse äravõtmiseks, kui ema ei täida ettekirjutusi ega lähtu laste huvidest või kui ema ei ole avaldaja arvates muul põhjusel võimeline iseseisvalt või koos tugiteenustega laste eest hoolt kandma. Laste ema ei ole muutnud oma eluviise ja käitumist, ta ei täida ringkonnakohtu ettekirjutusi ega tegele oma psüühiliste erivajadustega. Tuvastatud on, et laste emal on segatüüpi arenguhäired, segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon, sotsiofoobia, kohanemishäire ja ta on piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus. Kuigi selle diagnoosi korral on isiku psüühiline seisund püsiv, on seda tema suure koostöövalmiduse korral võimalik raviga mõnevõrra korrigeerida. Laste ema ei ole enda ravist huvitatud ega koostöövalmis, ta ei ravi ennast erialaspetsialistide soovituste järgi ega käi nende vastuvõtul. Ema seisund võib takistada tal asjakohaselt tajuda laste vajadusi ja neile reageerida. Ema ei mõista lapsevanemaks olemise vastutust ja sisu ega ole seetõttu võimeline neid ootusi täitma.
2.Harju Maakohus rahuldas 9. märtsi 2018. a määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse, peatas puudutatud isiku I hooldusõiguse tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni ning määras avaldaja puudutatud isikute II ja III ajutiseks eestkostjaks kohtumenetluse ajaks, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks, andes puudutatud isikute II ja III viibimiskoha määramise õiguse ja igapäevaelu korraldamise kohustuse avaldajale ning kohustades teda andma kohtule aru ajutise eestkostja ülesannete täitmisest.
3.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ema on kuue kuu jooksul oma eluviisi ja käitumist muutnud, ta ei ole rikkunud avalikku korda ja saanud trahvi, ei ole tekitanud võlgu ja täidab varem tekkinud võlakohustusi, püüab parandada suhteid oma vanaemaga, jätkab koostööd psühholoogiga, keda külastab regulaarselt, ega tarvita narkootilisi aineid. Ta lõpetas kokakursused ja käib tööl, saab iga kuu töötasu ja töövõimetushüvitist, külastab regulaarselt lapsi, on lastega turvakodus iseseisvalt tegelenud ja viibinud haiglas M-i füsioteraapia tundides, tunneb lastest eemal olles huvi nende elu ja tervise vastu. Ema on täitnud ringkonnakohtu ettekirjutusi, teinud avaldajaga koostööd ning tõestanud, et on suuteline lapsi kasvatama ja nende eest vastutama.
4.Puudutatud isikutele II ja III riigi õigusabi korras määratud esindaja ei toetanud avaldust, leides, et see on ennatlik. Emalt hooldusõiguse täielik äravõtmine ei ole põhjendatud ega laste huvides. Ema on parandanud oma eluviise ja käitumist ning soovib muutusi jätkata. Avaldaja võiks üritada teha emaga koostööd ja veenda teda tegema vajalikke toiminguid, selgitades talle narkotestide tegemise ja psühholoogi juures käimise vajadust. Arvestades ema terviseseisundit, tuleb ilmselt teha tavapärasest suuremat selgitustööd.
5.Maakohus kuulas ära nii avaldaja kui ka laste esindaja, laste ema ja viimase vanaema.
6.Harju Maakohus rahuldas 15. juuni 2018. a määrusega avalduse. Kohus võttis puudutatud isikult I puudutatud isikute II ja III isiku- ja varahooldusõiguse täielikult ära ning seadis nende üle eestkoste, 2(8)
2-18-3628 määrates kuni nende täisealiseks saamiseni eestkostjaks avaldaja, kes peab esitama kohtule puudutatud isikute II ja III vara nimekirja ja igal aastal aruande vara valitsemise ja muude eestkostja ülesannete täitmise kohta. Puudutatud isikute II ja III esindaja kulud jäid riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määruse kohaselt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik kõrvaldada ohtu lapse heaolule. Ringkonnakohus eraldas
29.augusti 2017. a määrusega lapsed nende emast kuueks kuuks ja tegi emale perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg 3 alusel lastest eraldatuse ajaks ettekirjutused. Avalduse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas ema on talle määratud ettekirjutusi täitnud. Asja materjalidest ja laste ema ütlustest järeldub, et ta ei tegele raviga erialaspetsialistide soovituste järgi ega pea kinni nende vastuvõtuaegadest, jättes kohale minemata. Ema on nõuetekohaselt täitnud narkotestide tegemise kohustust alates veebruarist 2018 ja testide tulemused on olnud negatiivsed. Ema külastab lapsi turvakodus, kuid lühikese seal viibimise aja jooksul ei suuda ta iseseisvalt kahe lapsega toime tulla. Sageli külastas ema lapsi koos oma vanaemaga, kes tegeles põhiliselt vanema lapsega. Mitu korda teatas ema, et ta ei saa lapsi külastada. Alates 12. juunist 2017 töötab laste ema koristajana, ta ei ole alates 1. novembrist 2017 üüritud eluruumi eest võlgu ja ta on asunud ka oma varem tekkinud võlakohustusi täitma. Emale on pakutud erinevaid nõustamisi, ESF projekti teenuseid, Tallinna Perekeskuse toetavat pereteenust (tugiisikuteenus), koolitusi, tegeldud tema eluasemeprobleemidega. Avaldaja on korduvalt ja regulaarselt kohtunud laste emaga ning selgitanud talle laste kasvatamisega seotud vajadusi ja kohustusi, laste terviseprobleeme ja nendest tulenevaid vajadusi. Toetavaid abinõusid saab rakendada üksnes juhul, kui vanem ise seda soovib. Laste ema võtab avaldaja pakutut vastu valikuliselt ning pigem väldib spetsialistidega suhtlemist ja enese suunamist. Sellises olukorras ei ole toetavate abinõude kohaldamine teostatav. Eeltoodu tõttu ei ole laste ema praegusel ajal jätkusuutlik ja toimetulev lapsevanem kuni sotsiaalselt täieliku iseseisva toimetuleku saavutamiseni. Lapsed on erivajadustega ning ema vajaks pidevat toetamist ja jälgimist laste kasvatamisel, mida ei ole avaldajal ega ema vanaemal võimalik tagada. Seega on ilmselge, et laste elu ja tervis oleksid ohus, kui nad peaksid ööpäev läbi viibima ema järelevalve all. Lastega ei saa katsetada, kas emal õnnestub hooldusõigust täita. Ema hooldusõiguse saab kohus PKS § 1231 lg 1 alusel taastada, kui hooldusõiguse taastamine vastab laste huvidele. Ema suhtlemisõigus lastega ei ole piiratud. Kuna emalt tuleb hooldusõigus täielikult ära võtta, ei ole lastel esindusõigusega vanemat ja neile tuleb määrata eestkostja. Avaldajal ei ole eestkostjaks esitada sobivat füüsilist ega juriidilist isikut, mistõttu tuleb eestkostjaks määrata avaldaja, kes omandab nii laste isiku- kui ka varahooldusõiguse.
7.Puudutatud isik I palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega avalduse rahuldamata või saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohus ei lähtunud laste emalt hooldusõigust ära võttes laste ega nende ema huvidest, sest ei arvestanud tõenditega, mis kinnitavad, et ema on täitnud ringkonnakohtu ettekirjutusi. Avaldaja saatis poole aasta jooksul ema psühholoogi vastuvõtule viis korda, millest kahel korral ema sinna ei läinud. Kuna emale määrati kokku üksnes viis vastuvõttu, on ebaõiglane käsitada kahte puudumist ettekirjutuste täitmata jätmisena. Lisaks on laste ema külastanud 3-4 korda kuus inimökoloogia spetsialisti, kellega tal on mugav teha koostööd ja kes teda aitab, kellega tal on usaldusväärsed suhted ja kes töötab selle nimel, et ema suudaks ühiskonnaga kohaneda, ning õpetab teda laste eest hoolitsema. Temaga koostöö on olnud tulemuslik, sest ema on rohkem pühendunud enda ja laste probleemidele. Seega saab laste ema aru probleemide olemusest ja nende tekkepõhjustest. Kõik 3(8)
2-18-3628 analüüsid kinnitavad, et ema ei tarvita narkootikume juba alates novembrist 2016. Ema on regulaarselt lapsi külastanud, v.a ajal, mil lapsed on olnud sageli haiged. Sellisel juhul ema helistas ja uuris laste tervise ja külastamise võimaluse kohta. Maakohus tuvastas, et laste ema täitis ettekirjutusi püsiva töökoha ning eluruumi arvete õigeaegse tasumise kohta. Maakohus leidis ekslikult, et ema ei tee avaldajaga koostööd. Laste ema on spetsialistidega kohtunud, v.a kui ta ei saanud seda teha teiste kohustuste või tervise tõttu. Koostöö ei tähenda, et laste ema peab alati avaldajaga kohtumiseks kodus olema või kõikidele tema kõnedele vastama. Ema töötab, külastab lapsi ja psühholoogi ning kohtub sõpradega, mis välistab võimaluse alati kodus olla. Koostöö avaldajaga ei tohi takistada muude kohtu ettekirjutuste (tööl käimine, laste ja psühholoogi külastamine, analüüside andmine) täitmist. Maakohtu määruse tegemise ajal ei olnud selge, et teiste abinõude rakendamine ei ole lapsi ähvardava ohu ärahoidmiseks piisav. Ka laste esindaja leidis, et avaldus on laste ema tervist arvestades ennatlik, kuid maakohus ei ole sellega arvestanud.
8.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lastele määratud esindaja leidis, et määruskaebus on põhjendatud, kuna laste ema on alles 23-aastane ja talle tuleks anda võimalus täita ringkonnakohtu määrusega tehtud ettekirjutusi, selgitades talle laste eest hoolitsemise ja nende külastamise vajadust ning toetades teda laste eest hoolitsemisel.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2018. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isikute II ja III apellatsiooniastme menetluskulud jäid riigi kanda, teiste menetlusosaliste kulud jäid nende endi kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt võib kohus PKS § 135 lg 2 järgi võtta vanemalt hooldusõiguse ära üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire ega rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on kooskõlas seadusega tuvastanud, et kuigi laste ema on osaliselt täitnud temale kohtumäärusega pandud kohustusi, ei ole kaasnenud muudatusi, mis veenaks kohut ja avaldajat, et ta on enda ja laste tervist arvestades võimeline lapsi üksi kasvatama, ilma et tekiks ohtu laste vaimsele ja kehalisele heaolule. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on laste ema saavutanud oma elukorralduses positiivset edasiminekut võrreldes oktoobriga 2016, mil lapsed paigutati turvakodusse, ja võrreldes talle ettekirjutuste tegemise aja seisuga. Asjas ei vaielda selle üle, et ema külastab lapsi turvakodus oluliselt regulaarsemalt kui enne ettekirjutuste tegemist. Samuti on tõendatud, et ema käib alates aprillist 2017 inimökoloogia spetsialisti juures, kellelt saadavat teenust võib käsitada psühholoogi teenusena. Samas on tsiviilasja materjalidega tõendatud, et laste ema ei tegele teadlikult oma terviseseisundiga. 10. jaanuari 2017 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga on tõendatud, et emal on diagnoositud piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus (F60.31), mille kohta on psühhiaater selgitanud, et isiku psüühiline seisund on sellise diagnoosi puhul püsiv, kuid raviga on patsiendi suure koostöövalmiduse puhul võimalik seisundit mingil määral parandada. Psühhiaater on leidnud, et ema psüühiline seisund võib takistada tal adekvaatselt tajuda laste vajadusi ja neile reageerida, samuti, et ekspertiisi tegemise ajal ei mõistnud ema lapsevanemaks olemise tähendust. Asjas ei ole tõendeid, et ema psüühiline seisund ja sellest tulenevalt ka laste vajaduste tajumise ja neile reageerimise võime on oluliselt muutunud. Ka inimökoloogia spetsialist on 12. aprilli 2018 arvamuses leidnud, et laste ema 4(8)
2-18-3628 isiksust on vara hinnata, kuid viimase külastuse põhjal saab rääkida võimalikust positiivsest arengust. Laste ema ei ole pidanud vajalikuks end ravida. Ta väitis ka ringkonnakohtu istungil, et psühholoogi arvates ta ei vaja psühhiaatrit. Samas on laste ema avaldanud avaldajale, et vajab pingelises olukorras rahusteid. Laste ema ei tule turvakodus lapsi külastades korraga kahe lapsega toime. Avaldaja on menetluses korduvalt kinnitanud, et tal ei ole võimalust osutada emale ja lastele teenust, kus tugiisik viibiks 24 tundi ööpäevas perega koos. Laste huve silmas pidades on põhjendatud võtta emalt hooldusõigus ära. Laste huvides ei ole viibida edasi turvakodus, et anda emale lisavõimalust enda ravimiseks ja loota, et raviga muutub tema psüühiline seisund selliselt, et ta oleks võimeline üksinda korraga kahe lapse eest hoolitsema, panemata laste tervist ohtu. Enam kui kahe aasta jooksul, mil lapsed on viibinud turvakodus, ei ole laste heaolu tagamiseks kohaldatud ema õigusi vähem piiravad abinõud soovitud tagajärgi andnud. On ilmne, et avaldaja osutatud toetavate abinõudega ei ole võimalik laste nende emale tagastamise korral kõrvaldada ohtu laste heaolule. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on tunnustanud põhimõtet, et kohalikult omavalitsuselt ei saa eeldada lõputute katsete tegemist pere kooshoidmiseks. Piisab vajalike abinõude kohaldamisest ning olukorras, kus laste perest eraldamisest on möödunud mõistlik aeg, kuid nende pere juurde tagasi saatmine ei ole nende jaoks ohutu, tuleb seada laste õigus elada stabiilses keskkonnas kõrgemale vanema õigusest ise oma last kasvatada (nt kohtuasjad nr 35348/06, nr 25702/94 ja nr 40938/16).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Puudutatud isik I palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule või teha uus määrus, millega tühistada maakohtu määrus ja jätta avaldus rahuldamata. Puudutatud isik I palub jätta menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et hooldusõigus tuleb laste emalt täielikult ära võtta tema psüühilise seisundi tõttu muid põhjusi nimetamata. Ema psüühilist seisundit ei ole vaidlusaluse kohtumääruse tegemise ajal hinnatud. Laste ema isikuhäire tuvastati tsiviilasjas nr 2-16-14664 juba
10.jaanuaril 2017 tehtud ekspertiisiga. Ema diagnoos ei välista tema tervise paranemist määral, mis võimaldaks täita laste hooldusõigust. On üldteada, et ka psüühiliselt haiged inimesed paranevad. Ema tervise paranemisele viitab see, et ta on suutnud teadlikult oma eluviise ja elukorraldust muuta. Ka psühholoog on täheldanud paranemise märke.
12.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Puudutatud isikute II ja III esindaja toetab määruskaebust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada, asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
14.Kolleegiumi arvates leidsid kohtud iseenesest õigesti, et olukorras, kus laste heaolu on ohustatud, tuleb selle tagamiseks võtta tarvitusele vajalikud abinõud. Samas leidsid kohtud ennatlikult ja oma seisukohta piisavalt põhjendamata, et laste emalt tuleb võtta hooldusõigus täielikult ära.
15.Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus PKS § 134 lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS § 134 lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata. PKS § 135 lg 2 5(8)
2-18-3628 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. PKS § 123 lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Viidatud sätetest nähtub, et kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu. Kolleegium on varem korduvalt selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Samuti on kolleegium juhtinud varem tähelepanu sellele, et abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). Kohtul tuleb laste heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus piisavalt põhjendanud, miks on praeguses asjas kõige sobivamaks abinõuks emalt hooldusõiguse täielik äravõtmine.
16.Praegusel juhul tegi ringkonnakohus laste emale 29. augustil 2017 tsiviilasjas nr 2-16-14664 ettekirjutuse käia psühholoogi vastuvõtul üks kord nädalas, teha narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise teste vähemalt üks kord nädalas, külastada lapsi regulaarselt, kuid mitte vähem kui üks kord nädalas, käia tööl, tasuda õigel ajal eluruumi kasutamise arved ja teha avaldajaga koostööd. Avaldaja leidis 7. märtsil 2018 esitatud avalduses, et kuna laste ema ei ole oma eluviise ja käitumist muutnud, ta ei täida ringkonnakohtu ettekirjutusi ega tegele enda psüühiliste erivajadustega, tuleb laste ema hooldusõigust piirata, võttes selle PKS § 135 lg 2 alusel täielikult ära. Kohtud tuvastasid, et laste ema on saavutanud oma elukorralduses positiivset edasiminekut võrreldes nii oktoobriga 2016, mil lapsed turvakodusse paigutati, kui ka tsiviilasjas nr 2-16-14664 ringkonnakohtu määruse tegemise ajaga: ta ei tarvita narkootilisi aineid, on üürinud uue eluruumi, on tasunud üüri ja kõrvalkulud, on saanud töötasu, mis nüüdseks on asendunud töötuskindlustushüvitisega, on külastanud lapsi turvakodus oluliselt regulaarsemalt kui varem, käib alates aprillist 2017 inimökoloogia spetsialisti juures, kellelt saadavat teenust saab pidada psühholoogi teenuseks. Samas asusid kohtud seisukohale, et laste emalt tuleb hooldusõigus ära võtta, kuna tema psüühiline seisund ja vaimne tervis ei ole alates ringkonnakohtu 29. augusti 2017. a määruse tegemisest paranenud nii olulisel määral, et see võimaldaks tal kahe lapsega iseseisvalt ja laste heaolu ohtu seadmata hakkama saada. Hooldusõiguse äravõtmist põhjendasid kohtud sellega, et kuigi laste emal on diagnoositud piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus (F60.31), ei tegele ta piisavalt enese ravimisega, ta ei tule turvakodus lapsi külastades kahe lapsega iseseisvalt toime, väldib erialaspetsialistidega suhtlemist ja enda suunamist ning on avaldaja pakutud toetavaid abinõusid võtnud vastu valikuliselt. Lisaks märkisid kohtud, et lapsed on erivajadusega ning ema vajaks laste kasvatamisel pidevat 6(8)
2-18-3628 toetamist ja jälgimist, kuid avaldajal ei ole võimalik anda laste emale ööpäevaringset tugiteenust. Muid hooldusõiguse äravõtmise aluseid (sh ringkonnakohtu ettekirjutuse rikkumisi) kohtud ei tuvastanud.
17.Kolleegiumi arvates ei põhjendanud kohtud piisavalt, miks tuleb laste emalt hooldusõigus täielikult ära võtta vaatamata positiivsetele muutustele tema käitumises, sh ringkonnakohtu tehtud ettekirjutuste suures osas täitmisele. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks kindlalt väita, et laste ema vaimne tervis või diagnoositud psüühikahäire ei ole ravitav või paranenud määral, mis ei võimaldaks hooldusõigust teostada. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on laste emale kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teinud psühhiaater
10.jaanuari 2017 ekspertiisiaktis selgitanud, et isiku psüühiline seisund on laste ema diagnoosi (F60.31) puhul püsiv, kuid patsiendi suure koostöövalmiduse korral on raviga võimalik tema seisundit mingil määral parandada. Seejuures märkis ringkonnakohus, et psühhiaatri arvamuse kohaselt võib laste ema psüühiline seisund takistada tal adekvaatselt tajuda laste vajadusi ja neile reageerida ning ekspertiisi tegemise ajal ei mõistnud laste ema lapsevanemaks olemise tähendust (I kd, tl-d 19–21). Ringkonnakohus põhjendas laste emalt hooldusõiguse äravõtmist sellega, et asjas ei ole tõendeid, et ema psüühiline seisund ja sellest tulenevalt ka laste vajaduste tajumise ja neile reageerimise võime oleks oluliselt muutunud (vt ringkonnakohtu määruse p 59). Lisaks on ringkonnakohus viidanud psühholoogi teenust osutava inimökoloogia spetsialisti 12. aprilli 2018. a arvamusele, mille järgi on laste ema isiksust vara hinnata, kuid viimase külastuse alusel saab rääkida võimalikust positiivsest muutusest (I kd, tl-d 87–89). Kolleegiumi arvates ei olnud maa- ega ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks veel piisavalt selge, et laste ema psüühiline seisund ja vaimne tervis välistab tal laste heaolu ohustamata hooldusõigust teostada. Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. Praeguses asjas tuli seega sellise otsustuse eeldusena mh tuvastada, et vanema psüühiline seisund ja sellest tulenevalt ka laste vajaduste tajumise ja neile reageerimise võime on otsustuse tegemise ajal selline, mis ei võimalda vanemal lapsi ohtu seadmata vanemakohustusi täita. Otsustust vanemalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ei saa põhjendada sellega, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille põhjal saaks hinnata ema terviseseisundit ajal, mil hooldusõiguse äravõtmise üle otsustatakse, nagu ringkonnakohus ekslikult tegi (vt ringkonnakohtu määruse p 59).
18.TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Kohtu õigus koguda lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses tõendeid omal algatusel tuleneb ka TsMS § 230 lg-st 3. Need põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (TsMS § 659, § 639 lg 1). Kolleegium leiab, et selgitamaks välja, kas laste ema psüühiline seisund ja vaimne tervis võimaldab lapsi ohtu seadmata hooldusõigust teostada, tuli laste ema tervislik seisund kindlaks teha. Selleks oli kohtutel võimalik kooskõlas viidatud sätetega koguda tõendeid, mh määrata uus kohtupsühhiaatriline ekspertiis või koguda muid tõendeid (nt kuulata ära laste emale psühholoogilist abi andev spetsialist). Tuvastamaks ema võimeid ja oskusi laste eest hoolitsemisel, oleks kohtutel olnud võimalik ära kuulata ka praegu laste eest vahetult hoolitsevad isikud, kes on olnud selle suhtlemise vahetuteks tunnistajateks.
19.Kolleegium märgib, et laste huvidega kooskõlas ei ole piirata nende ema hooldusõigust ainuüksi põhjusel, et emal on psüühikahäire, mis võib raskendada hooldusõiguse teostamist. PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on avaldaja menetluses 7(8)
2-18-3628 tuginenud mh sellele, et laste emale on pakutud erinevaid nõustamisi, koolitusi ja teenuseid (sh tugiisikut), temaga on korduvalt kohtutud ja selgitatud laste kasvatamisega seotud kohustusi, laste terviseprobleeme ja vajadusi. Avaldaja on väitnud, et tal ei ole võimalik anda laste emale ööpäevaringset tugiteenust. Kohtud ei ole tuvastanud laste emale pakutud teenuste sisu ja eesmärki ega seda, millistest teenustest ta loobus ja mida kasutas. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, et laste ema vajab hooldusõiguse teostamiseks ööpäevaringset kõrvalist abi. Avaldaja ei ole esile toonud ja ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei piisaks laste ema toetamiseks väiksema mahuga teenusest. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 1 järgi kohustatud üldjuhul korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalteenused, teenuste eesmärgid ja sisu, samuti kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused (mh hinnata ja täpsustada kõrvalabi vajaduse määra iga isiku puhul eraldi) on sätestatud SHS ptk-s 2. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et avaldaja pakutavate sotsiaalteenustega ei ole võimalik laste heaolu tagada.
20.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
21.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Ants Kull
Jaak Luik
Malle Seppik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.