Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

Hageja on võrguettevõtjana elamut asukohaga XXX s.h. kostjale kuuluvat korteriomandit kütnud ja esitanud korteriomanikule arved. Kostja on jätnud oma kohustused hageja ees täitmata ning arved täies ulatuses tasumata. 29.06.2015 seisuga moodustab kostja võlg hageja ees kokku 1 721,76 eurot. Võlgnevus on tekkinud perioodil 30.04.2009 kuni 31.05.2015. Kostja vastus Pärimistunnistusest ega kinnistusraamatu väljavõttest ei nähtu, et kostjal või kostja õiguseellasel oleks tekkinud kohustusi hageja ees. Kostja või tema õiguseellase poolt allkirjastamata arvest ning arveldustabelist ei tulene samuti kostjale ega kostja õiguseellasele kohustust, sest arve ei tõenda kohustuse tekkimist ega olemasolu. Kohustuse tekkimise ning olemasolu peab hageja põhistama mõne dokumentaalse tõendi või asitõendiga, millest oleks nähtuv, et hageja on tõepoolest teinud kostja õiguseellasele mõne soorituse, mis omakorda annaks hagejale õiguse esitada kostja vastu nõudeid. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eelduseks on, et soodustatud isik ei oleks käsundita asjaajale andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Samas nähtub hagiavaldusest, et poolte vahel ikkagi oli sõlmitud leping – hageja tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-st 2 tulenevale reeglile, et poolte vahel sõlmitud leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Eelduslikult kohustas kostja õiguseellane hagejat või kolmandat isikut teostama soojusenergia tarnet lepinguga. Ei ole usutav, et poolte vahel ei olnud sõlmitud lepingut. Hageja on väidetavat teenust kostja õiguseellasele pakkunud pika aja jooksul – isegi juhul, kui hageja ei soovi kohtule esitada lepingut välistamaks nõude aegumisest tulenevat vastuväidet, tuleks käesolevas asjas jaatada lepingu sõlmimist kostja õiguseellase ja hageja vahel suuliselt või konkludentselt. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Vaidlus puudub, et korteriomandi asukohaga XXX omanik kinnistusraamatu kohaselt on XXX (t lk 28), kelle pärija on kostja (t lk 29-32). Pärimisseaduse § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Hageja on seega õigustatud esitama pärandajale kuulunud korteriomandiga seotud nõude kostja vastu. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude. Asja lahendamiseks tuleb esmalt nõue kvalifitseerida. Kostja hinnangul tuleb asuda seisukohale, et hageja ja kostja õiguseellase vahel on sõlmitud leping - hageja on hagiavalduses viidanud õigusnormile, mis käsitleb lepingut ning lisaks on väidetavat teenust osutatud nii pika perioodi jooksul, et lepingu mittesõlmimine on ebausutav. Kohus kostja selgitustega ei nõustu. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste hinnanguga selle osas, milliseid õigusnorme tuleb asja lahendamisel kohaldada ning ka kostjal ei ole asjakohane kujundada oma vastuväidet vastavalt hageja viidatud õigusnormile. Kohus lähtub esitatud asjaoludest ja tõenditest. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust menetlusosalise võimalik väär viide õigusnormile. Ka teenuse osutamise periood ei ole näitaja, hindamaks kas leping on sõlmitud või mitte. Korteriomandile kommunaalteenuse osutamine ilma lepinguta ei ole ebatavaline praktika, eriti juhtudel, kui teenust osutatakse majas, kus pole korteriühistut või kus teenust hakati osutama enne korteriühistu loomist. Menetluses esitatud asjaolud ei viita sellele, et hageja ja kostja õiguseellase vahel on sõlmitud teenuse osutamiseks lepinguid.

Kuivõrd poolte vahel ei ole lepingut sõlmitud, ei saa hageja nõue tuleneda tehingust. Hageja tugineb sellele, et ta on kütnud XXX korteriomandit (ehk osutanud teenust), mis viitab, et nõue võib tuleneda käsundita asjaajamisest. Ka Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste (ja muude korteriomandi kasutamiseks vajalike teenuste, nt kütte) lepinguta tarbimisel võib olla tegemist käsundita asjaajamisega (lahend 3-2-1-1-15, p 14, lahend 3-2-1-25-08, p 15; lahend 3-2-1-33-13, p 13). VÕS § 1018 lg 1 kohaselt „kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline“. VÕS § 1018 lg 2 sätestab, et käsundita asjaajamisega ei ole tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja poolt teenuse osutamine on tõendamata. Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et TsMS § 231 lg 2 esimese lause ja lg 4 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks; omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kostja ei ole vaidlustanud selgesõnaliselt väidet, et hageja on korterit kütnud ega väitnud, et korter on olnud kütmata. Pigem vastupidi – kostja on seisukohal, et „võib eeldada, et soojusenergia tarne toimus lepingu alusel“. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja on ise omaks võtnud, et hageja korterit soojusenergiaga varustab ning seetõttu puudub ka vajadus täiendavalt selle asjaolu tõendamiseks. Kohus on seisukohal, et täidetud on käsundita asjaajamise eeldused – hageja on varustanud soojusenergiaga kostja korterit, olemata selleks lepingu järgi kohustatud. Lisaks on hagejal soov tegutseda teise isiku kasuks – Riigikohtu arvates eeldab teise isiku kasuks tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes, et asjaajaja vähemalt teab, et soodustab oma tegevusega teist isikut (lahend 3-2-1-1-15, p 14). Kuivõrd hageja osutab kostjale teenust ning esitab selle eest arveid, võib väita, et hagejal on kostja soodustamise tahe. Teenuse osutamine vastab ka soodustatu huvile ja eeldatavale tahtele – eeldatavat tahet võib eeldada siis, kui asjaajamine on soodustatu objektiivsetes huvides. Korteriomandiseaduse § 11 lg 1 p 1 järgi on korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Korteri kütmine on vajalik korteri korrashoiuks, seega korteri kütmine vastab korteriomaniku huvile ja eeldatavale tahtele. Eeltoodust nähtuvalt on täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Hageja on perioodil 30.04.2009-31.05.2015 esitanud kostja õiguseellasele/kostjale arveid kokku summas 1 721,76 eurot (t lk 33-35). Kostja ei ole vaidlustanud, et selle perioodi eest on sellises summas arveid hagejalt saadud, samuti seda, et arved on tasumata. VÕS § 1023 lg 1 sätestab: „Käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.“ Lõige 2 sätestab: „Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult.“ Kostja hinnangul ei tõenda arve kohustuse tekkimist ega olemasolu ning allkirjastamata arvet ei saa käsitleda tõendina – vastasel juhul võib olla igaühel võimalus luua oma äranägemise järgi tõendeid, mille alusel nõuda alusetult välja võlgnevusi. Kohus nõustub kostjaga, et arve ei tekita kohustust

vaid kohustus tekib võlasuhtest (antud juhul käsundita asjaajamisest). Küll aga kajastab arve kohustuse suurust ja täitmise aega. Põhjendamatud on kostja etteheited, et arve ja arveldustabel on allkirjastamata, kuivõrd seadusest ei tulene nõuet, et arve saaja peaks selle allkirjastama. Allkirjastamata jätmine ei saa olla aluseks osutatud teenuse eest esitatud arve tasumisest keeldumiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja väited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud arvete saamist, nende tasumata jätmist ning võla suurust, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1 721,76 eurot. Hageja taotleb ka viivise väljamõistmist alates 26.06.2015 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. VÕS § 113 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõudekoos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus rahuldab hagi ka selle nõude osas, kuid kooskõlas TsMS § 367 sätestatuga ei mõista kohus viivist välja mitte alates 26.06.2015 vaid alates hagi esitamisest s.o 29.06.2015. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ning kohus mõistab kostjalt välja põhivõla 1 721,76 eurot ning viivise põhivõlalt alates 29.06.2015 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1, jättes menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv kokku 225 eurot ja esindaja tasu summas 200 eurot. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega esitanud seisukohta hageja menetluskulude suhtes. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on 1 860,36 eurot, millelt tuli hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni järgi tasuda riigilõivu 225 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduselt 79,56 eurot ning täiendavat riigilõivu hagiavalduse esitamisel 145,44 eurot. Kohus määrab kindlaks menetluskuluna riigilõivu summas 225 eurot. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Kohus peab hageja lepingulise esindaja kulusid vajalikuks ning põhjendatuks. Hagiavalduse koostamine ja esitamine on tasustatud, tükihinnaga summas 200 eurot. Kohus peab sellist hinda põhjendatuks. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 425 eurot ning mõistab nimetatud summa kostjalt välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.