Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. september 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-8631
Tsiviilasi
OÜ Polven hagi Vladimir Arlani vastu kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4919,89 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 10. aprilli 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Polven apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Polven (rk: 10446458), esindaja advokaat Margus Kiir Vastustaja (kostja): Vladimir Arlan (ik: XXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 10. aprilli 2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista Vladimir Arlanilt OÜ Polven kasuks välja kahju hüvitis 750 (seitsesada viiskümmend) eurot ja viivis kahju hüvitiselt 750 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26.02.2014 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Polven esitas 25.02.2014 maakohtule Vladimir Arlani vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitis 4584,09 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga töövõtulepingu VW Caravella reg nr 956 TCP (edaspidi sõiduk) värvimiseks. Kostja lõpetas tööd 31.05.2013 ja sõiduk anti omanikule, hageja kliendile RRile üle. Omanikul ei olnud auto vastuvõtmisel töö kohta pretensioone. Hageja maksis 07.06.2013 kostjale kokkulepitud tasu 1500 eurot. 10.09.2013 esitas auto omanik hagejale pretensiooni ebakvaliteetse töö kohta, sest sõidukilt hakkas värv maha kooruma. Kuna kostja keeldus tööd parandamast, värvisid sõiduki üle hageja töötajad. Klient rentis garantiiremondi ajal oma igapäevatöö tegemiseks teist sõidukit ning esitas rendiarved summas 648 eurot (käibemaksuta) tasumiseks hagejale. Seoses garantiiremondiga kandis hageja materiaalset kahju 3936,09 eurot, millele lisandub 648 eurot kliendile hüvitatud rendikulu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingut. Kostja töötas hageja juures lühikest aega, kuna hagejal oli vaja lisatööjõudu. Hageja keelas kostjal kasutada oma materjale ja vahendeid ning kostja oli sunnitud töötama hageja materjalide (värvid, krunt) ja seadmetega. Kostja teatas tööd vastu võttes hagejale, et pole varem selliste vahenditega töötanud ning garantiid tööle anda ei saa. Hageja nõustus sellega. Lisaks nõudis hageja kliendi pealekäimisel, et töö oleks tehtud võimalikult kiiresti, kuigi kostja hoiatas kiirustamisega kaasneda võivatest tagajärgedest (värv ei kuiva korralikult). Kostja keeldus garantiitöid tegemast, kuna hageja ei ole kostjale tehtud töö eest tasu maksnud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 10. aprilli 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud (tunnistajatasud) 67,98 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõenda hageja esitatud kavatsuste lepingu projekt (II kd, tl 31) töövõtulepingulisi suhteid poolte vahel. Lepingul ei ole kostja allkirja ja seega ei saa sellest järeldada, et kostja tahteks oli teenuste osutamise lepingu sõlmimine. Lepingu pealkirjast „kavatsuste leping” võiks eeldada, et tegemist oli hoopis lepingueelsete läbirääkimistega. Hageja esindajana on lepingus märgitud DD, kes istungil aga kinnitas, et temal ei olnud õigust lepingutele alla kirjutada, seda pidi tegema juhatuse liige.
Tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et kostja pidi tegema tööd hageja antud materjalide ja vahenditega ning hageja töökojas. Tööd pidi kostja tegema hageja tööajal, kuna kostjale ei olnud antud võtmeid ega uksekoode (I kd, tl 173). Kõik tunnistajad kinnitasid ka seda, et kostja soovis teha tööd oma vahenditega, kuid hageja ei olnud nõus. Seega luges kohus tuvastatuks ka selle, et kostja pidi tööd tegema vastavalt hageja korraldustele. Ka töölepinguga on võimalik töötajat ajutiselt või konkreetse töö tegemiseks tööle võtta. Kõigi OÜ-s Polven töötanud tunnistajate ja hageja seadusliku esindaja ütlustest nähtub, et kõnealusel perioodil, s.o aprill–mai 2013, oli hageja töökojas remondis mitmeid sõidukeid, tegemist oli mahuka tööga ning töökojas ei olnud piisavalt töötajaid selle auto remontimiseks. Kuigi nii hageja seaduslik esindaja kui ka tunnistajad CC ja KK selgitasid, kuidas toimub uute töötajate tööle võtmine, ning seaduslik esindaja tõi välja rea eelistusi, mida hageja oma töötajatele võimaldas, ei saa nende ütlustest üheselt järeldada, et soodustuste puudumine viitab asjaolule, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mitte tööleping. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid suulise lepingu, mille sisuks oli konkreetsel perioodil konkreetse sõiduki remontimine hageja töökojas, hageja materjalidest, hageja töötajatele ette nähtud tööajal. Lisaks selgitasid nii hageja seaduslik esindaja, kostja kui ka tunnistajad DD ja AA, et kliendi määratud tähtaja järgmist nõudis just hageja esindaja. Samuti selgitasid nii tunnistajad, hageja seaduslik esindaja kui ka kostja, et töö tuli teha hageja töökojas, autot ei lubatud viia kostja töökotta. Tuvastatud tingimusi sisaldav suuline kokkulepe ühe konkreetse auto värvimiseks konkreetse tähtaja jooksul ei sisalda töövõtulepingu vajalikke komponente, vaid arvestades kõiki lepingusuhtes esinevaid töölepingule omaseid komponente (töökoht, pääs territooriumile ja tööaeg, materjal, keeld viia objekt kostja töökotta, hageja järelevalve töö tähtaegse teostamise üle), viitab sellele, et tegemist on ajutise iseloomuga töösuhtega, millest tulenevalt kohus leidis, et tegemist on suulise töölepinguga. Kohus tugines siinkohal töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-tele 2 ja 4 ning Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11 (p 14). Töötasu osas märkis kohus, et sõltumata sellest, kas tegemist oli töö- või töövõtulepinguga, pidi hageja maksma kostja eest ette nähtud maksud. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks töölepingut rikkunud tahtlikult või hooletuse tõttu või et kostja oleks üldse töölepingut rikkunud. TLS §-s 16 on sätestatud töötaja üldised kohustused, kui töölepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Seega kostja oleks töölepingut rikkunud, kui ta ei oleks täitnud TLS § 16 lg-s 2 sätestatud kohustust. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt soovis kostja teha tööd oma materjalidega, millega ta on harjunud töötama ning mille suhtes on tal teadmised ja kogemus. Sellest teatas kostja ka hagejale. Seega täitis kostja teavitamiskohustuse. Hageja esitatud asjatundjate arvamustest (I kd, tl 15–17) ei saa järeldada, millist töökohustust on kostja rikkunud. Esimesest arvamusest (tl 15) selgub, et tehnoloogiline rikkumine võis seisneda ebapiisavas ooteajas kuivamisel või püstoli liiga suures düüsis, samuti pahtli valikus. Selles osas järgis kostja hageja juhiseid – tunnistaja EE selgitas, et kostjat kiirustati töö tegemisel (II kd, tl 45 pöördel). Sama olukord on töös kasutatud vahenditega – kostja soovis teha tööd oma vahenditega, kuid kokkuleppe tingimuseks oli, et kostja pidi töötama hageja ruumides ja hageja vahenditega. Asjakohane ei ole ka hageja väide, et töö tehti ümber sama ajaga (umbes kuu aega), kuna siis tegeles autoga kaks inimest (II kd, tl 45), samuti nähtub rendilepingutest, et klient kasutas rendisõidukit perioodil 14.10.–28.11.2013, seega oli auto teisel korral remondi teostamiseks hageja valduses vähemalt 1,5 kuud. Tunnistaja EE selgitas, et kostjale anti kliendi poolt lisaks täiendavaid töid (II kd, tl 45), mis kindlasti nõudis ka täiendavat aega. Samuti rääkis tunnistaja EE seda, et teisel korral tegid nad riski vältimiseks sõidukil värvi mahavõtmise oluliselt suuremas mahus, kui oli teinud kostja (II kd, tl 45). Kohus leidis, et töölepingut täites on kostja täitnud oma kohustused vajaliku hoolsusega ja järginud hageja juhiseid ning hoiatanud hagejat riisiko eest värvide kasutamisel, teavitades, et tema ei ole varasemalt nende värvidega, millega hageja soovib töö teostamist, töötanud ja ei tea nende omadusi, mis võib mõjutada töö lõpptulemust. Seega ei saa
kostjale ette heita lepingu rikkumist, seda enam hooletuse vormis. Kostja on informeerinud hagejat võimalikest tagajärgedest, hageja aga nõudis igal juhul oma materjalidest ja konkreetseks ajaks töö tegemist. Sellistel asjaoludel ei saa eeldada töötaja vastutust ka siis, kui hiljem selguvad töös puudused.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Polven esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 10. aprilli 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada, st mõista Vladimir Arlanilt välja OÜ Polven kasuks kahjuhüvitis 4584,09 eurot ja viivis alates 25. veebruarist 2014 kuni põhinõude (s.o 4584,09 eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Apelant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda ning mõista Vladimir Arlanilt välja OÜ Polven kasuks kõik hageja kantud menetluskulud (käibemaksuta) vastavalt menetluskulude nimekirjale ja määrata TsMS § 177 lg 2 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hindas kohus tõendeid ebaõigesti ja ühekülgselt ning jättis olulised tõendid tähelepanuta. Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud; 2) jääb hageja kahju tekkimise põhjuse osas maakohtus esitatud seisukohtadele, mida tõendavad asjatundjate arvamused. Arvamusi kinnitab asjaolu, et peale hageja töötajate poolt töö parandamist pretensioonid töö osas puuduvad; 3) jõudis kohus valele järeldusele, et pooled olid sõlminud töölepingu. Kohus jättis tähelepanuta hageja seadusliku esindaja, raamatupidaja, töökoja endise juhataja ja personalijuhi ütlused. Kostja tunnistajad olid kostja head tuttavad (sh kõik on andnud kirjalikult ühesugused eestikeelsed tunnistused), kuid kohus arvestas nende vastuolulisi ja üldsõnalisi tunnistusi usaldusväärsetena. Kostja tunnistajate väited osalemisest lepingu tingimuste arutelul ei ole tõsiseltvõetavad. Ükski tunnistaja ei suutnud täpselt kirjeldada väidetavat koosolekut. Sellise koosoleku läbiviimist ei kinnitanud ka selle väidetav läbiviija (DD). Kostjat ei ole kunagi kantud hageja töötajate nimistusse (I kd tl 158–159) ning kostja ei ole saanud hagejalt töökaitsevahendeid ja hageja töötajate soodustusi (lõunasöök jne). VÕS § 29 lg 5 p-st 1 tulenevalt on esitatud kavatsuste leping asjakohane. Leping tõendab, et töödega alustamisel oli pooltel kokkulepe hinnas, töös, tähtajas ja pretensioonide esitamise tähtajas. Eeltoodu on omane just töövõtulepingule. Asjaolu, et töökoja juhataja (DD) pidi töö alustamisel minema kaitseväe õppustele ning naases töö valmimisel põhjustas olukorra, kus leping jäi allkirjastamata (kuigi personalijuht edastas selle töökotta allkirjastamiseks). Kohus jättis tähelepanuta ka kostja väited. Nimelt pakuti kostjale astuda hagejaga töösuhtesse, kuid kostja keeldus (06.03.2015 kohtuistungi protokoll). Kostja väitis vastutusest vabanemiseks järjepidevalt, et ta ei andnud töödele garantiid, kuid garantii andmine on omane ainult töövõtulepingule ega ole asjakohane töösuhetes. Töövõtulepingule viitab samuti asjaolu, et kostja ei allunud hageja kontrollile ja oli teostatava töö osas iseseisev. Näiteks sai ta vajadusel kasutada oma töötajaid, oma alltöövõtjaid jne (DD ütlused). Tööleping eeldab isiklikku kohustuste täitmist. Väidetavad korraldused (materjalid, hageja töökoda) olid töövõtulepingu tingimused, mille eesmärgiks oli tagada hageja kliendi auto turvalisus ja töö kvaliteet. Kostja täitis kohustusi talle sobival ajal (töökoja lahtioleku aegadel) ning täitmise üle puudus kontroll ja juhendamine (KK kontrollis oma töötajaid, DD oli kaitseväes). Töö tähtaeg lepiti kokku eelkõige kostja avaldatu alusel. Arusaamatuks jäi, kes kostjat tagant kiirustas, kuna tähtaja osas oli DD sõlminud kostjaga kokkuleppe, siis kohe
lahkus DD kaitseväe õppustele ning naasis tööde lõpetamisel. Tunnistaja CC väitel oli selleks isikuks auto omanik. Hageja töötajate töötasu moodustas 500–600 eurot kuus. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel soovis hageja maksta kostjale kolm korda suuremat tasu. Kohus eksis ka töölepingule omaste komponentide määratlemisel. Töökoht, pääs territooriumile, tööaeg, keeld viia objekt kostja töökotta ja materjal – on ka töövõtulepingule omased komponendid. Praktikas on sagedased kokkulepped, kus teenus osutatakse tellija territooriumil ja tellija võimaldataval ajal, nt tellija ruumide või seadmete remont. Tunnistaja AA väitis, et tema osaühing osutas hagejale teenuseid kindlustusjuhtumitega seonduvates töödes (kalkulatsioonid, asjaajamine). Tunnistaja ütles, et analoogne leping pidi olema sõlmitud ka kostjaga. Nimetatud lepinguks oli käsundusleping (I kd, tl 84–86). Seega on õigussuhe kvalifitseeritav töövõtulepinguna ning hagi kuulub rahuldamisele VÕS § 115; § 128 lg 2–4 ja § 132 lg 3–4 alusel; 4) kui eeldada, et tegemist oli töösuhtega, siis arvestades hageja seadusliku esindaja ja tunnistaja DD ütlusi, on kostja asunud väitma, et tema teavitas, et ei ole varasemalt hageja soovitud värvidega töötanud ega tea nende omadusi, mis võib mõjutada töö tulemust, alles pärast tööde kõlbmatuks muutumist. Hageja ei oleks nõudnud oma ala spetsialistilt (I kd, tl 52) töid, mida ei ole võimalik kvaliteetselt teostada (st rikkudes etteteadvalt oma mainet ja tasudes selle eest kolmekordset tasu). Kostja varjas neid asjaolusid hageja eest, soovides teenida tulu, samas teostades teadlikult kõlbmatu töö. Seega on rikutud töötaja lojaalsuskohustust ning kahju kuulub väljamõistmisele tulenevalt TLS § 74 lg-st 1 (alternatiivina lg 2).
5.Vladimir Arlan vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellatsioonkaebus võetud õigesti ringkonnakohtu menetlusse. Apellatsioonkaebus on põhjendamata. Kaebuses väljatoodud asjaolud on kohtuistungitel läbivaadatud ja kohus on hagi rahuldamata jätmist põhjalikult motiveerinud; 2) oli tegemist suulise töölepinguga, kuivõrd poolte suhtes esinesid töölepingule omased tingimused. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja pidi tegema tööd hageja antud materjalide ja vahenditega ning hageja töökojas, kostjal ei olnud töökoja võtmeid ja ligipääsu suvalisel ajal, et tööd teostada, kostja pidi tegema tööd vastavalt hageja korraldustele. Hageja esitatud kavatsuste lepingu projekt, millel puuduvad rekvisiidid ja poolte allkirjad, ei saa olla tõendiks. Hageja on lepingus märkinud, et selle pidi allkirjastama DD, kuid hageja tunnistaja ütles, et seda pidi tegema hageja juhatuse liige PP (II kd, tl 13 pöördel); 3) täitis kostja kõik oma kohustused vajaliku hoolsusega, järgis hageja juhiseid ja hoiatas hagejat riisiko eest värvide kasutamisel. Kõikide tunnistajate ütlustest selgus, et kostja soovis teha tööd oma materjalidega, mille kohta tal on teadmised ja kogemus, ning kostja teatas sellest enne töö tegemist hagejale. Hageja aga nõudis töö igal juhul oma materjalidest ja konkreetseks ajaks tegemist. Asjatundjate arvamustest ei saa järeldada, millist töökohustust kostja rikkus. Hageja kiirustas kostjat kogu aeg (nähtub tunnistaja CC ütlustest – II kd, tl 45 pöördel). Asjakohane ei ole hageja väide, et töö tehti ümber sama ajaga, kuna siis tegeles autoga kaks inimest (II kd, tl 45). Tunnistaja CC selgitas ka, et kostjale oli antud lisatööd ning et teisel korral võtsid nad sõidukilt suurema kihi värvi maha. Töölepingut on rikkunud hageja, jättes töötasu maksmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis OÜ Polven hagi V. Arlani vastu täielikult rahuldamata ning kõik menetluskulud OÜ Polven kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Polven hagi osaliselt ning mõistab V. Arlanilt OÜ Polven kasuks välja kahju hüvitise 750 eurot. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ning jätab poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
7.Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kostja vastu kahju hüvitise nõude ning tugines seejuures asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping. Kostja seisukohast tulenevalt sõlmisid pooled töölepingu.
8.Maakohus tuvastas, et poolte vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav töösuhtena. Nimetatud asjaolu tuvastamisel on maakohus õigesti hinnanud tõendeid ning põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja tõendite ja väidetega, mille kohaselt on tegemist töövõtulepingust tuleneva õigussuhtena. Maakohtu põhjendused on selles osas kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatuga ning vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Maakohus on tuvastanud, et vastavalt hageja korraldusele pidi kostja tegema töö hageja antud materjalide ja vahenditega ning hageja töökojas. Lisaks nähtub hageja seisukohast (t.l 139, I kd), et sõiduki värvimise aja pidi kostja kooskõlastama hagejaga ning kostja juhendamist viis läbi DD. Samuti pidi kostja töötama hageja töö ajal, kuna talle ei antud võtmeid ega ukse koode, kuna tunnistaja A. Djomini ütluste kohaselt oli see rangelt keelatud. Tunnistaja A. Djomini ütlustest nähtub veel see, et tema täitis töökoja juhataja ülesandeid ning töölt varem lahkumiseks ja kauemaks jäämiseks oli vaja luba. Vastavasisulist luba on kostja temalt küsinud. Tunnistaja DD ütluste kohaselt pidi sõiduk olema valmis 2013. a maikuu lõpuks, kuna hageja sõlmis sellise kokkuleppe kliendiga. Sellest tulenevalt kohustus kostja lõpetama tööd samaks tähtajaks. Pooled ei vaidle selle üle, et tehtud töö eest oli hageja kohustatud maksma kostjale 1500 eurot. Ringkonnakohus märgib, et töösuhte kindlakstegemisel on kõige olulisem hinnata töötaja alluvuse määra ehk seda, mil määral on töötaja seotud tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (TLS § 1 lg 1 ja lg 4). Maakohus on nimetatud asjaolud tuvastanud ning õigesti järeldanud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping konkreetse sõiduki kere- ja värvimistööde tegemiseks seoses töömahu suurenemisega. TLS § 1 lg 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Eelmärgitud säte on kehtestatud töötaja kaitse eesmärgil ning leping loetakse seni töölepinguks, kuni tööandja ei tõenda vastupidist. Hageja ei ole vastupidist tõendanud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna samuti alust järelduseks, et pooled sõlmisid töövõtulepingu. Maakohus on õigesti leidnud, et kavatsuste leping (II kd, t.l 31), millel puuduvad nii hageja seadusliku esindaja kui kostja allkirjad, et tõenda töövõtulepingu sõlmimist. Tunnistaja DD on kinnitanud, et tema ei tegelenud lepingute sõlmimisega ja ta ei tea, miks kostjaga lepingut ei sõlmitud. Kostja on nimetatud lepingu olemasolu eitanud. Hagiavalduses ei ole hageja kavatsuste lepingule viidanud. Seega puudub kavatsuste lepingul tõenduslik tähendus ning apellandi tuginemine sellele kui töövõtulepingu sõlmimist kinnitavale dokumendile ei ole asjakohane.
Apellandi väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused ja hageja taotlusel ülekuulatud tunnistajate ütlused ning arvestanud üksnes kostja taotlusel ülekuulatud tunnistajate ütluseid, ei ole õige. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid TsMS §-s 232 sätestatud nõudeid järgides ja põhjendatult leidnud, et ka hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused ning hageja taotlusel ülekuulatud tunnistajate (hageja raamatupidaja, endise töökoja juhataja ja personalijuhi) ütlused ei tõenda kostjaga töövõtulepingu sõlmimist. Kostja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et temaga töövõtulepingut ei sõlmitud ning 06.03.2015 kohtuistungil protokollitud kostja väitest (t.l 46 pöördel, II kd) ei saa järeldada, et kostja keeldus töölepingu sõlmimisest. Tunnistaja DD ütlustest nähtuvalt oleks kostjal kooskõlastatult hagejaga olnud võimalus kasutada töö tegemiseks abitööjõudu. Samas ei kinnita nimetatud DD ütlused aga poolte vahel töövõtulepingulise suhte olemasolu. DD on kinnitanud (t.l 14, II kd), et sellisest võimalusest kostjaga läbi ei räägitud ning pealegi oleks abitööjõu kasutamine võimalik vaid hageja nõusolekul. Apellandi viidatud asjaolud, et kostjat ei kantud töötajate nimistusse ning kostjale ei antud töökaitsevahendeid, kinnitavad hageja poolseid minetusi töösuhte vormistamisel ja täitmisel, mitte aga töö tegemist töövõtulepingu alusel.
9.Töötaja vastutust reguleerib TLS 4. peatükk. Vastavalt TLS §-le 72 kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. Eelnimetatud sättest tuleneb, et töötaja vastutab oma kohustuste rikkumise eest üksnes siis, kui ta on kohustusi rikkunud süüliselt, s.o vähemalt hooletult. TLS § 16 lg 1 järgi töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning tööiseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu täitmise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või pidi teadma. Seega on peamiseks kriteeriumiks hoolsuse määra väljaselgitamisel töötaja poolt tööandja kohustuste täitmine. Maakohus on tuvastanud ning apellatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et vastavalt kokkuleppele pidi kostja teostama sõiduki kere- ja värvimistööd 2013. a aprillis-mais. 10.09.2013 pöördus sõiduki omanik hageja poole põhjusel, et sõidukil koorus värv maha. Kostja keeldus ebakvaliteetselt tehtud tööd ümber tegemast ning väitis, et kui hageja oleks lubanud tal teha kere- ja värvimistööd oma materjalidega, ei oleks sõidukilt värv maha koorunud ning seetõttu ta ei vastuta ebakvaliteetse töö eest ja ei ole kohustatud kahju (ümbertehtud töö maksumust) hüvitama. Maakohus leidis, et kostja ei ole töökohustusi rikkunud ja seetõttu ei pea ta hagejale kahju hüvitama. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt ning teeb kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Nimetatud sätetest tuleneb eelkõige see, et töökohustus tuleb täita kokkulepitud tingimustel ning lähtuda tuleb ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat ning töötaja peab vältima oma tegevusega tööandja kahjustamist.
Tunnistaja DD ütlustest nähtuvalt pidi kostja tegema sõiduki kere- ja värvimistööd selliselt, et sõiduki kere pind oleks sile ja tasane ning et värv ei tuleks maha. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimisele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus märgib, et sellistel tingimustel kokkuleppe sõlmimine vastab mõistlikkuse põhimõttele ning tulenes ka kostja iseloomustusest (t.l 52, I kd), millest nähtuvalt olid kostjal eelnevad kogemused teha sõidukite värvimistöid. Paljasõnaline on kostja peamine vastuväide, et juhul, kui hageja oleks lubanud tal teha kokkulepitud töid oma materjalidega, ei oleks sõidukilt värv maha koorunud. Hageja esitatud eriteadmistega isiku arvamusest (t.l 15, I kd) ei tulene, et sõiduki värvi mahakoorumise oleks põhjustanud ebaõige materjali (värvi, laki või krundi) kasutamine. Lisaks on tunnistaja CC kinnitanud (t.l 45, II kd), et sõiduki teistkordsel remontimisel kasutasid nad sama värvi, mida kostja esimesel korral. Seega on tõendamata kostja peamine vastuväide, et ebakvaliteetse töö põhjustasid hageja antud materjalid. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige. Kostja vastuväide, et ebakvaliteetse töö võis põhjustada hageja kuivatusrežiimi mittekorrasolek, on tõendamata. Eriteadmistega isiku arvamusest (t.l 15, I kd) nähtuvalt on sõidukilt värvi mahakoormuse põhjuseks tehnoloogilised rikkumised maalritöödel: liiga paksud krundi kihid, mis on kantud üksteise peale nõutud kihtide kuivamise vahelisi hoideaegu eirates; värvi või laki kihid on kantud üksteise peale nõutud kihtide kuivamise vahelisi hoideaegu rikkudes; plastdetaile on karestatud ebapiisavalt ja puhastamiseks/karestamiseks on kasutatud lahustit, mitte silikoonpesuainet. Kostja väide, et eriteadmistega isiku arvamus ei ole eksperdi arvamus ja seetõttu ei saa seda tõendina arvestada, ei ole põhjendatud. Eriteadmistega isiku arvamus on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 293 lg 1 ja lg 2 tähenduses ning vaatamata kohtu ettepanekule ei ole kostja ekspertiisi taotlenud (t.l 173 pöördel, I kd). Tõendeid, mis kinnitaksid sõidukilt värvi mahakoorumise muid põhjuseid, ei ole esitatud. Ülaltoodu tõendab, et kostja jättis sõiduki kere- ja värvimistööde tegemisel järgimata vajaliku hoole, s.o täitis oma töökohustusi hooletult, ning põhjustas sellega hagejale varalise kahju.
10.TLS § 74 lg 2 kohaselt kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. TLS § 74 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja on tekitanud tööandjale kahju hooletuse tõttu, ei vastuta töötaja kogu põhjustatud kahju ulatuses. Samuti ei ole TLS § 74 lg 2 puhul tegemist kinnise loeteluga ning hüvitise vähendamisel võib kohus võtta arvesse muid asjaolusid. Hageja nõuab kostjalt 4584,09 euro väljamõistmist, sh 3936,09 eurot kostja poolt ebakvaliteetselt tehtud tööde ümbertegemise eest ja 648 eurot, mille ta hüvitas sõiduki omanikule viimase poolt samaväärse sõiduki kasutamise eest, mil sõiduk oli teistkordselt hageja juures. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt väljamõistetavat hüvitist tuleb vähendada ja kostjalt tuleb hageja kasuks TLS § 74 lg 2 alusel välja mõista hüvitis 750 eurot. Töölepingust tulenevalt allus kostja hageja juhtimisele ja kontrollile. Hageja on kinnitanud (t.l 139, I kd), et juhendamine toimus ja seda viis läbi DD, kes oli töökoja juhataja. DD on kinnitanud (t.l 13, II kd), et pärast kokkuleppe sõlmimist kostjaga läks ta 06.05.2013 kordusõppustele ja sealt tagasi tulles olid kõik tööd tehtud. Seega ei saanud DD kostjat juhendada. Kuivõrd vastavalt hageja nõudmisele pidi kostja tegema sõiduki kere- ja värvimistööd hageja materjalidega, milledega kostjal ei olnud varasemalt tööd teinud, on
loomulik, et hageja juhendamata ja kontrollimata jätmine võis kaasa tuua maalritööde tehnoloogilisi rikkumisi, mis olid kahju põhjuseks. Üksnes sellest, et kostja oli varasemalt sõidukite värvimistöid teinud, ei vabasta hagejat kostja juhendamise kohustusest. Tunnistaja CC ütlustest (t.l 44-45 pöördel, II kd) nähtub, et kostjat kiirustati tagant, et sõidukit kiiremini kliendile üle anda. Tunnistajate CC ja DD ütlustest nähtuvalt olid vaidlusaluse sõiduki kere- ja värvimistööd mahukad ja keerulised, millest järelduvalt nõuab sellise töö tegemine eeldatavasti rohkema aega. DD on lisaks kinnitanud, et hageja võttis vastu ka sellised tellimused, mida teised firmad kartsid vastu võtta. Vaidlust ei ole selles, et kostjale makstavaks töötasuks lepiti kokku 1500 eurot ning kostja on ühe tööde ümbertegemisest keeldumise põhjusena märkinud selle, et hageja ei ole talle senini töötasu maksnud. Ringkonnakohus leiab, et TLS § 74 lg 2 mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus tööandja nõuab töötajalt kahju hüvitamist enam kui kolm korda suuremas määras kui töötaja töötasu suurus ning samas ei ole hageja tõendanud töötajale kokkulepitud töötasu maksmist. Arvestades eeltoodud asjaolusid on ringkonnakohtu arvates põhjendatud vähendada kostjalt väljamõistetava hüvise suurust ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju katteks 750 eurot (s.o kokkulepitud töötasu pooles ulatuses). Väljamõistetult kahjuhüvitiselt on kostja kohustatud maksma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 26.02.2014 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel seda, et hageja esitatud arved (t.l 24-25) ei tõenda, et arvetel märgitud transporditeenuse kasutamine on seostatav sõiduki omaniku väidetava teise sõiduki rendikuluga.
11.Seoses maakohtu otsuse tühistamise ja hagi osalisel rahuldamisega tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud maaja ringkonnakohtus täielikult poolte endi kanda. Kuigi ringkonnakohus rahuldas hageja 4584,09 euro nõude 750 euro ulatuses, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus põhjendab menetluskulude sellist jaotust eelkõige sellega, et peamine vaidlusalune küsimus oli antud vaidluses see, kas tegemist oli töölepingust või tööettevõtulepingust tuleneva õigussuhtega. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja lepingulise esindaja poolt hagejale osutatud õigusabi seotud peaasjalikult nimetatud vaidlusealuse küsimuse lahendamisega. Seetõttu oleks antud juhul ebaõiglane jätta kostja kanda hageja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga (s.o ca 16% ulatuses).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.