Aktsiaselts “T” hagi MT vastu hüvitiste väljamõistmiseks ning MT hagi Aktsiaselts “T” vastu saamatajäänud töötasu ja puhkusehüvitise väljamõistmiseks (töövaidlusasjad nr 4-1/281 ja 4-1/412)
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 846.38 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. mai 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi “T” apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Aktsiaselts “T” (registrikood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Riho Friedrichs
liikmed
Gaida
Kostja (vastustaja): MT (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Artur Politanov Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. mai 2015. a otsus, millega jäeti Aktsiaseltsi “T” hagi MT vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada Aktsiaseltsi “T” hagi MT vastu osaliselt.
Välja mõista MT-lt kahjuhüvitis 614.31 eurot (kuussada neliteist eurot ja kolmkümmend üks eurosenti) Aktsiaseltsi “T” kasuks.
3.Rahuldada Aktsiaseltsi “T” apellatsioonkaebus osaliselt. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA MENETLUSKULUDE KINDLAKSMÄÄRAMINE
1(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259
4.Jätta maakohtu ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 81% ulatuses Aktsiaseltsi “T” kanda ja 19% ulatuses MT kanda ning määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus.
5.Rahuldada Aktsiaseltsi “T” avaldus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata Aktsiaseltsi “T” apellatsioonimenetluse menetluskuludena kindlaks 381.25 eurot, sh riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulu 56.25 eurot.
6.Määrata MT poolt Aktsiaseltsile “T” hüvitatavate maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 317.06 eurot.
7.Määrata Aktsiaseltsi “T” poolt MT-le hüvitatavate maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 579.15 eurot.
8.Tasaarvestada punktides 6 ja 7 kindlaksmääratud menetluskulude hüvitised ja välja mõista Aktsiaseltsilt “T” menetluskulud 262.09 eurot MT kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.MT (kostja, töötaja) esitas 06.02.2014 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Aktsiaseltsilt „T” (hageja, tööandja) saamata jäänud töötasu nõudes. TVK rahuldas 18.03.2014 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/281 kostja avalduse osaliselt. Aktsiaselts „T” esitas 25.02.2014 TVK-le avalduse, milles palus mõista MT-lt välja hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5 ja § 96 järgi 267,20 eurot ning kahjuhüvitise TLS § 75 lg 1 alusel 3 846,38 eurot. Tööandja soovis oma nõuded töötaja nõuetega tasaarveldada. TVK jättis 11.03.2014 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/412 hageja avalduse rahuldamata.
2.Hageja esitas 17.04.2014 maakohtule hagi kostja vastu TLS § 75 lg 1 alusel kahjuhüvitise 3 846,38 euro väljamõistmiseks. Kostja vaidles hagile vastu. Samuti esitas hageja taotluse töövaidlusasjas nr 4-1/281 rahuldatud kostja nõuete läbivaatamiseks hagimenetluses. Kohus algatas avalduse põhjal menetluse tsiviilasjana nr 2-14-51263 ja liitis 15.09.2014 määrusega hagid ühte menetlusse. Hageja vaidles kostja nõuetele vastu.
3.Maakohus lahendas poolte nõuded 23.10.2014 otsusega. Kohus rahuldas kostja hagi tervikuna ja hageja nõuded osaliselt. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 614.31 eurot ja kostjalt hageja kasuks 267.20 eurot. Hageja nõude kahjuhüvitise 3 846.38 eurot saamiseks jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.01.2015 otsusega hageja 2(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 apellatsiooni osaliselt ja jättis kostja kaebuse rahuldamata. Maakohtu otsus jäi muutmata osas, milles kohus rahuldas MT hagiavalduse ja mõistis Aktsiaseltsilt „T“ välja 614.31 eurot töötasu ja kasutamata jäänud puhkusehüvitise eest. Samuti jäi maakohtu otsus muutmata osas, milles kohus rahuldas Aktsiaseltsilt „T“ hagi osaliselt ja mõistis töötajalt tööandja kasuks välja hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest 267.20 eurot. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu hageja kahjunõudes 3 846.38 euro rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uuesti lahendamiseks. Ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata 27.02.2015. Maakohus jätkas tsiviilasja menetlust seni veel lahendamata kahjuhüvitise 3 846.38 euro nõudes.
4.Aktsiaselts „T” hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures autojuhina. Kostja teatas 18.01.2014 hommikul, et eelmisel päeval kostja juhitud veokil on tehniline probleem, mille tõttu sellega ei saa sõita. Hageja tuvastas veokil tagasilla reduktori väljavahetamise vajaduse, mis põhjustas hagejale kahju hagetavas summas. Hageja peab kahju põhjustajaks kostjat, sest selline veoki kahjustus tekib veokiga sõitmisel sisselülitatud diferentsiaalilukuga. Kuna pooled sõlmisid koos töölepinguga ka varalise vastutuse kokkuleppe kahjusummat ületava piirmääraga, siis peab kostja hüvitama kahju olenemata süüst. Hageja ei ole küll maksnud kostjale sama kokkuleppega lepitud hüvitist, aga on selle välja arvestanud ja soovinud oma nõudega tasaarvestada. Kui kostja ei vastuta varalise vastutuse kokkuleppe alusel, siis tuleb hagi siiski rahuldada seetõttu, et kostja jättis järgimata käibes vajaliku hoole. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja menetluskulu 1 312.50 eurot (412.50 eurot lepingulise esindaja osutatud õigusabi 6.5 tunni eest tunnihinnaga ca 63.46 eurot ja riigilõiv 900 eurot). Hageja ei esitanud vastuväiteid kostja menetluskulude hüvitamise taotlusele.
5.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejale kahju põhjustanud ja kostjalt ei saaks nõuda kahju hüvitamist varalise vastutuse kokkuleppe järgi, sest hageja ei ole maksnud kokkuleppega ette nähtud hüvitist. Kostja on seisukohal, et ta järgis käibes vajalikku hoolt. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kandja ja mõista hagejalt välja kostja õigusabikulu 640 eurot (lepingulise esindaja osutatud õigusabi 8 tunni eest tunnihinnaga 80 eurot). Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude hüvitamise taotlusele. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohtu 29.05.2015 otsusega jäeti Aktsiaseltsi „T” hagi MT vastu kahjuhüvitise 3 846.38 eurot väljamõistmiseks rahuldamata. Kõigist senistest menetluskuludest jäeti 6% kostja kanda ja 94% hageja kanda. Maakohus rahuldas hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude summaks 77.25 eurot. Maakohus rahuldas kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja määras hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude summaks 672.10 eurot. Kohus tasaarvestas menetluskulude hüvitised ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 594.85 eurot.
7.Kohus selgitas, et hageja nõuab kostjalt töösuhtes väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, tuginedes varalise vastutuse kokkuleppele (TLS § 75 lg 1) või alternatiivselt tuginedes TLS § 74 lg-le 2. Mõlemal juhul tuli hagejal esile tuua ja vaidluse korral tõendada kahju tekkimine ja selle suurus, kostja rikkumine ning nendevaheline põhjuslik seos. Esimese alternatiivi puhul tuli tõendada lisaks varalise vastutuse kokkuleppe olemasolu ja kehtivus, teise alternatiivi puhul aga kostja süü vorm ja TLS § 74 lg-s 2 nimetatud täiendavad eeldused. Kostjal oli omakorda võimalik põhjendada, miks varalise vastutuse kokkulepe ei kehti ja/või et tema
3(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 süü kahju tekitamisel puudus ning lükata ümber TLS § 74 lg-s 2 nimetatud kahju hüvitamise eeldused.
8.Pooled ei vaidle hagejal 3 846.38 euro suuruse kahju tekkimise ja hageja enda poolt kandmise üle. Kohus nõustus hagejaga, et kui veoki tagasild oli 20.01.2014 kontrollaktis (kd II tl 26) kirjeldatud viisil kahjustatud, siis võis selle põhjus olla veokiga sõitmine sel viisil, et diferentsiaalilukk oli sisse lülitatud (kd II tl 98-99). Kostja ei ole kirjeldatud tehnilisele käsitlusele vastuväiteid esitanud. Hagejal veoki vastutava kasutajana (kd II tl 134) on eeldatavasti kohustus kõrvaldada tema kasutusse antud veoki puudused, mis on tekkinud kasutamise tulemusel. Samuti nõustus kohus hagejaga selles, et 18.01.2014 veokil puuduse tuvastamise ja kostjapoolse 17.01.2014 kasutamise vahel veokit ei kasutatud – seda tõendavad GPS väljavõte (kd II tl 129-130) ja valvežurnaali väljavõte (kd II tl 131-133). Eelneva põhjal kohus tuvastas, et hagejal tekkis kostja tegevuse tulemusel kahju.
9.Varalise vastutuse kokkuleppe kehtivuse üks eeldus on TLS § 75 lg 2 p 5 kohaselt töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistliku hüvitise maksmine. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kõnealune tingimus oleks käesoleval juhul täidetud. Pelgalt hüvitises kokkuleppimine ei ole piisav olukorras, kus vähemalt ühe kuu eest hüvitise maksmise tähtpäev on möödunud enne tööandjapoolsele varalise vastutuse kokkuleppe kehtivusele tuginemist. Varalise vastutuse kokkulepe ei sisalda eraldi tähtaega hüvitise maksmiseks. Kokkuleppe tekstist ja selle sõlmimise ajast, samuti töölepingu p-st 8.1 on selgelt aru saada, et pooled sõlmisid varalise vastutuse kokkuleppe lisaks töölepingule eesmärgiga täpsustada omavahelisi varalise vastutuse suhteid. Sellises olukorras muutus kokkuleppe p-s 2.3 ette nähtud töötaja igakuine hüvitis sissenõutavaks koos töötasuga, st töölepingu p 5.2 järgi 15. kuupäeval. Sõltumata sellest, kas töölepingus peeti silmas jooksvat või järgnevat kuud, pidi esimene igakuine hüvitis kostjale laekuma hiljemalt 15.01.2014. Kuna hageja hüvitise maksmise kohustust kohaselt ei täitnud, siis ei olnud varalise vastutuse kokkulepe 17.01.2014 ka kehtiv. Järelikult ei saa hageja edukalt nõuda kostjalt kahju hüvitamist varalise vastutuse kokkuleppe alusel ja kohtul ei ole vaja hinnata poolte muid väiteid, sh kokku lepitud hüvitise piisavuse kohta.
10.Kohus selgitas, et kostja vastutus TLS § 74 lg 2 alusel on võimalik juhul, kui kostja on kahju põhjustamises süüdi. Hageja heidab kostjale ette käibes vajaliku hoole järgimata jätmist (hooletust VÕS § 104 lg 3 tähenduse), s.o sõitmist veokiga sisselülitatud diferentsiaalilukuga. Tsiviilõiguses on käibes nõutav hool objektiviseeritud ning nõuab mh vastaval kutsealal tegutsemisel kehtivate standardite järgimist, järelikult peab hageja väite edukuseks olema diferentsiaaliluku õige ja kohane kasutamine hõlmatud autojuhina töötamise valdkonna mõne kehtiva standardiga. Kohtu hinnangul võis selline standard tuleneda ka kitsama rakendusalaga dokumendist, nt hageja juures kasutatavast ja töötajatele tutvustatud juhendist. Hooletus tähendaks sellisel juhul, et kostja jättis järgimata talle teada oleva eeskirja.
11.Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et diferentsiaaliluku kasutamine kuuluks autojuhina tegutseva isiku kutsestandardi hulka või et hageja oleks diferentsiaalilukuga seonduvat kostjale selgitanud ja tutvustanud. Ohutusjuhendis (kd II tl 186) loetletakse autojuhi kohustused sõidu alustamisel ja ajal, aga diferentsiaaliluku kontrolli selles ette ei nähta. Samas sisaldab juhend p-des 4.12 ja 4.13 selgitust, kuidas käituda raudtee ülesõidul. Maakohus põhjendas, et kui hageja peab vajalikuks instrueerida autojuhi kvalifikatsiooniga töötajat eelviidatud küsimuses, siis ei saa eeldada, et diferentsiaalikulu kasutamise ja selle lüliti asendi kontrollimine kuulub vaikimisi autojuhi kutse hoolsusstandardi hulka. Sama kinnitab ka ametijuhend (kd II tl 212-213), mis käsitleb põhjalikult dokumentidega seonduvat, aga ei sisalda selgitusi diferentsiaalikulu kasutamise kohta. Lisaks eeldaks hageja väide, et kostjal veoki juhina oli mõistlik võimalus kontrollida, kas diferentsiaalilukk on sisse lülitatud. Kostja 4(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 avaldustest nähtub, et talle ei olnud vähemalt nähtav, et põleks diferentsiaaliluku kontroll-lamp. Veoki ülevaatuse aktist (kd II tl 26) ega asjatundja arvamusest (kd II tl 98-99) ei nähtu nimetatud lambi töökorras olekut ega üldse selle kontrollimist. Järelikult on hageja tuginemine kostja hooletusele välistatud ka seetõttu, et kostjal võis puududa mõistlik võimalus kontrollida, kas diferentsiaalilukk on sisse lülitatud. Kohus ei nõustunud hagejaga, nagu saaks kostja avaldustest TVK istungil (kd II tl 75-78) järeldada omaksvõttu süü osas. Kostja avaldas muu hulgas, et veoki ülevaatamisel ta juhtis tähelepanu vajadusele kontrollida, kas diferentsisaalikulu kontroll-lamp on töökorras, aga seda ei saanud teha aku puuduse tõttu. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks olnud 17.01.2014 veokit juhtides hooletu. Kostja ei vastuta TLS § 74 lg 2 alusel, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
12.Aktsiaseltsi “T“ hagi hind on TsMS § 134 lg 1 ja § 124 lg 1 alusel 4 113.58 eurot (267.20 + 3846.38) ning kostja hagi hind sarnaselt 614.31 eurot (480.94 + 62.71 + 70.66). Käesoleva otsusega lahendatava nõude hind on hageja kahju hüvitamise nõude summa ehk 3 846.38 eurot. Menetluskulude jaotuse otsustas kohus lähtudes poolte nõuete rahuldamise ulatusest tervikuna. Kokku esitati asjas nõudeid summas 4 727.89 eurot (4113.58 + 614.31), millest hageja kasuks lahenes ainult 267.20 euro nõue. Järelikult jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda 6% ( ≈ 267.20 : 4727.89) kõigist menetluskuludest ja hageja kanda ülejäänud 94%.
13.Kohus määras kindlaks menetluskulud poolte menetluskulude nimekirjade ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja nõudis õigusabikuluna 412.50 euro hüvitamist, mis hageja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub esindajatasust määraga ca 63.46 eurot tunnis 6.5 töötunni eest ning riigilõivust 900 eurot. Toimikust nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 875 eurot (350 eurot [kd II tl 9], 50 eurot [kd II tl 39], 350 eurot [kd II tl 135] ning tsiviilasjas nr 2-14-51263 lisaks 125 eurot [kd I tl 10]). Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud ja vajalik.
14.Kostja nõuab õigusabikuluna 640 euro hüvitamist, mis kostja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub esindajatasust määraga 80 eurot tunnis 8 töötunni eest. Lisaks nähtub toimikust, et kostja on tasunud riigilõivu 75 eurot (kd II tl 145), mille hüvitamist kostja ei nõua. Kohus leidis, et kostja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus saab kostja riigilõivu summa kindlaksmäärata tsiviilasja materjalide põhjal (TsMS § 174 lg 1).
15.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on menetlusosalise kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui menetlusosaline ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-65-13, p 16). Hageja kinnitas, et hageja on käibemaksukohustuslane. Kostja kinnitas, et kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Kohus kontrollis Eesti Maksu- ja Tolliameti andmeid ja tuvastas, et hageja on käibemaksukohustuslane ja kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Seega arvestas kohus hagejale hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summaga käibemaksuta ja kostjale hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summaga käibemaksuga.
16.Kohus asus seisukohale, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud 1 287.50 euro ulatuses (sh lepingulise esindaja kulu 412.50 eurot ja riigilõiv 875 eurot). Kostja kulud on põhjendatud 715 eurot ulatuses (sh esindajatasu 640 eurot ja riigilõiv 75 eurot). Kohus jättis kostja kanda 6% kõigist menetluskuludest ja hageja kanda ülejäänud 94%, st kostjal tuleb hagejale hüvitada 77.25 eurot (1 287,50 × 6%) ja hagejal omakorda kostjale 672.10 eurot
5(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 (715 × 94%). Kohus tasaarvestas poolte nõuded ja seega tuleb hagejal hüvitada kostjale menetluskulud 594.85 eurot (672.10 – 77.25). Apellatsioonkaebus
17.Aktsiaselts T esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi TLS § 75 lg 1 ja TLS § 75 lg 2 alusel või alternatiivselt TLS § 74 lg 2 alusel kahjuhüvitise saamiseks ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 3 846.38 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
18.Hageja põhjendab, et diferentsiaaliluku kasutamise oskus tuleneb veoauto juhtimisega kaasnevatest üldistest ja omandatud nõuetest. Kostjal on C-kategooria mootorsõiduki juhiluba, mis oli vajalik töötamaks hageja juures autojuht-ekspediitori ametikohal. Kostja oli läbinud ka veoautojuhi täiendkoolituse. Vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.2011 määruse nr 60 „Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekavad“ lisa 9 C-kategooria ja C1-alamkategooria mootorsõiduki juhi ettevalmistamise õppekava p 3.1.1.1 kohaselt peab pärast koolitust õpilane oskama lihtsa kontrollimise teel kindlaks teha vigu ja kulumist järgmistel sõiduki seadmetel: alampunkti 5 alusel jõuülekanne ja alampunkti 6 alusel diferentsiaalilukusti. Seega peab autojuht tundma ja oskama kasutada pärast C-kategooria kursuse läbimist ja juhilubade saamist diferentsiaalilukku. Lisaks ka vastavalt Teede- ja Sideministri määruse nr 87 „Autojuhi kutseoskusnõuete, ametikoolituse eeskirjade, koolituskursuse õppekavade ja koolitustunnistuse vormi kehtestamine“ tasu eest töötava autojuhi kutseoskusnõuete § 2 punkti 4 kohaselt peab autojuht teadma mootori, jõuülekande, rooli, pidurisüsteemi, veermiku, kere, rataste ja rehvide, elektri- ja valgustussüsteemi ning toitesüsteemi üldehitust ja tööpõhimõtet.
19.Hageja on seisukohal, et hageja ei pidanud kostjale eraldi selgitama ettevõttesiseste juhenditega diferentsiaaliluku kasutamist, vaid see kuulub autojuhina tegutseva isiku kutsestandardi hulka. Kohus ei ole arvestanud hageja vastuväiteid otsuse tegemisel. Ka hageja esitanud ekspertiisiaktis on ekspert asunud seisukohale, et diferentsiaalilukust peab teadma iga kutseline autojuht, sest sellest räägitakse nii autokoolis kui ka autojuhi ametikoolitusel, mille läbimine on autojuhtidele seadusega pandud kohustus. Seega on kohus ebaõigesti leidnud, et ei saa eeldada, et diferentsiaaliluku kasutamise ja selle lüliti asendi kontrollimine kuulub vaikimisi autojuhi kutse hoolsusstandardi hulka. Vastavalt TLS § 16 lg 1 peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg 1 peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega ning VÕS § 620 lg 2 peab käsundisaaja täitma käsundit vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Ka vastavalt ettevõttesisesele juhendile “Ohutusjuhend autojuhile“ p 3.1 kohaselt peab autojuht enne väljasõitu kontrollima auto ja haagise tehnilist seisukorda ning p 3.2 kohaselt kontrollimata ja mittekorras oleva autoga või haagisega sõitmine on kategooriliselt keelatud. Vastavalt liiklusseaduse § 33 lg 2 p 2 on juhi üldkohustuseks enne sõidu alustamist veenduda sõiduki korrasolekus ja jälgima seda teel olles. Eelnevast tulenevalt jättis kostja varalise kahju tekitamisel olulisel määral järgimata hoolsuse, tekitades hagejale varalist kahju raskest hooletusest.
20.Hageja leiab, et kohus on ebaõigesti leidnud, et kostjale ei olnud nähtav, et põleks diferentsiaaliluku kontroll-lamp. Kostja on töövaidluskomisjoni 04.03.2014 istungil tunnistanud, et testnupp näitas, et kõik oli korras. Kostja ütles, et kui lukk oleks varem sees olnud, oleks signaallambike põlenud, aga ei põlenud. Ka 11.03.2014 töövaidluskomisjoni istungil kostja kinnitas uuesti, et kontrollis armatuuri tulesid ja kõik oli korras. Kostja 6(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 14.09.2014 vastuses hagile kostja kinnitas, et alustas tööd 17.01.2014 autoga registreerimisnumber XXXXXX, mis oli töökorras ja peapaneelil olev testnupp ei näidanud, et diferentsiaalilukk oli peal.
21.Kohus on põhjendanud, et veoki ülevaatuse aktist ega asjatundja arvamusest ei nähtu diferentsiaaliluku kontroll-lambi töökorras olek ega üldse selle kontrollimine. Samas on nimetatud dokumendid koostatud just selle kohta, millised vead tuvastati autol, mitte selle kohta, mis oli korras. Seega on kohus teinud nimetatud dokumentide põhjal ebaõiged järeldused.
22.Kostja on menetluse kestel oma seisukohti korduvalt muutnud, kohandades neid vastavalt olukorrale. Kostja seisukohad ei ole tõsiseltvõetavad. Kohus on tuginenud kostja väitele, et veoki üle vaatamisel ta juhtis tähelepanu vajadusele kontrollida, kas diferentsiaaliluku kontrolllamp on töökorras, kuid seda ei saanud teha aku puuduse tõttu. Kostja väide on ebaõige ja tõendamata. Hageja tegi veoki ülevaatuse 20.01.2014, kostja aga ilmus kontorisse alles 06.02.2014, seega ei saanud kostja veoki ülevaatusel ja vea tuvastamisel juhtida tähelepanu kontroll-lambi töötamisele. Kui kostja käis 06.02.2014 kontoris, näidati talle tuvastatud viga ning kontrolliti, et kõik armatuuri tuled olid töökorras, sh diferentsiaaliluku kontroll-lamp. Vastustaja seisukoht
23.MT vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Samuti palus kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
24.Ringkonnakohus on seisukohal, et Harju Maakohtu 29. mai 2015 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uus otsus, millega rahuldada Aktsiaseltsi “T” hagi MT vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2). Erinevalt maakohtust on ringkonnakohus seisukohal, et diferentsiaaliluku kasutamine kuulub autojuhina tegutseva isiku kutsestandardi hulka ning MT vastutab osaliselt Aktsiaseltsile “T” tekitatud kahju eest. Aktsiaseltsi “T” apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
25.TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium selgitab, et vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2015 otsusele käesolevas asjas on jõustunud Harju Maakohtu 23.10.2014 otsus osas, milles rahuldati MT hagiavaldus ja mõisteti Aktsiaseltsilt “T“ välja 614.31 eurot töötasu ja kasutamata jäänud puhkusehüvitise eest, samuti osas, milles kohus rahuldas Aktsiaseltsilt “T“ hagi osaliselt ja mõistis töötajalt tööandja kasuks välja hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest 267.20 eurot. Käesolevas menetlusstaadiumis on vaidlus Aktsiaseltsi “T“ nõude üle MT-lt kahjuhüvitise 3 846.38 euro väljamõistmise põhjendatuses. Kolleegium märgib, et maakohus on tuvastanud, et kuna kostja sõitis veokil sisselülitatud diferentsiaalilukuga, tekkis hagejal selle tulemusel kahju 3 846.38 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Kostja tegevuse ja hagejale kahju tekkimise ning nende vahel põhjusliku seose tuvastamise osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
26.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et varalise vastutuse kokkuleppe alusel töötajale hüvitise maksmata jätmine välistab varalise vastutuse kokkuleppe kehtivuse. Tööandja on selgitanud, et tööandja oli arvestanud hagejale välja varalise vastutuse kokkuleppe eest hüvitise, kuid jättis selle töötajale maksmata, kuna mõlemal töösuhte poolel olid teineteise vastu rahalised nõuded (kd II tl 44). Aktsiaseltsi “T” ja MT vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppes (TVK toimik töövaidlusasjas nr 4-1/412 tl 22) olid pooled leppinud kokku töötajale hüvitise maksmises 31.96 eurot kuus. Seega on töötajal vastavalt kokkuleppele olemas 7(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 nõudeõigus tööandja vastu ning hüvitise maksmata jätmine ei mõjuta varalise vastutuse kokkuleppe kehtivust.
27.Siiski nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et varalise vastutuse kokkuleppe ei ole kehtiv. Töötaja varalise vastutuse kokkuleppe kehtivuse tuvastamisel tuli maakohtul ka hinnata, kas kokkulepitud hüvitise suurus on proportsioonis vastutuse rahalise ülempiiriga. Töölepinguseaduse seletuskirja kohaselt tuleb TLS § 75 lg 2 p-s 5 nimetatud hüvitise mõistlikkust hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi ja hüvitis ei saa sisalduda alampalgas, vaid peab sellele lisanduma. Kolleegiumi hinnangul ei saa töötajale makstavat hüvitist 31.96 eurot kuus pidada proportsioonis olevaks vastutuse rahalise ülempiiriga 6 391.16 eurot. Sellise varalise vastutuse ülempiiri summa katmiseks peaks töötaja sama tööandja juures töötama enam kui 16 aastat. Seega on töötaja ja tööandja küll sõlminud kokkuleppe töötaja varalise vastutuse kohta sõltumata süüst, kuid see kokkulepe ei vasta TLS § 75 lg-s 2 toodud kohustuslikele nõuetele, on töötajale kahjulik ja on seetõttu TLS § 2 alusel tühine.
28.Alternatiivselt on hageja palunud rahuldada hagi kahjuhüvitise saamiseks TLS § 74 lg 2 alusel. TLS § 74 lg 2 kohaselt kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Eeltoodust tulenevalt on TLS § 74 lg 2 kohaselt töötaja poolt hooletusest tulenev vastutus piiratud. Kuna käesolevas tsiviilasjas ei tuginenud hageja sellele, et töötaja tekitas temale kahju tahtlikult, pidi hageja tõendama, et kostja rikkus kohustusi hooletusest tulenevalt ning et esinesid TLS § 74 lg-s 2 sätestatud asjaolud ja et need annavad aluse kahjunõude osaliseks ja mingis kindlas suuruses rahuldamiseks.
29.Maakohus on õigesti selgitanud, et kostja saab vastutada hagejale kahju tekitamise eest juhul, kui diferentsiaaliluku õige ja kohane kasutamine on hõlmatud autojuhina töötamise valdkonna mõne kehtiva standardiga ning selline standard võib tuleneda ka kitsama rakendusalaga dokumendist, nt hageja juures kasutatavast ja töötajatele tutvustatud juhendist. Samas on maakohus jätnud kostja hoolsusstandardi hindamisel tähelepanuta C-kategooria mootorsõidukijuhi koolituse läbinud ja tasu eest töötavale autojuhile sätestatud nõuded. Vaidlust ei ole selles, et MT-l on C-kategooria sõiduki juhtimise õigus. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.2011 määruse nr 60 „Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord ning mootorsõidukijuhi ettevalmistamise õppekavad“ lisa 9 C-kategooria ja C1-alamkategooria mootorsõiduki juhi ettevalmistamise õppekava p 3.1.1.1 kohaselt peab pärast koolitust õpilane oskama lihtsa kontrollimise teel kindlaks teha vigu ja kulumist järgmistel sõiduki seadmetel: alampunkti 5 alusel jõuülekanne ja alampunkti 6 alusel diferentsiaalilukusti. Teede- ja Sideministri määruse nr 87 „Autojuhi kutseoskusnõuete, ametikoolituse eeskirjade, koolituskursuse õppekavade ja koolitustunnistuse vormi kehtestamine“ tasu eest töötava autojuhi kutseoskusnõuete § 2 punkti 4 kohaselt peab autojuht teadma mootori, jõuülekande, rooli, pidurisüsteemi, veermiku, kere, rataste ja rehvide, elektrija valgustussüsteemi ning toitesüsteemi üldehitust ja tööpõhimõtet.
30.Lisaks pidi autojuht kontrollima sõiduki korrasolekut nii ametijuhendi kui ka ohutusjuhendi kohaselt (kd II tl 212, p-d 2.7 ja 2.8, tl 186 p 3.2). Ohutusjuhendis oli ka viide sellele, et kogu sõiduki seisukord peab vastama „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavatele nõuetele“ (kd II tl 186 p 3.4). Eeltoodust tulenevalt saab kolleegiumi hinnangul teha järelduse, et kuna diferentsiaaliluku kasutamine kuulus C-kategooria mootorsõidukijuhi 8(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 vajalike oskuste alla ja ka tööandja sätestatud ohutus- ja ametijuhend eeldas töötajalt sõiduki tehnilise seisukorra kontrolli, hõlmas autojuhina tegutseva isiku kutsestandard ka diferentsiaaliluku kasutamist. Seega pidi MT oskama kasutada diferentsiaalilukku ja tal oli hoolsuskohustus kontrollida diferentsiaaliluku lüliti asendit.
31.Kolleegiumi arvates on asjakohatu maakohtu otsuses esitatud põhjendus, et kui hageja pidas vajalikuks instrueerida autojuhi kvalifikatsiooniga töötajat selles, kuidas käituda raudtee ülesõidul, siis ei saa eeldada, et diferentsiaalikulu kasutamise ja selle lüliti asendi kontrollimine kuulub vaikimisi autojuhi kutse hoolsusstandardi hulka. Ringkonnakohtu hinnangul piisas antud juhul tööandja ametijuhendis ja ohutusjuhendis olevast viitest sõiduki seisukorra kontrollimise vajadusele. Üksikasjalikult sõidukijuhi kõikide kohustuste ja oskuste ülekordamine ei olnud mõistlik ega vajalik. Kuna veoautoga töö tegemise eelduseks oli C-kategooria sõiduki juhtimisõiguse olemasolu, sai tööandja eeldada, et töötaja on omandanud kõik teadmised ja oskused, mis on eelduseks C-kategooria sõiduki juhtimiseks, sh oskuse kasutada diferentsiaalilukku.
32.Tsiviilasjas on kerkinud küsimus ka sellest, kas töötajal oli võimalik kontrollida, kas diferentsiaalilukk on sisse lülitatud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. MT väitis, et peapaneelil olev nupp ei näita seda, kui diferentsiaalilukk ei ole töökorras (kd II tl 196). Samuti väitis kostja, et arvaski, et kuna tema töötas antud autol esimest korda, siis ei saanud ta teada, kas diferentsiaalilukk on peal või mitte, kui peapaneelil olev nupp seda ei näidanud (kd II tl 197). Lisaks väljendas kostja veendumust, et peapaneelil olev nupp ei näidanud, et diferentsiaalilukk oli sisse lülitatud juba siis, kui kostja 17.01.2014 tööd alustas (kd II 198). Kolleegium peab kostja väiteid paljasõnaliseks. Kui kostja leidis, et peapaneelil olev nupp ei olnud töökorras (st ei näidanud diferentsiaaliluku lüliti asendit õigesti), pidanuks kostja oma väidet tõendama (TsMS § 230 lg 1). Tsiviilasja materjalid ei anna kolleegiumi hinnangul alust kahelda peapaneelil oleva nupu korrasolekus. Asjakohatu on ka maakohtu järeldus, et veoki ülevaatuse aktist ega asjatundja arvamusest ei nähtu peapaneelil oleva lambi töökorras olekut ega üldse selle kontrollimist. Kuna peapaneelil oleva lambi töökorras olekut ei ole kontrollitud, siis on oletuslik kohtu väide, et kostjal võis puududa mõistlik võimalus kontrollida, kas diferentsiaalilukk on sisse lülitatud. Kuni kostja ei esitanud tõendeid, mis andnuks alust arvata, et peapaneelil olev lamp ei olnud töökorras, ei saanud maakohus kostja paljasõnalise vastuväite alusel teha järeldust võimalikust lambi rikkest. Õige on apellandi väide, et maakohus on teinud asjatundja arvamusest ebaõige järelduse, sest nimetatud dokumendid koostatud just selle kohta, millised vead tuvastati autol, mitte aga selle kohta, mis oli korras. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et MT on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu ja vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest. Järgnevalt kontrollib kolleegium töötaja kahju hüvitamise kohustuse ulatust.
33.Kuna töötaja ei ole töökohustusi rikkunud tahtlikult, tuleb vastutuse ulatuse kindlaksmääramisel võtta arvesse erinevaid töösuhtega seonduvaid asjaolusid (TLS § 74 lg 2). TLS § 74 lg 2 puhul ei ole tegemist kinnise loeteluga ja vaidluse lahendamisel võib kohus arvesse võtta ka muid asjaolusid (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu 18.11.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-12-27439). Hageja oma 07.05.2015 vastuses TLS § 74 lg 2 kohaselt töösuhet puudutavate asjaolude osas selgitanud, et töö iseloomust tulenev risk tulenes ennekõike liikluses osalemisest, kauba vedamise, kauba paigutamisega veoprotsessi ajaks ning kauba peale- ja mahalaadimisega. Nende riskide vältimiseks on töötajal läbitud C-kategooria sõidukijuhi koolitus ja kostjat on juhendatud tööle asumisel (kd II tl 187). Kostja töösuhte kestuse osas on hageja selgitanud, et töösuhe oli lühike töötajast endast tingitud asjaolu tõttu ega võimaldanud anda kostja käitumisele põhjalikumat hinnangut. Samas hageja juures autojuhina töötatud aja 9(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 jooksul vormistati kostjale hoiatus seoses tööle mitteilmumisega ja väidetavalt jättis kostja vastavalt ametijuhendile õigeaegselt esitamata oma sõidulehed. Kostja töötasu oli antud erialal konkurentsivõimeline ning ettevõttesiseselt samal tasemel teiste sama töötajate töötasuga. Hageja on sõiduki nõuetekohaselt kindlustatud liikluskindlustusega, kuid töötaja hooletusest tingitud kahju liikluskindlustuse poolt ei hüvitata (kd II tl 210). Eeltoodud seisukohtade osas ei esitanud MT omapoolseid seisukohti.
34.Kolleegiumi hinnangul tegi Aktsiaselts „T“ tööandjana endast oleneva, et vältida autojuhtekspediitori töökoha iseloomulike riskide realiseerumist ja kontrollis töötaja töökohustuste täitmist (sh tegi kostjale hoiatuse seoses töökohustuste rikkumisega, kd I tl 49). Tööandja on sõlminud lepingu katseajaga ja tutvustanud töötajale 06.12.2013 (s.o samal päeval lepingu sõlmimisega) ohutusjuhendit ja ametijuhendit, mida MT kinnitas oma allkirjaga (kd I tl 48). Vaidlusalusel sõiduautol oli MTi töösuhte ajal kehtiv liikluskindlustus (kd II tl 188). Samas on töötaja saanud ka hoiatuse seoses töökohustuste rikkumisega (kd I tl 49), seega ei olnud käesoleva otsusega tuvastatud hoolsuskohustuse rikkumine töötaja esimene rikkumine. Asjaolu, et MT töötas 17.01.2014 (s.o päeval, kui sõiduk sai kahjustada) väidetavalt esimest korda seda marki autoga, ei anna alust hüvitise vähendamiseks. Kuna kostjal oli C-kategooria sõidukite juhtimise õigus, siis eelduslikult pidi ta olema võimeline juhtima igat marki veokit.
35.Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et töötaja küll vastutab tööandjale tekitatud kahju eest ning töötaja enda käitumisest tulenevad asjaolud ei anna alust hüvitise vähendamiseks, kuid hüvitise täies ulatuses väljamõistmine ei ole siiski põhjendatud. Kolleegium märgib, et lisaks töötaja varalisele vastutusele kannab ka tööandja töötaja palkamisel riski, et töötaja oskused ei osutu tööandjale täiel määral sobivaks. Lisaks ei ole TLS § 74 lg 2 mõttega kooskõlas olukord, kus töötaja peaks hüvitama tööandjale kahju, mis on mitu korda suuremas ulatuses kui on töötaja töötasu (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu 11.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-8631). Käesoleval juhul oli MT töötasuks 2.85 eurot tunnis (TVK töövaidlusasja nr 4-1/412 tl 19). Harju Maakohtu 23.10.2014 otsusega on tööandjalt töötajale välja mõistetud saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitis kokku 614.31 eurot (kd II tl 102-108). Töötaja töötasu arvestades (s.o detsembris [06.12.2013-31.12.2013] 480.94 eurot ja jaanuaris [01.01.2014-18.01.2014] 62.71 eurot) ei saa eeldada, et töötaja oleks võimeline tööandjale tasuma kahjuhüvitist 3 846.38 eurot, mis ületab töötaja nt detsembrikuu töötasu ligi 8 korda. Ringkonnakohus peab mõistlikuks vähendada töötaja makstavat hüvitist kuni tööandja poolt töötajale käesolevas tsiviilasjas tasumisele kuuluva summani ja välja mõista MT-lt Aktsiaseltsi “T“ kasuks 614.31 eurot. Seega tuleb Aktsiaseltsi „T“ hagi rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahaline kindlaksmääramine
36.Maakohtu otsuse tühistamise tõttu hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise osas tuleb vastavalt tühistada ka menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahaline kindlaksmääramine (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sarnaselt maakohtuga lähtub ringkonnakohus menetluskulude jaotuse määramisel poolte nõuete rahuldamise ulatusest tervikuna. Kokku esitati asjas nõudeid summas 4 727.89 eurot (4113.58 + 614.31), millest hageja kasuks lahenes 881.51 euro (267.20 + 614.31) nõue. Seega jäävad menetluskulud 19% ulatuses MT kanda ja 81% ulatuses Aktsiaseltsi “T“ kanda.
37.Maakohus on lugenud maakohtus hageja menetluskulud vajalikuks ja põhjendatuks 1 287.50 euro ulatuses (sh lepingulise esindaja kulu 412.50 eurot ja riigilõiv 875 eurot) ja kostja menetluskulud 715 euro ulatuses (sh esindajatasu 640 eurot ja riigilõiv 75 eurot). Menetluskulude rahalist suurust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. 10(11)
Tsiviilasi nr 2-14-51259 Apellatsioonimenetluses taotles hageja määrata tema menetluskuludena kindlaks riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulu 56.25 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on käibemaksukohustuslane. Hageja kinnitas, et kulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kostja ei esitanud ringkonnakohtule oma menetluskulude nimekirja.
38.Kolleegium on seisukohal, et Aktsiaseltsi “T“ apellatsioonimenetluse menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada täies ulatuses. Lisaks apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivule on põhjendatud ja vajalik ka hageja lepingulise esindaja nii kokku kui ka tunnihinna osas (TsMS § 175 lg 1). Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 tuleb hageja apellatsioonimenetluskude kuludena määrata kindlaks riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulu 56.25 eurot, kokku 381.25 eurot. Hageja kinnitas, et hageja on käibemaksukohustuslane. Seega tuleb hagejale hüvitatavate õigusabikulude summa määrata kindlaks ja kostjalt välja mõista ilma käibemaksuta.
39.Kokku on hageja menetluskuludeks senises menetluses 1 668.75 eurot (1 287.50+381.25) ja kostja menetluskuludeks 715 eurot. Kuna kohus jättis kostja kanda 19% kõigist menetluskuludest ja hageja kanda ülejäänud 81%, siis tuleb kostjal hagejale hüvitada 317.06 eurot (1 668.75 × 19%) ja hagejal omakorda kostjale 579.15 eurot (715 × 81%). Kohus tasaarvestab poolte nõuded ja seega tuleb hagejal hüvitada kostjale menetluskulud 262.09 eurot (579.15 – 317.06). Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.