2-15-108919/6 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostjale on hagimaterjalid avalikult kätte toimetatud, kuid kostja ei ole kohtule kirjalikku vastust edastanud. Kohus ei tuvastanud TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise. Hagimaterjalide kohaselt on kostja sõlminud 6.12.2012 Ferratum Estonia OÜ-ga tarbijakrediidilepingu, mille alusel on laenuandja andnud kostjale laenu 160 eurot, tagastamise tähtajaga 30 päeva ja tasuga laenu kasutamise eest (käsitlustasu) summas 40 eurot. Kostja ei ole lepingust tulenevat maksekohustust täitnud. Laenuandja on nõude loovutanud hagejale. Hageja nõuab kostjalt tagastamata laenu põhiosa, tasu laenu kasutamise eest nn käsitlustasu, tasu meeldetuletuskirjade eest, leppetrahvi ning viivist. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Kostja ja laenuandja vahel sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kostja ei ole esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Kuid kuna kostja on tarbija, on kohtul kohustus kontrollida omal algatusel nõude õiguslikku alust ja võimalikke tehingu tühisuse aluseid. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus leiab, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on vastuolus heade kommetega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1,2 alusel tühine.

Laenulepingu Üldtingimuste punkti 6.1. kohaselt on laenulepingu, mille krediidi netosumma on 160 eurot, tähtaeg 30 päeva ja käsitlemise kulu 40 eurot, krediidi kulukuse määraks 1410,33 %. Eesti Panga poolt novembris 2012. a avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 31,52 %. Kostja ja laenuandja vahelise lepingu järgi kostja poolt tasutav krediidi kulukuse määr ületab eeltoodust tulenevalt Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui 40 korda. Seega on kohtu hinnangul tuvastatud, et kostja kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuivõrd krediidi kulukuse määr ületab rohkem kui 40 korda krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, tuleb lugeda, et kohustuste vahekord on erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas. Sellest tulenevalt ei pea kohus lepingu tühisuse tuvastamiseks täiendavalt laenusaaja sundolukorda hindama (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 p 22). TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele laenu põhiosa (160 eurot) ja laenu kasutamise aja eest intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli enne 1. juulit 2012. a 1,00 %. Hageja nõuab laenu kasutamise eest tasu (intressi) 30 päeva eest. Intress 160 euro suuruse laenu kasutamise aja eest VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses 30 päeva eest on 0,14 eurot (tagastamata laenusumma 160 eurot x 0,003 % x 30 päeva). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenu põhiosa summas 160 eurot ja intress laenusummalt 0,14 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on ka viivisenõue seaduses ettenähtud määras laenusumma tagastamisega viivitamise eest alates lepingu lõppemisest, s.o alates 6.01.2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 8.09.2015. Kuna poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, siis ei rakendu lepingus ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1 alusel lepinguga ettenähtud intressimääras). VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas ja alates 15.04.2013 kaheksa protsenti aastas. Kostjal tuli laen tervikuna tagasi maksta 5.01.2013. Kohtuotsuse tegemise ajaks on kostja laenu summas 160 eurot tagastamisega viivituses olnud 976 päeva. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär (EKP intressimäär) on ajas muutunud.

Sissenõutavaks muutunud viivis summas 35,05 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja nõue viivise saamiseks seadusjärgses määras pärast kohtulahendi tegemist protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 9.09.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt ka tasu kahe meeldetuletuskirja eest kokku summas 30 eurot. Kohus leiab, et nõue meeldetuletustasude väljamõistmiseks on põhjendatud. VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja on põhjendanud, et ta on saatnud ka võla sissenõudmise kirja, kohtumenetluse alustamise hoiatuse ja nõude loovutamise teate. Asjaolusid arvestades on kohus seisukohal, et hageja võla sissenõudmise kulud on taotletud ulatuses, s.o kokku summas 30 eurot, mõistlikud ja põhjendatud. Kohus rahuldab hageja võla sissenõudmisega seotud kulude summas 30 eurot kostjalt väljamõistmise nõude. Lisaks nõuab hageja kostjalt lepingu rikkumise eest lepingu üldtingimuste alusel lepingu rikkumise tasu summas 35 eurot laenulepingu Üldtingimuste punkti 10.2 alusel. VÕS § 415 lg 1 teine lause sätestab, et kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Kohus leiab, et sõlmitud leping osas, mis näeb ette kohustuse tasuda iga lepingu rikkumise kohta leppetrahvi, on VÕS § 415 lg 1 teise lause kohaselt tühine. Kuigi leppetrahvi kohustus on ette nähtud igasuguse lepingulise kohustuse rikkumise puhuks, on kohtu hinnangul ilmne, et hageja on esitanud leppetrahvi nõude just seetõttu, et kostja on rikkunud laenu tagasimaksmise kohustust. Seega ei ole hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks seaduslik ja tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodut arvesse võttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenu põhiosa summas 160 eurot, tasu laenu kasutamise eest (intressi) summas 0,14 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 35,05 eurot ja võla sissenõudmise kulud summas 30 eurot, s.o kokku 225,19 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina tasumata põhinõudelt (160 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 8.09.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata.

TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude 71 % ulatuses. Kuna kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, tuleb 71 % menetluskuludest jätta kostja kanda ja 29 % hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulud kokku 95 eurot, millest 75 eurot on nõudelt tasutud riigilõiv ja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et põhjendatud hageja menetluskuluks saab lugeda nõude esitamisel tasutud riigilõivu. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise riigilõivu 45 eurot ja hagi esitamisel täiendavat riigilõivu 30 eurot, kokku 75 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskuluks ei saa lugeda maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot. TsMS § 4842 sätestatud 20 eurot, mille väljamõistmist hageja taotleb, mõistetakse menetluskuluna välja üksnes maksekäsu kiirmenetluses ja seonduvalt asjaoluga, et maksekäsu kiirmenetluses muid menetluskulusid ei hüvitata. Asja lahendamisel hagimenetluses TsMS § 4842 kohaldamisele ei kuulu. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulud kindlaks summas 75 eurot. Kostjal tuleb hüvitada hageja menetluskuludest 71 %, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 53,25 eurot (75 eurot x 71%). Hageja kanda jääb menetluskulu summas 21,75 eurot. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja mõista ka viivis tasumata menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.