Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): YY (XXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Risto Rüütel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 31.08.2018.a otsus osas, milles kohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks enamsaadu ühisvara väärtuse eest hüvitise 125 eurot ületavas osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldatakse hagi osaliselt ning mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitis 125 eurot ja jäetakse menetluskulud poolte endi kanda.
3.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
3.1.Rahuldada hagi osaliselt.
3.2.Lugeda XX ja YY ühisvaraks CCC kinnistu (kinnistusregistriosa nr CCCCCCC) väärtusega 29 000 eurot, aerupaat „Kiili“ väärtusega 250 eurot ja arvelduarvetel olev raha summas 6259, 98 eurot.
3.3.Jagada poolte ühisvara järgmiselt:
1(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792
3.3.1.Jätta CCC kinnistu (kinnistusregistriosa nr CCCCCCC) kostja YY ainuomandisse.
3.3.3.Jätta kostja YY ainuomandisse Swedbank AS arvelduskontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX seisuga 04.03.2014 olnud raha 13,56 eurot, Nordea Bank AB arvelduskontol 04.03.2014 seisuga olnud raha 1772,72 eurot, Danske Bank arvelduskontol nr CCCCCCCCCCCCCCCCC seisuga 03.03.2014 olnud raha 3569,08 eurot, kokku summas 5355,36 eurot.
3.3.4.Jätta hageja XX ainuomandisse Swedbank AS arvelduskontol nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY seisuga 03.03.2014 olnud raha 904,62 eurot.
3.4.Välja mõista kostjalt YY ́lt hageja XX kasuks enamsaadu ühisvara väärtuse eest hüvitis 125 eurot.
3.5.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.12.04.2016.a esitas hageja maakohtusse hagi ühisvara jagamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 23.12.2005.a. Pooled valisid varasuhteks ühisvara režiimi. Pooled lahutasid abielu 03.03.2014.a Tallinna Perekonnaseisuametis. Hagiavalduses avaldas hageja, et poolte ühisvarasse kuulub järgnev vara: N OÜ osad väärtusega 104 346 eurot; N OÜ osalusest omandatud dividendid; CCC maatulundusmaa (kinnistusregistriosa nr CCCCCCC); aerupaat „Kiili“; pangakontodel olev raha. Hagiavalduses soovis hageja jätta kostja ainuomandisse: N OÜ osad väärtusega 104 346 eurot; CCC maatulundusmaa, väärtusega 25 740 eurot; aerupaat „Kiili“, väärtusega 250 eurot; arveldusarvetel 04.03.2014.a seisuga olnud raha 5355,36 eurot. Hageja palus tema ainuomandisse jätta arvelduskontol 03.03.2014.a seisuga olnud raha 904,62 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks enamsaadud ühisvara arvel hüvitis 67 393,37 eurot ja hageja osa ühisvara arvelt omandatud N OÜ dividendide väärtusest 59 923 eurot. Hageja leidis, et eelnimetatud vara on ühisvara, kuna oli omandatud abielu kestel. Hageja tugines PKS §-ile 25, mille kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja leidis, et vara osas, mis jääb kostja ainuomandisse, tuleb hagejale välja mõista mõistlik hüvitis. Kostja vastuväited
2(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja palus teha vaheotsuse ja tuvastada, et 2007.a N OÜ-s omandatud 50% osalus on kostja lahusvara. Juhul, kui kohus vaheotsusega tuvastab, et N OÜ osalus on kostja lahusvara, ei ole pooltel vajadust esitada argumente ja tõendeid N OÜ osade väärtuse, dividendide kasutamise ja poolte ühisomandisse kuuluva kinnistu väärtuse kohta. Vaheotsuse abil on võimalik säästa kohut menetluskoormusest ja pooli menetluskuludest. Kostja tugines PKS § 27 lg 2 p-le 2, mille kohaselt moodustavad poolte lahusvara esemed, mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel. Kostja väitis, et omandas N OÜ osaluse kinke teel. Kostja avaldas, et kuna N OÜ osalus kuulub kostja lahusvarasse, on ka sellelt saadud tulu (dividendid) kostja lahusvara. Kostja lahusvarasse kuulub ka dividendide eest soetatud CCC kinnistu. Lisaks esitas kostja maakohtus protsessuaalse tasaarvestusavalduse, millega palus 2400 euro ulatuses võimalikku hageja kasuks määratud hüvitisnõuet vähendada. Kostja väitis, et tal on hageja vastu alusetu rikastumise nõue VÕS § 1041 alusel sõiduki Peugeot 407 eest tasutud 2400 euro hüvitamiseks. Menetluse käik
3.Harju Maakohus tuvastas 04.04.2017.a vaheotsusega, et poolte ühisvarasse kuulub: 1) N OÜ 31.08.2007.a omandatud osad; 2) CCC maatulundusmaa; 3) poolte arvelduskontodel olevad rahalised vahendid abielu lahutamise päeva seisuga; 4) aerupaat „Kiili“.
4.Kostja esitas Harju Maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 21.12.2017.a otsusega, et N OÜ osa nimiväärtusega 104346 eurot on kostja lahusvara. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 12.03.2018.a. Hageja esitas 21.06.2018.a avalduse, milles loobus N OÜ dividendide hüvitamise nõudest. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus tegi 31.08.2018.a otsuse, millega rahuldas hagi ning luges ühisvara koosseisu CCC kinnistu väärtusega 29 000 eurot, aerupaat „Kiili“ väärtusega 250 eurot ja arveldusarvetel oleva raha summas 6259,98 eurot. Kohus jagas poolte ühisvara ning jättis CCC kinnistu ja aerupaat „Kiili“ kostja ainuomandisse. Samuti jättis maakohus kostja ainuomandisse Swedbank AS arvelduskontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX seisuga 04.03.2014.a olnud raha 13,56 eurot, Nordea Bank AB arvelduskontol 04.03.2014.a seisuga olnud raha 1772,72 eurot, Danske Bank arvelduskontol nr CCCCCCCCCCCCCCCCC seisuga 03.03.2014.a olnud raha 3569,08 eurot, kokku summas 5355,36 eurot. Kohus jättis hageja ainuomandisse Swedbank AS arvelduskontol nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY seisuga 03.03.2014.a olnud raha 904,62 eurot.
6.Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara väärtuse eest hüvitise 14 625 eurot. Kohus jättis kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse alusel tasaarvestuse tegemata ning poolte menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 31.08.2018.a otsuse CCC kinnistu ühisvara koosseisu lugemise ja selle arvelt hagejale hüvitise maksmise osas, samuti sõiduauto Peugeot 407 väärtuse arvesse võtmata jätmise osas hagejale kuuluva hüvitise vähendamisel. Samuti palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda ning tasaarvestada kostja menetluskulude nõue kohtuotsuse alusel hagejale maksmisele kuuluva hüvitisnõudega (juhul kui kohus mingis osas hüvitise välja mõistab). Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kostja ainuomandisse
3(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792 aerupaat „Kiili“ ja mõistis selle eest hageja kasuks välja hüvitise. Samuti ei vaidlustanud kostja apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis poolte ainuomandisse poolte arveldusarvetel oleva raha. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, leides, et CCC kinnistu kuulub ühisvara koosseisu. Kostja väidab, et CCC kinnistu on kostja lahusvara, kuna on omandatud lahusvara (dividenditulu) arvel. Kostja arvates ei tule PKS1995 § 14 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et dividenditulu muutub abikaasa arveldusarvele laekumisega abikaasade ühisvaraks. Kostja meelest kitsendab selline tõlgendus olulisel määral lahusvara instituuti. Samuti leiab kostja, et maakohus rikkus oma põhjendamiskohustust, tehes üllatusotsuse, tuginedes sh asjaoludele, millele pooled menetluses varasemalt ei tuginenud. Kostja väidab, et ei hageja ega kostja ei ole kohtumenetluses väitnud, et N OÜ dividenditulu muutus poolte ühisvaraks kostja arveldusarvele laekumisega. Kuna kumbki pool ei ole sellist väidet esitanud, on kohus vastava asjaolu tuvastamisel väljunud poolte vahel vaidluse all olevate asjaolude ringist ning teinud üllatusotsuse, mida ta ei ole pooltega läbi arutanud. Samuti leiab kostja, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata Peugeot 407 väärtusega hageja kasuks välja mõistetud hüvitise määramisel. Kostja väitis, et võõrandas sõiduauto hagejale ühe euro eest, olles sellega juba tasunud hagejale osalist hüvitist. Kostja võõrandas sõiduauto teadmises, et selle võrra on tema poolt hilisem ühisvara eest makstav hüvitis väiksem. Viimaseks leiab kostja apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis poolte menetluskulud ebaõigesti poolte endi kanda. Kostja arvates peab hageja kandma kas osaliselt või täielikult kostja menetluskulud, kuna hageja loobus osaliselt hagist TsMS § 168 lg 4 mõttes, kui hageja loobus nõudest lugeda N OÜ dividenditulu poolte ühisvaraks. Samuti leidis kostja, et hageja peab kandma menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel, sest vaidlus käis peamiselt vara üle, mis oli hageja lahusvara, ning menetluskulude kostja kanda jätmine sellisel juhul on ebaõiglane. Samuti leiab kostja, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda TsMS § 163 lg 2 alusel, sest kostja maakohtus väljapakutud kompromissettepanek, millest hageja keeldus, on sisuliselt realiseerunud. Vastustaja seisukoht
8.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Maakohus leidis õigesti, et CCC kinnistu on poolte ühisvara, kuna see omandati ühisvara (dividenditulu) arvel. PKS1995 § 14 lg 1 alusel muutus dividenditulu poolte ühisvaraks, kui see laekus kostja arvelduskontole. Samuti ei ole dividenditulu poolte lahusvara PKS1995 § 15 lg 1 alusel. Maakohus ei teinud üllatusotsust, kui leidis, et dividenditulu muutus poolte ühisvaraks kostja arvelduskontole laekumisega. Dividenditulu kuulumine poolte lahus- või ühisvara koosseisu on õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu ülesanne. Kohus ei tuginenud asjaoludele, mille kohta ei saanud pooled arvamust esitada. Lisaks avaldas hageja, et PKS1995 alusel vara kuulumise tuvastamisel poolte ühisvara koosseisu ei oma tähendust see, kas vara omandati lahus- või ühisvara arvelt. Seega pole tähtis, kas dividenditulu muutus ühisvaraks dividenditulu laekumisega kostja arvelduskontole. Kuna CCC kinnistu omandati abielu kestel, siis see poolte ühisvara PKS1995 alusel. Samuti leiab hageja, et maakohus jättis õigesti arvestamata sõiduauto Peugeot 407 väärtusega hageja hüvitise kindlakstegemisel. Hageja arvates ei ole nimetatud sõidukiga seonduvad küsimused vaidluse ese. Lisaks ei ole kostja tõendanud, et võõrandas sõiduki hagejale eesmärgiga vähendada selle väärtuse ulatuses hageja kasuks tulevikus määratavat hüvitist. Samuti nõustub hageja maakohtuga selles, et lepingulise suhte olemasolu hageja ja kostja vahel välistab kostja alusetust rikastumisest tuleneva nõude.
4(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792
Viimaseks nõustub hageja maakohtu menetluskulude jaotusega. Maakohus ei teinud ebaõigesti, kui jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda. Hagilises abieluasjas tuleb TsMS § 164 lg 1 kohaselt jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja ei loobunud hagist TsMS § 168 lg 4 mõttes, kui ta ei soovinud enam dividenditulu lugemist ühisvara koosseisu. Ühtlasi avaldab hageja, et hageja ei pea kandma kostja menetluskulusid TsMS § 162 lg 4 alusel põhjusel, et vaidlus käis peamiselt vara üle, mis kuulub kostja lahusvarasse. Kostja lahusvara on kostja osalus N OÜ-s, mida ka kostja ise pidas ühisvara jagamise ettepanekus poolte ühisvaraks. Samuti leidis Harju Maakohus 04.04.2017.a vaheotsuses, et osa kuulub ühisvara koosseisu. Seega oli tegemist õiguslikult ebaselge küsimusega ning sellest tingitud riski ei saa jätta menetluskulude näol hageja kanda. Samuti ei nõustu hageja kostjaga, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda TsMS § 163 lg 2 alusel, sest et kostja esitatud kompromissettepanek on realiseerunud. Kostja esitatud kompromissettepaneku sisu ei ole tegelikult realiseerunud. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue lahendi. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
10.Ringkonnakohus selgitab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis CCC kinnistu ühisvara koosseisu ja mõistis selle alusel hageja kasuks välja hüvitise 14 500 eurot. Ühtlasi palub kostja mistahes hüvitise väljamõistmisel hageja kasuks vähendada hagejale välja mõistetud hüvitist kostja alusetu rikastumise nõudega hageja vastu suuruses 2400 eurot (hageja protsessuaalne tasaarvestusavaldus). Samuti palub kostja muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Kostja ei palu maakohtu otsust muuta osas, millega kohus jättis aerupaat „Kiili“ kostja ainuomandisse ja mõistis selle eest välja hageja kasuks hüvitise 125 eurot. Samuti ei tule muuta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis poolte ainuomandisse poolte arveldusarvetel oleva raha.
11.Ringkonnakohus lahendab esmalt küsimuse, kas CCC kinnistu on poolte ühisvara. Seejärel hindab kohus, kas ning millises ulatuses peaks hageja kasuks välja mõistetama hüvitis, kui nimetatud kinnistu jääb kostja ainuomandisse. Seejärel hindab ringkonnakohus kostja esitatud protsessuaalset tasaarvestusavaldust. Viimaseks jaotab ringkonnakohus poolte menetluskulud.
12.Pooled vaidlevad, kas CCC kinnistu kuulub ühisvara koosseisu. Nimetatud kinnistu ühisvarasse kuulumine tuleb lahendada varem kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) alusel. Kehtiva perekonnaseaduse § 210 lg 2 ls 1 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. CCC kinnistu omandati enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (s.t enne 1.07.2010.a). Kostja kanti 20.01.2010.a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel 22.01.2010.a kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (I kd tl 50). Kuna kinnistu omandati enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist, tuleb selle kuulumine ühisvara koosseisu tuvastada PKS1995 alusel, mis kehtis kinnistu omandamise ajal.
13.Maakohus leidis, et nimetatud kinnistu kuulub ühisvara koosseisu, kuna oli omandatud ühisvara (N OÜ dividenditulu) arvel. Maakohus tugines PKS1995 § 14 lg-le 1 ja Riigikohtu 7.
5(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792 juuni 2006.a otsuse tsiviilasjas 3-2-1-46-06 punktile 11, ning leidis, et kui dividendimaksed jõudsid kostja arvelduskontole, muutus kostja dividenditulu poolte ühisvaraks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et CCC kinnistu on PKS1995 alusel poolte ühisvara, kuid muudab põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et CCC kinnistu ei kuulu poolte ühisvara koosseisu mitte sellepärast, et see oli omandatud ühisvara (dividenditulu) arvel, vaid sellepärast, et PKS1995 alusel kuulus vara, mis omandati abielu kestel, poolte ühisvara koosseisu, sõltumata sellest, kas vara omandati lahus- või ühisvara arvel. PKS1995 § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt abikaasade lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhte lõppemist. PKS1995 § 15 lg 1 alusel ei kuulu CCC kinnistu kostja lahusvara koosseisu, kuna kostja ei omandanud kinnistut enne abiellumist, abielu kestel kinke või pärimise teel või pärast abielusuhete lõppemist. Kostja omandas CCC kinnistu abielu kestel, kui ta kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (s.t 22.01.2010.a). Järelikult on nimetatud kinnistu puhul tegemist poolte ühisvaraga PKS1995 § 14 lg-st 1 tulenevalt. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et maakohus tegi üllatusotsuse, kui luges dividenditulu poolte ühisvaraks seetõttu, et dividenditulu kanti kostja arvelduskontole. Kostja väidab, et kuna kumbki pool ei ole sellist väidet kohtumenetluses esitanud, on kohus vastava asjaolu tuvastamisel väljunud poolte vahel vaidluse all olevate asjaolude ringist. Ringkonnakohus eespool leidis, et käesolevas vaidluses ei sõltu CCC kinnistu kuulumine ühisvara koosseisu sellest, kas kinnistu omandati lahus- või ühisvara arvel. Samuti ei leia ringkonnakohus, et maakohus tegi üllatusotsuse, isegi kui maakohus leidis, et kinnistu on poolte ühisvara, sest see omandati dividenditulu arvel, mis muutus poolte ühisvaraks, kui dividenditulu kanti kostja arvelduskontole. Maakohus otsuse p-des 18-21 leidis, et dividenditulu on ühisvara, kuna see laekus kostja arveldusarvele. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on maakohtu õigusliku järeldusega poolte poolt esitatud asjaolude pinnalt ning mitte uue väitega käsitlemata asjaolude pinnalt. Maakohus tugines otsuses poolte poolt esitatud asjaoludele. Järeldus, et dividenditulu kuulub ühisvara koosseisu, ei saanud olla üllatuslik, arvestades seda, et pooled olid menetluses käsitlenud dividenditulu kuulumist lahus- või ühisvara koosseisu. Samuti on oluline, et olukorras, kus menetlusosaline soovib maakohtu otsuse tühistamist, kuna maakohus tegi üllatusotsuse, peab menetlusosaline põhjendama, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ning kui maakohus ei oleks seda rikkunud, oleks maakohus teinud teistsuguse otsuse. Antud juhul ei ole kostja apellatsioonkaebuses põhjendanud, et maakohus oleks teinud teistsuguse otsuse, kui kostja oleks teadnud, et kohus loeb dividenditulu ühisvaraks arvelduskontole laekumisega.
14.Järgmisena hindab ringkonnakohus, kas ning millises ulatuses tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis, kui CCC kinnistu jääb kostja ainuomandisse. Maakohus leidis, et CCC kinnistu kuulub ühisvara koosseisu, ning see tuleb jagada kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Antud juhul ei ole pooled kokku leppinud teisiti (nt abieluvaralepinguga). Maakohus hindas CCC kinnistu väärtuseks 29 000 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 14 500 eurot. Maakohus jättis aga arvestamata, et kui vara omandati PKS1995 kehtivuse ajal, tuleb vara jagamisel arvestada PKS1995 § 19 lg-ga 2, mille kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest (vt ka RKTKo 2-15-9288, p 20.1; RKTKo 3-2-1-108-16, p 29; RKTKo 3-21-172-15, p 18; RKTKo 3-2-1-156-14, p 10; RKTKo 3-2-1-31-14, p 14). Seega tuleb hinnata, kas esineb poolte osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise aluseid PKS1995 § 19 lg 2 alusel. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus tuvastas õigesti otsuse
6(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792 punktis 14, et kostja omandas CCC kinnistu dividenditulu (09.12.2009 ja 12.01.2010 väljamaksed) arvel. Dividenditulu omandas kostja aga tänu oma osalusele äriühingus N OÜ. Kostja osalus nimetatud äriühingus oli kostja lahusvara. Seega omandas kostja CCC kinnistu lõppastmes lahusvara arvel PKS 1995 § 19 lg 2 p-st 3 tulenevalt. Kuna kinnistu oli täielikult omandatud kostja lahusvara arvel, ei tule kinnistu kostja ainuomandisse jäämisel hagejale välja mõista hüvitist. Seega ei saa CCC kinnistu eest välja mõista hagejale hüvitist ja maakohtu otsus tuleb 14 500 euro hüvitise väljamõistmise osas tühistada.
15.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja protsessuaalset tasaarvestusavaldust. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis ebaõigesti hagejale väljamõistetud hüvitisest maha arvamata sõiduauto Peugeot väärtuse. Poolte abielu lõppes 03.03.2014.a (I kd tl 20). Hageja ja kostja sõlmisid sõiduauto Peugeot 407 müügilepingu 12.05.2014.a (I kd tl 178). Seega sõlmiti müügileping pärast abielu lõppemist. Müügilepingu kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduauto eest 1 euro (I kd tl 178). Kostja esitas vastuses hagiavaldusele protsessuaalse tasaarvestusavalduse ning väitis, et avalduse aluseks olev nõue põhineb VÕS §-il 1041 (I kd tl 130). Nimelt väitis kostja, et pärast lahutust palus hageja, et kostja teeks hagejale ühisvara jagamisel teene ning soetaks hagejale sõiduauto (I kd tl 128). Ringkonnakohus leiab, et kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse aluseks oleva nõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata ning selle avalduse alusel ei tule hagejale väljamõistetud hüvitist vähendada. Nimelt on tõendatud, et pooled sõlmisid müügilepingu (I kd tl 178). Kehtib eeldus, et kirjalik lepingudokument annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi pooltevahelise võlasuhte sisu. Müügilepingust ei nähtu, et kostja võõrandas sõiduauto hagejale seetõttu, et kostja poolt hiljem ühisvara eest makstav hüvitis oleks väiksem. Kuna poolte vahel on kehtiv müügisuhe, ei ole alust tugineda ka alusetu rikastumise sätetele. Seega ei ole alust vähendada kostjale väljamõistetud hüvitist sõiduauto Peugeot 407 väärtuse ulatuses. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohtu järeldus, et kostja koostas sõiduki Peugeot 407 27.05.2014.a müügilepingu tagantjärele, on arusaamatu. Maakohus otsuse p-s 24 tuvastas, et kostja sõlmis N OÜ-ga nimetatud sõiduki müügilepingu 27.05.2014.a ning võõrandas seejärel sama sõiduki hagejale 12.05.2014.a. Sellest järeldas maakohus, et kostja on ilmselt püüdnud vormistada endale sobiva sisuga dokumenti, unustades sealjuures kuupäevadele tähelepanu pöörata. Ringkonnakohus leiab, et poolte väited selles osas, kas kostja vormistas enda ja N OÜ vahelise müügidokumendi tagantjärele, ei oma tähendust kostja tasaarvestusavalduse aluseks oleva nõude tuvastamisel. Tasaarvestusnõude tuvastamisel tuleb leida, kas kostjal on nõue hageja vastu. Kostja ja hageja vahel on kehtiv müügileping. Kostja ja N OÜ vaheline müügisuhe ei mõjuta kostja ja hageja vahel sõlmitud 12.05.2014.a müügilepingut. Seega kostja protsessuaalse tasaarvestusnõude lahendamisel ei mõjuta kostja nõuet hageja vastu see, millal ajaliselt vormistati kostja ja N OÜ vahel sõidukiga seonduvad müügidokumendid.
16.Eespooltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et CCC kinnistu kuulub ühisvara koosseisu, kuna oli omandatud abielu kestel. CCC kinnistu jäämisel kostja ainuomandisse ei tule PKS1995 § 19 lg 2 p-st 3 tulenevalt välja mõista hageja kasuks hüvitist. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis välja hageja kasuks 14 500 euro ulatuses hüvitise enamsaadu ühisvara väärtuse eest. Ringkonnakohus jätab kostja tasaarvestusavalduse alusel tasaarvestuse tegemata, kuna kostja avalduse aluseks olev nõue on tõendamata. Menetluskulude jaotus
17.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 164 lg-st 1 jätab ringkonnakohus
7(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792 menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
18.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse jätta menetluskulud hageja kanda seoses sellega, et hageja loobus hagist. Kostja arvates loobus hageja olulises osas hagist TsMS § 168 lg 4 mõttes. Ringkonnakohus ei nõustu, et TsMS § 168 lg 4 alusel saab antud juhul jätta kostja menetluskulud osaliselt või täielikult hageja kanda. Ringkonnakohus ei loe hageja 21.06.2018.a avaldust, milles hageja loobus N OÜ dividendide hüvitamise soovist (II kd tl 187), hagist loobumiseks TsMS § 168 lg 4 mõttes. Hagist loobumisega viidatud sätte mõttes oleks tegemist siis, kui hageja loobuks oma nõudest TsMS § 4 lg 3 ls-st 2 tulenevalt. Ühisvara jagamisel pöördub hageja kohtusse ühisvara jagamise nõudega. Kui hageja menetluse jooksul ei soovi enam teatud vara lugemist ühisvara koosseisu, siis sellist hageja avaldust ei tule lugeda hagist loobumiseks TsMS § 168 lg-st 4 tulenevalt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. märts 2007.a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07 p 12 kohaselt, kui hageja peab algselt vara ühisvaraks ja hiljem loobub selle kui ühisvara jagamisest, ei tähenda, et hageja loobub osaliselt ühisvara jagamise nõudest. Viidatud Riigikohtu lahendi p-s 12 leidis Riigikohus, et ühisvara koosseisu muutmine ei ole hagi eseme ega hagi aluseks olevate asjaolude muutmine. Antud juhul esitas hageja 21.06.2018.a avalduses, et ei taotle N OÜ dividenditulu hüvitamist. Sisuliselt loobus hageja taotlusest lugeda N OÜ dividenditulu poolte ühisvaraks. Sellise avalduse puhul ei ole tegemist hagist loobumisega TsMS § 168 lg 4 ja kehtiva Riigikohtu praktika alusel. Alternatiivselt leiab kostja apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud lähtuma menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg-st 4. Viidatud sätte kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus selgitab, et antud juhul ei ole viidatud säte rakendatav. TsMS § 162 lg-t 4 tuleb vaadata koostoimes TsMS § 162 lg-ga 1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus võib aga otsustada, et selline kulude jaotamine on ebaõiglane TsMS § 162 lg 4 alusel. TsMS § 162 lg-t 4 saab rakendada seega olukorras, kus pool, kelle kahjuks otsus tehti, kannab lisaks enda menetluskuludele ka vastaspoole menetluskulud täielikult või osaliselt ning kohus leiab, et see on ebaõiglane. Olukorras, kus kohus on jätnud menetluskulud poolte endi kanda, pole TsMS § 162 lg 4 kohaldamine asjakohane. Antud juhul jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus ei jätnud kostja kanda hageja menetluskulusid. Ka ringkonnakohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. Järelikult ei ole TsMS § 162 lg 4 kohaldamine asjakohane. Kostja on aga apellatsioonkaebuses sisuliselt väitnud, et tema ei peaks enda menetluskulusid kandma, kuna see on ebaõiglane. Nimelt leiab kostja, et käesolev kohtuvaidlus käis peamiselt vara üle, mis on kostja lahusvara. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et menetluskulude poolte endi kandma jätmine käesoleval juhul on ebaõiglane. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 164 lg 1 alusel kannavad hagilises abieluasjas (sh ühisvara jagamise asjas) kumbki pool üldjuhul enda menetluskulud ise. Kohtul on aga võimalik diskretsiooni rakendades TsMS § 164 lg 2 alusel sellisest kulude jaotamisest kõrvale kalduda, kui kohus peab seda õiglaseks. TsMS § 164 lg 2 kohaldamine peaks olema aga erandlik tulenevalt ühisvara jagamise mõttest. Nimelt on ühisvara jagamine eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud jätta menetluskulud poolte enda kanda (vt ka RKTKo 3-2-1-12-07, p 13). Ringkonnakohus ei leia, et antud juhul on ebaõiglane, kui kostja peab enda menetluskulud ise kandma. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ebaõiglus tuleneb sellest, et käesolev vaidlus käis peamiselt vara üle, mis on kostja lahusvara. Esiteks ei ole käesolev vaidlus käinud peamiselt vara üle, mis on
8(9)
Tsiviilasi nr 2-16-5792 kostja lahusvara. Maa- ja ringkonnakohtud leidsid, et ainult kostja osalus äriühingus N OÜ on kostja lahusvara. Ülejäänud vara, mille osas vaidlus käib, on poolte ühisvara. Teiseks ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja ühisvara jagamise nõue on põhjendamatu, sh nimetanud hagis varasid, mille osas on ilmselge, et need ei kuulu ühisvara koosseisu ning mille üle vaidlust olla ei saa, pikendades sellega põhjendamatult menetlust. Seega ei leia ringkonnakohus, et menetluskulude kandmine poolte endi poolt on ebaõiglane. Lisaks leiab kostja apellatsioonkaebuses, et tulenevalt TsMS § 163 lg-st 2 peaksid menetluskulud jääma hageja kanda, kuna kostja kompromissettepanek on sisuliselt realiseerunud kostja pakutud kujul. Kompromissettepaneku sisu realiseerumise tõendamiseks esitas kostja uue tõendi apellatsioonimenetluses. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 163 lg 2 kasutamine on kohtu diskretsiooniotsus ning sätet saab rakendada siis, kui kohus rahuldab hagi osaliselt. Antud juhul rahuldas maakohus aga hagi täielikult ning ei pidanudki seega viidatud sättega arvestama. Käesoleval juhul rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt. Ringkonnakohus ei näe aga põhjust jätta menetluskulud hageja kanda TsMS § 163 lg-st 2 tulenevalt. Ühisvara jagamise asjades ei tule menetluskulude jaotamisel lähtuda mitte TsMS §-st 163, vaid TsMS §-st 164, mis on erisäte (vt ka RKTKo 3-2-1-183-13, p 10). TsMS § 164 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Järelikult ei ole asjakohased kostja väited apellatsioonkaebuses seoses sellega, et kostja pakutud kompromissettepanek on realiseerunud. Kuna TsMS § 163 ei tule rakendada, tuleb ka kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud tõend (apellatsioonkaebuse lisa 2) jätta arvestamata.
19.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.