Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere, Ulvi Loonurm 04.09.2015 Tallinnas 2-12-51765 AS Swedbank hagi VH vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
63 120,10 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.04.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VH apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Swedbank (RK 10060701), lepinguline esindaja Olavi Järve Kostja VH (IK XXXXXXXXXXX; elukoht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Võtta vastu hagist osaline loobumine ja lõpetada tsiviilasja nr. 2-12-51765 menetlus nõude osas, mis ületab 51 506,65 eurot. Harju Maakohtu 23.04.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-12-51765 muuta, vähendades kostjalt väljamõistmisele kuuluvat summat 51 506,65 euroni. Sõnastada maakohtu otsuse resolutsioon järgmiselt. Välja mõista VH-lt 51 506,65 eurot AS-i Swedbank kasuks. Poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta VH kanda. VH-le osutatud menetlusabi kulu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Asjaolud AS Swedbank esitas 07.12.2012 Harju Maakohtule hagi VH, SR, AS ja AR vastu solidaarselt võlgnevuse 65 820,10 euro väljamõistmiseks. 08.07.2013 määrusega kinnitas kohus AS Swedbank ning SR, AS ja AR vahel sõlmitud kompromissi. Menetlus VH osas jätkus Hageja sõlmis 21.10.2008 OÜ-ga Uus Samm laenulepingu nr. 06-026504-JI, mille kohaselt andis hageja OÜ-le Uus Samm laenu 127 823,30 eurot. 21.10.2008 sõlmisid hageja ja VH käenduslepingu nr. 06-026504-KÄ1, millele sõlmiti ka lisa. Käenduslepinguga võttis kostja endale kohustuse tagada OÜ-ga Uus Samm laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste kohane täitmine. Käenduslepingus ja selle lisas on kokku lepitud kohtuste täitmise tagamise piirmääras 122 740,85 eurot. Laenulepingu intressimääraks oli 6 kuu Euribor + 2,0% aastas, mida suurendati laenulepingu lisaga nr 2, kus Euriborile lisanduv aastane protsendimäär tõusis 1,5% ehk 3,5%-ni, ja laenulepingu lisaga nr 3, kus Euriborile lisanduv aastane protsendimäär tõusis veel 4,5% ehk 8%-ni. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 02.03.2011. Hagiavalduse esitamise seisuga oli laenulepingust nr. 06-026504-JI tulenev võlgnevus 57 064,20 eurot, millest põhiosa 45 852,50 eurot, intressivõlgnevus 761 eurot ja viivisevõlgnevus 10 450,70 eurot. 24.05.2006 sõlmis hageja OÜ-ga Uus Samm laenulepingu nr. 06-082188-JI, mille kohaselt andis hageja OÜ-le Uus Samm laenu 159 779 eurot. 24.05.2006 sõlmisid hageja ja VH käenduslepingu nr. 06-082188-KÄ1, millele sõlmiti ka lisad. Käenduslepinguga võttis kostja endale kohustuse tagada OÜ-ga Uus Samm laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste kohane täitmine. Käenduslepingus ja selle lisades on kokku lepitud kohtuste täitmise tagamise piirmääras summas 8 755,90 eurot. Laenulepingu intressimääraks oli 6 kuu Euribor + 2,2% aastas, mida suurendati laenulepingu lisaga nr 1, kus Euriborile lisanduv aastane protsendimäär tõusis 0,3% ehk 2,5%-ni, ja laenulepingu lisaga nr 3, kus Euriborile lisanduv aastane protsendimäär tõusis veel 1% ehk 3,5%-ni, ning lisaga nr 4, kus Euriborile lisanduv
aastane protsendimäär tõusis veel 4,5% ehk 8%-ni. Laenu tagastamise tähtpäevaks oli 28.04.2011. Hagiavalduse esitamise seisuga on laenulepingust nr. 06-082188-JI tulenev võlgnevus 86 015,13 eurot, millest põhiosa 68 992,35 eurot, intressivõlgnevus 1298,05 eurot ja viivisevõlgnevus 15 724,73 eurot. Kuna OÜ Uus Samm ei täitnud oma kohustusi lepingujärgselt, ütles hageja laenulepingud üles 08.01.2010. Arvestades kostja vastutuse piirmäära, palus hageja välja mõista kostjalt laenulepingust nr. 06-026504-JI tuleneva võlgnevus kogusummas 57 064,20 eurot, millest põhiosa on 45 852,50 eurot, intressivõlgnevus 761 eurot ja viivisevõlgnevus 10 450,70 eurot, ning laenulepingust nr. 06-0852188-JI põhiosavõlgnevusest 8755,90 eurot, kokku seega võlgnevus 65 820,10 eurot. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud, kuna ei ole tõendatud nõude suurus. Kuna on käimas OÜ Uus Samm pankrotimenetlus, kus hageja nõue kuulub rahuldamisele esimeses järgus, sõltub käesolev nõue pankrotimenetluses rahuldatavast nõude suurusest. Lisaks pöördus kostja korduvalt hageja poole võlgnevuse põhjuste teadasaamiseks, kuid hageja ei vastanud kostja teavetele, mistõttu rikkus hageja VÕS §-st 146 lõikest 1 tulenevat kohustust kostja ees. Samuti ei teavitanud pank kostjat VÕS § 146 lõikest 2 tulenevalt pankrotimenetlusest, mistõttu ei saanud kostja enda nõuet pankrotimenetluses maksma panna. Seega vastutab hageja kostjale kahju tekkimise eest VÕS § 146 lg. 3 alusel. Seetõttu tuleb ära oodata OÜ Uus Samm pankrotimenetluse lõppemine käesoleva menetluse jätkamiseks. Hageja ei ole järginud hea usu põhimõtteid, suurendades majanduskriisi ajal intressimäärasid. Samuti teatas OÜ Uus Samm 2009 detsembris omanikeringi muutumisest hagejale, paludes seega üle vaadata laenutingimused, kuid hageja ei tulnud palvetele vastu. Maakohtu põhjendused Kohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks laenulepingust nr. 06-026504-JI tulenev võlgnevus 54 364,20 eurot, millest põhivõlgnevus on 45 852,50 eurot ja viivisevõlgnevus 8511,70 eurot ning laenulepingust nr. 06-082188-JI tulenev põhivõlgnevus 8755,90 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja põhinõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg. 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1. VÕS § 149 lõikest 1 tulenevalt võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. VÕS § 146 lõigete 1-3 kohaselt peab käendaja nõudel võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada
saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kostja saatis 04.01.2010 AS Swedbank esindajale IT-le vastuse käendaja 03.12.2009 nõudele, paludes sh koopiaid laenulepingutest ja maksegraafikutest, samuti käenduslepingutest. 14.01.2010 saatis kostja korduva kirja IT-le vastuse käendaja 08.01.2010 nõudele, paludes sh koopiaid laenulepingutest ja maksegraafikutest, samuti käenduslepingutest. 17.02.2010 vastas IT kostjale e-kirja teel, paludes võtta endaga ühendust küsimuste lahendamiseks, lisaks saatis IT 01.03.2010 kostjale täpsustuste saamiseks korduva e-kirja. 19.02.2010 e-kirjas selgitab IT, et taotletud dokumentide koopiate saamiseks tuleb kostjal tulla AS-i Swedbank. Antud asjaolud annavad alust järeldada, et hageja vastas kostja pöördumistele, mille eesmärgiks oli saada teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta, ning teinud täiendavalt ettepaneku küsimuste korral pöörduda. Põhivõlgniku, OÜ Uus Samm, pankrot kuulutati välja Viru Maakohtu 04.03.2011 määrusega. 05.05.2011 käendusnõude ja pankrotihoiatuse teatega teavitas AS Swedbank kostjat OÜ Uus Samm pankroti väljakuulutamisest. Kostja sai 05.05.2011 teate kätte 18.05.2011 ja kinnitas kirja kättesaamist kohtuistungil. Seega ei ole õige kostja väide, et hageja ei ole teda põhivõlgniku pankrotimenetlusest õigeaegselt teavitanud. Isegi kui asuda vastupidisele seisukohale, ei ole kostja vaatamata kohtu vastavasisulisele ettepanekule näidanud ega tõendanud, kuidas panga poolt pankrotimenetlusest kostja hinnangul hilinemisega teavitamine tekitas talle kahju, mille ulatuses hageja nõue vähenes. Kuna põhivõlgnik ei ole esitanud hagi, milles nõuab lepingutingimuste muutmist ega ole ka esitanud lepingust taganemise avaldust, puudub kohtul alus kontrollida VÕS § 97 lõigete 1 ja 5 kohaldamise eelduseks olevaid VÕS § 97 lõikes 2 sätestatud asjaolusid ning kaaluda lepingu muutmise põhjendatust seoses poolte vahelise lepingulise vahekorra muutusega. Kuivõrd kostja 02.07.2013 istungil kinnitas, et peab hageja ja põhivõlgniku vahelist intressikokkulepet iseenesest kehtivaks, kuid sidus selle VÕS § 97 lepingu muutmise õiguse teostamisega, on ainetu kostja väide justkui teostanuks hageja oma õigusi hea usu põhimõtte vastaselt. Laenulepingute nr. 06-026504-JI ja 06-082188-JI üldtingimuste punktis 14.1.2 leppisid pooled kokku, et pangal on õigus leping üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades selles laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja ei täida kohaselt lepingust tulenevaid varalisi kohustusi, ei tasu viivist või lepingu punktis 13.9 nimetatud tasusid ning jätkab sellise kohustuse mittetäitmist ka pärast kümne pangapäeva möödumist pangalt vastavasisulise kirjaliku teatise saamisest. 03.12.2009 käendusnõude esitamise avaldusega teavitas hageja kostjat kui laenulepingute nr. 05-052502-JI, 06-026504-JI, 06-082188-JI ja 09-049001-JI käendajat OÜ Uus Samm võetud kohustuste võlgnevusest hageja ees paludes võlgnevus koos viivistega tasuda 14 päeva jooksul peale teatise kättesaamist. Kostja sai 03.12.2009 teatise kätte 22.12.2009. 08.01.2010 laenulepingute nr. 05-052502-JI, 06-026504-JI, 06-082188-JI ja 09-049001-JI lõpetamise teatise koos võla tasumise nõudega luges hagejale laenulepingud nr. 05-052502-JI, 06-026504-JI, 06-082188-JI ja 09-049001-JI 08.01.2010 seisuga ülesöelduks. 08.01.2010 käendusnõude esitamise avaldusega teatas hageja kostjale laenulepingute nr. 05-052502-JI, 06-026504-JI, 06-082188-JI ja 09-049001-JI 08.01.2010 seisuga ülesütlemisest ja nõude tasumise kohustusest, milliseks andis hageja tähtaja hiljemalt 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Kostja sai 08.01.2010 avalduse kätte 13.01.2010.
Laenulepingu nr. 06-082188-JI üldtingimuste punktis 6.1. leppisid pooled kokku, et laenusaaja maksab laenusumma tagasi lepingus toodud tingimustel. Pank võtab laenusumma tagasimaksete tähtpäeval graafikus toodud summad arvelduskontolt maha. Laenusaaja tagab, et vastavad summad on tähtaegselt arvelduskontol olemas. Laenulepingu nr. 06-082188-JI üldtingimuste punktis 10.1. leppisid pooled kokku, et kui arvelduskontol ei ole varaliste kohustuste (v.a intressi) täitmise tähtpäeval rahalisi vahendeid tasumisele kuuluva summa ulatuses, on pangal õigus arvestada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates, lepingu põhitingimustes fikseeritud määra alusel. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate maksete täieliku tasumise päeval. Pank võtab tasumisele kuuluva viivise arvelduskontolt maha. AS Swedbank lepingul sooritatud operatsioonide kohaselt on laenulepingu nr. 06-026504-JI ülesütlemise seisuga põhivõlgnevus 45 852,50 eurot, intressi võlgnevus 761 eurot ja viivisevõlgnevus 10 450,70 eurot. AS Swedbank lepingul sooritatud operatsioonide kohaselt on laenulepingu nr. 06-082188-JI ülesütlemise seisuga põhivõlgnevus 68 992,35 eurot, intressi võlgnevus 1298,05 eurot ja viivisevõlgnevus 15 724,73 eurot. Hageja vähendas nõudesummat 600 euro võrra, lisaks veel 2100 euro võrra. 02.07.2013 kohtuistungil palus kohus kostjal täpsustada oma kirjalikku vastust väite osas, et nõue pole tõendatud, sest kostja vastuväitest ei selgu, miks ei ole põhivõlg hageja väidetud summa. Kostja mingeid täpsustusi ei esitanud, oma vastavat väidet ei põhjendanud ega tõendanud, seega tuleb lugeda hageja esitatud võlgnevuse arvestus õigeks. Kuna hageja ei ole märkinud nõude vähendamisel, millise kohustuse osas ta nõuet vähendab, tuleb lähtuda VÕS § 88 lõikest 8, arvestades nõude vähendamised kogusummas 2700 eurot maha esmalt laenulepingust nr. 06-026504-JI tuleneva intressikohustuse katteks ja järgnevalt viivisevõlgnevuse katteks. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. VÕS § 146 lg. 2 väära kohaldamise ja tõendite hindamise tulemusena tuvastas kohus vääralt, et hageja teavitas õigeaegselt kostjat põhivõlgniku pankrotimenetlusest. OÜ Uus Samm pankrotimenetluse alustati 16.11.2010, kuid hageja teavitas sellest kostjat alles kuus kuud hiljem, 18.05.2011. Isegi kui käendaja teatamise kohustust siduda põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega, siis teavitas hageja kostjat üle kahekuulise hilinemisega. Maakohus jättis põhistamata oma mittenõustumise kostja faktiliste väidetega kahju olemasolu ja suuruse osas, mis oli talle tekitatud teatamiskohustuse rikkumisega. Kohus ei analüüsinud kostja esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks need tagasi lükkab. Vastuseks kohtu ettepanekule selgitada, kuidas ja mis ulatuses võis hilinenud teavitamine pankrotimenetlusest tekitada kostjale kahju, selgitas kostja järgmist. Tema lahkumise hetkeks põhivõlgnik OÜ Uus Samm osanike ja juhatuse koosseisust (2009. november) oli firmale jäänud muid kalleid seadmeid: mõned ühikud rattatehnikast ja palju teisi kalleid seadmeid nagu betoonisegistid ja -pumbad ning küttepaigaldised seadmete soojendamiseks talvel. Osa seadmetest oli omandis (näiteks teine betooniliin), osa liisingus (kapitalirent). Kokku oli seadmeid väärtusega üle poole miljoni euro. Seadmete liisingujääkide väärtus oli tema lahkumise ajaks firmast oluliselt madalam nende seadmete turuväärtusest ning müües mõne seadmeühiku, võiks ära kustutada firma võlad muude laengulepingute järgi, ostes seega kõik
seadmed OÜ Uus Samm omandisse. Teisisõnu, oli OÜ-l Uus Samm piisavalt võimalusi, et vältida pankrotti. Aasta möödudes pärast kostja lahkumist firmast, 16.11.2010, esitati pankrotitaotlus ning ajutine pankrotihaldur asus oma töö juurde. Kostja ei teadnud, mis dokumente ja selgitusi esitas pankrotihaldurile firma juhatus. Kostjal puudus võimalus suhelda ajutise pankrotihalduriga. Kostja ei teadnud, et 16 kuud pärast tema lahkumist firmast 04.03.2011 kuulutati välja firma pankrotiks. Kostja ei teadnud, et pankrotitaotluse esitamise ajaks oli firma pankrotipessa jäänud vara vaid 9000 euro väärtuses. Kostja ei teadnud, et kõik seadmed, mis olid firmal tema lahkumise ajal osanike ja juhatuse koosseisust, läksid OÜ Uus Samm Grupp omandisse või kasutusse ning selle uue firma juhatuse liikmeks ja osanikuks sai äriregistri andmetel AS, OÜ Uus Samm endine juhatuse liige. Uus Samm Grupp teostab endise OÜ Uus Samm seadmetega samas kohas sarnast tegevust, nii et kostja arvas, et tema endisel firma ei ole mingeid probleeme. Kui Swedbank AS oleks õigeaegselt teatanud kostjale pankrotimenetluse algatamisest, siis oleks ta esitanud pankrotihaldurile tegeliku info firma vara ja selle väärtuse kohta. Sellisel juhul ei oleks üldse kuulutatud välja pankrot või pankrotihalduril oleks vähemalt informatsioon OÜ Uus Samm vara tagasivõitmiseks tagasinõude korras. See võiks omakorda rahuldada täies ulatuses hageja nõuded. Toetudes nendele asjaoludele, leidis kostja, et hilinenud teatamisega põhivõlgniku pankrotimenetluse algatamisest, tekitati talle kahju. Mõistes välja kostjalt 63 120,10 eurot, ei arvestanud maakohus kompromissi tingimusi, mille hageja sõlmis teiste kostjatega. Vastavalt VÕS § 69 lõikele 1 peavad omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Üldine nõue nelja solidaarvõlgniku vastu oli 65 820,10 eurot. Seega moodustas iga kostja kohustus 16 455,03 eurot. Vastavalt maakohtu 08.07.2013 määruse punktile 1.6 kompromissi kinnitamise kohta leppisid AS Swedbank ning SR, AS ja AR kokku, et juhul, kui SR, AS ja AR tasuvad täies ulatuses kompromiss-summa (kokku 19 200 eurot), loeb hageja SR, AS ja AR kohustused täidetuks. Sellest tingimusest nähtub, et 19 200 euro väljamaksmise korral SR, AS ja AR poolt, keeldub hageja nõudest nende vastu täita asjast tulenevad kohustus täies ulatuses ehk 49 365,08 eurot ulatuses (16 455,03 x 3). Seega pidi hageja vähendama oma nõude VH vastu 49 365,08 euro ulatuses. Vastavalt VÕS § 69 lõikele 3 välistab see kompromissitingimus VH tagasinõudeõigust ülejäänud kostjate vastu. Otsuse täitmise korral peab VH maksma hagejale summad, millest hageja loobus vabatahtlikult, sõlmides teiste kostjatega kompromissi. See ei ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega ning on vastuolus arukuse ja hea usu põhimõtetele. Hageja keeldus nõudest vaid 2700 euro ulatuses ehk SR, AS ja AR poolt välja makstud summa võrra otsuse tegemise ajaks, kuid kohus ei arvestanud kompromissi teiste kostjatega sõlmitud kompromissi tingimusi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus vastab VÕS §-dele 142, 145 lg. 1 ja 2 ning 150. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.
See, et hageja sõlmis kohtumenetluse käigus kohtuliku kokkuleppe teiste käendajatega, mille kohaselt teised käendajad kohustusid hagejale maksegraafiku järgi tasuma põhivõlgniku võlgnevusest kokku vaid 19 200 eurot, ei tähenda, et hagejal oleks kaotanud õiguse nõuda kostjalt kui käendajalt käendatava kohustuse täitmist täies ulatuses. VÕS § 66 lg. 1 sätestab, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Seega puudub seaduslik alust vähendada kostjalt väljamõistetavat summat 49 365,08 euro võrra, s.o. jätta selles osas hagi rahuldamata, nagu taotleb apellant. VÕS § 69 lg. 1 ja 3 reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid ja neile viitamine ei ole asjakohane. Samuti ei anna teiste solidaarvõlgnike suhtes kompromissi kinnitava kohtumääruse olemasolu iseenesest veel alust lugeda hagis märgitud nõue kompromisslepingus märgitud summa ulatuses täidetuks ja vastava summa osas kostja vastu esitatud nõude rahuldamata jätmiseks. Ekslik on apellandi väide, et võlausaldaja rikkus VÕS §-is 146 lg. 2 sätestatud teatamiskohustust sellega, et teavitas käendajat põhivõlgniku pankrotimenetlusest olulise hilinemisega, s.o. 6 kuud pärast pankrotimenetluse algatamist. Ülalmärgitud sätte kohaselt peab võlausaldaja põhivõlgniku pankrotimenetlusest teatama viivitamatult peale pankrotimenetlusest teadasaamist. Antud juhul esitas pankrotiavalduse põhivõlgnik ise, mistõttu ei saa eeldada, et hageja teadis põhivõlgniku pankrotimenetlusest juba enne pankroti väljakuulutamist 04.03.2011. Ülaltoodud teatamiskohustuse eesmärk ei ole käendajale võimaluse andmine koheselt pankrotimenetlusse sekkumiseks, sest seda ei võimalda pankrotiseadus. Kohustuse eesmärk on vältida põhivõlgniku vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral, andes käendajale võimaluse täita põhivõlgniku käendatav kohustus võlausaldajale vastavalt käenduslepingu tingimustele ja saades seeläbi võimalus esitada põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisel pankrotimenetluses oma regressinõue käendatava vastu, saades ühtlasi ühe võlausaldajana pankrotimenetluse osaliseks. VÕS §-is 146 lg. 3 märgitud kahju väljendub sellisel juhul võimaluse kadumises regressnõude rahuldamiseks ulatuses, millises see oleks käendatava pankrotimenetluses reaalselt rahuldamist leidnud. Seega on õige maakohtu järeldus, et kostja ei ole põhistanud oma õigust vähendada hageja nõuet talle kohustuse rikkumisest tekkinud VÕS §-is 146 lg. 3 märgitud kahju ulatuses (s.o. ei ole tõendanud kahju). Ringkonnakohus märgib, et käendus ei lõpe sellega, kui käendaja võõrandab oma osaluse käendatavas äriühingus ja lahkub äriühingu juhatusest. Käendaja huvides on jälgida käendatava poolt oma kohustuse täitmist võlausaldaja suhtes ja seadus annab talle selleks ka võimalusi. VÕS § 146 lg. 1 kohaselt on võlausaldajal kohustus käendaja nõudel anda talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. VÕS § 148 lg. 1 p. 2 kohaselt on käendajal õigus nõuda põhivõlgnikult tagatist või kohustuse sissenõutavaks muutumisel selle täitmist võlausaldajale, kui käendaja riisiko on oluliselt suurenenud põhivõlgniku majandusliku seisundi halvenemise, tagatise väärtuse vähenemise või põhivõlgniku tahtluse või raske hooletuse tõttu, samuti kui põhivõlgnik ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud. Seda, et põhivõlgnikul on tekkinud võlgnevus, teatas hageja kostjale juba 03.12.2009 käendusnõude esitamisega, ja 08.01.2010 käendusnõudega, kus teatati ühtlasi põhivõlgnikuga laenulepingute ülesütlemisest. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, mille kohaselt ta enne hageja poolt talle põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist teatamist käendatava makseraskustest ei teadnud ega võinudki teada. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 63 120,01 eurot. Apellatsioonimenetluses on hageja 27.08.2015 avalduses „täpsustanud“ oma nõuet, paludes „alternatiivselt vähendada“
kohtuotsusega väljamõistetud summat 51 506,65 euroni, arvestades, et pärast hagi esitamist on hagis nõutud võlgnevuse kustutamiseks hagejale laekunud kokku 14 313,45 eurot. Menetlusseaduslik ei tunne nõude täpsustuse või vähendamise institutsiooni, küll aga võib ja tuleb hageja seda avaldust hinnata nõudest osalise loobumisena, mistõttu tuleb menetlus märgitus summa osas lõpetada seoses nõudest loobumisega, ja maakohtu otsust vastavalt muuta. TsMS § 654 lg. 22 kohaselt sõnastab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni vastavalt ümber. Tegemist on haginõudest osalise loobumisega seetõttu, et nõue leidis pärast hagi esitamist (osalist) rahuldamist, antud juhul teiste solidaarvõlgnike arvelt, mistõttu väljamõistmisel kuuluva summa vähendamine ei tähenda apellatsioonkaebuse (osalist) rahuldamist, ja see ei põhjusta menetluskulude jaotise muutmist ei maakohtus ega apellatsioonimenetluses. Mis puutub vastustaja taotlusesse menetluskuludelt viivis väljamõistmiseks TsMS § 177 lg. 2 järgi (mõeldud ilmselt lõiget 4), siis vastavalt sama paragrahvi 4. lõikele tuleb see taotlus esitada maakohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta 26.08.2015 esitatud apellandi „arvamuses vastustaja vastusele“ toodud väited ja viite VÕS §-le 145 lg. 5, mille kohaselt väheneb käendaja vastutus, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu ajal sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, kuivõrd sellele asjaolule ei ole tuginetud apellatsioonkaebuses. Tulenevalt TsMS §-st 634 lg. 1 saab apellatsioonkaebust muuta ja täiendada apellatsioonkaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Seetõttu ei pea kolleegium ka selgitama, et tagatiste realiseerimine või realiseerimata jätmine ei samastu tagatiste vähendamisega. Samal põhjusel jätab kolleegium tähelepanuta 26.08.2015 menetlusdokumendis esitatud apellandi väited, mille kohaselt hageja ei kontrollinud käenduslepingute sõlmimisel kostja maksevõimelisust ja keeldus hea usu vastaselt temaga kompromissi sõlmimast teiste kostjatega võrdsetel tingimustel. Kuivõrd ringkonnakohus andis kostjale apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, vabastades teda riigilõivust, ja puuduvad andmed tema majandusliku olukorra paranemisest, siis menetlusabi jätkuvuse põhjendustel vabastab ringkonnakohus TsMS § 190 lg. 7 alusel ta menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest, s.o. ei mõista seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega temalt apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu riigituludesse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.