2-18-3057/24 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

Alaealine hageja KM (ka laps) nõuab oma isalt IM elatise maksmist miinimumsummas, so ulatuses mis vastab poolele Vabariigi Valituse kehtestatud kuupalga alam-määrale (tl 1-2). Hagi asjaolude kohaselt ei ole hageja oma isalt miinimumsummas elatisraha saanud. Hageja vajadused on 526,50 eurot kuus, sellest eluasemekulud 162,50 eurot, kulutused toidule 130 eurot, transpordile 40 eurot, sidele 26 eurot, tervishoiule 30 eurot, hügieenitarvetele 20 eurot, koolikohustuse täitmiseks 53 eurot, riietele ja jalanõudele 65 eurot. Hageja ema omab korterit, tema töötasu ühes ettevõttes on 578 eurot ja teises 100 eurot (tl 2). 05.07.2018 vastuse kohaselt maksis kostja hagiavalduse esitamiseni hageja ülalpidamiseks elatist iga kuu 175 eurot, kuid see ei ole piisav. Tõele ei vasta, et kostja annab hagejale ülalpidamist ka vahetult. Alates hagiavalduse esitamisest on laps viibinud isa juures märtsis 9, aprillis 3, mais 9 ja juunis 4 päeva, kokku 25 päeva nelja kuu jooksul. Kostja vähene töövõime ei anna alust elatist vähendada alla miinimummäära. Elatise suurus sõltub vanema varalisest seisundist. Kostja saab üüritulu korterilt, mille ta on märkinud oma elukohana. Kostja tegelik elukoht on hagejale teadaolevalt xxxxxxxxxxx. Hageja seaduslikule esindajale teadaolevalt on kostjal kaks sõiduautot ja kaks kinnisomandit, millelt ühelt teenib ta eelmärgitud üüritulu. Hageja elab emaga kahekesi, ema töö-tab kahel ametikohal, et tagada endale ja lapsele kohane ülalpidamine. Ka kostjal tuleb teha jõu-pingutusi enda ja lapse ülalpidamiseks, samuti on kostjal võimalik oma kulusid kokku hoida. Kostja Tsiviilasi nr 2-18-3057 on tõendanud enda sissetuleku 712 eurot kuus. Samas on ta märkinud enda vältimatute püsikulude suuruseks 793 eurot. Sellest järeldab hageja, et kostjal on sissetulekuid, mida ta kohtule pole esitanud. Kulutused lapsele on kokku 536,84 eurot kuus, millele lisandub ühekordne auto remondikulu 133,87 eurot. Auto on vana ja vajab selliseid ühekordseid väljaminekuid sageli. Auto on

Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel on ta alates 2017 maksnud hagejale elatist 175 eurot kuus. Lisaks on ta kandnud hageja kasvatamisega seotud muid kulusid 82,92 euro ulatuses, sellest hageja sidekuludeks 5 eurot kõneaega, 10 eurot kütusekulu (lapse rongile viimise ja toomise kulu seoses kostja juures käimisega) ning 67,92 eurot vahetu ülalpidamisega seotud kulud (laps viibib 2-3 nädalavahetust, so keskmiselt 5 ööpäeva kuus, kostja juures). Kokku on kostja hageja kasvatamisega seoses kandnud kulusid 242,92 eurot kuus, mis on kostja tervislikku seisundit arvestades muutunud temale majandulikult ülejõukäivaks. Seoses terviseseisundi halvenemisega võõrandas kostja enda sõiduauto, sest selle kasutamine muutus liialt kalliks. Praegu on tal võimalik kasutada elukaaslasele kuuluvat sõiduautot. Kostjale kuulub korter, milles ta elab ning mille soovib jätta hagejale tema täisealiseks saamisel. Kostjal juhtus 2007 õnnetus, mille tagajärjel sai ta põlvevigastuse - tema paremasse põlve paigaldati kaks titaankruvi ja kaks uut kõõlust, mis hoiavad jalga otse. Kuna operatsioonist on palju aega möödas, on põlv hakanud liigesest välja loksuma, mis teeb valu, jalg väsib kiiresti, ei saa kükitada, jalg ei lähe põlvest sirgu, mistõttu on igapäevased toimingud raskendatud. Kostjat on ees ootamas uus operatsioon, mis ortopeedi sõnul võib põlve olukorra paremaks muuta 50% tõenäosusega. Kostjale määrati 06.02.2018 Eesti Töötukassa otsusega osaline töövõime piiratud liikumisvõime tõttu ning Sotsiaalkindlustusameti 08.02. 2018 otsusega tuvastati kostjal keskmine puue. Osalise töövõime ja keskmise puude tõttu ei ole kostjal võimalik teha varasemaga võrreldes sama palju tööd ning see on mõjuvaks põhjuseks, et elatist vähendada. Kostja viimase 8 kuu keskmine töötasu oli 712 eurot. Seoses osalise liikumispuudega suudab kostja tööl käia keskmiselt 6 tundi päevas, st et tema töötasu väheneb umbes 25% ja hakkab olema umbes 540 eurot kuus. Lähiajal on kostjal tulemas operatsioon, millele järgneb 2-6 kuud taastusravi. Seetõttu muutub kostja majanduslik seis praegusega võrreldes selleks ajaks oluliselt kesisemaks, sissetulekuks jääb vaid töövõimetuslehe alusel makstav töövõimetushüvitis. Kostja peab tasuma ka füsioterapeudi ja abivahendite (kargud jm) eest. Kostja hinnangul suudab ta oma tervislikku seisundit arvestades ja hagejaga koosveedetud ajal temale jätkuvalt kulutusi tehes maksta elatist maksimaalselt 120 eurot kuus, kusjuures jätkates hagejale vahetu ülalpidamise andmist ca 82 eurot kuus. Edaspidi üle 120 eurose elatise tasumise kohustus kahjustaks kostja enda toimetulekut. Kostja leidis ka, et kuna hageja seaduslikule esindajale laekub igakuiselt 55 eurot lapsetoetust, on selle toetuse arvelt võimalik kanda hageja ülalpidamiskulusid ning selle võrra on vanemate endi rahaline panus hageja vajaduste katmiseks väiksem (tl 15-20). 19.04.2018 vastuse täienduses lisas kostja, et tema vältimatute püsikulude katmiseks kulub 793 eurot kuus, seejuures pole arvestatud kulu rõivastele, jalatsitele, vabale ajale ega muid erakorralisi kulutusi, nt tarkusehamba kirurgiline eemaldamine – 27 eurot (tl 39-40). 25.05.2018 teatas kostja, et on püüdnud saavutada hagejaga kompromissi, kuid hageja ei vastanud tema püüdlustele. Hagejale saadetud allkirjastatud kompromisslepingu projekti kohaselt on kostja valmis maksma hagejale elatist alates 2018 juunist 150 eurot kuus (tl 52,55). 07.08.2018 vastuses ei nõustu kostja hageja väitega, et ta pole andnud hagejale vahetut ülalpidamist. Laps on viibinud isa juures märtsis 9, aprillis 3, mais 9, juunis 4 ja juulis 9 päeva, kokku 34 päeva 5 kuu jooksul. Nendel päevadel tekivad kostjal kulud. Tal on vaja minna lapsele järgi raudteejaama, mis asub kostja elukohast 14 km kaugusel xxxxxxx, xxxxx raudteejaam asub aga 10 kilomeetri kaugusel. Lisaks on kostjal lapse tema juures viibimise ajal ka muud kulutused (söögile, lapse ja tema riiete pesemisele, lapse vaba aja veetmisele, sünnipäevadel ja muudel üritustel käi-misele, riiete ja jalanõude ostmisele). Kostja lisas, et on hetkel töötu, tema tööleping lõpetati ter-vislikel põhjustel. Alates 06.06.2018 on ta arvel Eesti Töötukassas ning sellest hetkest ei laeku talle palgatulu. Kostja osaleb aktiivselt koolitusprogrammides, et leida töö tervislikku seisundit arvesse võttes. Kostja kinnitas, et tal on üks kinnistu – korter xxxxxxx, mille ta märkis enda elukohaks, kuna on sinna sisse kirjutatud. See korter on mõeldud tulevikus x eluasemeks. Korteris elab sugulane, kes maksab kommunaalkulud ja hoiab korteri korras, kostja korterist üüritulu ei saa. Kostja ise elab elukaaslase juures. Kostja väitel kuulub talle vaid üks auto, teine Tsiviilasi nr 2-18-3057 auto kuulub kostja elukaaslasele. Seoses kostja halvenenud tervisega, vähenenud töövõime ja töökaotusega on kostjat ülalpidanud tema elukaaslane. Kostja seadis hageja kuludest kahtluse alla elektri kulu 153 eurot kuus. Kostja arvates ei ole põhjendatud kulu lapsele 739,52 eurot, mis on saadud ema ja lapse kogukulude jagamisel kaheks. 22% ajast viibib laps kostja juures, sel ajal ei ole lapse emal lapsega seonduvaid kulutusi. Kostja märkis, et lapse ema kasutuses oleva auto xx2 (6)

2.Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps. PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi teise lõike kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (lahendid nr 3-2-1-3-07, nr 3-2-1-159-12). KM (hageja) on sündinud xx.xx.xxxx DK ja IM lapsena (tl 4). Hageja vanemad elavad eraldi. KM elab ema juures. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta. Eeltuvastatu tähendab, et kostja on alaealise hageja vanem (isa) ning sellest tulenevalt kohustatud andma oma alaealisele lapsele (hagejale) ülalpidamist (maksma elatist). Alaealine hageja (kostja laps) omakorda on õigustatud saama oma vanemalt (kostjalt) ülalpidamist. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt alates 01.01.2018 on töötasu alammäär täistööajaga töötamise korral 500 eurot kuus (RT I, 23.12.2017, 49). Seega on alates 01.01.2018 elatise minimaalmäär 250 eurot kuus. Vaidlust pole selles, et kostja ei ole maksnud hageja ema pangakontole alates 26.02.2018 iga kuu hageja ülalpidamiseks elatisraha miinimummääras, so 250 eurot. Vaidlustamata asjaolu loeb kohus omaksvõetuks. Tsiviilasi nr 2-18-3057 Riigikohus on toonitanud, et vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt lahend 3-2-1-35-17). Arvestades, et kostja ei ole alates 26.02.2018 maksnud iga kuu vabatahtlikult hageja ema pangakontole hageja ülalpidamiseks miinimummääras elatisraha ning kostja vastuväidetest nähtuvalt ei pruugi ta seda ka edaspidi teha, on hageja õigustatud nõudma kostjalt ülalpidamist kohtu kaudu. 3 (6)

5.PKS § 102 lg-te 1 ja 2 mõttest tulenevalt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka siis, kui ta ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata seejuures enese tavalist ülalpidamist. Ka Riigikohus on rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda last ülal pidada ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ja kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (lahend 3-2-1-118-12). Kostja väitel tema töötasu, mis oli eelneval 8 kuul keskmiselt 712 eurot, väheneb seoses osalise töövõimega ca 25%. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt sai kostja perioodil juuli 2017 kuni veebruar 2018 töötasu kokku 5696,03 eurot, so keskmiselt 712 eurot kuus (tl 23). Vastavalt Maksu-ja Tolliameti teatisele on kostjale perioodil 01.02.2018-30.09.2018 pärast maksude maha arvamist tehtud väljamakseid 5209,29 eurot, sellest palgatulu 3281,06 eurot, haigushüvitis 602,64 eurot ja töötuskindlustushüvitis 1325,54 eurot (tl 105). Seega oli kostja rahaline sissetulek perioodil 01.02.2018-30.09.2018 keskmiselt 651,16 eurot kuus, mis on 60,84 (712-651,16) euro võrra väiksem kostja eelnevast töötasust. Seega ei ole kostja sissetulek oluliselt vähenenud. Lisaks nähtub Eesti Töötukassa vastusest kohtunõudele, et IM maksti töötuskind-lustushüvitist perioodil 09.07.2018 kuni 11.10.2018 kokku summas 1882,52 eurot ning makstakse töövõimetoetust perioodil 17.01.2018 kuni 16.01.2020, kui ta täidab aktiivsustingimusi nt töötab, õpib või otsib tööd töötuna registreerituna. Töövõimetoetust makstakse eelmise kalendrikuu päevade eest päevamääraga 7,2504 eurot (tl 108). Tsiviilasi nr 2-18-3057 Seega katab töövõimetoetus vähemalt osaliselt kostja osalisest töövõimest tuleneva võimaliku töötasu vähenemise. Kostja väitel kaasnevad temale seoses puudega täiendavad kulud. Sotsiaalkindlustusameti 15.10.2018 teatisest nähtuvalt on kostjale alates veebruarist 2018 makstud puudetoetust 41,17 eurot kuus (tl 103). Puudetoetust 41,17 eurot kohus ei arvesta, kuna 4 (6)

tegemist on toetusega kostjale, millele ei saa sissenõuet pöörata. Samas on kostjal võimalik puudetoetusest võimalik katta temale puudest tulenevaid täiendavaid kulusid. Riigikohus on selgitanud, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (lahend 3-2-1-119-15). Eeltuvastatut arvestades jääks kostja poolt hagejale miinimummääras elatise andmisel kostja muudeks kuludeks veel keskmiselt 401,16 (651,16-250) eurot. Seega, andes hagejale miinimummääras elatist, jääb kostjale enda vajaduste katteks tunduvalt rohkem rahalisi vahendeid võrreldes lapse ülalpidamiseks antavaga. Lisaks on kostjal kohustus täita ülalpidamiskohustust vajadusel ka muu vara arvelt. Puudub vaidlus, et kostja omandis on korteriomand aadressiga xxxxx xx xx xxxxx xxxx, kuhu kostja on küll sisse kirjutatud, kuid ei ela seal. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kostja ainuomandis korteriomand aadressiga xxxx xxxx xxxxx xx xx, reaalosa eluruum nrx, mille üldpind on 49,10 m2. Kostja väitel on temale kuuluv korter mõeldud tulevikus x eluasemeks, korteris elab aga sugulane, kes maksab kommunaalkulud ja hoiab korteri korras, kostja korterist üüritulu ei saa. Kostjale kuuluva kinnisvaraga (korteriomand) arvestab kohus kostja ülalpidamisvõime hindamisel. Juhul kui kostja leiab, et tal napib rahalisi vahendeid lapsele miinimummääras elatise andmiseks ja enda kulude katmiseks, ei ole põhjendatud kostjale kuuluva korteri tasuta kasutada andmine. Kostjal tuleb vajadusel korter üürile anda või müüa ning seeläbi hankida täiendavaid rahalisi vahendeid lapsele elatise andmiseks ja/või enda toimetuleku tagamiseks. Juhul kui kostja leiab, et varaline seisund ei võimalda tal hagejale miinimummääras elatist anda ilma tema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab ta oma vajadusi piirama. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja varaline seisund, arvestades tema sissetulekut ja kinnisvara, võimaldab tal anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.