Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Indrek Soots ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.08.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-19020
Tsiviilasi
OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi NM vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.05.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
NM apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
14 330.68 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ Citadele Leasing & Factoring (registrikood 10925733), lepinguline esindaja Aivar Jurs Kostja/apellant NM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Sulev Tammemäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 13.05.2015 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.13.05.2014 esitatud hagi ja selle täienduste (t I kd lk 1-6, 58-60, 117-122, 190-194) kohaselt esitas hageja järgmised alternatiivsed nõuded: a) esimene eelistus – mõista kostjalt välja jäägiga kapitalirendilepingu alusel põhivõlgnevus 8932.32 eurot, rendimaksete võlgnevus 781.96 eurot, jääkmaksumuse käibemaks 699.95 eurot, menetlustasu võlgnevus 36.00 eurot, viivis seisuga 12.05.2014 4354.51 eurot ja sissenõutavaks mittemuutunud viivis TsMS § 367 alusel (t I kd lk 119); b) teine eelistus – mõista kostjalt välja jäägita kapitalirendilepingu alusel põhivõlgnevus 8619.32 eurot, rendimaksete võlgnevus 715.91 eurot, jääkmaksumuse käibemaks 684.14 eurot, menetlustasu võlgnevus 36.00 eurot, viivis seisuga 12.05.2014 4201.92 eurot ja sissenõutavaks mittemuutunud viivis TsMS § 367 alusel (t I kd lk 119); c) kolmas eelistus – mõista kostjalt välja kapitalirendi tüüpi liisingulepingu alusel põhivõlgnevus 8750.78 eurot, viivis perioodi eest kuni 11.03.2015 8243.23 eurot, menetlustasu võlgnevus 36.00 eurot ja viivis alates 12.03.2014 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 507.55 eurot (t I kd lk 192); d) neljas eelistus – mõista kostjalt välja kasutusrendi tüüpi liisingulepingu alusel põhivõlgnevus 7141.98 eurot, viivis perioodi eest kuni 11.03.2015 6727.75 eurot, menetlustasu võlgnevus 36.00 eurot ja viivis alates 12.03.2014 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 424.95 eurot (t I kd lk 192). Menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Kostja käendas hageja ja liisinguvõtja Relani Projekt OÜ (pankrotis) vahel 24.07.2012 sõlmitud liisingulepingust nr JER12-3823 tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmist, käenduse maksimaalmääraga 12 548.64 eurot. Liisingulepingu alusel finantseeris hageja liisinguvõtjale pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD omandamist, hinnaga 8044 eurot + km, so kokku 9652.80 eurot. Hageja omandas liisinguvõtja välja valitud liisingueseme Sisustusrent OÜ-lt ja liisinguese anti liisinguvõtja valdusse akti alusel 24.07.2012. Liisinguvõtja kohustus tasuma liisingumakseid vastavalt graafikutele. Liisinguvõtja liisingumaksete tasumise kohustust lepingu kohaselt ei täitnud, tasudes vaid ühe makse summas 902.02 eurot ning rohkem makseid ei teinud. 06.02.2013 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale postiga ja paralleelselt ka e-postiga hoiatuse liisingulepingu ülesütlemiseks ja andis kahenädalase täiendava tähtaja võla tasumiseks, milliseks tähtajaks võlgnevust ei tasutud, mistõttu hageja ütles
liisingulepingu 05.03.2013 üles ja nõudis hiljemalt 11.03.2013 liisingueseme tagastamist, mida võlgnik ega kostja ei ole teinud.
3.Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt on kostja vastuväide selles osas, et võlgnik oli liisinguesemeks oleva pinnasetihendaja omandanud Masinateenus OÜ-lt, tõendamata, kuna võlgnik tasus viimasele vaid ühe pinnasetihendaja ostuhinna ning kostja on võlgniku seadusliku esindaja liisingulepingus isiklikult kinnitanud liisingueseme kättesaamist. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Hagejal puudub nõue, kuna liisinguesemeks peetava pinnasetihendaja soetas võlgnik hoopis Masinateenus OÜ-lt viimase poolt 17.04.2012 väljastatud arve alusel ning võlgnik ei ole kunagi pöördunud Sisustusrent OÜ poole liisingueseme soetamiseks ning Sisustusrent OÜ ei ole võlgnikule ka midagi üle andnud. 2012.a aprilli alguses pöördus võlgnik Masinateenus OÜ poole sooviga soetada pinnasetihendajaid. Võlgnik oli ka eelnevalt soetanud Masinateenus OÜ-lt erinevaid ehitusseadmeid, mistõttu poolte esindajate vahel oli juba teatav usaldussuhe tekkinud. Masinateenus OÜ andiski võlgnikule üle viimase poolt välja valitud pinnasetihendajad Weber CE 7 CCD. Ühtlasi väljastas Masinateenus OÜ võlgnikule 17.04.2012 arve nr TR01897 summale 19 305.60 eurot kahe pinnasetihendaja Weber CE 7 CCD eest. Nimetatud arvet asus võlgnik tasuma, kandes Masinateenus OÜ-le osamakseid aprillist kuni augustini 2012. Kostja arvates oli eelnevast nähtuvalt võlgniku ja Masinateenus OÜ vahel saavutatud müügi- ja asjaõiguskokkulepe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 92) pinnasetihendajate omandi üleandmiseks. Ehkki võlgnik ei tasunud Masinateenus OÜ-le kogu arve järgset summat, ei mõjutanud see pinnasetihendajate omandi saamist võlgniku poolt, kuna müügilepingu sisu juurde ei kuulunud omandireservatsiooni tingimus ning abstraktsioonipõhimõtte järgi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 4) ei mõjutanud võlaõigusliku lepingu täitmist / mittetäitmist puudutavad asjaolu omandi ülekandmise kokkulepet. Samas tegi Sisustusrent OÜ 07.06.2012 ise võlgnikule pakkumise, üritades talle koostöös Masinateenus OÜ-ga rendile anda sedasama pinnasetihendajat, mille võlgnik oli juba eelnevalt Masinateenuse OÜ-st soetanud. Seega mitte võlgnik ei pöördunud Sisustusrent OÜ poole, vaid Sisustusrent OÜ ise tegi tahteavalduse võlgnikule. Kuivõrd võlgnik oli maksnud Masinateenus OÜ arvet pinnasetihendajate eest kaootiliselt, võis Sisustusrent OÜ pakkumine olla ajendatud sellest, et Masinateenus OÜ soovis oma raha kiiremini kätte saada ning võis sel eesmärgil müüa ühe pinnasetihendaja, mille eest oli tal võlgnikult raha saamata, Sisustusrent OÜ-le, kes siis omakorda justkui soovis seda võlgnikule edasi võõrandada või vähemalt rendile anda. Kostja arvates ei saa ka välistada, et faktiliselt võis Sisustusrent OÜ Masinateenus OÜ-le ka ühe pinnasetihendaja eest raha üle kanda, millisel juhul omandaks ka Sisustusrent OÜ pakkumuses tehtud viide koostööle Masinateenus OÜ-ga ratsionaalse sisu. Samas kostja arvates, isegi, kui Masinateenus OÜ ja Sisustusrent OÜ sõlmisid võlgnikule müüdud pinnasetihendaja osas omavahelise müügilepingu, jäi viimase omandi üleminek Sisustusrent OÜ-le igal juhul ära, kuna Sisustusrent OÜ ei saanud kunagi pinnasetihendaja otsest valdust. Sisustusrent OÜ pakkumisest tekkis aga võlgnikule mulje, et tal tuleb hakata pinnasetihendaja eest Sisustusrent OÜ-le renti tasuma, kuna Sisustusrent OÜ poolt pakuti võimalust ostuhinna ajatatud tasumiseks läbi hageja, mis oli võlgniku jaoks majanduslikus mõttes soodsam kui ühekordne makse. Sel põhjusel allkirjastaski
kostja, kes oli ka võlgniku juhatuse liikmeks, hagejaga liisingulepingu, lähtudes arusaamast, et võlgnik hakkab pinnasetihendajat hilisema väljaostu võimalusega rentima, ning võttis ka käenduskohustuse liisingusuhtest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Sellest eksitusest kantuna tasus võlgnik hagejale ka ühe osamakse, mille saamist hagis on kinnitatud. Hiljem aga kui kostja oli teada saanud, et tegelikult oli mõlema pinnasetihendaja omand juba võlgnikule üle antud, lõpetas võlgnik ka maksete tegemise sisutühja liisingulepingu täitmiseks. Kostja arvates on liisingusuhte olemasolu hageja ja võlgniku vahel välistatud, millest tulenevalt on välistatud ka kostja vastutus hageja ees käenduslepingu järgi. Kostja osundas täiendavalt, et juba enne hageja ja võlgniku vahelist liisingulepingu sõlmimist (27.07.2012) jõudis võlgnik mõlemad Masinateenus OÜ-le omandatud pinnasetihendajad edasi võõrandada ning ostjatele üle anda. Üks pinnasetihendaja anti Paloma Consult OÜ-le 31.05.2012 akti ja arve alusel, teine aga Delve Ehitus OÜ-le 26.06.2012 lepingu ja sellele lisaks 02.07.2012 väljastatud arve alusel. Sellest järeldub, et võlgnik valdas pinnasetihendajaid enne, kui liisinguleping allkirjastati.
6.Isegi, kui pidada liisingusuhet hageja ja võlgniku vahel kehtivaks, on hageja poolt arvestatud nõude suurus vaieldav ja ebaselge, küsitavad on ka võla hulka arvestatud võla menetlustasud, mis tulenevad ilmselt tühisest tüüptingimusest, ning viivisenõue. Esimese astme kohtu otsus
7.Maakohus rahuldas 13.05.2015 otsusega hagi hageja kolmanda alternatiivse nõude teise eelistuse alusel ning jättis muud alternatiivnõuded rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 7177.98 eurot (põhiosa 7141.98 eurot ja menetlustasud 36 eurot) ja 11.03.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6727.75 eurot ning alates 12.03.2015 lisanduva viivise 0,15% võlgnevuselt päevas summalt 7177.98 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 424.95 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskuluna 650 eurot (riigilõiv).
8.Hageja nõude rahuldamise eeldusteks on hageja ja võlgniku vahel sõlmitud kehtiv liisinguleping (VÕS § 2 lõige 1, § 8 lõiked 1 ja 2, § 361), liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine, millest tulenevalt oli hagejal õigus liisinguleping erakorraliselt (ennetähtaegselt) üles öelda (VÕS § 76, § 100, § 101 lõike 1 punkt 4, § 108 lõige 1, § 196), liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate kohustuste täitmata jätmine (VÕS § 367 lõiked 1-4), hageja ja kostja vahel sõlmitud kehtiv käendusleping (VÕS § 142) ja käendaja vastutus võlgniku poolt liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenevate kohustuste rikkumise korral (VÕS § 145).
9.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - 17.04.2012 on Masinateenus OÜ väljastanud võlgnikule arve-saatelehe TR01897 kahe vibroplaadi Weber CR 7 CCD kohta hinnaga a 8044 eurot, lisandub käibemaks, kogusummas 19 305.60 eurot. Arve-saatelehe kohaselt maksetingimus 50% koheselt ja ülejäänud 50% hiljemalt 18.05.2012 vastavalt ostu-müügilepingule nr 116020412WEB 02.04.2012 (t I kd lk 76); - võlgnik on alates aprillist 2012 kuni augustini 2012 tasunud Masinateenus OÜ-le 9652.80 eurot (t I kd lk 77);
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
31.05.2012 võõrandas võlgnik ühe pinnasetihendaja Weber, seerianumbriga 2101275, arve ja akti alusel Paloma Consult OÜ-le (t I kd lk 79-81, 173-180) ja teise 26.06.2012 müügilepingu alusel Delve Ehitus OÜ-le (t I kd lk 82-83); 07.06.2012 tegi Sisustusrent OÜ koostöös Masinateenus OÜ-ga võlgnikule rendipakkumise pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD (tihendusmõõturiga), soetusmaksumusega 8044 eurot, lisandub käibemaks, kohta üheks aastaks, makse 752.57 eurot kuus, jääkväärtus 1%, perioodi lõpus vara tagastamise või jääkväärtusega väljaostu võimalus (t I kd lk 78); 23.07.2012 sõlmisid OÜ Masinateenus OÜ ja Sisustusrent OÜ ostu-müügilepingu nr 116230712WEB Weber CR 7 CCD müügi kohta hinnaga 8044 eurot + km, kokku 9652.80 eurot (t I kd lk 92-93) ja koostasid 23.07.2012 üleandmis-vastuvõtu akti Weber, seerianumbriga 2101275 ostu-müügilepingu juurde (t I kd lk 94); 24.07.2007 esitas Sisustusrent OÜ hagejale arve pinnasetihendaja Weber eest summas 10 007.81 eurot, sh müügihind 8044 eurot, vahendus 183.24 eurot, käibemaks 1645.45 eurot, kindlustus 1 aasta 135.12 eurot, millise summa hageja tasus (t I kd lk 95-96); hageja ja võlgniku vahel sõlmiti 24.07.2012 kasutusrendi tingimustel liisinguleping nr JER12-3823, mille kohaselt hageja omandas võlgniku jaoks Sisustusrent OÜ-lt pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD tihendusmõõturiga, ostuhinnaga 8044 eurot, millele lisandub käibemaks, ja andis selle valduse üle võlgnikule kasutamiseks 12 kuu vältel, igakuine liisingumakse 741.31 eurot (lisandub käibemaks), liisinguobjekti jääkväärtus lepingu lõpuks 80.44 eurot, millele lisandub käibemaks (t I kd lk 30-31, 62-63); liisingulepinguga üheaegselt (samal blanketil) on müüja (Sisustusrent OÜ) kinnitanud liisingueseme valduse üleandmist ja kostja liisinguvõtja (võlgniku) esindajana on kinnitanud liisingueseme valduse vastuvõtmist. Samuti on nimetatud liisingulepinguga üheaegselt (samal blanketil) sõlmitud hageja ja kostja vahel käendusleping, käendusega maksimaalmääraga 12 548.64 eurot (t I kd lk 30-31, 62-63); võlgnik on tasunud hagejale liisingulepingu alusel 22.10.2012 902.02 eurot (t I kd lk 7-8); 20.12.2012 saatis hageja võlgniku seaduslikule esindajale ja käendajale (kostjale) võlateatise liisingulepingust tuleneva võlgnevuse kohta 1876.06 eurot nõudega tasuda võlgnevus hiljemalt 31.12.2012, tasumata jätmine võib viia lepingu ülesütlemiseni (t I kd lk 9); 06.02.2013 edastas hageja võlgnikule ja kostjale hoiatuse liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hoiatuse kohaselt moodustab võlgniku võlgnevus 06.02.2013 seisuga 3737 eurot, mille tasumiseks andis hageja kahenädalase tähtaja, vastasel korral ütleb liisingulepingu üles (t I kd lk 12-16); hageja poolt 05.03.2013 võlgnikule ja kostjale adresseeritud avaldusega ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles (t I kd lk 17-21). Ülesütlemisavalduse kohaselt võlgnes võlgnik hagejale liisingulepingu järgi 9938.05 eurot, sh võlgnevuse menetlustasusid 36 eurot, tasumata põhiosa 7430 eurot, 494.07 eurot rendimaksete võlg, 743.73 eurot käibemaksu võlg liisingumaksetelt, 149.82 eurot viivis (liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.1.), põhiosa jäägi käibemaks 842.28 eurot ja 96.53 eurot jääkväärtus (sisaldab käibemaksu); Harju Maakohtu 20.06.2013 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot (t I kd lk 23); hageja esitas 25.06.2013 võlgniku pankrotimenetlusse nõudeavalduse summas 11 165.01 eurot, nõue on tunnustatud (t I kd lk 24-28, 51,126-127, 135-137).
10.Kostja hinnangul on võlgniku poolt hagejaga sõlmitud liisingulepingust tulenevad õigussuhted välistatud, kuna võlgnik oli saanud juba enne liisingulepingu sõlmimist
selle esemeks oleva pinnasetihendaja Weber CR 7 CCD, seerianumbriga 2101275, omanikuks ja oli selle võõrandanud kolmandale isikule (Paloma Consult OÜ-le). Kohus sellega ei nõustunud, samuti nagu kostja väitega, et võlgnik (sh kostja võlgniku seadusliku esindajana) oleks sõlminud liisingulepingu ekslikult. Asjaolud, et kostja võlgniku seadusliku esindajana liisingulepingu sõlmimisel ei teavitanud hagejat ega liisingulepingu sõlmimist vahendanud Sisustusrent OÜ-d sellest, et tegelikult on ta liisingulepingu esemeks oleva pinnasetihendaja juba varasemalt Masinateenus OÜ-lt välja ostnud ja koguni selle edasi võõrandanud, mistõttu temapoolne kinnitus liisinguobjekti valduse ülevõtmise kohta on ebaõige, viitavad sellele, et võlgnik (kostja võlgniku seadusliku esindajana) mitte ei eksinud, vaid viis ise tahtlikult hageja tegelikest asjaoludest eksimusse. Kohus viitas TsÜS § 94 lõigetele 1-2.
11.Kuivõrd võlgnik sai pinnasetihendaja omanikuks juba 2012.a aprillis ja võõrandas selle sama aasta mais edasi kolmandale isikule, sh enne kui oli selle eest müüjale tasunud, oleks ta pidanud hea usu põhimõtetest tulenevalt (VÕS § 6) nendest asjaoludest liisingulepingu vahendajat Sisustusrent OÜ-d ja hagejat teavitama, mis tõenäoliselt oleks liisingulepingu sõlmimise välistanud. Võlgnik seda aga ei teinud, mida kinnitab temapoolne kinnitus liisingulepingul, et liisingueseme otsene valdus on temale üle läinud. Eeltoodu siiski ei tähenda, et võlgniku ja hageja poolt allkirjastatud liisinguleping oleks muutunud hiljem tegelike asjaolude ilmsikstulekul tühiseks või kehtetuks. Kohus viitas TsÜS § 90 lõikele 1 ja § 98 lõikele 1. Praegusel juhul ei ole kumbki lepingupool (võlgnik ega hageja) liisingulepingut ei eksimuse ega pettuse alusel tühistanud, mistõttu see jätkuvalt kehtib ja on lepingupooltele siduv. Kohtu hinnangul ei mõjuta liisingulepingu kehtivust ka asjaolu, et võlgnik ei saanud tegelikult liisingulepingu sõlmimisel lepingueset oma valdusesse. Kuivõrd võlgnik kinnitas liisingulepingul oma allkirjaga lepinguobjekti otsest valdust, siis oli hagejal AÕS § 36 lõikest 2 tulenevalt alus lugeda see asjaolu tõeseks.
12.Eeltoodust tulenevalt oli võlgnik kehtiva lepingu alusel kohustatud tasuma liisingulepinguga ettenähtud liisingumakseid ja kuivõrd asjas vaidlust ei ole, et võlgnik tasus ainult esimese makse liisingulepinguga ettenähtud 12-st osamaksest ja vaatamata hageja antud täiendavale tähtajale, järgmiste osamaksete mittetasumisest tekkinud võlgnevust ei likvideerinud, oli hagejal õigus liisinguleping erakorraliselt üles öelda (liisingulepingu üldtingimuste punkt 9.6.2., VÕS § 196 lõiked 1 ja 2) ja nõuda ülesütlemisest tingitud kulude hüvitamist (VÕS § 367 lõiked 1-3) ning liisinguobjekti tagastamist. Seonduvalt hageja esitatud alternatiivsete nõuetega leidis kohus, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud liisingulepingu puhul on tegemist kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga (punktis 4.5. lepinguobjekti jääkväärtus 80.44 eurot + km), mistõttu, võttes arvesse, et võlgnik liisingueset ei tagastanud ja see osutus ka võimatuks, kuna võlgnik on liisingueseme edasi võõrandanud, moodustavad võlgniku poolt hagejale (liisinguandjale) hüvitamata kulud (VÕS § 367 lõiked 1 ja 2) summa 7141.98 eurot (8044-902). Kuna võlgniku poolt on liisinguese võõrandatud, siis VÕS § 367 lõige 3 kohaldamisele ei kuulu.
13.Kohtu hinnangul on VÕS § 100 lõike 1 punkt 6 ja § 113 lõike 1 alusel põhjendatud ka hageja viivise arvestus 0,15% võlgnevusest päevas (liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.1.) alates võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamisest (20.06.2013) kuni täpsustatud alternatiivse nõude esitamiseni (11.03.2015), so summas 6727.75 eurot. (7141.98 x 0,15% x 628) ning kooskõlas TsMS §-ga 367 võib lisanduvat viivist nõuda kuni põhinõude täitmiseni. Samuti on kooskõlas liisingulepingu üldtingimuste
punktiga 8.4 ja hageja hinnakirjaga hagejapoolne menetlustasude nõue 36 eurot (t I kd lk 10-11, 13,18). Kostja vastuväitega, et üldtingimuste punkti 8.4 puhul on tegemist tühise tüüptingimusega, kohus ei nõustunud.
14.Hageja on esitanud nõude kostja kui põhivõlgniku käendaja vastu. Kohus viitas VÕS § 142 lõikele 1, 143 lõigetele 1-2 ja § 145 lõikele 1. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-8-13 (punkt 12) tulenevalt kehtib käendaja vastutuse rahaline piirsumma (VÕS § 142 lõige 3, § 143 lõige 2) põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise suhtes, kuid ei piira käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. Käesoleval juhul oli kohtu hinnangul kostjal kui võlgniku käendajal võimalik vältida viivist, kui ta oleks hiljemalt võlgniku pankrotistumisel võlgniku käendajana ja solidaarvõlgnikuna põhivõlgnevuse tasunud. Kuna kostja seda ei teinud, vastutab ta ka põhinõudelt arvestatud viivise eest. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi kolmanda alternatiivse nõude teise eelistuse järgi. TsMS § 442 lõike 8 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.
15.Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lõike 1 järgi kostja kanda. Hageja palus menetluskuluna välja mõista tasutud riigilõivu. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 650 eurot (t I kd lk 34, 65). TsMS § 138 lõike 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohus mõistis 650 eurot kostjalt menetluskuluna välja. Apellatsioonkaebus
16.12.06.2015 apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
17.Maakohus on andnud poolte õigussuhtele väära hinnangu ning teinud materiaalõigusega vastuolus oleva lahendi. Sisuliselt on kohus leidnud, et ehkki liisinguvõtja omandas pinnasetihendaja hoopis teiselt isikult teistel asjaoludel ega kasutanud selle omandamiseks hageja krediiti, on hagejal ikkagi liisingulepingust tulenev nõue liisingumaksete tasumiseks. Peamise argumendina ilmneb otsusest, et liisinguleping kehtib, kuna ükski pool ei olnud seda eksimuse või pettuse alusel tühistanud. Kostja ei pea maakohtu seisukohta õigeks ning leiab, et hageja saanuks lepingust tuleneva rahanõude esitada vaid siis, kui ta oleks liisinguvõtja ees oma kohustused täitnud. Lepingu täitmise nõue ei tulene pelgalt asjaolust, et leping kehtib, vaid nagu VÕS § 82 loogikast tuleneb, eeldab võlausaldaja poolt sooritusnõude maksma panemine lisaks lepingu kehtivusele ka seda, et võlausaldaja ise on omapoolsed kohustused täitnud. Liisingulepingu puhul on nendeks kohustusteks VÕS § 361 järgi eelkõige asja omandamine liisinguvõtja kasuks ning liisingueseme üleandmine liisinguvõtjale. Arvestades seda, et liisinguleping on oma põhilises osas ka krediidileping, tähendab liisinguandja poolt oma kohustuste täitmine mh, et liisinguandja krediteerib liisinguvõtjat eseme soetamisel. Ometi aga omandas liisinguvõtja pinnasetihendaja oma vahendite arvelt kaugelt enne, kui sõlmiti liisinguleping ning hakkasid aset leidma hageja poolt väidetud omandi ülekandmise sündmused: Masinateenuse OÜ poolt pinnasetihendaja võõrandamine Sisustusrent OÜ-le ja järgnevalt hagejale. Nähtuvalt otsusest oli hageja poolt tema kohustuste
täitmine välistatud, sest hageja ei omandanud liisinguvõtja kasuks midagi ega krediteeritud pinnasetihendaja ostmist.
18.Maakohtu viited TsÜS-ile ja VÕS §-le 6 on asjakohatud, kuna nende normide sisuks ei ole isikule lepingulise sooritusnõude andmine. Hagi sisuks ei olnud lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kahju hüvitamine, vaid liisingulepingust tulenev rahanõue. Seega isegi siis, kui nõustuda maakohtuga, et kostja liisinguvõtja esindajana ei käitunud hageja suhtes korrektselt, jättes osundamata asjaolule, et liisinguvõtja on sama pinnasetihendaja juba omandanud, ei annaks need normid hagejale liisingulepingu täitmise nõuet.
19.Õigeks ei saa pidada maakohtu lähenemist kostjalt väljamõistetava viivise arvestamisele. Maakohus tugines Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-8-13 ning osundas, et käendaja vastutuse piirmäär ei piira käendaja vastutust nende tagajärgede eest, mis tulenevad käendaja enda kohustuste rikkumisest. Maakohtu otsuse punktist 12 on välja loetav, et käendajapoolne maksekohustuse rikkumine saabus liisinguvõtja pankroti väljakuulutamisega, kuivõrd just siis oleks kostja saanud liisinguvõtja eest võla tasuda ning hoida ära viivise edasise suurenemise. Kostja sellise lähenemisega ei nõustu. Selleks, et teha kindlaks, millal saabus käendaja enda kohustuse rikkumine, tuli tuvastada, millal pidi kostja hagejale raha tasuma. VÕS ega liisinguleping ei näinud ette tähtaega, mille jooksul pidanuks kostja oma maksekohustuse täitma. Seega ei põhine maakohtu seisukoht, et kostja kohustuste rikkumine saabus liisinguvõtja pankroti väljakuulutamisega, seadusel ega käenduslepingu sätetel. Kostja hinnangul saanuks käendaja isikliku kohustuse rikkumisest rääkida siis, kui hageja oleks kostjale esitanud täitmisnõude ning selle täitmiseks esitatud mõistlik tähtaeg oleks tulemusteta möödunud. Kostja tugineb VÕS § 113 lõikele 2, millest kohus oleks pidanud viivisenõude kontrollimisel lähtuma. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kostjale ühtegi nõuet, mistõttu maakohtu poolt on ebaõige lugeda kostja isikliku kohustuse rikkumise alguseks liisinguvõtja pankroti väljakuulutamine. Asjaolu, et hageja esitas oma nõude liisinguvõtja pankrotipessa, ei asenda nõude esitamist käendajale.
20.Liisingulepingu punkti 8.4 järgse menetlustasu vaidlustas kostja juba esimeses vastuses hagile, tuues välja seisukohad, et viidatud lepingutingimus on tüüptingimus ning et selles punktis osutatud teenust ei ole liisinguvõtja ega kostja tellinud. Maakohus kostja vastuväiteid ei hinnanud. Maakohus lihtsalt nentis, et liisingulepingu punkt 8.4 ei ole tüüptingimus, kuid ei põhjendanud oma seisukohta. Seetõttu ei vasta maakohtu otsus kõnealuses osas TsMS § 436 lõike 1 ja § 442 lõike 8 nõuetele. Vastustaja seisukoht
21.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid osaliselt tuleb muuta (täiendada) otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõige 1 punkt 21). TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Ka võtab kolleegium TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja
ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
23.Kostja vaidleb nõudele vastu põhjendusega, et hageja liisinguandjana ise ei täitnud 24.07.2012 kasutusrendilepingust tulenevat liisingueseme üleandmise kohustust, mistõttu oli liisinguvõtjal õigus keelduda maksete tasumise kohustuse täitmisest VÕS § 111 alusel (t I kd lk 165). Maakohus kostja sellesisulistele väidetele ei vastanud, mistõttu peab kolleegium vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi järgnevaga. VÕS § 111 lõike 1 kohaselt kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kostja on seisukohal, et Relani Projekt OÜ oli liisingueseme omandanud juba oluliselt enne liisingulepingu sõlmimist ja selle juba ka edasi müünud, siis liisingulepingujärgset üleandmist ei toimunud. Kuigi käendajana on kostjal VÕS § 149 lõike 1 alusel õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, siis konkreetse õigussuhte raames liisinguvõtjal sellise vastuväite esitamiseks alust ei oleks olnud, mistõttu ei saa seda esitada ka käendaja.
24.Liisinguandja kohustused on sätestatud VÕS §-s 362, mille lõike 1 kohaselt on liisinguandja kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Liisingueseme valduse üleandmise tagamine toimub eelkõige liisinguvõtja poolt välja valitud müüjaga müügilepingu sõlmimise ja sellest tulenevate kohustuste (eelkõige ostuhinna tasumise) täitmise teel. Selliste kohustuste täitmata jätmist kostja hagejale ette ei heida. Ka puuduvad käesolevas asjas tõendid, et vaidlusaluse liisingueseme või selle müüja oleks valinud liisinguandja ja oleks seeläbi muutunud vastutavaks liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Lepingu punkti 3.1 kohaselt oli liisinguvõtja liisinguobjekti vastuvõtmisel liisinguandja esindajaks ja kinnitas liisinguobjekti valduse saamist. Seega on tõendatud, et liisinguandja täitis asjakohaselt temal lasuvad kohustused, et tagada liisingueseme valduse üleandmine müüjalt liisinguvõtjale. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-29-06 ja nr 3-2-1-12-12 selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse, sh liisingueseme müüjale mittekuulumise, riski ning et liisinguandjale ja liisinguvõtjale tuleb tagada võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toimunud üksnes laenuandjana ja ese oleks ostetud laenuga. Käesolevas vaidluses tõendamist leidnud asjaoludega oli selline olukord tagatud – liisinguvõtja sai kasutada asja ning võimaluse maksta selle eest osade kaupa läbi liisinguandja, kes tasus ostuhinna liisinguvõtja poolt osundatud müüjale, kes omakorda omandas asja algselt müüjalt. See kas ja millised olid sama esemega seotud varasemad õigussuhted liisinguvõtja ja eseme algse müüja vahel, ei olnud liisinguandja kontrolli all.
25.Viivisenõude eelduseks on rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumine, kusjuures põhivõlgniku pankrotimenetlus käendaja vastutust ei mõjuta (Riigikohtu lahend nr 32-1-64-12). VÕS § 82 lõike 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 142 lõike 1 kohaselt kohustub käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, kusjuures seadusest ei tulene, et käendaja vastutus tekib võla kohta teate
esitamisest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-121-10, punkt 12). Käesolevas asjas tulenes tagatav põhivõlgniku kohustus 24.07.2012 liisingulepingu alates 05.03.2013 liisinguandja poolt ülesütlemise tagajärgedest. Liisingulepingu punkti 8.5 kohaselt loeti kõik lepinguga seotud teated, avaldused jmt liisinguvõtjale kätte antuks, kui see on postiga saadetud lepingus märgitud aadressile ja kui posti saatmisest on möödas 3 päeva või need on saadetud liisinguvõtja e–maili aadressile ja e-kirja saatmisest on möödas 3 päeva. Nii põhivõlgniku kui käendaja (juhatuse liikme) aadressiks oli lepingu kohaselt xxxxxx xxxx xxxxxxxx xxxxxxxx vallas ning e-maili aadressiks xxx@xxx. Hageja esitas 05.03.2013 mõlemale aadressile avaldused liisingulepingu ülesütlemiseks, mis sisaldasid mh nõuet tasuda võlgnevus 7 päeva jooksul (t I kd lk 17-22). Kostja ei esitanud vastuväiteid viidatud teatiste saamise kohta. Seega muutus hageja nõue nii põhivõlgniku kui käendaja vastu sissenõutavaks alates 16.03.2013. Samas on hageja kasutanud TsMS § 4 lõikest 2 tulenevat poole õigust ja määranud viivise arvestuse alates 21.06.2013 (t I kd lk 192), seega kostja jaoks soodsamast algusajast ning apellatsioonkaebuse väited viivise arvestuse algusaja ebaõigsuse kohta ei ole põhjendatud.
26.Nõustuda tuleb apellandi etteheitega maakohtule, et kohus jättis TsMS § 442 lõike 8 kohaselt põhjendamata seisukoha, miks ta ei nõustu kostja vastuväitega, et liisingulepingu punkt 8.4 on tühine tüüptingimus. Nimetatud punkti alusel mõistis maakohus hagetava võlgnevuse koosseisus välja 3x12 eurot menetlustasu. Ringkonnakohus saab selles osas maakohtu otsust täiendada.
27.Lepingupunktis 8.4 leppisid pooled kokku, et liisinguvõtja kohustus tasuma liisinguandjale võlgnevuse kohta saadetud kirja ja muude lepinguga seotud teenuste eest vastavalt liisinguandja üldisele hinnakirjale, mille on võimalik tutvuda liisinguandja kontoris või veebiaadressil www.citadele.ee. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 lõike 1 mõttes. Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lõikest 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse läbi (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-66-12, nr 3-2-1-150-06, nr 3-2-1-45-07). Hageja vastavasisulisi väiteid ega tõendeid ei esitanud. Samuti saab tsiviilasja materjalide alusel asuda seisukohale, et viidatud tüüptingimus sai lepingu osaks VÕS § 37 lõike 1 järgi. Lepingutingimus sisaldub liisinguvõtjale esindaja ja käendaja poolt allkirjastatud lepingudokumendi tekstis, mistõttu saab asuda seisukohale, et lepingu sõlmimise viisist tulenevalt oli kostjal võimalik selle sisust teada saada.
28.Küll aga ei anna tsiviilasja materjalid alust asuda seisukohale, et tegemist oleks tühise tüüptingimusega VÕS §-s 42 sätestatud alus(t)el. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja hageb punkti 8.4 alusel sisuliselt võlgnevuse kohta väljastatud teatiste saatmisega tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures selle sissenõudmise hõlbustamiseks on hinnakirjas määratud leppetrahvi suurused. Iseenesest selliselt kahjuhüvitise kindlaksmääramine ei muuda vastavat tüüptingimust tühiseks VÕS § 42 lõigete 1 ja 2 või lõike 3 punkti 5 alusel, kui tegemist ei ole ebamõistlikult suure leppetrahvi või kahjuhüvitisega või kui kohustatud isikult ei võeta ära võimalust tõendada tegeliku kahju suurust. Käesolevas asjas ei ole kostja väitnud ega tõendanud nõutavate rahasummade mittevastavust hageja hinnakirjale või hinnakirjas määratud tasude ebamõistlikku suurust ega püüdnud tõendada tegeliku kahju suurust, milleks hageja ei oleks andnud võimalust. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et lepingupunkt 8.4 on tüüptingimusena kehtiv.
29.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastustaja oma menetluskulude nimekirja kohtu määratud tähtajaks ei esitanud. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest vastustajal seoses apellatsioonimenetlusega TsMS § 138 lõike 1 mõttes menetluskulude esinemine. Eeltoodust tulenevalt jaotab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud, kuid neid kindlaks ei määra.
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.